Sotside sügelised

1/29/2016

Päris naljakas oli lugeda viimase paari päeva sotside emotsionaalseid sõnavõtte IRLi reeturlikkuse teemal. Mind läbirääkimistel loomulikult ei olnud, IRLi esindas erakonna esimees Margus Tsahkna, kuid mul on tõepoolest raske ette kujutada, et Margus oleks lubanud erakonna nimel problemaatilise seaduse veel problemaatilisemate rakendusaktide toetamist. Ilmselt oleks see tema viimane päev erakonna esimehena, kuna erakonna seisukoht selles küsimuses on selgelt ja ühemõtteliselt formuleeritud ning Tsahkna seletus väljendab täpselt erakonna seisukohta. Ma arvan, et maksimum, mida Tsahkna võis lubada, oli hääletamise vabaksjätmine. Kui aga selgus, et ka sellisel juhul on IRLi poolthääli eelnõu vastuvõtmiseks liiga vähe, siis ma tõesti ei kujuta ette, kuidas võiks sundida meie erakonna liikmeid hääletama oma südametunnistuse vastu. IRL ei ole ühe teema erakond ning kooseluseadus ei ole meie prioriteet. Kui mõni -- isegi Riigikogu fraktsiooni liige -- on selles eriarvamusel, siis on see tema enda asi.

Minu isiklik seisukoht (ja ma tean, et paljud meie erakonna liikmed mõtlevad sarnaselt) on, et tegemist on suhteliselt marginaalse küsimusega, mis on kunstlikult üles puhutud. Võiks ja peaks tegelema hoopis pakilisemate asjadega (kas või demograafiaga või haldusreformiga). Ühes mõttes on minu seisukoht võib-olla siiski erandlik. Nimelt nii seaduse pooldajad kui vastased armastavad rääkida kõrgetest aadetest ja põhimõtetest. Mina aga eelistan sellistes küsimustes konservatiivselt pragmaatilisi lahendusi. Kõik uuendused peavad olukorda ühiskonnas parandama, mitte halvendama. Kogu see kammaijaa kooseluseaduse ümber on üsna valusalt puudutanud neid, kelle huvisid see näiliselt kaitseb. Homofoobia tase Eesti ühiskonnas pole vist kunagi olnud nii kõrge kui praegu. Ma saan aru, et professionaalsed LGBT funktsionäärid ja nende asjaarmastajatest aktivistid võivad rahul olla: nüüd neil on, mille vastu võidelda. Samuti võitsid need, kes näevad Eesti ühiskonna põhivaenlasena Geiroopat ja homomultikultit. Nende kahe toreda grupi vahele jääb aga suurem osa tavalisi ja sugugi mitte nii huvitavaid inimesi, kes tunnevad, et nad on kistud mingisugusesse kummalisse võitlusesse.

Mis aga puudutab probleemi inimõiguslikke dimensioone, siis need küsimused tuleb lahendada esiteks ükshaaval ja teiseks ilma edeva ja kärarikka aplaavata.

Tulles aga tagasi sotside juurde, siis mul oli näiteks üsna kummaline lugeda Mihkel Raua lennukimetafoorikat. Huvitaval kombel kasutavad sedalaadi kujundeid autoritarismi ideoloogid, eriti aga monarhistid. Meie erakond ei ole aga kuningriik, lennuk ega totalitaarne sekt. Ka kommunistlik demokraatlik tsentralism meil ei kehti.

Venelastel on enda kohta populaarne nali: ükskõik mida me ka ei teeks, välja kukub alati kalašnikov. Tundub, et ükskõik kui modernseks, progressiivseks ja demokraatlikuks end mõni erakond ka ei disainiks, välja kukub ikkagi NLKP.

7 Comments

ckrabat link

1/30/2016 01:35:22 am

"Nende kahe toreda grupi vahele jääb aga suurem osa tavalisi ja sugugi mitte nii huvitavaid inimesi, kes tunnevad, et nad on kistud mingisugusesse kummalisse võitlusesse."

Siin ongi point. Kui keegi on siinses meie täna väga meediakeskses ühiskonnas diskrimineeritud ja kelle huvide eest ei võitle mitte keegi, siis just seesamune grupp.

Jüri

1/30/2016 02:37:25 am

Sellega peab küll nõustuma, et hetkel on kõige suuremad kannatajad seksuaalperverdid. Hoolimata oma paremäärmuslikest vaadetest mul mõned sellised tuttavad siiski on ja nad on üsna vihased, et kultuurimarksistid ilma neilt luba küsimata neid kahurilihana kasutavad.

See et mõlemad pooled väärtustest räägivad on seevastu normaalne. Abielu ongi väärtus. Puht juriidiliselt ei anna ka mehe ja naise vaheline abielu mitte midagi mis poleks teiste seadustega juba kaetud nii et väärtuste küsimus see tegelikult ongi.

1/31/2016 07:00:42 am

Tunnen kaasa Teile, Jüri, kes peate semutsema seksuaalpervertidega. Tunnen kaasa Teie tuttavatele, kelle tuttav peab neid seksuaalpervertideks. Ja nüüd küsimus: mis on kergem, kas vahetada oma seksuaalset orientatsiooni või püüda oma mõtteid veidi viisakamalt väljendada?

Jüri

2/1/2016 01:26:23 pm

Aitäh kaastunde eest kuigi seksuaalpervertidega suhtlemine mulle mingisuguseid kannatusi ei põhjusta.

Seksuaalset orientatsiooni ei ole olemas, on seksuaalsus ja perversioonid sellest. Üks perversioon on seksuaalne erutus samast soost inimese suunas ja kui keegi sedalaadi erutust tahtejõuga maha suruda ei suuda, siis ta ongi seksuaalpervert. See kvalifitseerub mentaalseks hälbeks. Inimene tunneb iha millegi ebaloomuliku vastu ja see huvi ei jää idee tasandile vaid konkreetsed isikud ei suuda oma iha kontrollida vaid viivad oma ihad reaalses maailmas ellu.

Viisakuse küsimusele ma kahjuks vastata ei oska. Ma olen harjunud meditsiini probleeme meditsiiniliste terminitega seletama ja hetkel käib jutt seksuaalperversioonist nimega pederastia.

Ma tegelikult väga tahan viisakas olla. Mul pole mingit tahtmist asja eest teist taga haigeid inimesi solvata. Aga me ei saa ju kogu meditsiinilist terminoloogiat üleöö ümber teha.

Seksuaalperverssused ei piirdu ju ainult pederastiaga. Meil on veel zoofiilid, nekrofiilid ja seeriamõrvarid ka. Kuidas me peaksime nimetama kõiki teisi ilma enesekontrollita seksuaalperverte, nii et viisakaks jääda ?

PiretBCN

2/3/2016 09:52:57 am

Ma leidsin ükskord raamatukogust mingite katalaani geeniteadlaste poolt populaarteaduslikus võtmes kirjutatud raamatu. Seal oli üks "loomulik" asi, mille eest nad vabandasid ette ja taha, aga kirjutamata ei jätnud. Tegemist oli vägistamisega.
Mina isiklikult ei saa enam hästi aru, mida see sõna "loomulik" tähendab. Oleks nagu kaks "loomulikku" - keha (geenide) tasand ja siis veel mingi kõrgem (vaimu?) tasand.
Keha tasandil on homoseksuaalsus muidugi loomulik. Ma arvan, et see on looduse viis reguleerida rahvastikku. Mul on palju homodest sõpru ja tuttavaid ning ma ei loe neid ebaloomulikeks inimesteks. Samas on paljud neist väga lõdva püksikummiga. Ma tunnen ka katoliku preestreid, kes on minu arvates homod, aga kes ei ole kunagi kellegagi seksinud. Nad on ka väga kenad inimesed.
Ja lõpuks üks tore lugu. Ma kasvasin üles okupeeritud Eestis, mis tähendas paljude muude asjade kõrval, et ma vihkasin sporti. Nõukogude Liidu nägemus spordist oli lühidalt öeldes inimest alandav ja jälk. Pärast keskkooli otsustasin ma enam mitte kunagi sporti teha. Aastaid hiljem töötasin koos ühe kõrge NATO ohvitseri patsifistist ja homost pojaga. Poeg elas Barcelonas, sest kodus pidi ta teesklema, et ta pole homo. Muidu oleks ta isa end maha lasknud. Päriselt kohe. Noormehel oli kombeks teha sporti. Ma küsisin ta käest ükskord: "Miks?" Ta ütles, et sport rahustab närve. See oli minu jaoks nii õige vastus, et ma hakkasin uuesti sporti tegema ning nüüd naudin seda täiega, sest keegi ei mõnita mind. Noormees oli ka väga vabameelne. Ta ütles mulle, et ta oli seksinud üle saja mehega ja ükskord ühe naisega, aga naisega olevat olnud "väga imelik tunne". Samas oli tal üks range reegel: "Mitte kunagi seksida töökaaslastega!" Ükskord tunnistas ta mulle, et ta rikkus seda reeglit. Ta keeldus mulle kelmikalt ütlemast kellega, aga kuna ta oli veidi edev, siis lubas ta mul arvata. Järsku pidin ma mõistatama, kes mu meessoost töökaaslastest oli kapihomo. Ütleme nii, et ma võtsin läbi kõik mehed enne kui õige vastuseni jõudsin. See õige vastus tundus nii ilmvõimatu, nii ebaloomulik, aga ometi oli tõsi. Ka mu homost sõber arvas, et see tüüp ei ole homo vaid hoopiski "segaduses". Mis tähendab, et kehalise loomuliku ja ebaloomuliku vahel on ka mingi hall ala? On võimalik käituda homona olemata füüsiliselt homo?
Mul tuli ka meelde ühe Hispaania vanaema kiri ajalehele. Vanaema kirjutas, et ta on abielus, tal on lapsed ja lapselapsed, aga ta on neitsi. On olemas naistekeskne nägemus, mis väidab, et naine, kes pole saanud seksuaalsuhte ajal orgasmi, on neitsi. Isegi siis, kui ta seksib iga päev ja tal on lapsed ja lapselapsed. Ehk siis vanaema luges oma abielu seksuaalses mõttes ebaloomulikuks nähtuseks. Tema jaoks oli see null. Samas on temasuguste elu jälle paljude jaoks ülimalt loomulik.
Mu jutt läks vist veidi segaseks, aga ma tõesti ei tea, mida see sõna "loomulik" tähendab. Vaja oleks teadlaste ja filosoofide koostööd. Kasvõi selleks, et teada, kuhu maani tohib end maha suruda ilma hullumata. Päris loomastuda just ei tahaks, aga inglid pole me ka teps mitte.

...

1/31/2016 01:13:02 am

Ma ei tea selle tüli tekitava seaduse sisust kuigi palju, aga sõnum, mis IRL tahtmatult avalikkusele saadab selle arutelu käigus on minu arvates selge: IRL ei salli kuigivõrd homosid, aga ei julge seda välja öelda. Ehk siis on leebelt öeldes poliitkorrektne ja jämedalt öeldes silmakirjalik.

Teine võimalik tõlgendus: IRLil oli alustuseks ükskõik, aga konservatiivsele valijale tuli jätta mulje, et ei salli!

Valijate seas on kardetavasti eelistatud reljeefsem lähenemine. See asjaolu peab pehme konservatiivi hinges kibedust tekitama, selle kibeduse kannab ta homoõiguslastele üle ja nihkub alateadlikult sallimatuma konservatismi poole.

Minu südametunnistus teeks vähemuse suunas aktsepteeriva žesti muretsemata parteilise tuleviku pärast. Aga ma olen üldse mingi liberaal, kuigi ülikooli ajal Isamaad valisin.

Heiki

2/2/2016 09:07:01 am

Kas ei toimu sotsidega seesama, mida Venemaal täheldas kunagi üks irvhammas.
Anna demokraadile võim ja temast saab diktaator, kes usub end demokraat olevat.

Sotside sügelised

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid