Pikkade käte öö

1/14/2016

Kölni linnapea Henriette Reker ja politseiülem Wolfgang Albers (nüüd juba endine)

Erinevus rikastab. Vähemalt eesti keelt on juba rikastanud sõnaga 'masskabistamine'. Ka saksa kultuur on rikastunud: vist juba igaüks teab, mida tähendab taharrush gamea. Küsimus on ainult, kas sellest saadakse adekvaatselt aru. Oma ebakompetentsust on demonstreerinud nii Kölni (ja laiemalt Saksa) politsei kui ka mitmed poliitika- ja ühiskonnategelased. Näiteks raporteeris Kölni politseiülem Wolfgang Albers, et uusaastapidustused möödusid märkimisväärsete vahejuhtumiteta. Kui aga selgus, et vahejuhtumeid siiski oli, teatas ta, et neid oli vähe ja erru ta kindlasti ei lähe. Ei läinud, kuid siiski oli sunnitud minema. Kölni linnapea (entusiastlik pagulaspooldaja) kommentaar oli oma süüdimatuses jahmatav: tulevikus peaksid naised käima gruppides ja hoidma võõrastega vähemalt käsivarre pikkust vahemaad. Ta sai kohe õigustatult mitmelt poolt süüdistusi. Esiteks rassimis: kas tõepoolest peab Saksa naine võõramaalast nähes temast kohe distantseeruma? (Aga näiteks järjekorras? Koosolekuruumis? Ühissõidukis? Jne.) Teiseks naisaktivistidelt, kes ei nõustu sellega, et naised peavad alati olema kaitsepositsioonis. Kolmandaks immigratsioonivastastelt. Jne. Lisaks sellele kritiseerisid need, kes tunnevad asja ja olid sündmuste tunnistajaks. Ründajad olid suurtes seltskondades, ründasid ka naiste gruppe ning piisavat distantsi ei saanud naised hoida, kuna olid ümber piiratud ja ründajate käed sirutusid igalt poolt igale poole. Irvhambad nimetavadki seda sündmust Nacht der langen Hände (tõsi küll, see nimetus vist tuli esmalt Venemaalt).

Juhtumi mastaabid ning võimude ebakompetentsus ja saamatus tekitasid paratamatult hulganisti vandenõuteooriaid. Siin vaid mõned. PEGIDA ja veel radikaalsemate vaadetega autorid väidavad loomulikult, et selline oligi plaan ning see on alles algus, varsti muutub normiks see, mis oli Kölnis ekstsess. Kelle plaan? Siin arvamused varieeruvad, aga vastuollu ei satu. Kõigepealt Merkeli, kuid need, kes vaatavad sügavamale, teavad, et ta on vaid hüpiknukk kas USA, vabamüürlaste, juutide vms kätes (loomulikult vaatab David Icke veelgi sügavamale).

Teiselt poolt aga väidavad pagulaste vastuvõtu pooldajad ja mõned feministlikud ringkonnad, et see oli hoopis PEGIDA või mõne teise äärmusparempoolse rühmituse provokatsioon. Argumentatsiooni tase vastab enam-vähem eelmistele. Süüdi on lääne ühiskonnas valitsev seksism, millega on nakatunud ka teised maailmaosad. Mõningad Saksa riigi- ja politseiametnikud süüdistavad, tõsi küll, vaid vihjamisi Islamiriiki või muud radikaalset islamistlikku organisatsiooni, igal juhul mingi vandenõu Saksamaa vastu seal oli. Ning lõpuks, et selle organiseeris Putin. Tõsi küll, viimast versiooni arendatakse kõige rohkem venekeelses sotsiaalmeedias (osad aadressid viitavad Ukrainale).

Iseenesest võiks nende teooriate -- nagu üldse vandenõuteooriate -- analüüs olla huvitav, kui need oleksid veidi fantaasiarohkemad. Enamasti lähtutakse vigasest loogikast: cui prodest? Selle üle aga, kes on tegelikult saanud kasu, otsustatakse ikkagi lähtuvalt oma teooriast. Tõepoolest, mis kasu saavad Soros, Rothschild ja muud Bilderbergid? Täiesti selge ju, nende eesmärgiks on hävitada Saksa rahvus ja laiemalt kogu valge rass. Selles seisnebki kasu. Aga mis kasu saab Islamiriik? See on veidi keerulisem küsimus, aga kuna nad sõdivad uskmatutega, siis mingit kasu nad ikkagi peaksid saama, segaduses on seltsim. Siiski on mul raske uskuda, et IS saatis oma agendid (aga pagulaste hulgas neid kindlasti on, ehkki nad moodustavad tühise osa üldmassist) Kölni selleks, et nad seal kabistamisega vahele jääksid.

Kindlasti saavad kasu PEGIDA ja muud radikaalsed rühmitused: riik ja vanad parteid ei saa kriisiga hakkama, aga nemad teavad lahendusi. Kuid ei ole mingeid tõendeid, et nad oleksid kuidagi, kas või kaudselt asjaga seotud. Mina saan kasu heast ilmast, kuid paraku pean tunnistama, et pole seda ise organiseerinud. Kõige huvitavam lugu on aga Venemaaga, kes lõikab topeltprofiiti. Esiteks sellega, et Euroopa Liidus on probleemid, mis viivad tähelepanu Ukrainalt kõrvale, ning Venemaa on eriti huvitatud nende liidrite diskrimineerimisest, kes, nagu Angela Merkel, on toetanud Venemaa-vastaseid sanktsioone. Teiseks on Venemaa võimud eri tasanditel toetanud PEGIDAt ja muid "patriootlikke" jõude ning on väljendanud nördimust PEGIDA pagulasvastase demonstratsiooni laialisaatmise ebainimlike meetodite üle. Tõepoolest, Kölni sündmused on Putini režiimile kasulikud. Kuid pole mingit põhjust arvata (vähemalt minuni pole jõudnud ühtegi vettpidavat tõendit), et Putin on selle kuidagi korraldanud. Ning minu väide võib tunduda paradoksaalsena, aga just aktsiooni edukus on parim "alibi": kõik aktsioonid, mida see võim on üritanud teha, on olnud nii käpardlikud ja läbipaistvad, et on raske uskuda, et nad oleksid nii peene operatsiooniga hakkama saanud. Pigem on see süllekukkunud kingitus.

Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov (keskel) nimetas migratsioonivastase demonstratsiooni laialisaatmist "vabaduse ekstaasiks".

Oluline on aru saada, mis siis tegelikult juhtus ja mis veel juhtuda võib. Alustame numbritest. Ainuüksi Saksamaale on paari aastaga tulnud üle miljoni migrandi (täpsed arvud varieeruvad, aga 1,1 miljonit tundub realistliku arvuna). Ma ei leidnud täpseid arve soolise proportsiooni kohta, kuid ÜRO andmetel jagunevad need kogu põgenikuvoolus järgmiselt: mehi 58%, lapsi 25% ja naisi 17%. Kusjuures on teada, et "lapsed" on osaliselt noorukid, mõni poisslaps on koguni 25-aastane. Kuid on ka teisi andmeid: 2015. aastal üle Vahemere saabunute hulgas on 75% mehi, 13% lapsi ja vaid 12% naisi. Seega on Saksamaal mitusada tuhat vallalist ja püsisuhteta meest, kes on suurelt jaolt noored ja kellel on teisigi vajadusi peale saksa keele õppimise.

PEGIDA pooldajad Kölnis: meie naised vajavad kaitset

Tundub, et see üllatav avastus tehti alles praegu ning on mõneti kummaline, et vasakpoolsed ja feministid, kes on aldid nõudma igasuguseid kvoote ja ennekõike sookvoote, ei näe selles ebaproportsionaalsuses suurt probleemi.

Vaatame olukorda Põhja-Aafrikast või Süüriast saabunud noormehe silme läbi. Ta näeb väga lodevaid elukombeid, naisi, kes on riietatud julgemalt (et mitte öelda väljakutsuvamalt) kui tema kodumaa prostituudid ja kes millegipärast suhtuvad temasse tõrjuvalt. Ilmselt on tegemist rassistidega. (Veel idüllilistel üheksakümnendatel rääkis mulle üks Rootsi professor, et Aafrika pagulased -- jutt käis konkreetselt etiooplastest -- arvavad, et kui Rootsi tüdruk ütleb neile ei, on tegemist rassismiga, omavahel ju nad, st rootslased, kogu aeg seksivad.) Arvestades ülaltoodud proportsioone, on paari tuhande "pidutseja" kallaletungid inimestele ja nende varale peaaegu et minimaalne selle kahju kõrval, mis potentsiaalselt oleks võinud tekkida. Samas peaks see toimima äratuskellana, ei ole aga kindel, et osatakse teha õiged järeldused.

Kölni naistel on veidi teine agenda

Rassist! Sind tuleb elimineerida!

Kuid seksuaalne vägivald on vaid üks probleemi tahk. Sajad tuhanded noored mehed, kellel ei ole kindlat tegevust ja selgeid eneseteostuslikke perspektiive, on soodus pinnas kuritegevusele, ekstremismile jne. Ma ei ole kohanud ühtegi realistlikku programmi selle probleemi lahendamiseks Saksamaal (olen kusagilt lugenud, et sellega tegeletakse Põhjamaades, üksikasju ma aga ei tea). Kuid see on eraldi teema.

See, mis juhtus Kölnis ja teistes Saksa linnades, on tohutult õpetlik ja kulturoloogi seisukohalt huvitav. Stereotüüpne arusaam, mida ennekõike levitavad PEGIDA ja sellele lähedased ringkonnad, on see, et toimus kokkupõrge kahe kultuuri vahel -- ühelt poolt vana tsiviliseeritud Euroopa, teiselt poolt agressiivsed nomaadid. Tegelik olukord on palju mitmekesisem. Väga laias laastus võib eristada kolme kultuurimalli. Üks on sisserändajate kultuur, kus tõepoolest võib märgata väga arhailisi jooni (aga kordan, et tegu on väga jämeda määratlusega, sest näiteks süürlaste ja afgaanide vahel on tohutu erinevus: süürlaste kultuur on Euroopale palju lähedasem). Teiseks 21. sajandi Euroopa postmodernistlik ja feministlik kultuur ning kolmandaks samuti euroopalik, aga märksa traditsioonilisem (19. sajandi teise poole -- 20. sajandi esimese poole) kultuur. Mis teeb aga asja põnevaks, et kultuurilisele stratifikatsioonile lisandub sooline. Seda on selgelt näha isegi fotodelt: ühelt poolt näeme PEGIDAt ja traditsiooniliste väärtuste kaitsjat, kes on enamasti mehed, teiselt poolt aga samuti seksuaalvägivalla vastaseid, kelle jaoks seksism on aga samas komplektis rassismi ja fašismiga, ning see seltskond on sooliselt palju mitmekesisem, ehkki tundub, et naised on ülekaalus.

Radikaalne feminist Milo Moiré protesteerib Kölnis seksismi vastu

Make love, not war!

Tegelikult on need jõujooned välja joonistunud juba palju varem. USAs nägime analoogilisi asju juba 19. sajandil. Ühelt poolt meie (valgeid) naisi tuleb kaitsta mustade seksuaalvägivalla eest, teiselt poolt aga need meie õrnakesed naised ise muudkui kõõritavad nende mustade poole. Kölnis demonstreerisid PEGIDA toetajad naiste kaitseks pagulasvägistajate ("rapefugees") eest. Aga ka naised ise ei jäänud üritusest kõrvale ning nende grupp tuli välja hoopis teiste loosungitega, nõudes kaitset nende kaitsjate eest, kusjuures üsna energiliselt. Nagu õiged humanistid ja pehmete väärtuste adeptid nõudsid nad rassistide hävitamist.

Lesbide lipul: rassismi, seksismi, fašismi/rahvussotsialismi, šihadismi vastu

Mis võis aga nii mõnelegi üllatuseks olla, on teatud lahkhelid, koguni pinged LGBT enne nii monoliitsena tundunud kogukonnas. Nimelt selgus, et sooline kuuluvus on mõnes küsimuses hoopis tähtsam kui seksuaalne sättumus: kui lesbid on endiselt positiivselt meelestatud pagulaste vastuvõtmise osas, siis geide hulgas sellist üksmeelt pole ning on kuulda tugevaid hääli pagulaste vastu. Seega populaarne postmodernistlik idee, et gender on tähtsam kui sugu, läks vähemalt selles küsimuses vett vedama. Kõik see toetab ammu tuntud tõde, et meeste ja naiste vahelised erinevused on suuremad kui ükskõik millised kultuurilised või rassilised.

Selles mõttes nii Saksamaal kui mujalgi, sh Eestis teatud ringkondades populaarne silt 'homomultikulti' on -- rääkimata muust -- eksitav: suur osa geisid on sisserännuvastased, suurem osa sisserändajaid on homoseksuaalsuse vastased.

Niisiis, tegemist on vähemalt kolme erineva kultuuritüübiga ning nendevahelised suhted moodustavad üsna keerulise struktuuri. On terve rida jooni, mis ühendavad pagulaste arusaamu postmodernismiga. Pole tähtsusetu ka see, et mõlemad vastandavad end ennekõike pagulasvastastega. Kuid on ka terve rida selliseid, mis ühendavad pagulasi PEGIDA ja nende pooldajatega, vähemalt kontseptuaalsed skeemid on neil sarnased. Need on ennekõike stereotüübid, mida nimetatakse meesšovinistlikeks: mõlemal juhul on naine ennekõike objekt, mis tekitab ihasid, aga vajab ka kaitset. Ning muidugi on palju ühist eurooplastel, olgu nad kõige ägedamad PEGIDA või kõige raevukamad feminismi pooldajad. Need on aga üksnes kõige algelisemad tähelepanekud, reaalne pilt on palju keerulisem ja huvitavam ning kujunenud olukord pakub kindlasti suurt huvi antropoloogidele.

Kuid antud postituse fookus ei ole antropoloogiline, mind huvitavad ennekõike Eesti ühiskonna arenguga seotud probleemid. Ma arvan, et meil on võimalus vältida neid vigu, mida on teinud mõned Euroopa riigid.

Kõigepealt peame tõdema, et Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Ei ole juriidiliselt, ei ole moraalselt, ei ole sotsiopsühholoogiliselt. Need poliitilised jõud, kes tahavad Eesti pagulastele avada, peaksid sellest endale aru andma ja kui mitte tegutsema hakkama, siis vähemalt esitama mingid kindlad plaanid. Siiski peab tõdema, et valitsus on hoidnud mõistlikku joont. Esiteks on ilmutatud valmisolekut vastu võtta tõepoolest vaid sõjapõgenikke, kusjuures mitte üksikuid mehi, vaid lastega perekondi, mis olulisel määral maandab paljusid riske. Paraku mitte kõiki. Omalt poolt soovitaksin lisada siia veel üks tingimus: vastu võetakse vaid need, kes kas a) on tugevalt motiveeritud Eestisse jääma ja panustama selle arengusse või b) tulevad ajutiselt vaid seniks, kuni kodumaal kestab verine segadus ning tagavad oma naasmise kodumaale, kui see lõpeb.

(Muide, siin on üks oluline probleem, mis seob migratsioonikriisi kooseluseadusega. Nagu ma juba olen kirjutanud, võib kooseluseadus praeguses redaktsioonis toimida migratsioonipumbana.)

Mis puudutab seadusandlust, siis peaks valitsus andma selge vastuse küsimusele, kuidas talitada näiteks massirahutuste korral (kas ka siis kehtivad kõik inim- ja kodanikuõigused), kuidas deporteerida kriminaalkuritegude sooritajad (kas kõigepealt tuleb oodata kohtuotsust või saab sellistel juhtudel rääkida süütuse presumptsiooni piiramisest)? Nagu me teame, Saksamaal hakatakse alles praegu selle peale mõtlema ja on tõdetud, et nende probleemide lahendamine ei saa demokraatlikus riigis olla lihtne. Siiski arvan, et on võimalik vastu võtta seadus, mis lubaks koheselt välja saata need asüülitaotlejad, kes on arreteeritud massirahutuste käigus. Me ei tohi veel kord lubada endale Pronksiöö häbi, kui peaminister lubas õiglaseid karistusi ja seda, et korrarikkujad peavad kogu kahju kompenseerima, kuid lõppkokkuvõttes pidi hoopis Eesti riik kompenseerima nii mõnelegi kannatanule (viimase sõna tahtsin panna jutumärkidesse, aga seda ei saa teha, kuna nende kannatanustaatus on kinnitatud kohtuotsusega). Kuid asi ei ole siiski vaid seadusandluses, sisserändajad tekitavad uusi väljakutseid ka sotsiaalsfäärile ja korrakaitsele. Suurte noortest meestest koosnevate pagulasgruppide tekkimist Eesti linnades ei saa lubada. Asüülitaotlejate eest vastutavad nii politsei kui sotsiaaltöötajad.

Mis puudutab moraalseid aspekte, siis lihtsad jutud tolerantsusest ei ole üksnes ebapiisavad, vaid on koguni kahjulikud. Kahjuks on seda, mis praegu toimub Eesti avalikus ruumis, raske nimetada diskussiooniks. Käib vastastikune sildistamine ja demagoogitsemine. On nördimapanev see üleolek, mida mõni intellektuaal demonstreerib teistsuguste arvamustega vastakuti olles. Kasutatakse kaht labast demagoogilist võtet: see pole üldse probleem (ja ainult loll ei saa sellest aru) ning kes sa selline oled? Pärast ollakse üllatunud ja nördinud, et neile vastatakse samaga. Mul on eriti kurb, kui mõni intelligentne inimene esitab süüdimatuid süüdistusi oma maa ja rahva aadressil. Pealegi on mul suured kahtlused nende siiruses. Kui keegi kirjutab, et tal ei ole midagi ühist selle rahvaga peale sünnikoha ja keele, siis on mul tõesti raske uskuda, et ta arvab, et seda on vähe. Lisaks jääb õhku rippuma küsimus, kas nende pagulastega, keda ta nii väga ihkab, on tal rohkem ühist. Ja kui on, siis tahaks teada, mis see on? Ma arvan, et Eesti õpetlased, intellektuaalid ja arvamusliidrid, poliitikutest rääkimata, on jäänud ühiskonnale võlgu ja see võlg ei tee neile (meile) au.

Kuid me oleme seletamise võlgu ka pagulastele. Neil on mingisugused ulmelised ettekujutused ühiskondadest, kuhu nad tulevad, ning neid ootavad ees suured kohanemisraskused ja pettumused. Paraku ei ole ma näinud isegi mingit selleteemalist projekti (on küll välja antud 33-leheküljeline brošüür, kuid oleks väga naiivne arvata, et see asendab arengut, mida euroopalikud ühiskonnad on sajanditega saavutanud inimõiguste valdkonnas, k.a naiste õiguste osas). Alles nüüd jõuti Norras arusaamisele, et sisserändajale tuleb selgitada Norras kehtivaid naiste õigusi, seda, et miniseelik ei tähenda liiderlikkust ja muud sarnast. Enne pole selle peale valitsuses tuldudki. Nagu pole enne ja vist praegugi veel selle peale tuldud, et tuleks süüvida sisserändajate kultuurilisse tausta, kommetesse ja tõekspidamistesse. Euroopa Liidus on püütud neid asju lahendada bürokraatia tasandil, oleks vaja lisada kompetentsi.

46 Comments

ckrabat link

1/14/2016 12:54:48 am

Tänan väga põhjaliku ülevaate eest, see seletab lahti ka kogu probleemi mitmedimensionaalsuse. Kusjuures probleemi lahendamist raskendab just selle viimine emotsionaalsele tasandile, kui tekivad vastanduvad jõud - sallivad ja mittesallivad, kusjuures viimastel hakkab välja kujunema ka eristuv identiteet, mille juures sallimatus muutub väärtusteks omaette - selleks, et olla täisväärtuslik kodanik, sa pead tõestama, et oled "tõeline eestlane" (või sakslane, lätlane, venelane, vahet pole, mustrid on samad, kuid see on tõusev trend), muidu oled selle, teise või kolmanda agent.
Eesti puhul on probleem see, et siia tõepoolest ei taha keegi tulla või siis see, kes on tõesti hädas, seepärast viitab siinne võimendatud murjanipaanika millegile muule, muuhulgas ka ühiskonna haavatavusele, meenutagem kasvõi eelnevaid suhkru- ja tatrapaanikaid, jällegi samasugused mustrid hoiakute tekkimiseks või tekitamiseks.
Kui rääkida vandenõuteooriatest, siis mingi sündmuse väidetav organiseeritus viitab jällegi millegile. Samuti on jõud, kes võisid midagi organiseerida ja teised jõud, kes sellest kasu lõikavad. Ma ei ole siiani päris täpselt pihta saanud, mis seal väga täpselt toimus, sest väga palju on kaasnevat infomüra, mis jällegi kütab emotsioone.
Kui rääkida etnilisest taustast, siis nagu Te väga täpselt mainisite, etnilised ja kultuurilised erinevused migrantide hulgas on väga suured, kuigi populaarne teadmine, millega ei saa vaielda, väidab, et ühed murjanid kõik. Huvitav fakt on just ahistajate valdav Põhja-Aafrika (Maroko, Alžeeria, Tuneesia) päritolu, aga seal sõda ei ole, sealt ei põgeneta vähemalt mitte sellepärast, vaid migrandid tulevad ilmselt seaduslikult ja legaalselt. IS strongholdid Euroopas on olnud aga just Prantsusmaal ja Belgias, Põhja-Aafrika päritolu tegelaste seas. Täheldatud on IS katseid lõimuda pagulaste sisse, kuid see toimub juba Euroopas. Seepärast ma seda võimalust kui uudset taktikat päriselt ei välista, kuigi vettpidavaid tõendeid on vähe. Organisaatorite ossa sobivad nad kõige paremini. PEGIDA, Putin jt seltsimehed on pigem sellised, kes võivad nendest pingetest kasu lõigata, kuid nagu Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed, võivad ka IS-l (Daeshil) ja PEGIDAL olla ühised eesmärgid.
Jällegi, see on lihtsalt üks võimalik variant, üks paljude seast.
PEGIDAst peaks muidugi eraldi kirjutama, plaanis see on, kui vaimu ja aega üle peaks jääma.

Misa

1/14/2016 12:58:15 am

Suur aitäh selle analüüsi eest!
Argumenteeritud arutlus pagulaste teemal - meie meediamaastikul on see miski, mida peab tikutulega taga otsima. Ja õige on ka see, et nii avalikud kui privaatsed vaidlused sel teemal piirduvad meil tavaliselt vastastikuse pori loopimisega, kus pooldajad on automaatselt "homomultikulti tolerastid" ja vastased "rassististlikud natsid". Igaüks justkui peab kuuluma ühte neist kastidest, on ainult must ja valge, vahepealset võimalust pole. Kes tahaks vähe sügavamalt arutleda, kaaluda nö. plusse ja miinuseid, pakkuda lahendusvariante, see surutakse ka labaste väidetega kasti, enne kui iva idanema hakkab.
Ja mis kogu selle värgi taustal kõige hullem - kogu aur paistabki kuluvat kaklemise ja teiste paika panemise peale. Tuntakse suurt häbi ja halatakse, et maailm on hukas.
Kuidas seda probleemi aga lahendada ja maailma nimetatud hukatusest natukenegi päästa - sellega justkui ei tegele eriti keegi, vähemalt selline mulje jääb.
Aga lahendusi oleks õige hädasti tarvis! Tõesti, Eestil oleks võimalus õppida teiste vigadest ja vältida neid probleeme, võib-olla isegi üht-teist võita, kui rohkem asjassepuutuvaid kodanikke suudaks sellest kaklevast külakuhjast välja astuda ja mõtlema hakata, mida teha ja kuidas teha. Lahendus ei ole see, et näitame näpuga ja tunneme kõigi üle häbi ja keelame kommentaariumid ära, sest need on täis vihakõnet...oleme siis demokraatlik riik või ei ole?? Aga kindlasti pole lahendus ka "kui on must, siis näita ust" - lendlause. Eesti ühiskond pole tõesti valmis massiliseks immigratsiooniks, meil siin veel üks teine integratsioon pooleli jne., aga 19.sajandis me ka enam ei ela. Ja ennast kunstlikult maailmast isoleerida? No ma ei tea nüüd. Et nagu Põhja-Korea või?

Õnne

1/14/2016 01:55:01 am

Tänud suurepärase argumenteeritud artikli eest.
Pakun mõtiskluseks afgaani-eesti kultuurinormide võrdlust.
http://onneparl.blogspot.com.ee/2016/01/paadipogenikest-xxx-kultuurinormide.html
Burka ja “pikad käed” (loomulikult on teatud tüüpi immigrandid seksuaalselt frustreeritud, sest seksuaalsuhted on enne abiellumist keelatud) on paraku kultuurierinevuste pealiskiht. Kui Euroopasse saabuv immigrant on üles kasvanud ühiskonnas, kus puudub reaalselt õigus valida oma eluteed (kui elu on ette kirjutatud sünnimomendist alates vastavalt religiooni, hõimu- ja perekonnareeglitele), ei aita vaid brošüüridest või koolitustest. Immigrant peaks kogu oma elu, normid ja väärtushinnangud ümber mõtestama. Aga kui euroopalikud normid on vastuolus immigrandi traditsiooniliste normidega?

1/16/2016 03:50:09 am

Viidatud arvamuste järgi tehtud tabel põhineb ühe tähelepaneliku inimese hinnangul, kes on elanud pikemalt mõlemas kultuuris.

Lisaks võib lugeda N.N.Taleb: The Most Intolerant Wins: The Dominance of the Stubborn Minority.
Google leidis: https://dl.dropboxusercontent.com/u/50282823/minority.pdf
Selles artiklis on mainitud mitmeid tabelis olevaid detaile, lisaks on otsitud seoseid.
Kõrvalepõikena, ka näiteks Eesti ühest suurest kalatööstusest pool on Eesti ajakirjanduse väitel sisuliselt kosher, kuigi Eestis enamus ei vaja kosher sööki.
Intelligentne hästi kirjutatud artikkel, ei sisalda hea/halb hinnanguid.

Arvan, et seda suhtumiste tabelit saab ja tuleb analüüsida lähtudes Talebi artiklist, kuid ma ei ole ette kindel, et minu enda analüüsi tulemus oleks hea, ma ei tunne moslemite kultuuri.
Tulemus võiks anda vihjeid, kus on täpne piir kultuurse tolerantsuse ning teistele allumise vahel.

Erkki-Sven Tüür

1/14/2016 03:52:50 am

Jagan täielikult Sinu hoiakut, millest see vahe ja analüütiline tekst on tõukunud. Rohkem süvenemist ja vähem sildistamist kuluks kõigile ära. Aitäh!

Heido

1/14/2016 04:34:30 am

Mina tänaksin hr Lotmani kõige rohkem selle välja ütlemise eest, et "On nördimapanev see üleolek, mida mõni intellektuaal demonstreerib teistsuguste arvamustega vastakuti olles."

Minu meelest avatus ja sallivus on instrumentaalsed voorused, mis aitavad meil olla avatud ja sallivad selle suhtes, mida peab sallima ja mille suhtes on hea olla avatud, kuigi me võib-olla ei tahaks. Mõne meie intellektuaali meelest aga avatud/suletud vastab täielikult kategooriatele hea/halb. Vähemalt nende avalikest sõnavõttudest ei jää küll muljet, et nad suudaksid sellest edasi mõelda.

Meenub ka M. Järvi kalambuur facebookist:

"Vastutustundlike kodanike õlul lasub kohustus kaitsta seda, mis on kõige haavatavam - avatust. Ilma avatuseta oleme me suletud. Kui oleme suletud, siis me pole avatud ja siis on õudne jama."

Anneli

1/14/2016 06:48:42 am

Oh kui hea lugeda vahelduseks mõtestatud teksti ja saada kinnitust, et "ma ei ole ainus, kes ...".

Rein

1/14/2016 08:59:35 am

Minuarust jätad Sa märkamata suures pildis saksas ja mujal natsionaalsotsialismuse tõusu mis kerkib nagu pärm ka siin eestis ekre kujul. Kas see ei ole mitte suurem oht, kui pagulased, keda võib samas võtta kui 1930nda aastate juute. Teisalt, kas kogu see paanika ei taandu mitte lihtsale seksuaalkasvatuse teemale, et süüria või afgaani taustaga inimesed ei oskagi muud moodi naisele läheneda, kui teda vägistades...

Heiki

1/21/2016 10:36:31 am

Võrdlus ei ole korrektne.
Juudid olid kodumaal sellesama maa kultuurinormide kandjad. Paljud kuulusid kultuuri- ja ärieliiti. Nende haridustase ei erinenud kodumaa keskmisest, pigem oli veidi kõrgem.
Maades, kuhu nad põgenesid, valitsesid üldjoontes samad kultuurinormid. Nii et mingit konflikti ei saanud tekkida.
Kulunud väljendi järgi nemad tõepoolest rikastasid...
Ja neil ei olnud valikut. Kodumaal ootas ainult surm. Isegi riskist ei ole mõtet rääkida.
EKRE ei ole muide natsionaalsotsialistlik. Mujal nad küll tõusevad, kuid mitte niipalju kui rahvuslikud (natsionalistlikud) liikumised.
Kõigile natsisildi külgekleepimine on vasakpropaganda komme.
Samas on vasakpoolsed ise muutumas vägivaldsemaks nii Saksas, Rootsis kui Soomes, kultiveerides nn head vägivaldsust ehk vägivaldsust õige idee nimel.
Eks seegi ole meile tuttav.

PiretBCN

1/14/2016 10:01:43 am

Ma lugesin huvitavat artiklit Kairo kohta. Kairo on nüüd teatavasti tänavaahistamise Meka, aga nii ei olevat alati olnud. Kuni nii circa 1950. aastani oli see hoopiski väga moodne ja kultuurne koht. Siis elas seal ainult 2 miljonit inimest. Kairo maine tõmbas mutta massiimmigratsioon - "pagulased" vaestest maapiirkondadest, alguses peamiselt noored mehed.
Eestis toimus ka 19. sajandil liikumine maalt linna. Tallinnas on linnaosad nagu Kalamaja jäänud selle liikumise mälestusmärkideks. Maainimene ei suutnud kohe elada nagu linnainimene, ta vajas vahepealset "hooviga varianti". Ma tundsin veel lapsepõlves inimesi, kes keetsid voodilinu, sest pesumasinas pestes jäävad nad mustaks. Ja kuidas kurtsid maalt pärit vanurid, kui nad olid sunnitud mõnda aega linnas elama või linna kolima. Nad tundsid end räpastena, sest vannis ei saa ju kuidagi puhtaks. Peab ikka saunas käima.
Eesti erinevused olid väikesed. Praegu räägime märgatavalt suurematest erinevustest ning see, et nende suurte erinevuste üle pole siiani mõtiskletud on märk Euroopa hullusest.

Panen video seriaalist Montalbano (stseen algab 5 minutit pärast algust): https://www.youtube.com/watch?v=FWQYvG-KLvQ
Montalbano (kes on politseinik) vestleb vana Sitsiilia maffiapealikuga. Maffiapealik möönab natuke läbi lillede, et ta on teinud palju halbu asju, aga alati oli piir, millest ta üle ei läinud, sest pärast seda piiri ei ole enam vahet inimesel ja loomal. Kas oleks mõistlik eeldada, et väga erinevatel kultuuridel, mis suhtlevad omavahel minimaalselt (või ei suhtle üldse) on piirid erinevas kohas? Minu arvates küll.

Maal sündinu

1/15/2016 05:26:27 am

Aga vannis ei saagi ju puhtaks. Linnakorteris võtan ainult dušši, ehkki pean selleks vannis püsti seisma.

PiretBCN

1/15/2016 07:05:41 am

Aga pärast dušši tunned, et oled ilusasti puhas või pigem ei?

Kuna maal on kombeks sinatada, siis üritasin natuke Sind/Teid sinatades kahepoolselt lõimuda. Kui Sul/Teil on mugavam, siis võin ka teietada. :)

Eestlastel on jah olnud sisemine lõimumine maalt linna ning ka liikumine erinevate ühiskonnaklasside vahel. Ma hirnun alati nagu hobune, kui keegi ütleb, et okupatsiooniajal ei olnud sotsiaalseid klasse. Noh, ma olin oma klassis ainuke laps, kelle vanemad olid mõlemad töölisklassi esindajad. Isa polnud mul isegi keskkoolis käinud ning ema lõpetas õhtukeskkooli ainult sellepärast, et ühel sõbrannal oli kurb üksi minna. Päriskeskkool olevat talle närvidele käinud. Mina palusin end vanematel viia ühe nn. eliitkooli katsetele ning elasin pärast vaimselt natuke eraldi. Kodutöid pidin tegema üksinda, sest kodus poleks keegi mind niikuinii aidata suutnud. Aga ma olen uhke, et ma suutsin "lõimuda", sest see muutis minu maailma avaramaks ning ma suutsin hiljem lõimuda ka teise ühiskonda. Teine kord on alati lihtsam kui esimene kord.

Maal sündinu

1/17/2016 08:53:23 pm

Duššiga saab puhtaks küll, justkui oleks saunas kausiga endale loputusvett kaela valanud... :) See on sul küll õigus, et Vene ajal olid klassid olemas. Maal eristus lihtkolhoosnikest teravalt juba spetsialistide klass, st kõrgharidusega peaagronoomid jms. Neil olid ameti- ja eraautod, uhked majad, tuusikud ja enamasti ka parteipiletid

Rain

1/14/2016 10:17:31 am

Aitäh M.Lotmanile. Väga kosutav lugeda ka mõtestatud analüüsi infantiliseeruvas (lääne)maailmas.

Rein, sotsialismusmarksismus sünnib ikka vasakliberaalsest-infantiilsest küljest praegusel ajastul. Loomulikult tekib sellele vastureaktisoon. Loomulikult saame näha rohkem uusnatse. Aga miks ajada pidevalt põhjus ja tagajärg segamnini? Kui keegi on endale pähe võtnud ideolgooia, et kõik rahvad ja kultuurid peavad segunema ja elama rahvaste katlas nagu üks pere, siis ta ei saa enesestmõistetavaks pidada, et ka kõik teised peavad sama ideoloogia üle võtma. Need on erinevad ideoloogiad, millest üks pole teisest moraalselt parem.

Marko - P

1/14/2016 10:41:32 am

Lotman presidendiks.

maq

1/14/2016 10:57:45 am

Copy-paste:
tympsa
Lotman segab siiski vett, udutab ääriveeri ja ei taha nimetada asju õigete nimedega.

Kultuuride kokkupõrge seisneb selles, et islam eitab inimeste vabadust, võrdsust ja vendlust, mille tõi Euroopasse Prantsuse revolutsioon ja valgustajad .

Mingit niisugust asja pole nende kultuuris ette nähtud.See oleks jumalavallatu ketserlus.

Islamis on mees jumala teener /ori.

Naine aga mehe teener/ ori .

Uskmatu ( sinna kuuluvad ka kristlased ja juudid ) on aga moslemi teener/ alluv . Uskmatult on ette nähtud koguda jizya maksu, et ta üldse võiks moslemite kõrval elada. Seda maksu tuleb koguda eriti alandaval moel, et uskmatu saaks aru islami üleolekust.Või kui maksu koguda ei õnnestu, tuleb uskmatud tappa ( jihad )

Moslemi naine on mehe omand . Kuni abiellumiseni kuulub ta oma isale, edasi oma mehele. Abiellumine ise on äritehing, kus naisel pole midagi kaasa rääkida.

Mittemoslemi naine ei kuulu aga kellelegi, järelikult on nagu saakloom eikellegimaal, keda igaüks võib küttida.Euroopas on selliseid saakloomi miljoneid, erakordselt soodsad jahitingimused seega.

Niisugused põhimõtted tuuakse siis miljonite tulnukate poolt kaasa tänapäeva Euroopasse. Eesmärgiks ei ole kohaneda Euroopa väärtustega ( mis iganes neist veel järel on ) vaid suruda peale omad.

Jah, võib neid arglikult poolsosinal nimetada arhailisteks nagu Lotman teeb.Võib ka hunti nimetada hellitavalt võsavillemiks, kuid hundi kiskjalik olemus sellest ei muutu.

Kuid võib nimetada ka ausalt, et need on barbaarsed, jõhkrad, ebademokraatlikud, diskrimineerivad põhimõtted ja Euroopa jaoks MITTESOBIVAD !

Järelikult on Euroopa jaoks mittesobivad ka nende põhimõtete kandjad.

t6nu

1/14/2016 03:18:34 pm

üpris korrektne kirjeldus araabia ühiskonnakorraldusest. just nimelt ühiskonna, sest perekond (äärmisel juhul hõim) sealses kultuuris on nii rakk (mitte indiviid), kui ka autoritaarsuse ulatuse ühik (veresidemed on üle seadustest, poliitiline struktuur võrdub sisuliselt sotsiaalse struktuuriga). kõrgeim autoriteet on perekonna pea (vanim meesliige) ja seda hierarhiat muudab vaid surm. tema otsustab kes kellega abiellub. eelistatum abielu on, kui noormees abiellub isa venna tütrega. see neiu peab kosimist tihtilugu ootama aastaid ja ei tohi seni kellegi teisega abielluda.
araabia kultuuriruumis on naine miskit väärt vaid siis, kui ta on sünnitanud poja (kindlasti vaid abielusiseselt). nimelt, meestel on iga hetk õigus oma naine kõrvale visata, ehk lahutada. ja see nähtus ei ole üldse haruldane. pigem on psüivad abielud sama haruldased nähtused kui mitme naise pidamine. peale lahutust ei ole see naine enam ühiskonna liige (veel vähem kui ta seda varem oli).
lisaks veel maq'i poolt toodule - naised, kes on kaotanud oma neitsilikkuse, on sama vähe väärt kui mittemoslemitest naised. tõenäoliselt pagulased on kursis lääne seksuaalelukommetega, ehk neitsilikkust võib kohata vaid laste puhul ja see põhjendab mõneti ka nende käitumist ja suhtumist.
kuna poisslapsi ümmardatakse perekonna naisliikmete poolt kui jumalusi, siis on nende iseloom väga hellitatud ning nad on harjunud saama kõike, mis nende hing ihkab. igasugune kaastunne ja altruism on seetõttu haruldased nähtused, eriti veel naiste aadressil. need käitumismallid on pärit juba semiitlike nomaadihõimude ajastust, kus väljaspool hõimu kuuluvate suhtes oldi ksenofoobsed, rassistlikud ja vägivaldsed. ekstremistid sõna otseses mõttes.
taolise kultuuri integreerimise üritamist euroopa liidu läänelike väärtuste konteksti võib võrrelda prokrustese juures ööbimisega.
lisaks on veel üks huvitav tõik, et need patriarhaalsed hoiakud (ja ka muud araabia kultuuri mitte just kõige väärtuslikumad kombed) on levinud muteerunud kujul isegi ladina ameerikasse (nt macho kultuur jms), seda muidugi hispaania kolonisatsiooni vahendusel, mis sai alguse pärast islami okupatsiooni lõppemist hispaanias. kuigi hispaanlased vihkasid oma annekteerijaid, jäid araablaste kombed tahes (imiteerides ülemklassi ehk vallutajaid) või tahtmata neile ikkagi külge. täpselt nagu ka eestlaste puhul on tajuda väga tugevaid kultuurimõjutusi meie okupeerijate kultuurist.

ylo

1/14/2016 03:07:49 pm

Tänud hea artikli eest;
olen samuti mõelnud, et vandenõuteooriate kahjuks räägib asjaolu, et kõik need salajased keerukad operatsioonid on filigraanselt läbi viidud ja õnnestunud. Muidugi võib iga suurema ilmasündmuse kohta öelda, et see on ühe poole õnnestunud vandenõu ja teise poole ebaõnnestunud vandenõu ... kui mõlemad nurjuvad, siis pole ka sündmust;

t6nu

1/14/2016 04:35:29 pm

vandenõu on ju kõigest mitteavalik ja/või mitteametlik poliitika. maailma ajalugu on neist kirju. sisuliselt kõik võimupöörded, poliitilised mõrvad ja muud mahhinatsioonid, ja mitte ainult.
miskipärast on sellele sõnapaarile (vandenõu teooria) halvustav konnotatsioon külge jäänud, mis ei ole juhuslik ja on vaate et ise üks vandenõu sünnitistest. termin pärineb esmaselt tõenäoliselt CIA juhendist #1035-960 "Concerning Criticism of the Warren Report", mis avalikustati 1976 NY Times FOIA nõudel. psühholoogiliste operatsioonide ja salateenistuste osakonna dokumendis soovitas USA luure keskorganisatsioon, ja ma tsiteerin: kasutada propaganda vahendeid ründamaks kriitikuid. eriti hästi sobivad selleks artiklid ja raamatute arvustused.

Aqualung

1/15/2016 12:29:12 am

Tänan, t6nu. Nii nende truismide eest, mida siin tervemõistuslikult ja tänuväärselt meenutad, kuid eriti siiralt suur tänu viitamast sellele va CIA # 1035-960 -le, mida guugeldades leidsin teemat illustreerimas tõelise fotokarikatuuri-pärli:

esiplaanil karjakoer oma ametiülesannete täitmisel, taamal tara taga talumees, keskel tihedalt, pead maas, kokku koondund lambakari, millisest üks paari samu kaugusele eraldunud ja pea tõstnud.

Eraldiseisva lamba suust väljumas koomiksimull: „Ma räägin teile, et see koer ja see inimene teevad igatahes omavahel koostööd!“

Vastuseks mull tihedalt kokkuhoidva lambakarja keskelt (kahtlemata sealse keskse intellektuaali suust):

„Jumala pärast, Trevor, sind sinu pideva vandenõu-juraga!“

-

Et „vandenõusid pole olemas ja pole kunagi olemas olnudki“, paljalt hullud „vandenõuteoreetikud“, seda „tõestab“ mitte ainult see CIA memo, mis 1976 päevavalgusse jõudis, vaid ehk veelgi kontrastsemalt Obama nõunik, Harvardi intellektuaal Cass Sunstein, kes koostanud akadeemilise paberi (2008), mis soovitab valitsusele võitluseks „vandenõuteooriatega“ nn kognitiivset infiltratsiooni, mis lihtsasse inimkeelde tõlgituna tähendab seda, et USA valitsus peab oma ametliku võimunarratiivi kaitseks läkitama valitsusagendid „vandenõuteoreetikute võrgustikesse“, et nood end seal sisse seaks ja üritaks sealsed jutupunktid valitsusele soodsasse suunda nihutada ja kui õnnestub, siis kogu kupatus oma hoole alla võtta ja nõnda siis „valitsusväliselt“ elik „vabakondlikult“ läbinähtvaid lorijutte levitada, mis diskrediteeriks igasuguse alternatiivi ametlikule võimunarratiivile.

http://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=1084585

Olgu öeldud, et Prantsuse sotspresident Hollande ei viitsi niiiiii peene mänguga jamada ja eelistab riiklikus võitluses „vandenõuteooriatega“ lihtsamat ja vahest töökindlamat meetodit: veel aastakestki pole möödas päevast, mil sozpresident Hollande ülemaailmsel holokaustipäeval „vandenõuteooriad“ natsismiks kuulutas – koos kõigi tema poolt loodetavate tagajärgedega „natslikele vandenõuteoreetikutele“.

http://www.voltairenet.org/article187030.html

Paistab, et ülalviidat Trevoril seisavad ees vääääga põnevad ajad, sest vaevalt, et ontlik lambakari sihukest „vandenõuteoreetikut“ enam läheduses talub.

K_V

1/14/2016 11:04:55 pm

Kui kunagi läheb Euroopas taas moodi küsimus, et kuidas on see või teine arvamus saadud, siis võiks hakata rääkima Euroopa kultuuri eripärast.
Kuni valitseb autoriteedikultus ja arvamuste õigeks-valeks jagamine, oleme sarnased islamistidega, putinistidega, kellega iganes, kellele ennast euroopalikuks väites vastanduda püüame.

ckrabat

1/15/2016 12:29:51 am

Ma sellele kommentaarile paneks laigi. Ka "pikkade käte öö" puhul on kõige suurem probleem selles, et paljude jaoks on kõik juba algusest peale selge, järgmine etapp on süüdlaste väljaselgitamine ning kolmas etapp karistamine ja siis saabub õnn meie õue peale. Aga kas on nii?

Risto

1/15/2016 02:51:57 am

Saksa publitsist ja filosoof Eilenberger nõuab täiskasvanulikku dialoogi:

"Schauen Sie sich an, was in den sozialen Netzwerken geschieht: Gerade die Flüchtlingsthematik wird von einer infantilen Diskurskultur beherrscht, von wechselseitigen Unterstellungen, Häme, Beschuldigung, naiver Besserwisserei und Verhärtung. Fast alles, was sachlich nötig wäre, gerät in diesen Sandkastenlogiken aus dem Blick. Es wäre ein erwachsener Anfang, sich zunächst eine grundlegende Perplexität einzugestehen. Wir bewegen uns derzeit alle auf schwankendem Grund. Das erfordert eine besondere Wachheit und Gelenkigkeit, gerade in Bezug auf eigene Überzeugungen. Es erfordert die Bereitschaft, Unrecht zu haben."

http://www.spiegel.de/panorama/gesellschaft/fluechtlinge-das-ende-der-lebensluege-a-1071077.html

Aqualung

1/15/2016 01:13:52 am

„Kuni valitseb autoriteedikultus ja arvamuste õigeks-valeks jagamine, oleme sarnased islamistidega, putinistidega, kellega iganes, kellele ennast euroopalikuks väites vastanduda püüame.“

Minul kui kõrvalseisjal (minul nimelt pole miskit Autoriteedi austamise vastu, pigem ikka vastupidi: kui on tegemist ausa, Tõe poole püüdleva, ka intellektuaalses mõttes kompromissitult ausa /seejuures loomulikult ka inimliku eksimisvõimega/ mõtlejaga, siis taolist austan ma väga, sama kehtib ka ausa avaliku võimuautoriteedi kohta; samuti pean ma elementaarsuseks, et mõned arvamused lihtsalt ON suurema tõeväärtusega kui teised) on TEILE, st neile, kelle nimel TE, lp K_V esinete, ainult üks, see-eest väga põhimõtteline küsimus:

MIKS te seda siis teete? MIKS te olete valinud olla „samased islamistidega, putinistidega, kellega iganes, kellele ennast euroopalikuks väites vastanduda püüate“?

K_V

1/15/2016 09:27:06 pm

"MIKS te olete valinud olla „samased islamistidega, putinistidega..."

Oleks siis valida... Kui me sellist valikut vältida proovime, tuleks teistsugune olemine ära kirjeldada. Kunagi olevat Euroopas olnud turgu kvaliteetajakirjandusele, nüüdsel ajal võiks selle kultuuriloolise nähtuse meelde tuletada ja ära kirjeldada. Kui moodne ajakirjandus otsib kõige paremini müüvat tõde, siis meile võiks oluline olla parima võimaliku meetodi otsimine, kuidas tõde leida ja kirjeldada.
Õppejõudusid käiakse tihti ülevoolavalt tänamas nende antud hariduse eest (Lorentsit näiteks selle eest, et tema aine eraldavat sikud lammastest), selle asemel võiks nende näidatud teed tõe poole võimalikult hästi sisse tallata püüda. Seda tehes me ehk eristuksimegi islamistidest, putinistidest ja nendest anonüümsetest netikommentaatoritest, kes valmistõdede sissesöötmise parimat võtet otsivad.

Aqualung

1/15/2016 11:27:12 pm

K_V, selle peale ei oska ma teile küll muud soovitada kui et kaaluge väga tõsiselt oma senisest grupist (sellestsamast 'meiest', kelle nimel siin esinete) lahku löömist. Ilmselgelt takistab teie grupp grupiliikmel nii ellujäämist kui ka seda ülimalt olulist, mida auväärt köster Kevades nimetas 'oma hinge eest hoolt kandmiseks'. Pealegi on minu meelest üsna armetu, igatahes inimväärikust teps mitte ülendav, kui see või teine inimgrupp koguneb täiesti ebaintelligentsete ja moraalselt kahjulike klišeede kui lõkketule ümber meelisklema, seejuures teineteist oma vaimses tahtejõuetuses ja ebaintelligentsuses „toetades“. Nii näiteks võib teie grupile tunduda küll väga „progressiivselt nooruslik“ sisustada oma üürikesi elupäevi sellega, et tõrjuda „valmistõdesid“ (olgu siis kõige hämaramast ajaloost tänaseni päevani inimolemisse talletunuid või tõde gravitatsioonist), aga produktiivselt intelligentseks ei saa sihukest päeva õhtasse veeretamist küll kuidagi nimetada.

K_V

1/15/2016 11:58:36 pm

Kui keegi peaks minuga sarnaselt mõtlema, siis kahekesi olemegi juba mitmus - "meie".
Sellest suuremast "meiest" - Euroopa kultuuriruumi kaasaegsest variandist - on võimalik lahku lüüa küll, kui põhjuse leiaks. Enne peaks ta aga väga põhjalikult ära kirjeldama. Muidu on sama jama mis Rein Raua kunagise jutuga, et Keskerakond on teine kultuuriruum - jätke ta rahule. Samas enamus kaaselanikest laseb kultuuriruumide suhtes risti vagu, mõnikord justkui vahetaks kultuuriruumi mitu korda jutu jooksul. Tahaks kuskilt välja või kuhugi sisse astuda, peaks pilt natuke selgem olema.

Aqualung

1/16/2016 01:09:04 am

„Sellest suuremast "meiest" - Euroopa kultuuriruumi kaasaegsest variandist...“

Kui „meiet“ käsitleda ühistes eesmärkides grupisisest koostööd tegeva jne grupina, siis kõige vähem esindab põliseurooplaste (põliseuroopa rahvaste, riikide) „meiet“ justnimelt see eliitgrupp, kes tänu endile usurpeeritud võimupositioonidele „meie nimel“ retooritsema harjunud, st Brüsseli eliidid, olgu Saksas või Eestis. Kui end brüssellike retoorikate lummusest vabastada, peaks ehk pilt nende „meiede“ suhtes selgemaks saama, ma vähemalt loodan. Sest tänane lagunev ja mitte-eurooplastega üleujutatav Euroopa ju ometi lausa pulbitseb erinevatest „meiedest“ (vt ka hr Lotmani teksti, mille all me mõtteid vahetame!) - kelledest see va „võimu-meie“ vaid üks ja teps mitte pikas perspektiivis kõige määravam.

Jüri

1/15/2016 04:37:41 am

Arvamused jagunevadki ainult õigeteks ja valedeks. Egas arvamus pole loodusseadus mida saab mingit sorti teadusliku meetodiga tõestada või ümber lükata.

On inimesi kes arvavad, et grupivägistamine on õige ja on inimesi kes arvavad, et see on vale. Milline see vahepealne tasakaalustatud seisukoht küll võiks olla ????

Aga mis sissetungijatesse puutub, siis pole tegemist mingisuguse abstraktse kultuuriga mida kusagil loengus saab muuta vaid kultuur baseerub inimolemusel ja see on määratud kahjuks geenidega.

Kui nad tahaks meie moodi elada, siis on neil nii tubli 1000 aastat selleks aega olnud. Ja integratsioonist rääkijatele on mul ka küsimus.

Kujutagem pilti, et ntx mina koliks kuhugile Pakistani hõimualale. Seal tuleks ilmselt mind integreerida, et loomi tuleb enne tapmist piinata, amoraalsed naised loobitakse kividega surnuks ja kui mu tütar perekonna au rikub, siis pean ma ta maha lööma. Mitu akadeemilist tundi see võtaks, et ma kõike ülalkirjeldatut heaks ja õigeks pidama hakkaksin???

PiretBCN

1/15/2016 06:37:04 am

Nägin just poes, kuidas suure vuntsipuhmaga õnnetu kõutsi olemisega moslemionu silitas "naissoost" mannekeeni - kuju, noh. Mannekeen muidugi oli ise süüdi. Tegemist oli spordipoega ning tal olid jalas liibuvad püksid ning kõht oli tal vaesekesel täitsa paljas, aga trimmis. Muidugi oli ta kiilakas ning silmi, nina ja kõrvu tal polnud, aga seksikas naba oli täiesti olemas. Samas oleks võinud moslemionu teda säästa, sest tegemist oli ju süüta neitsiga. Kuigi, kes teab, mis seal öisel ajal tagaruumides toimub, kui mannekeene ümber riietatakse.
Tahtsin veel Saksamaad natuke kiita. Eestlasena ei ole see alati just kõige lihtsam, aga kui on vaja kiita, siis on vaja kiita. Nimelt on inimestel ja kogukondadel kombeks mõelda, et kõigil meil on samad huvid ja samad hirmud. Nende Kölni massiahistajate kodumaal on seksuaalsus märgatavalt rohkem tabu ning osaliselt ahistatakse rohkem just sellepärast, et ohvrid häbenevad öelda, mis nendega siis täpsemalt tehti. Vaatasin saadet "Hart aber fair" (Youtube'is täiest olemas) ning jäi silma, et öeldi võltshäbita, kuhu sisse neid sõrmi siis topiti. Ma arvan, et massiahistajatele oli selline avalikustamine nii paljude naiste poolt mingis mõttes shokk.

Ohoh

1/15/2016 06:47:21 am

Kuidas oli aru saada, et tegemist on just moslemiga? Järgmine hetk võttis vaiba välja ja hakkas Meka poole palvetama?

PiretBCN

1/15/2016 07:14:23 am

Kuidas me saame tihtilugu inimesele näkku vaadates aru, et tegemist on eestlasega?
Ma olen 100% veendunud, et see mees oli moslem või pigem sealsest ühiskonnast, sest ma ei ole 100% veendunud, et ta iga päev Meka poole palvetab.
Kas "moslemijuurtega meessoost inimene" oleks parem variant?

1/17/2016 01:20:57 pm

Ega juhuslikult see sell polnud?

https://www.youtube.com/watch?v=w7hCIyQ9p8U

:)

PiretBCN

1/17/2016 01:40:55 pm

Tänud video eest. Nii hull see asi polnud, sest mannekeen oli rohkem nähtavas kohas, aga ma tundsin nagu mind ei usutaks siin.

PiretBCN

1/15/2016 02:56:15 pm

Ma tahaksin kirjutada paar sõna ühest (seksuaalse?) ahistamise alaliigist, mida ei ole enne mainitud. Ma ise kutsun seda positiivseks ahistamiseks. Tegemist on omamoodi perverse adoratsiooniga. Toon siis paar selget näidet.

Näide 1.
Järjekord väikeses poekeses. Poeomanik on pärit Pakistanist. Inimesed ostavad nipet-näpet. Maksavad ja lahkuvad. Mina olen järjekorras ainuke naine. Kui järjekord jõuab minuni, haarab poeomanikku meeletu köhahoog, peaaegu astmaatiline hingeldamine. Lõpuks saan kuidagimoodi oma õlle või mineraalvee eest makstud ja lahkun poest. Tunne on kummaline. Sama stsenaarium kordub ka järgnevatel kordadel ja erinevates poodides. Lõpuks hakkan ma neid poode vältima.

Näide 2.
Taimetoidurestoran, mille on asutanud inimeste headusse uskuvad Indiast tagasi pöördunud pensionil hipid. Töötajad on Indiast (mõned moslemid, mõned hindud, kõik vaesed ja harimatud ja kõik noored mehed). Restoran on avatud kogu päev, mis on tore.
Ühel päeval ei olnud mul aega lõunat süüa ning ma otsustasin seal lõuna- ja õhtusöögivahelisel ajal ruttu einestada. Sisenesin inimtühja restorani - ma olin ainuke klient. Sellel ajal, kui ma tellimust esitasin, väljusid köögist kõik köögitöölised ning moodustasid minu ümber ringi. Kelnerile lisandus veel järsku paar abikelnerit (?). Kõik olid noored tõmmud mehed Indiast. Tellimuse esitamine muutus kohati raskeks, sest ma olin füüsiliselt ümberpiiratud ning kelnerid asusid imala häälega esitama mulle küsimusi minu isikliku elu kohta. Tavaliselt kannatan ma sellised asjad välja, aga tol päeval (võib-olla ka sellepärast, et ma olin söömata) ma ärritusin ning sõna otseses mõttes käskisin neil külmalt ja kõrgilt minu solvamine lõpetada. Mehed kadusid (mis tähendas, et nad said aru küll, et nende käitumine polnud korrektne). Ma neelasin toidu 10 minutiga alla ning kui ma läksin maksma, siis vaatas kelner piinlikust tundes maha ning pomises midagi arusaamatut. Kuna ma olin ikka veel vihane ja ärritunud, siis astusin ma sisse ühte kirikusse. Seal oli parajasti käimas armulaud. Seisin siis üksinda pimedas nurgas ning vaatasin valgussõõris inimesi ootamas oma järjekorda. See lihtne tseremoonia rahustas mu maha ning mingis mõttes taastas ka usu maailma headusse.
Rääkisin sellest vahejuhtumist ühele tuttavale ning ta ütles, et need restoranitöötajad olid lihtsalt viisakad (!!!). Ma hingasin selle peale sügavalt sisse ning ütlesin: "Kas minuga oleks juhtunud midagi analoogset, kui ma oleksin mees?" Siis sai ta järsku asjast aru.

Aqualung

1/16/2016 12:42:22 am

ML: „Ma arvan, et Eesti õpetlased, intellektuaalid ja arvamusliidrid, poliitikutest rääkimata, on jäänud ühiskonnale võlgu ja see võlg ei tee neile (meile) au.“

„Aamen selle peale,“ oleks ma vahest viis aastat tagasi – või pigem küll 10 aastat tagasi? - siinkohal omaette pomisenud. Siis, kui veel uskusin teatud ühiskondlikust inertsist, et eestikeelne kultuurieliit omab mingit elitistlikust grupihuvist väljapoole ulatuvat missioonitunnet, midagi sarnast aristokraatliku „seisus kohustab“ tunnetusega Eesti ühiskonna kui terviku suhtes.

Viimased paar aastat näitab seesinane intellektuaalne ja nn loomeeliit aga ometi ERITI rõhutatult, et „tegelt“ on hoopis „alamalseisvad eestikeelsed massid“ võlgu eestikeelsele kultuurieliidile. Seesinane rõhutatus ulatub juba määrani, mil tõlgendatakse EV Põhiseaduse preambulis sõnastet eesti kultuuri „läbi aegade“ säilitamise imperatiivi kui eesti rahva kohustust pidada ülal ja kummardada tingimusteta ja „läbi aegade“ eestikeelset kultuuri- ja loomeintelligentsi nii Jumalast valitud grupi kui üksikisikutena.

Eestlaste kui rahva kultuuriline omapära ON enam kui sada aastat olnud austus ja lugupidamine eestikeelse haritlaskonna (ja küllap ka nn loomerahva) vastu, missugune tunne algusest peale „ebaproportsionaalselt suur“ (sest muud liiki eliiti eestlastel lihtsalt ju polnudki võtta) - samas XIX sajandi eestikeelse haritlaskonna puhul ka kõigiti õigustet. Tollase eestikeelse haritlaskonna ees on põhjust võlatunnet tunda ehk tänase päevani. Ent XIXst sajandist edasi? Sovjeedi-eesti teenindusintelligentsia? „Euroeesti“ teenindusintelligentsia täna?

Muidugi ON tänase päevani eestlaste kui rahva ellujäämise vinklist vaadates mitmeid ja mitmeid haritlasi ja nn loomeinimesi, kes iga toll austuse ja tänumeele ära teeninud, ent kui grupp, kui seisus? Kui sotsiaalne (kõrg)grupp, kui seisus, siis pigem parasiteeritakse XIX sajandi eesti haritlaste teenete kultuurilisel inertsil (st „matsirahva“ inertsel ja kriitikavabal lugupidamisel), pumbatakse oma eelkäijate teenete arvel välja „moraalset klamuuri“ - suhtudes seejures sellesse samasse rahvasse järjest väljakutsuvama põlgusega.

Missääl Lobjakast või eestikeelse intellektuaalse ja kultuurilise allilma gängiliidrist Kenderist kui ametliku eliidi peavool on jõudnud juba niikaugele, et Ojulandi TV-hukkamiseks esitatakse kedagi nigeeria-eesti päritolu poissi, kes väidetavalt oskavat saksofoni puhuda, kui miskit aprioorselt ÜLIMUSLIKKU „matsirahva“ kohal, kelle (pehmelt öeldes) rumalavõitu näpunäiteid kui jumalasõna kõrva taha panna määratud, siis ON seesama eestikeelne kultuuri- ja loome-eliit seisusena absoluutselt igasuguse mõistlikkusele viitava proportsioonitaju ammuilma kaotanud - ja tegemist on minu meelest eesti rahva / eesti ühiskonna ellujäämise vinklist vaadates täiesti kõlbmatu (et mitte öelda kahjuliku/vaenuliku) eliidiga.

Ausalt, mina personaalselt ei tunne nendega mingit „moraalsel võlaõigusseadusel“ seisvat seost: ei tunne ma neid mulle miskit võlgnevat, saati siis seda, et mina neile vähimatki võlgneksin.

Muidugi ei saa ma seda väita kogu „pööbli“ nimel (keda ma antud siin juhul omal initsiatiivil esindada üritan), küllap on mu kaaspööbli seas suht palju neid, kes mind mu kultuurituse ja nn intelligentsiviha pärast hurjutama kukkuksid, ent eks ma proovi neid omal kombel nende illusioonidest ja lausa piinlikkuseni jõudnud enesepettusest taas reaalsuse poole veenda.

Koit

1/16/2016 06:33:28 am

Kui jätta kõrvale moslemid, siis on midagi väga sarnast Eestis ka toimunud.
2013-nenda aasta jaanipäev Lemmes. Kamp noori mehi tuli kokku ja otsustas üldrahvalikku pidupäeva tähistada vägivallaga kõigi ülejäänute kallal.
Nii Lemmes kui ka Kölnis oli politsei kohal, aga abitu – ohvrite kaitsmisel ja kurjategijate kinnipidamisel.
Politseiülemused raporteerisid järgmisel hommikul rahulikust ööst.
Sotsiaalmeedia kihas ja päevi hiljem korjas ametlik meedia selle üles.
Siin algavad erinevused – Kölnis olevat üritatud sotsiaalmeedia postitusi kustutada ja tsenseerida. See on korduvalt leidnud mainimist erinevates kommentaariumites, kuid ametlik meedia ei ole (minu teada) kordagi küsinud, kes tsenseeris, kelle korraldusel ja mis õigusega – minu elukogemus lubab seda tsenseerimise juttu uskuda.
Lemme kohta (ja Eestis) saabus koheselt hulk hukkamõistu väga erinevatelt tasanditelt. Üksikisikud, võimu esindajad, arvamusliidrid – nõuti põhjalikku uurimist ja (ka kaudsete) süüdlaste karistamist. Tehti üldistusi gruppide kohta ja arutati, mida peaks tegema, et midagi taolist ei saaks kunagi korduda.
Kölni puhul algasid kohe hoiatused, et ei tohi üldistada. Veel saime teada, et ohvrid olid ise ikka ka natuke süüdi – ei taibanud eemale hoida ja olid (võib-olla) ebasobivalt riides. Tasapisi hakkas kohale jõudma, et ohvrite grupp peab hakkama muutma oma käitumist – tegemist on uue reaalsusega, millega tuleb arvestada. Seda kostab ametnike, ajakirjanike ja arvamusliidrite suust …
Mulle tundub, et taolist eelmises lõigus kirjeldatud suhtumist näitab üles nii Lääne-Euroopa kui ka Eesti ajakirjandus.
(Muude maade ajakirjanduse kohta tehtav üldistus võib olla vildakas – ma otsustan põhiliselt Eestis avaldatud tõlkematerjali põhjal. Tõlgitava valiku üle otsustavad põhiliselt siinse ametliku ajakirjanduse töötajad. )
Lemme ja Köln olid erineva ideoloogilise tähendusega, Lemmel tähendus puudus, aga Kölnis oli tugev.
Tegemist on ajakirjanike kujutlusega oma rollist, mitte, et peatoimetajad või omanikud oleksid kokku tulnud ja otsustanud luua tegelikkusest nihkes pilt. Ajakirjanikud (või vähemalt osad neist) arvavad end töötavat rahva (paremaks) muutmise nimel. Et väärtuseks ei ole mitte objektiivne tõde, vaid tulevik, kus kõik on paremad ja õnnelikumad. See, milline peaks olema tee paremaks ja õnnelikumaks saamiseks, on ajakirjanike otsustada – nemad on lugejatest targemad ja teavad, mida inimesed peaksid teadma ja arvama maailma asjadest.
Heameelega arvaksin, et usk Eesti ajakirjanike rahva juht ja harija olemine pärineb nõukogude ajast (ideoloogiatöö eesrindel olemine), aga vist võib ja peab liikuma tagasi Jannseni aegadesse. Ei ole vist saladus, et suur osa Eesti ajakirjanikest on saanud oma hariduse sotside suurkuju Marju Lauristini juhendamisel – siit võib tulla nende kujutlus ajaloo eesmärgistatusest ja oma rollist selle eesmärgini jõudmisel.
Kumb võiks olla tähtsam – kas inimkonna helge tulevik või väike objektiivne tõde (mis pealegi sisaldab subjektiivseid ohvrielamusi)?
Ma usun, et Krister Paris ja Ahto Lobjakas usuvad.
Ma usun, aga ei usalda.
Just sellepärast ei usaldagi neid.
Üks ääremärkus veel, (anonüümsete) kommentaaride kaitseks. Ma näen kallutatust uudiste avaldamises, nii sõnastuses kui ka tõlkematerjalide valikus. Mitmekesisema pildi saamiseks loen läbi ka kommentaarid, lootuses leida linke ja viiteid ajakirjanike maailmapildiga mittekooskõlalistele sama sündmust kajastavatele uudistele. Kuna moderaatorid kustutavad kommentaare (ja nad ei pea seletama, mida ja miks nad kustutavad) siis pean sama uudise kommentaare kontrollima mitu korda – keegi viitsib otsida ja panna Eesti online meediasse linke mitmekesisematele uudistele (ja keegi viitsib neid linke kustutada).

Koit

1/16/2016 06:59:38 am

Üks märkus veel – ajakirjanike keelekasutuse kohta.
Kölnis võeti kannatanutelt ära asju. Uudistes nimetatakse seda alatasa varguseks, ka taskuvarguseks. Kirjelduste järgi oli asjade äravõtmine seotud vägivallaga. Vägivallaga asjade äravõtmist oleks õige nimetada röövimiseks. Röövimine on kraadi jagu vargusest kangem – nii õigusteadvuses kui ka kriminaalseadustikus.
Kui ajakirjanik nimetab röövimist varguseks, siis on tegemist sündmuse pisendamisega.

peep

1/16/2016 09:54:09 am

Tegelikult nende nn. pagulaste tulekuga tuleb ka nende omavaheline viha kah kaasa,mida nad siin samamoodi lahendama hakkavad.Meie vaevalt,et siin kõrvalvaatajateks jääme.Hiljem,kui kõik siin üle pea kasvab on juba hilja neid siit välja tõrjuda.Valitsuse poole pealt on see ikka väga vildakas lähenemine.Sellised inimesed sulanduvad siin ainult siis,kui neid siin vähe on,suurema hulgaga ei saa meie nn. demokraatlik euroopa hakkama.Ja kui öelda,et erinevus rikastab,siis tõepoolest ,,,mida rohkem rahvusriike,seda parem,,,mitte multikultuurne.Selliseid on suhteliselt hea üksteise vastu ässitada,nagu oli pronksiöö.Ps. Lotmani pakkumisel presidendiks oli jumet,,suurepärase haridusega,valdab keeli ja muidu tore inimene.

PiretBCN

1/16/2016 12:04:28 pm

Ma jõin täna hommikul kolm tassi kanget kohvi ning kujutasin ette, et ma muteerusin Saudi Araabia kuningannaks (või pigem kuningaks, sest naistega on seal ühiskonnas nii nagu on). Muidugi jäid kõik minu vaated samaks. Järsku olin ma miljärdar ning mul oli palju võimu, et ühiskonda muuta. Mõtlesin, et kas peaks äkki tegema ühe "lõika ja kleebi" läänemaailmast. Kujutasin juba ette, kuidas alkohol läheb vabamüüki, riietus liberaalseks, tekib usuvabadus (budism oleks ju näiteks väga tore!) ning ma nägin end pidulikult avamas esimest Saudi Araabia nudistide randa. Ja siis algas kodusõda. Mul õnnestus vaevu eralennukiga riigist põgeneda, sest muidu oleks hõimuvanemad mul pea maha löönud.
Kuidas siis saaks mõistlikult sellisest kultuuriruumist tulnud riiki moderniseerida? Tuleb käituda ettevaatlikult - avada rohkem koole, julgustada naisi minema rohkem kooli ja tööle, vähehaaval lõdvendada riietumisreegleid, jne, jne. Ja siis ma taipasin, et seda kõike juba Saudi Araabias tehakse, mis näitab, et tänu läänele on sealne kohalik eliit juba muteerunud. Samas tunnevad nad hästi oma kultuuripärandit ja traditsioone ning teavad, kui kaugele ning kui ruttu võib minna. Mingis mõttes on mindud väga ruttu - Saudi kodanike seas on juba praegu rohkem ülikooliharidusega naisi kui mehi.
Mul on isiklikke arvamusi, mis on liberaalsemad kui enamiku arvamused. Näiteks pooldan ma homoabielusid. Samas pean oluliseks vaadata Eesti ajalugu ja kultuuri ning kui vaja siis liikuda aeglaselt. Homoabielud ei ole Eesti Vabariigi prioriteet number üks, kuigi meedia püüab seda liini hoida.
Pagulaste kultuuritaustaga mängitakse meedias vana head "erand on kõik" mängu. Oletame, et meil on 1000 inimest, kes kuuluvad gruppi X. 999 neist on lombakad, aga üks jookseb regulaarselt maratone. Seda ühte ei presenteerita siis meedias mitte ainult kui maratonijooksjat vaid ka kui tüüpilist grupi X esindajat. Muidugi pagulaste puhul on tegemist suurema grupiga kui 1000 inimest, aga küll neid sharmantseid erandeid leitakse ka.
Võib-olla oleks aeg sõita koolitusele Saudi Araabiasse? Ei ole minu lemmikmaa, aga valusaid probleeme oskavad nad paremini mahendada. Muide, hiljuti avasid nad ülikooli, mille territooriumil võivad ka naissoost üliõpilased kanda lääne riideid.

Alice

1/16/2016 12:48:16 pm

Lihtne on küsida - mis kasu keegi saab? Isegi ilma vastuseta. Kasu on mumeelest nii mitmeti tõlgendatav....nagu piibelgi. Mis kasu saab vägistaja vägistamisest või sõdur tapmisest, suurriik sõja pidmisest, moslem eurooplaseks saamisest, sportlane sportimisest, kirjutaja kirjutamisest, armastaja armastamisest, valetaja valetamisest, jne, jne. Kasu peaks olema mõõdetav tulemus...vähemalt projektikirjutamises on selline reegel projekti kasu mõistmiseks (rahastajale). Kas inimene suudab/tahab oma elu näha projektina...teen vägistamisprojekti, spordiprojekti...Kasu ja hüve...Sokrates muidugi teadis, mida ta rääkis, aga teadis ka seda, et ta midagi ei tea. Kas kasu võiks mõista ka millegi pühana, abstraksena, mittemõõdetavana, mis annaks inimese elule mõtte?Selles mõttes, et mõtestatud (mindful) elu on ju otseselt kasulik inimesele, sest see on tervislik, loob rahulolu, õnnetunnet - vähemalt mindfulness gurud väidavad täna nii. Kasu mõõtmine vaid mõõdetavates ühikutes (näiteks raha) on ses mõttes ühekülgne ja vanamoodne. Kuid kasu mõiste sisustamisega laiemalt...kes sellega otseselt tegelevad? Reklaam, semiootika, majandus, arstid või hoopis disainerid? Või on see igaühe isiklik asi...niikaua, kui kellelegi omakasu eesmärgil kahju ei tee? Ja mis pole kasulik on tüütu..... Aga aitäh meeldiva arutelu eest.

Mver

1/17/2016 05:20:24 am

Kõige pealt suur tänu autorile selle ütlemata ülevaatliku kirjutise eest. Tõepoolest arvan ma, et pagulasvastasseisus (sõna "debatt" oleks siinkohal palju öeldud) on kurja juur emotsionaalses sildistamises - ja selles on süüdi mõlemad pooled. Tuleb meeles pidada, et kumbki tahab ju enda arvates ainult head, mitte ükski inimene ei tee tahtlikult kahju. Emotsionaalselt äärmustesse kaldumise ja ainult absoluutides kõnelemise asemel võiks püüda info õigsust kontrollida, seda rahulikult selgitada ja inimestega rääkida. Teen seda püüdlikult, ent tunnistan, et see on tõepoolest raske - mul on mitmeid sõpru ja tuttavaid, kes säärasesse hüsteeriasse laskuvad, enda seisukohtade toetuseks Breitbarti linke annavad ja isegi minu ettevaatliku arvamuse peale, et ainult immigrantide seksuaalkuritegudele keskendumine on ohtlik, sest see võib naiste enesealalhoiuinstinkte langetada valgete meeste läheduses, kuigi tegelikult võivad ka viimased täiesti vabalt seksuaalkurjategijad olla, kriiskavad, et "Sa siis ei mõista Kölni ahistamisi hukka, jah?" ja soovitavad mul Berliini getosse elama kolida. Ei saa salata, sellise asja peale pean ma neid vestluskaaslasi kuskil oma ajusopis vähemalt kaks sekundit debiilikuteks - mis siis, et tihtipeale on tegu muidu väga haritud ja kenade inimestega, sel hetkel olen ma nende peale pahane, et nad aru ei saa, et kast võib olla ühtaegu nii sinine kui ka ruudukujuline. Minu kannatusel on kahjuks veel arenguruumi.

Jüri

1/17/2016 12:24:14 pm

Hehee..et siis genotsiidi pooldajad ja genotsiidi vastased tahavad mõlemad head...väga huvitav seisukoht.

Minu ettevaatlik arvamus on, et kogu lugu lugu võib kommunistidele korraldatud Nürnbergiga lõppeda. Kuidas vaba ja sõltumatu meedia Der Stürmeri toimetajal hr. Julius Streicher ,il seal läks, seda pole keegi ära unustanud.

Norras saksa pagulasvoogu pealt vahtiv hr. Vidkun Quisling ei laskunud emotsionaalsesse hüsteeriasse ega lugenud Breitbarti vaid kontrollis hoolikalt allikaid ning oli muidu ka kena ja haritud inimene kes tahtis ainult head. Ja tal ei läinud ka kõige paremini.

No on ikka häda nende pagulastega. Ja pagulaste pooldajatega ja sõltumatu meediaga.

Ma ise küll olen sõnavabaduse fanaatik aga on enam kui kahtlane kas 60 miljonit lügenpresse peale vihaseks läinud sakslast minu arvamust küsima tulevad, enne kui nad oma meedia sama teed saadavad kui Der Stürmeri ja hr. Streicheri.

Huvitavatel aegadel elame, kas pole?

PiretBCN

1/17/2016 10:06:08 am

Ma suhtlesin mõned aastad tagasi grupi noorteadlastega, kes uurisid selliseid haigusi nagu Parkinson ja Alzheimer. Nad ütlesid mulle midagi väga huvitavat. On olemas inimesi, kes on haiged, aga seda ei tea, sest haigus tekib ja peatub, mõnikord aastakümneteks. Selline haige inimene on samasugune nagu terve inimene. Seda teada saades, muutsid nad oma uurimissuunda - enam ei uurinud nad kuidas haigust hävitada vaid kuidas seda peatada.
Euroopa kehas on käinud analoogne klõps. Euroopa on haige, languses, aga seda protsessi on võimalik aeglustada ning isegi mingiks ajaks peatada.

Mul on olemas ka Kölnis toimunu kohta "vandenõuteooria". Mingil hetkel said kokku Saksamaa "vandenõuteoreetikud" ning teadvustasid, et on olemas tabudiskursus - asjadest ei tohi rääkida nii nagu on, sest "kõik inimesed on võrdsed, head, samasugused jne, jne." "Vandenõuteoreetikute" eesmärk oli saavutada selle ohtliku tabudiskursuse peatamine. Kuidas seda teha? Otse ei saa, sest siis kutsutakse kohe "rassistideks" ja Saksamaa puhul "natsideks" vist ka. Lihtne viis oli "puust ette ja punaseks" ehk siis tekitada loomulik olukord, mida enam kinni mätsida ei saa. Boonuseks oli enne Saksamaa näitamine hooliva ja salliva maana. "Vandenõu" õnnestus. Tabudiskursusest sai lõpuks diskursus.

PiretBCN

1/24/2016 08:04:09 am

Mind huvitab selline nähtus nagu kurjus. Võib-olla sellepärast, mis juhtus Eestis pärast Teist Maailmasõda. Ka Dante "Jumalikus komöödias" on need osad, mis räägivad erinevatest põrgusfääridest kuidagi huvitavad ja värviküllased ning need mis räägivad paradiisist kuidagi igavad. Kuulsad näitlejad räägivad tihtilugu, et neile meeldib mängida filmides igasuguseid kurjameid.
Aastaid tagasi meeldis mulle väga teleseriaal "Oz" (räägib vangide elust vanglas , kus hoitakse eriti jõhkraid mõrvareid ja muid retse). Selle seriaali kohta räägiti, et seda saavad ilma traumat saamata vaadata ainult naised ja homodest mehed. Eks vist nende räigete meestevaheliste vägistamisstseenide pärast.
Üldiselt üritan ma vastuolusid ja konflikte lahendada pannes end vastase rolli. Siis saan ma aru, miks ta nii käitub. Aga alati ei saa!

Üritasin mõelda, et ma näen tänaval ülimalt ahvatlevat meest. Asun teda koheselt jälitama ning avastan, kus ta elab. Siis luuran ümber tema maja ning imetlen tema kardinate tagant paistvat varju. Teen pimeduses suitsu ja olen õnnelik. Siis aga soovin enamat ning lähen selle mehe ust prõmmima ja uksekella helistama. Teen seda umbes 15-20 minutit jutti. Mingil hetkel tuleb ta küsima, kes on. Selle peale nõuan ma ukse kohest avamist, sest "vaja on rääkida". Mees palub mul lahkuda. Ma ei lahku. Selle peale lubab mees kutsuda politsei. Ma lahkun. Samas ei anna ma alla ning jätkan oma luure- ja jälitustegevust. Hilisõhtul, kui see mees tuleb töölt koju, lähen tänaval päris lähedale kohe. Ma tahan, et ta näeks mind ning minu öös hõõguvat sigaretti. Ühel hommikul lähen juurde, vabandan viisakalt oma käitumise pärast ning teen mehele komplimendi tema kauni alasti keha kohta. Siis kaon.

Pärast seda harjutust ei saanud ma midagi aru. Ma ei jälita ahvatlevaid mehi. Miks mind jälitati? See vaevab mind mingil määral siiani. Ma ei teinud midagi valesti.

Mu elus oli ka periood, mil ma töötasin pornotööstuses või pigem tegin tööd selle tööstuse hüvanguks. Sain töökoha internetiturundusega tegelevas firmas. Nad mainisid ka möödaminnes, et mingi osa sellest tööst on porno, aga nad ei maininud, et see osa oli 99% ning et tegeleda tuli ka selliste asjadega nagu vägistamised, piinamine, pedofiilia, zoofiilia ja mõrvad. Isegi Daeshi hukkamisvideod kõrbes on muutunud eneserahuldamisfantaasiateks. Need ümbritsetakse materjaliga seksivatest inimestest. Indiast saabus koduleht, kus mees tappis oma naise ning ümbritses naise laiba pornoga. Tänu sellisele tööle suhtlesin ma tihtilugu väga halbade inimestega. Mäletan oma esimest pedofiili. Ma tabasin ta teolt ning kirjutasin talle, et selline materjal on lubamatu (firma, kus ma töötasin, ei tee kahjuks koostööd politseiga ning seetõttu ma seal enam ei tööta). Ma eeldasin piinlikustunnet, vabandusi ja häbi. Selle asemel muutus pedofiil vägivaldseks ja ründavaks. Ma olin tema jaoks ärritav takistus. Mingit eetikat tal ei olnud ning halastust ta ei tundnud. Jälle sai midagi uut inimloomuse kohta õpitud.

Mu jutt on veidi kaootiline, aga oma suurtest pingutustest hoolimata ei suuda ma mõista kurjust. Kurja käitumist mingi määrani küll, aga kurjust mitte. Arvestades praeguses maailmas toimuvat oleks hea, kui mingi kõrgetasemeline vanglapsühhiaater hakkaks avaldama ajakirjanduses lihtsas keeles artikleid ning seletama täpselt, mis see kurjus on. Ootaksin siis midagi enamat kui: "Tal oli õnnetu lapsepõlv ja..."

Minu enda on kurjuse üle mõtisklemine ning ka selle lähedalt nägemine muutnud veendunud parempoolseks konservatiiviks. Ma ise näen seda nii, et konservatiivsus ei takista rõõmsat vabameelset eluviisi. Aga ainult rõõmus ja vabameelne eluviis takistab lõpuks elu ennast. Keegi peab olema aus pärisinimloomuse suhtes ning panema peale piirid. Vasakliberaalne (?) vaade, et me kõik oleme head ja armsad on äärmiselt ohtlik. Need taharrush gamea poisid olid veel paljud 10 aastat tagasi armsad lapsukesed, aga siis juhtus midagi. Peas käis klõps? Miks?

p.s. Ka Eestis on olemas üht huvitavat laadi vaimne grupikurjus. Panen end jälle teise inimese rolli.

Minu vanemad viivad mind lapsena teise riiki, mille nende valitsus on okupeerinud. Võib-olla ma isegi sündisin selles riigis, võib-olla juba siis, kui see okupatsioon oli läbi. Ma

PiretBCN

1/24/2016 08:16:07 am

(Mu viimane kommentaar katkes mingil kummalisel põhjusel. Üritan mõtte lõpetada).

Ma vihkan seda rahvast ja riiki, aga mingil põhjusel tahan selle riigi kodakondsust. Miks täpsemalt ei tea. Tuubin vihatud rahva vihatud keelt. Saan eksamil läbi ning mulle antakse Vihatud Riigi pass. Pärast ma eriti seda keelt ei räägi ja edasi ei õpi. Kui küsitakse, vastan ülbelt mõnes teises keeles, et eksamil sain läbi. Ajakirjanduse jaoks olen ma õnneks tabuteema.

Lõpetan harjutuse ja möönan, et millegi analoogsega mina hakkama saada ei suudaks. Kuskil hakkaks endal vastik ja ebameeldiv.

Pikkade käte öö

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid