8. detsembril oli Eesti väljapaistva kriitiku ja kirjandustegelase Ants Orase 115. sünnipäev. Sel puhul andsime "Studia Metrica et Poeticas" välja talle pühendatud erinumbri. Huvitaval kombel tuli selleks ettepanek USAst, nimelt Marina Tarlinskajalt, ühelt juhtivalt inglise värsiteadlaselt, kes on eriti fokuseerunud Shakespeare'i ja tema ajastu uurimisele (vrd minu retsensiooni tema viimasele raamatule). Tarlinskaja soovitas meile ka kahte tuntud Shakespeare'i poeetika uurijat, MacDonald Jacksonit ja Douglas Brusterit, kes osalevad kogumikus.
Asi on selles, et Oras on küll eesti kultuuri suurkuju, ent pole tundmatu ka inglise filoloogias. Tema lühike raamat pausidest Shakespeare'i värsis, mis omal ajal jäi peaaegu märkamatuks, on viimasel ajal aina rohkem tsiteeritud, kusjuures eriti populariseerinud on seda just meie autorid. Selles töös kasutab Oras statistilist analüüsi, mis oli lähedane vene värsiteaduses välja töötatud metoodikale -- see lubab Tarlinskajal esitada küsimus: kas Oras tundis vene formalistide töid?
Orase raamat muutus aktuaalseks seoses digitaalse kirjandusteadusega ning selgus, et tema meetod lubab nii täpsustada Shakespeare'i teoste periodiseeringut kui ka lahendada autorsuse probleeme. Ülalmainitud autorid ja eriti Marina Tarlinskaja on seda edasi arendanud, kasutades lisaks pausidele ka rida teisi parameetreid.
Janika Pälli artikkel käsitleb deiktikute tõlkimisega seotud probleeme Orase vanakreeka luule eestindustes. Minu enda artikkel on pühendatud kahele Orase värsimõõdule, mida ta püüdis transplanteerida eesti luulesse. See katse küll ebaõnnestus, ent sellel oli oluline roll eesti värsi silbilis-rõhulise monotoonia murdmises.
Eraldi tasuks esile tõsta Eesti juhtiva Orase-uurija Anne Lange panust, kes ühelt poolt avaldas tõlketeoreetilise artikli ning teiselt poolt kommenteeritud Ants Orase seni ilmumata arhiividokumendi Pasternaki värsi tõlkimisest. Lisaks on esmakordselt inglise keeles publitseeritud ka Orase artikkel prantsuse süllaabilise värsi eestindamisest, millel on eesti luulekultuurile olnud märkimisväärne mõju.
Asi on selles, et Oras on küll eesti kultuuri suurkuju, ent pole tundmatu ka inglise filoloogias. Tema lühike raamat pausidest Shakespeare'i värsis, mis omal ajal jäi peaaegu märkamatuks, on viimasel ajal aina rohkem tsiteeritud, kusjuures eriti populariseerinud on seda just meie autorid. Selles töös kasutab Oras statistilist analüüsi, mis oli lähedane vene värsiteaduses välja töötatud metoodikale -- see lubab Tarlinskajal esitada küsimus: kas Oras tundis vene formalistide töid?
Orase raamat muutus aktuaalseks seoses digitaalse kirjandusteadusega ning selgus, et tema meetod lubab nii täpsustada Shakespeare'i teoste periodiseeringut kui ka lahendada autorsuse probleeme. Ülalmainitud autorid ja eriti Marina Tarlinskaja on seda edasi arendanud, kasutades lisaks pausidele ka rida teisi parameetreid.
Janika Pälli artikkel käsitleb deiktikute tõlkimisega seotud probleeme Orase vanakreeka luule eestindustes. Minu enda artikkel on pühendatud kahele Orase värsimõõdule, mida ta püüdis transplanteerida eesti luulesse. See katse küll ebaõnnestus, ent sellel oli oluline roll eesti värsi silbilis-rõhulise monotoonia murdmises.
Eraldi tasuks esile tõsta Eesti juhtiva Orase-uurija Anne Lange panust, kes ühelt poolt avaldas tõlketeoreetilise artikli ning teiselt poolt kommenteeritud Ants Orase seni ilmumata arhiividokumendi Pasternaki värsi tõlkimisest. Lisaks on esmakordselt inglise keeles publitseeritud ka Orase artikkel prantsuse süllaabilise värsi eestindamisest, millel on eesti luulekultuurile olnud märkimisväärne mõju.
RSS Feed