Ano- ja pseudonüümidest

1/6/2016

Hiljuti tegi kolumnist Ahto Lobjakas Postimehes ettepaneku ajalehtede kommentaariumid sulgeda, kuna need on madalalaubalised ja õhutavad viha. Suurepärane. Topime inimestel suud kinni, siis nad kohe muutuvad sõbralikuks. Ja ennäe -- järgmisel päeval teataski Postimees, et sulgeb kommentaariumi. Tõsi küll, algul vaid anonüümse, kuid asjade keelustamise loogika on kumulatiivne ja ma käsitlen seda olulise rünnakuna sõnavabaduse vastu.

Olen sõnavabadust ja anonüümset sõnavabadust (sõnavabaduse lahutamatut osa) kaitsnud juba kümmekond aastat ning siin on lingid mõnedele mu selleteemalistele kirjutistele (2006; 2006; 2012; 2012; 2013; 2013; 2014).

Siiski, võimalike arusaamatuste ärahoidmiseks: Postimehe otsusel ja nn Delfi seadusel on oluline vahe. Postimees on eraettevõte ja selle omanikul on õigus kehtestada oma reeglid, juhul kui need ei satu seadustega vastuollu, mis küll ei tähenda, et ma pean seda otsust heaks ja mõistlikuks. Delfi seadus aga püüdis anonüümsust elimineerida riiklikul tasandil ning siin kasutasin mina kodanikuna kõiki seadusega lubatud vahendeid, et see ei läheks läbi. Seoses Postimehe otsusega on ühiskonnas jälle teravnenud poleemika anonüümsuse üle. Kuna on esitatud mitmeid väärarvamusi ja otseseid faktivigu, siis lubatagu mul siinkohal korrata mõningaid argumente anonüümsete sõnavõttude kaitseks.

Ganeša kätes on: oda, tapper, helmed ja kirjarull Mahabharataga (?)

I. Autorsusest. Anonüümsuse vastased lähtuvad arusaamast, et igal tekstil on autor ja teksti igal lugejal on õigus selle autorit teada. See on naiivne eksitus. Autorsus on hiline ning ajas ja ruumis piiratud nähtus, mis on seostatav vaid väikese osaga tekstidest.

1. Anonüümne on kogu rahvalooming, kusjuures siin on kaks erijuhust. Ühed tekstid on rahva kollektiivne looming, teistel on aga olnud mingi autor, kuid nad on muutunud rahvalauludeks või -juttudeks. Nende autor on kadunud (vt allpool autori surmast). Ma ei oska viimase kohta tuua eesti näiteid, kuid vene folklooris on palju tekste, mis kuulusid algupäraselt nt Lermontovile või Nekrassovile, kuid laulikud nende tekstide autoreid ei tea (on ka vastupidine nähtus, kus folkloorseid tekste omistatakse mingile autorile; vene folklooris esineb sellises rollis tihti Jessenin, tavaliselt on tegemist frivoolsete armastuslauludega).

2. Ka kirjutatud tekstide puhul on autorsus suhteliselt hiline ja marginaalne nähtus. Inimkonna tähtsaimad teosed -- Avesta, Yamato Monogatari, Piibel ja paljud teised on anonüümsed. Ka nt Iliase, Odysseia ja Mahabharata autorid ei kirjutanud tekstidele alla oma nime, neid teame me tänu traditsioonile. Nt Mahabharatast loeme, et teksti dikteeris Vyāsa Ganešale ning kes soovib, võib seda uskuda. Tehniliselt võis Ganeša selle muidugi üles kirjutada küll, kuna tal on neli kätt, ega elevandi lontki eriti sega, kuid väike kahtlus siiski jääb. Ka Piibli Moosese raamatute puhul võib arvata, et Püha Vaim dikteeris Moosesele selle teksti, k.a loo, kuidas Mooses suri ja teda maeti, Koraani puhul teame, et peaingel Jibrāʾīl (Gabriel) ilmutas selle Muhamedile, kes jutustas ilmutuse ümber oma võitluskaaslastele ning nood panid selle kirja. Kes on sellistel juhtudel autor ja kelle võiks vastutusele võtta kahtlustatuna vihakõnes? pole ju ükski arhailine tekst eriti tolerantne ega humanistlik.

Anonüümne autor. Püha Bartholomeuse altar (15. saj.)

3. Kui rahvaluule ja arhailiste tekstide puhul pole autorsus üldse relevantne, siis keskaegsetes tekstides väljendas anonüümsus autori tagasihoidlikkust, ja seda mitte ainult verbaalsete tekstide puhul. Kui paljude kunstiteoste autoreid tunneme ainult nende teoste järgi, nagu nt Třeboňi altari meister, Püha Bartholomeuse altari meister jne. Anonüümsed on muusikateosed, kroonikad, teadustraktaadid ja õigusloome, kirjandusteostest rääkimata. Sellel ajal oli autorsus juba olemas, kuid sugugi mitte kohustuslik.

4. Ka trükikunsti leiutamine ei toonud läbimurret autorsuse valdkonnas. Vastupidi, just siis hakkas anonüümne kirjandusproduktsioon vohama, kusjuures nüüd tekkis sellele lisaks uus dimensioon -- nimelt sotsiaalne. Autorid hakkasid varjama oma autorsust ja eriti puudutas see neid, kellel oli põhjust karta võimude tagakiusamist. Ning siin on silmas peetud nii vaimulikke kui maiseid võime. Toon mõned näited. "Tumedate inimeste kirjad", poliitiline satiir, mille autorid varjasid oma nime (hiljem selgus, et nende hulgas oli nt von Hutten), mitte üksnes seepärast, et neil oli põhjust muretseda oma julgeoleku pärast, vaid see oli ka osa plaanist. Hiljem avaldasid samal põhjusel osa oma tekste anonüümselt Voltaire, Radištšev jt. Ning selliseid näiteid võib tuua ohtralt.

Epistolæ Obscurorum Virorum (1515)

5. Autorsus tänapäevases mõttes tekkis renessansiajal ning on seotud individualismi üleskerkimisega, olles samasugune ajastu produkt nagu näiteks kapitalistlik majandus, mis samuti rajaneb individualismi põhimõttele, kollektivistlikus ühiskonnas on kapitalismi areng raskendatud. Kuid nagu kapitalismgi pole autorsus igavene ning mitmed postmodernistlikud autorid on ennustanud selle kadumist, Roland Barthes ja Michel Foucault aga koguni kuulutanud autori surma, kusjuures seda tegid nad enne interneti triumfi. Internetiajastul näeme sellise infovälja loomist, kus autorsuse ja isegi teksti mõiste hajub. See on mitmedimensiooniline ruum, kus hüpertekstid läbivad tekstihulki koos nende autoritega. Wikipediat võiks pidada uut tüüpi teose prototüübiks, kuid siiski piiratud mahus, kuna internetiruum on separeeritud keelte kaupa. Ei ole vaja olla prohvet, et ennustada tulevikuprodukte (teosteks neid enam nimetada ei saa), mis ületavad ka need piirid. Seega esindavad anonüümsuse vastu võitlejad tagurlikke jõude, kes jäävad paratamatult progressile jalgu. (NB! Öeldu ei sisalda endas mingeid hinnanguid, veel vähem heakskiitu; vana inimesena tunnen teatud kõhedust tuleviku osas, kuid mul jätkub veel enesekriitikat mõistmaks, et on suuremaid asju kui minu eelarvamused).

II. Vastutusest. Üks olulisi argumente anonüümsuse vastu on anonüümikute vastutustundetus. Ei saa öelda, et need kartused oleksid põhjendamatud: anonüümsed kaebekirjad, laimavad paskvillid jne on paraku reaalsus -- see on sõnavabaduse pahupool. Paraku on aga nii, et kui me eemaldame pahupoole, siis vältimatult läheb kaduma ka see õige pool. See probleem on tuttav juba antiikajast, kuid täie teravusega tõi selle välja Jean-Jacques Rousseau, teatades, et keel on meile antud valetamiseks. Rousseau intentsioon oli küll võitlus valega, ent kui sa keelad keele ära, ei ole sul ka võimalust rääkida tõtt. Uusajal püüdsid eri riikide erinevad valitsejad sada anonüümsete tekstide üle kontrolli ning kohustada kirjastajaid autorite identiteeti paljastama. Demokraatlikes riikides on anonüümne autorsus lubatud ja kaitstud. Siinkohal tahan tsiteerida USA Ülemkohtu otsust 1995. aastast ("McIntyre vs Ohio valimiskomisjon"): "Anonüümse kõne kaitse on elutähtis demokraatlikus diskussioonis. [...] Anonüümsus on kaitse enamuse türannia eest [...] kaitstmaks ebasoosingus inimesi ja nende ideid kättemaksu ja allasurumise eest ebatolerantses ühiskonnas." Samas on teistes seadusaktides märgitud, et anonüümsuse paljastamisnõue on õigustatud, juhul kui on rikutud seadusi. Ja see on täpselt minu point. Kõigepealt tuleb tuvastada, kas üks või teine kõne rikub seadust ja alles pärast seda tuleb vaadata, milliseid juriidilisi samme astuda seaduserikkuja vastu. Preventiivne karistamine ei ole õigustatud.

Pasquino koos paskvillidega

III. Anonüümsuse kasulikkusest. Millal ja kus sündis sõnavabadus? Selle lätteid on otsitud ja leitud antiigist, nii Ateenast kui Rooma Vabariigi ajast või siis Inglise 1689. a. Õiguste seadusest (Bill of Rights). Tähtsad on ka hiljem Prantsusmaal ja USAs vastu võetud dokumendid ning EL põhiõiguste harta. Kuid kindlasti oli oluline sündmus 1501. aastal püstitatud "Püha Pasquino" mälestussammas, mille jalamile hakati kinnitama anonüümseid tekste, nii luule- kui proosavormis. Tavaliselt olid need tekstid satiirilised ning linna-, riigi- ja kirikuvõimude vastased (kuulujutud rääkisid, et öösiti käisid neid viimaseid kleepimas ümberriietatud kardinalid). Kust tuleb sõna 'Pasquino', ei ole teada. Seevastu on hästi teada, mis on sellest tuletatud: paskvill. Praegu kasutatakse seda põhiliselt pejoratiivses tähenduses, kuid juba 16. sajandi Rooma võimud said aru, et selliste tekstide loomise ja avalikustamise viis on oluline ventiil ühiskondliku pahameele väljalaskmiseks, et anonüümsed tekstid ei tekita viha, vaid maandavad juba enne tekkinud viha.

51 Comments

Kaur Kender link

1/4/2016 06:02:11 pm

Tere!

Ja aitäh loo eest, oleks nagu jälle ühes teie toredas loengus!

Just kõigile neil põhjustel on NIHILIST.FM'is postitamine anonüümselt lubatud. Anonüümususe astme saab autor ise valida: kui hästi ta oma identiteeti netis peita viitsib: fake IP, Tor jne.

Kommentaarid aga, eriti oma nime all avaldavate autorite puhul, on põhiliselt autorite enda kontrolli all. Aga ka anonüümsete autorite puhul, kes nedi modereerida viitsivad, on nende üle kontroll.

Lomat ne stroit, nagu öeldakse maakeeli. Ehk teise loo all trollida on tuhat korda lihtsam, kui oma lugu kirjutada. Ma näiteks ei taha oma lugude alla vihjeid, et kus koolis mu lapsed käivad jne. Samuti tean mitmeid autoreid, kes tundsid, et Postimehes nende nimega lugude all, Postimehe logo all, sai sanktsioneeritud biloogiline rassism ja toimus muu tore nazi-simman. Ma saan aru inimestest, kes tundsid, et nende sõnavabadus on sellega tugevalt häiritud.

Lisaks NIHILIST.FMile on internet täis koht, kus anonüümselt saab kirjutada. Ma miskipärast ei arva, et päevalehed peaksid seda teenust oma makstud autorite lugude all eesti inimestele tasuta pakkuma. Et see kuidagi puudutaks üldse sellist asja, nagu sõnavabadus.

Aga raha eest, miks mitte. Näiteks: see anonüümne troll maksis Bitcoini kasutades Postimehele 1000 eurot, et lällata 1000 tm Ahto Lobjaka loo all - oleks väga naljakas lugemine.

Kaur Kender link

1/4/2016 06:12:21 pm

Lisaks veel see, et pole hirmugi, et anonüümsed lood lugejaid ei saa. nihilisti kõigi aegdae top-lugude hulgas on vaid mõni üksik autori pärisnimega lugu: http://nihilist.fm/top-views/

Всё идёт

1/5/2016 05:43:01 am

Mul isiklikult oleks piinlik professor Lotmani blogis nihilist.fm-i linkida.

1/6/2016 09:03:57 am

Seda ma kirjutasingi, et Postimees ei pea sellist teenust pakkuma, aga on tore, kui mõningaid asju teeme tasuta. Eriti kui tunnetame, et need on vajalikud. Ajalehtede juures tasuta kommenteerimine on midagi sotsiaalabi taolist, kuid tegelikult arvan, et see on kasulik ka müüginumbritele (ei ole viimases kindel, pole asjatundja).

ckrabat link

1/6/2016 04:02:48 am

Mul tekkis praegu lambist mõte, et eraettevõtetele, st päevalehtedele kommenteerimise võiks tasuliseks teha, st kes ikka väga tahab oma meelsust avaldada, pritsigu pappi ja kommenteerigu niipalju kui süda lustib. See võiks tekitada olukorra, kus artiklid oleksid kõigile tasuta lugemiseks, aga kommenteerimine tasuline, mis looks täpselt vastupidise olukorra praegusele, kui artikkel on tihtipeale tasuline, aga kommentaariumiruumis käib vilgas arutelu, kusjuures paljud pole raatsinud artiklit ennast lugeda, kuid oma õiguseid realiseerivad hoolega.
Sellisel juhul oleks leitud ka sobiv lahendus vabaduste piiramisele, kelleltki pole õigust anonüümsusele ära võetud, aga teenuse eest tuleb lihtsalt maksta.

1/6/2016 09:04:51 am

Järjekordselt pean tõdema, et Teie point on vähemalt huvitav. Siiski see nõuab ärimudeli ülevaatamist ja pole kindel, et meie meedia on selleks valmis.

Liis

1/4/2016 07:57:07 pm

Sotsiaalmeedias avaldatakse juba viimased paar aastat täiesti süüdimatult ja avalikult kõiksugu arvamusi. Nii räigeid kui ka kaalutletuid. Ei paista küll kuidagi, et mitteanonüümsus kedagi sõna võtmast takistaks.
Nii et kuigi ma varem pooldasin kah pigem anonüümsust, olen nüüd pigem avalikkuse poolt. Jäävad ju ka vähemavalikud ventiilikohad alles.

1/5/2016 12:33:59 am

Siinkohal tuleks siiski eristada anonüümsust, pärisavatariga esinemist ja võltsavatariga esinemist. Võltsavatare kasutatakse nii trollimiseks, suunatud satiiriks või siis anonüümsuse aseainena. Selles suhtes võib anonüümsust võtta erinevate astmetena. Mõni (nime poolest) anonüümne kommenteerija on vahest tuntumgi kui osad arvamusliidrid. See võib isegi nii kaugele ulatuda, et me teame anonüümse kommenteerija (väidetavat) elukohta, pereseisu, ametit ja ehk isegi seda mida ta hommikuks sõi. Teistpidi võttes, kui ma avaldaksin oma nime ja te üritaksite selle kaudu minu kohta midagi teada saada, siis suure tõenäosusega ei leiaks te (vähemalt internetist) absoluutselt midagi. Muuseas võimaldab Google nüüd inimesi unustada.
Seega on seosed interneti avatari ja reaalse identiteedi vahel üpris segased.

Põhjendused selliste kummaliste seoste olemasolu kohta avaldas hr Lotman vägagi põhjalikult. Võin omalt poolt lisada, et anonüümsuse väärtusest saate alles siis aru kui teil seda reaalselt vaja võib minna. Te pole ehk (veel) kokku puutunud olukorraga, kus internetis "vale" arvamuse avaldanud inimese elu torpedeeritakse täielikult. On juba terve rida juhtumeid, kus näiliselt süütu kommentaari või avalduse teinud inimene on kaotanud oma töö, saanud surmaähvardusi nii enda kui ka oma pereliikmete suhtes ning sattunud suure sotsiaalse viha kampaania ohvriks. Selles suhtes on vihakõne puhul tegu kahepoolse tänavaga. Kusjuures selline käitumine ei ole ainulaadne internetiajastule, näiteks Erin Prizzey sattus oma kodumaal (ja hiljem ka väljaspool seda) uskumatu vihalaine ohvriks kui ta julges rääkida perevägivallast veidi teises võtmes. Ta sai surmaähvardusi, pommiähvardusi, tema tegevust üritati igakülgselt piirata ning kõige tipuks rööviti kaks tema koera ning üks lasti maha.

Kõige viletsam selle asja juures on see, et kunagi ei tea millal te "vale" arvamuse võite avaldada. Sellepärast ei oska inimesed tihtilugu ette näha millal neil anonüümsust vaja võib minna.

1/6/2016 09:05:47 am

Teie kommentaar, lp. Liis, oleks veidi kaalukam, kui see poleks ise anonüümne.

Jüri

1/5/2016 02:13:38 am

Väga hea lugu, eriti just see koht kus ära mainitakse, et anonüümsust ei pruugi vaja minna mitte ainult kellegi ründamiseks vaid kellegi kaitseks.
Hüpoteetilisel juhul kui kultuurimarksistide õudusjutud tõeks lähevad ja meile tekib siia mingi Islamiriigi kristlik versioon, siis on anonüümsust vaja just neil kes seda praegu kõige rohkem piirata tahavad.
Muidugi võib välja tuua punkti, et keegi ei ole kohustatud kellegile avalikku ruumi pakkuma ja igaüks võib teha oma blogi või veebisaidi aga antud juhul pretendeerib Postimees neutraalsusele ja siis võiks oponendile ka sõna anda. Ja igasugused rumalad sõnad ei tähenda mitte midagi.
Põllumajanduses peab saama kõigest rääkida hoolimata et keegi röögib meeleheitlikul kulaklusest ja rahvad rassid ja seksuaalsed orientatsioonid on ja jäävad uurimise ja debati objektideks. Hoolimata igasugustest ismidest ja foobiatest.
Igatahes hea lugu ja suur aitäh.

Aqualung

1/5/2016 02:22:51 am

Kena nostalgiline tagasivaade ajastusse, kus terminil 'demokratism' veel OLI mingi tajutav tähendus täitsa olemas. Nö arenenud, küpse liberastia tingimustes ent omab adekvaatsust vaid v6rdlusmaterjalina. "E-valimiste", "etendusdemokraatia", privilegeeritud " vähemuste" v6imu ajastul, mil nn liberaaldemokraatlike rezhiimide p6hiseadused on nende algsest ja traditsioonilises inimkeeles m6istetud sisust kuivaks imetud ja sünteetilisi tühitähistajaid täis munetud, on rezhiimi säilitamiseks on "anonüümse vihak6ne" preventiivne karistamine elutähtis! Mitte ühiskondliku viha väljapahistamise ventiili ei vaja rezhiim, vaid totaalset kontrolli selle viha üle! Sotsiaalne viha peab selle tekitamise momendist rezhiimi kontrolli all olema, vastasel juhul jääb rezhiimil mulje, et ta ei kontrolli "enam sittagi". Sotsiaalse viha sihiteadlik tekitamine ja totaalne kontroll selle üle on liberastliku v6imu suur ja sügav sisu, iseend p6hjendav eesmärk. Sest kuidas muidu saaksid nad oma v6imu täiusena tunda?

He paused, and for a moment assumed again his air of a schoolmaster questioning a promising pupil: “How does one man assert his power over another, Winston?”

Winston thought. “By making him suffer,” he said.

“Exactly. By making him suffer. Obedience is not enough. Unless he is suffering, how can you be sure that he is obeying your will and not his own? Power is in inflicting pain and humiliation.”(Nineteen Eighty-Four, Part III, chapter 3)

Paavo

1/5/2016 02:25:14 am

Postimehe ja teiste suurte portaalide probleem ei seisne üldse anonüümsuses, vaid inimeste kehvas käitumises. Anonüümsuse kaotamisega saavutab kommentaaride üldarvu vähenemise (või suisa kadumise) ja üldmulje tundub puhtam, aga kas suhtarvuna tuleb viisakaid ja huvitavaid kommentaare rohkem? Kahtlen...

Käitumist mõjutatakse muude vahenditega, peamiselt arutelukeskkonna ülesehitusega ja modereerimisreeglitega. Kuidas anonüümsus sellesse puutub - arusaamatu.

Tauno Novek

1/5/2016 02:58:09 am

Tehniliselt on võimalik ka anonüümseid kommentaariume paremaks teha.

Lugejaid saab motiveerida paremaid kommentaare kirjutama, aga selle eelduseks on (anonüümse) kasutajakonto loomine, millele koguneb inimese kumulatiivne reputatsioon.

Näiteks Reddit on suutnud seda teha suurepäraselt. Inimestel on anonüümne konto, paremaid kommentaare tunnustatakse ja kommentaatorid pingutavad, et luua sisukaid ja kaalutletud kommentaare.

Reddit on üks esimesi kohti, kust ACTA ja CISPA vastased kampaaniad alguse said.
Võiks isegi väita, et see on interneti sõnavabadusele kõige enam kaasa aidanud sait maailmas.

Eesti väljaanded aga ei ole tahtnud või osanud luua toimivad kommentaaride hindamise süsteemi.

Tauno Novek

1/5/2016 03:16:06 am

Väidan ka, et nende 15+ aasta jooksul, mil anonüümsed kommentaariumid on eksisteerinud, on neil olnud negatiivne mõju sõnavabadusele. Kui keegi kirjutab endale südamelähedasel teemal arvamusartikli, siis ta ikka loeb kommentaare ka. Ka kõige positiivsemate kirjutiste juures on kommentaare, mis võtavad pikaks ajaks ära isu arvamust avaldada. Kõik ei ole nii meelekindlat, et sellele vastu pidada. Kui juba mina tean mitut inimest, kes on sõimukommentaaride kartuses kirjtuamisest loobunud, sisi kui palju neid tegelikult võib olla?

Jüri

1/5/2016 03:29:21 am

Aga kuidas need üksiku sõimukommentaari kartuses inimesed ühiskonnas elada saavad ? Reaalses elus sõimatakse ju ka, poes ühistranspordis, tööl...
Ja kuidas anonüümsuse kaotamine asjasse puutub? Mõni võib ju oma nime alt parimas Sutropi, Lobjaka või Parise stiilis kommentaari kirjutada. Mis siis saab?

Robert

1/5/2016 03:53:37 am

Olen kaks korda näinud, kuidas anon kommija ja ülbitseja üles otsitakse. Kambaga. Üks kuses end reaalselt täis. Teine nuttis. Mõlemad anusid ja palusid: ma tegin ainult nalja ju. Siis tehti nendega nalja.

Jüri

1/5/2016 04:06:56 am

Ja mis meil neist kahest loost siis õppida oleks....et netis räuskamine on paha aga ebaseaduslik jälitustegevus ja füüsiline vägivald igati õigustatud?????

Robert

1/5/2016 04:09:25 am

Õppida võiks seda, et oma sõnade eest võib ühel hetkel vaja olla vastutada. Kui koputatakse uksele, siis ole valmis, et tuleb see, keda sa enda arust anonüümselt oled kõige räigemalt solvanud.

Jüri

1/5/2016 04:30:54 am

Sõnade eest vastutamine ongi seesama sõnavabaduse puudumine. Absoluutselt kõik repressiivsed režiimid panevad inimesi oma sõnade eest vastutama. Egas kusagil ei käida kummist kuul suus ringi nagu Pulp Fictioni filmis. Rääkida võib aga mis edasi saab, see on juba iseasi. Mis me siis tegema peaksime...toome stalinismi ja 58da paragrafi tagasi?

1/6/2016 09:14:21 am

Mina olen samuti monitoorinud anonüümseid kommentaare aastaid ja jõudsin vastupidisele arvamusele. Suur osa kommentaare on ka mulle ebameeldivad ja väljendavad mulle vastuvõetamatuid seisukohti, kuid ma otsin ja leian nendest mitte rumalusi ja solvanguid, vaid huvitavaid ja mõnikord isegi tarku mõttekäike.
Aga mis puudutab julgust, siis nagu ma ükskord juba kirjutasin: minu moto on parem kahetseda kui karta ning sellele võin lisada ka vene vanasõna: hunte karta, metsa mitte minna.

Iga kord kui minu arvamus või artikkel ilmub kommentaariumiga väljaannetes, võin lugeda paari-kolme kommentaari juutide kohta, enda kohta kui Rothschildite agendi kohta, siis et see on mul tellimustöö, ei tea, palju seekleid ma selle eest olen saanud, et ma olen IRLi hääletoru, et semiootikud on jobud (vene Delfi poolel veel alati mainitakse, et isa oli tark mees ja nüüd keerleb häbist hauas), et mul on vastik habe ja kammimata mees ei tohiks üldse sõna võtta jne. Ei tea, kas olen tõepoolest perversne, aga mul sellised positiivsed süstid ainult parandavad tuju.

Mul on tõepoolest raske aru saada poliitikutest ja arvamusliidritest, kes hakkavad anonüümse sõimu peale nutma. Kuidas see üldse saab neid riivata?

Jüri

1/6/2016 11:31:28 am

Millest inimesed ka ei räägiks, kõige lõpuks räägivad nad ikkagi rahast.Vana ja auväärse Rothschildite perekonna teenistuses olla on muidugi igati soliidne sissetulekuallikas.

Mina teenin raha vennikestelt Kochidelt ja naftatööstuselt kui midagi kliimasoojendamisest arvan. Veel maksab mulle Katoliku kirik homoteemaliste seisukohtade eest ja muidugi tuleb eraldi ära märkida Keskerakond, Ühtne Venemaa ja president Putin isiklikult kes tasuvad heldelt mu välispoliitiliste seisukohtade või siis Kaitseväe hankeid puudutavate eriarvamuse eest.

Kes järgmine julge on, kes oma rahasjade köögipoole avalikustab...:D

Tauno Novek

1/7/2016 04:54:01 am

Ma ei pidanud silmas poliitikuid ja arvamusliidreid, kes on ilmselt tõesti harjunud kommentaare ignoreerima.

Võtame aga näiteks noore inimese, kes kirjutab oma elu esimese artikli. Ta on kokku puutunud mingi probleemiga ja omab ekspertiisi, et lahendust soovitada. Ta teeb seda puhtalt südametunnistuse ajendil, ilma midagi vastu tahtmata. Avalikkuse ette astumine nõuab niigi julgust ja ta valmistab oma artikli hoolikalt ette - näitab sõpradele, teeb uurimistööd, rafineerib. Ning siis saab sõimukommentaare inimestelt, kes pole ta artiklit lugenudki. Ja ta hakkabki nutma. Ja teist korda enam niipea ei kirjuta.

Ei ole võimalik väita, kas ja kui palju algatusi on jäänud olemata nende 20 aasta jooksul, mil kommentaariumid eksisteerivad. Mina räägin ainult oma kogemustest sõprade ja tuttavatega. Kuid tundub loogiline, et selline olukord tapab initsiatiivikust ühiskonnas laiemalt. Mugavam on ajada oma asja ja mitte avalikkuse ette astuda.

Jüri

1/7/2016 07:32:33 am

Noor inimene võib oma esimese arvamuse eest saada sõimata ka ajakirjanduselt endalt, registreeritud kommentaatoritelt, töökaaslastelt, sõpradelt vanematelt ja lihtsalt juhuslikelt inimestelt. Noor inimene Jaak Madisson kirjutas oma blogis Saksamaast midagi ning kõik me mäletame mis järgnes.

Anu Nüümse

1/5/2016 04:11:50 am

Juhin tähelepanu, et õigust anonüümsusele ei pea minema otsima ei ajaloost ega kaugetelt maadelt, vaid selle sätestab ka kehtiv autoriõiguse seadus:

"Teose autoril on õigus otsustada, millisel viisil peab olema tähistatud autori nimi teose kasutamisel – kas autori kodanikunimega, autorimärgiga, varjunimega (pseudonüümiga) või ilma nimeta (anonüümselt) (õigus autorinimele)." https://www.riigiteataja.ee/akt/128122011005?leiaKehtiv#para12lg1p2

Kusjuures tegu on autori isikliku õigusega, mis pole võõrandatav.

Anonüümne

1/5/2016 04:48:52 am

Siinsamas blogi reeglites on kirjas:

3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

Tundub, et minu kommentaarid lähevad kõik premodereerimisele, nii teatab kiri, kui kommentaar on teele saadetud. Ja ükski neist ei ole viimasel ajal ilmunud.

Anonüümne

1/5/2016 04:50:15 am

Vabandan, nüüd kuidagi ilmus kohe. Palun kustutada nii see kui eelmine kommentaar.

1/6/2016 09:16:24 am

Kontrollisin üle, ükski Teie kommentaar ei pendelda. Mina tõepoolest ei premodereeri, kui selline teade Teile tuleb, on see tarkvarast, mida ma pole ise teinud.

Jaak Saks

1/5/2016 05:42:10 am

Selline on see maailm. Võtame Amenabari “Teised”, M. Night Shyamalani “Kuuenda meele” või Lynchi “Mulholland Drive'i”.

Tähelepanematus, üks möödalastud hetk, mõni oluline fakt ja kõik pudeneb käest, Kaasaegse meedia kasutaja on – eriti psühholoogilise sõja tingimustes – nende filmide vaataja (kui mitte lausa peategelase) olukorras.

On võimalik luua “rahvajuhte" ja “rahvaliikumisi", kes pole need, kes nad paistavad ja kes ei vastuta tegelikult mitte millegi eest.

Ettevaatlikkus on täiesti ajakohane. Kui ebainimlikkuse piir ületatakse, siis on tagasipöördumine väga raske.

Aksel Part

1/5/2016 06:53:05 am

Nagu siin ka eelnevatest kommentaaridest välja on tulnud, siis päevalehtedes anonüümsete kommentaaride kaotamisega ei kaotata võimalust anonüümselt arvamust avaldada. On olemas mustmiljon võimalust, kuidas internetis oma nime avaldamata erinevatel teemadel kribada. Seega pole anonüümsuse kaotamisel päevalehtedes mingit reaalset kahju. Jääb vaid nö 'slippery slope' argument, mis on aga üksi fundamentaalselt päris nõrk - päevalehtedes anonüümsuse kaotamisest üleüldise sõnavabaduse kaotamise /olulise vähenemiseni on ikkagi väga pikk tee ja neid omavahel seostada on meelevaldne.
Ma väidan, et päevalehtedes on anonüümsete kommentaaride preventiivne kaotamine õigustatud. Selle tulemusel (registreeritud) kommentaaride keskmine argumendiline kvaliteet kindlasti paraneb, mis omakorda vähendab vihakõnet ja sisutut sõimu. Kui populaarsetes uudistekanalites puudub madal sõim ja vihakõne, võib arvata, et sel on suur mõju lugejate tegudele ja mõtetele: palju lihtsam on ise sõimata ja vihakõneleda (-mõelda), kui näed, et teised ka sama teevad - ja vastupidi. Ehk siis küsimus pole mitte "inimeste suude kinnitoppimises" vaid nende vastuvõetava info ja erinevate arvamuste vormilise kvaliteedi tõstmises - ei muutuks mitte sisu vaid vorm.
Tegemist oleks mitte sisulise, vaid vormilise tsensuuriga ja seda ainult kitsas meediaruumis. Ajalehtedes arvamust avaldades tuleb arvestada selle mõjuga ühiskonnale ehk siis sellega kaasneb vastutus. Vastutus oma sõnade eest on vajalik ja ei muuda ühiskonda automaatselt autoritaarseks. Siinkohal tuleb eristada netis niisama kribamist ja ajalehes kirjutamist või kommenteerimist. Ajalehes arvamust avaldades on vastutus palju suurem, sest ajalehe autoriteedist ja lugejaskonnast tulenevalt, on antud arvamusavalduse mõju palju suurem. Seetõttu on õigustatud anonüümsuse kaotamine, et arvajatel säiliks mõõdutunne (vaevalt see reaalselt arvamuste paljusust vähendab, sest hästi argumenteeritud arvamuse eest Eestis kedagi füüsiliselt vastutusele ei võeta - pigem vastupidi, kui intelligentsed arvajad ei pea enam sõimu kartma).
Ehk siis kokkuvõtvalt on anonüümne arvamine ilmselt vajalik, aga selle koht pole kindlasti päevalehtedes, sest ajalehes mistahes vormis arvamuse avaldamisel on suur mõju ja seega ka vastutus.

1/5/2016 09:15:34 am

"päevalehtedes anonüümsuse kaotamisest üleüldise sõnavabaduse kaotamise /olulise vähenemiseni on ikkagi väga pikk tee ja neid omavahel seostada on meelevaldne"

Ma julgeks isegi väita, et otsene seos on pea olematu. Põhiline küsimus on ikkagi keskkonnas, kus selliseid reegleid rakendatakse. Olen näinud anonüümsuse kantse, kus piiramatust sõnavabadusest lülituti väga kähku ümber totalitaarsele tsensuurile, seejuures anonüümsust kaotamata. Samamoodi võib ilma anonüümsuseta omada väga suurt sõnavabadust. Kõik oleneb sellest kas keskkond seda toetab. Seetõttu tulekski vastavaid otsuseid teha lähtudes peamiselt sellest, kas keskkond võimaldab piisavat sõnavabadust. Ma ei näeks väga suurt probleemi selles kui anonüümsus kaotatakse näiteks Norras, samas oleksin aga väga mures kui seda teeks Hiina.
Eesti puhul ma esialgu väga suurt probleemi ei näe, meil pole (veel) märkimisväärseid radikaalseid ideoloogilisi elemente... kuigi mine sa tea, ka meil puhuvad vahel imelikud tuuled.

"Selle tulemusel (registreeritud) kommentaaride keskmine argumendiline kvaliteet kindlasti paraneb, mis omakorda vähendab vihakõnet ja sisutut sõimu."
"Ehk siis küsimus pole mitte "inimeste suude kinnitoppimises" vaid nende vastuvõetava info ja erinevate arvamuste vormilise kvaliteedi tõstmises - ei muutuks mitte sisu vaid vorm."

Selles osas eksite küll üpris põhjalikult. Registreeritud konto omamine ei välista kunagi sellist käitumist (võite kohe praegu selle kinnituseks Delfit külastada), isegi päris identiteedi kasutamine ei pruugi mõnikord seda teha (selle kinnituseks võite vene meediat natuke jälgida). See on ikkagi laiema kultuuri(tuse) küsimus. Räigemad asjad kuuluvad niikuinii modereerimise alla, hoolimata sellest, kas kommentaar on anonüümne või mitte. Ma mäletan kuidas Soomes heietati pagulaste tõttu kommentaariumides avaldatava vitriooli üle, mispeale üks inimestest viitas üpris tõeselt asjaolule, et see pole midagi võrreldes sellega, mida omavahel laua taga räägitakse. Kommentaarium pole asi iseenesest vaid pelgalt ühiskonna peegeldus. See, et sitta ei näe, ei tähenda et see mingi hetk haisema ei hakka.
Ehk siis põhjust ja tagajärge ei maksa segamini ajada.

"Tegemist oleks mitte sisulise, vaid vormilise tsensuuriga ja seda ainult kitsas meediaruumis."

Tegelikult pole antud juhul üldse tegu tsensuuriga. Lihtsalt muudetakse kommenteerimise lävendit. Kui pole piletit, siis sõita ei saa. Nii lihtne see ongi.
Ja kui rääkida tsensuurist kommentaariumis, siis Delfis on see juba täiesti olemas. Kooseluseaduse puhul kustutati lademetes kommentaare, muuhulgas ka selliseid, mis olid valdavalt leebetoonilised ja pigem neutraalsed. Ka Postimehes on see täiesti olemas, kuigi mitte nii ekstreemne.

"Ajalehes arvamust avaldades on vastutus palju suurem, sest ajalehe autoriteedist ja lugejaskonnast tulenevalt, on antud arvamusavalduse mõju palju suurem."

Tegu on pigem populaarsema platvormi ekspluateerimisega. Ja see on ka kõik. Autoriteeti omavad tänapäeva netiportaalid vaid horoskoopide, ilmateadete ja klatši osas. Mistõttu pole ka imestada, et paljud inimesed saavad oma uudised peamiselt Twitterist, Facebookist või mõnest muust sotsmeedia platvormist.

"sest hästi argumenteeritud arvamuse eest Eestis kedagi füüsiliselt vastutusele ei võeta"

Suurte vastasseisude ajal just sellised inimesed peaksidki kartma, sest nende neutraalne arvamus ei kuulu ei ühte ega teise leeri, mistõttu pälvivad mõlema mõõtmatu halvakspanu.

"sest ajalehes mistahes vormis arvamuse avaldamisel on suur mõju ja seega ka vastutus"

Eks me kõik kannatame vahel kerge suurusluulu all, õnneks on reaalsus palju argisem.

Aqualung

1/6/2016 04:46:01 am

„ See on ikkagi laiema kultuuri(tuse) küsimus. /.../ Ma mäletan kuidas Soomes heietati pagulaste tõttu kommentaariumides avaldatava vitriooli üle, mispeale üks inimestest viitas üpris tõeselt asjaolule, et see pole midagi võrreldes sellega, mida omavahel laua taga räägitakse. Kommentaarium pole asi iseenesest vaid pelgalt ühiskonna peegeldus. See, et sitta ei näe, ei tähenda et see mingi hetk haisema ei hakka.
Ehk siis põhjust ja tagajärge ei maksa segamini ajada.“

Et siis Soome (anomüümsete?) kommentaariumide „vitrioolistki“ hullemini „haises“ Soome kodustes privaatvestlustes, väljaspool poliitilise korrektsuse kontrollisüsteemi haardeulatust, see „sitt“? Kultuuritu sitt, võib vist teie mõtet täpsustada konteksti silmas pidades?

Vahi aga vahi: ka ERR korrrespondent Rootsist Anu Kaupmees on korduvalt seletanud, et „pagulasprobleem“ on olnud aastakümneid rootslaste seas AVALIKES vestlustes tabu, „omavahel olles aga...“ Tõsi, pr Anu Kaupmehe toonis, kui ta seda nähtust meenutusvääriliseks pidanud, pole eales olnud leida vähimatki märki sellest, et pr AK „omavahel olevaid“ rootslasi nende privaatsete salavaadete pärast „sitaks“ peaks. Pr AK, vastupidi, on tõmmanud ühese paralleeli okupeeritud Eestis „omavahel olevate“ eestlastega - ent seda targalt ja empaatiliselt, sovjeedipoliitilise korrektsuse doktriini poolt AVALIKULT suutropistatud eestlasi seejuures „sitaks“ sildistamata.

Küll aga – kui sitt juba minu kui PSEUDOnüümse vihakõneleja saapatalla alla kleepus! - meenub siinkohal (anonüümse autorlusega?) legend Eesti NSV rahvakunstnikust Kaarel Irdist, kes oma nooremas põlves, juunikommunistlikus Eestis esimest suurküüditamist (14. juuni 1940) läbiviinuna hommikul oma teaatrisse naasnult kohalviibivatele näitlejatele-kultuuriinimestele hooletult-ärplevalt visanud, et olla käinud öösel „sitta vedamas“. Kah igas mõttes KULTUURITÖÖ, eks ole.

Seejuures ja ERITI marksistlikule kultuuriideoloogiale ja kultuuritöö praktika kohaselt KULTUURItöö, olgu tegemist venemarksismi või praeguse „lääne“ elik uusmarksistliku poliitkulturilise haridus-ja kasvatustööga. TE (pean siinkohal silmas nii anonüümset anonüümsete kommentaariumide vastast kommenteerijat „-“ kui ka laiemat mitmust, st KOGU hästikasvatatud, kõrgestiharitud, parketi-, salongi- ja buduaarikõlbulikku eestikeelset kultuurilispoliitilismajandus-eliiti) PEATEGI „teile alluma sündinud eestikeelset massi“ tõepoolest sitaks, väetiseks, mille ainus ratsionaalne olemasolu õigustus on olla väetiseks teie aromaatsele õilmitsemisele.

Ja TEID ajabki marru justnimelt see et tegemist pole mitte enam VAIKIVA sitaga, vaid ootamatult häirivalt VASTU KOBISEVA sitaga.

Just SELLES on TEIE probleem. Eelkõige just TEIE probleem. Sest ühiskondlikult tõsiseks probleemiks on see tõusnud AINULT tänu TEILE kui uussovjeetlikku Eestit valitsevale eliidile.

Just SEE on seos põhjuse ja tagajärje vahel, auline „-“.

(Kui teid lohutab, siis sama kehtib ka Rootsit ja Soomet ja Saksat ja Prantust ja Brüsselli juhtivate eliitide kohta – olete ikkagi ju tõeliselt euroväärtuslises otsutajatete seas, jüsku ikka võrdsete seas, eksju?)

Jüri

1/6/2016 06:53:07 am

Jah, kommentaarium on ühiskonna läbilõige....mis viib küsimuseni, et keda konkreetselt need kommentaarid siis häirivad ?

Kommentaatoreid ennast vaevalt. normaalsete lugude autoreid ilmselt ka mitte. Vähemalt keegi pole veel kisa tõstnud. Kes need riivatud siis on? Kalurid, lendurid koeraomanikud rikkad vaesed noored vanad...kes?

Ja asja uurides jõuame me järeldusele, et need on kommunistid. Nüüd järgmine küsimus. Kes ja mille alusel andis kommunistidele õiguse meile elureegleid kehtestada? Kuidas me oleme jõudnud olukorrani, et paarisajapäine punaste jõuk kes võrdub ühe alamehitatud hävituspataljoniga , omab võimu tervele ühiskonnale oma tahet peale suruda. Miks me neid lihtsalt ei ignoreeri?

@Aqualung

1/6/2016 08:40:25 am

Pean küll tunnistama, et ei väljendanud ennast piisavalt selgelt, kuid seda naljakamana paistab Teie tiraad. Braavo, perfoormans missugune!
Fekaaliks ei nimetanud ma mitte soomlasi, nende maailmavaateid ega ühtegi kommentaatorit, vaid hoopis kommentaare, millest meil nii väga selle kampaania käigus lahti tahetakse saada. Sest mida muud arvata nt. sellisest kommentaarist:

"Tooge neid neegreid aina juurde, varsti saate mõrvasid uurida kõvasti. Mitte eestlaste omasid vaid ikka kes selle Ahmedi pea kiviga pooleks lõi..."

See on tõesti puhtatõuline fekaal.
Ükski normaalne inimene ei peaks laskuma nii madalale. Ja vot see ongi kultuurituse küsimus.
Ja ometigi oli mu jutu point hoopis mujal. Nimelt ei ole ma sugugi nõus mõttega, et kui sellised kommentaarid kuhugi ära kaotada, et siis oleks nagu kõik OK. Ei, see viha lihtsalt süveneb kusagil mujal, või-olla leiab isegi viljakama pinna ja siis mingil hetkel paiskub välja juba palju koledamana. Ehk siis ma eelistaks varianti kus me räägiksime nendel teemadel võimalikult ausalt ja avatult, ilma et erinevad leerid kuhugi oma nurka kapselduksid. Olgu siis kole see meie avaliku arvamuse ruum, aga vähemalt saab see mingil hetkel tuulutatud.
Ehk jõuame mingil hetkel sinnamaani, et valdav osa diskussioonist jõuab ka millegi praktiliseni. On selge,et valitsus pole käitunud antud olukorras õigesti, eelistades jaanalinnu kombel peita pea liiva alla ja lootes, et ehk läheb kõik mööda, kuid meil ei ole tarvis selle teema lahkamise käigus läbi teha mingit tõsisemat kodusõda, mille kõrvaltoimena kõige väärtuslikumad asjad lastakse õhku (alustades burkade keelust ja lõpetades vihakõne kriminaliseerimisega).

Aga päikest Teilegi!

:)

Aksel Part @ -

1/7/2016 03:04:31 am

Üldiselt paljude punktidega nõus või peaaegu nõus, aitäh hea vastuse eest. Näib, et mina olen liialdanud ühele poole, sina aga teisele, toon veel mõned vastuväited mõnele sinu omale.
1. Netikommentaaride ja üldise kultuurituse seos pole lihtne ühesuunaline põhjus-tagajärg. Mõlemad mõjutavad üksteist: kultuuritus tekitab halbu kommentaare ja madalad kommentaarid omakorda süvendavad kultuuritust. Palju lihtsam on vihaselt kirjutada/tegutseda/mõelda, kui näed, et teised teevad ka sedasama. Ehk siis põhjust ja tagajärge polegi segi aetud ning anonüümsuse kaotamine aitab kultuurituse vastu - loomulikult on sel üsna väike efekt, aga seegi hea.
2. Ajalehe autoriteedi osas jääme ilmselt eriarvamusele. Kuigi paljud on tõesti Eesti päevalehed muude allikate kasuks ära põlanud, on siiski väga suur osa rahvast, kes endiselt toetub info saamiseks ajalehtedele (Delfi ja aeg-ajalt ka Postimehe arvamusportaal on, muide, päris asjalik). Nende autoriteeti kinnistab ka see, et ajalooliselt on ajalehed olnud kõige usaldusväärsem ja kasulikum infoallikas. Lisaks, kui anonüümsuse kaotamine aitab kaasa lehtede kvaliteedi paranemisele, siis see on ju ainult hea.

Oli meeldiv!

1/7/2016 09:19:03 am

Selles osas olen täitsa nõus, et see seos pole päris lihtne ja ühesuunaline. Ka avalikud kommentaariumid võivad toimida kajakambritena, kus teatud mõtted võimenduvad. Aga ma pakun, et sotsmeedial on selles osas oluliselt kandvam roll, puhtalt tänu sellele kuidas nad toimivad.

Muus osas tahaksin siiski rõhutada, et praktiliselt võttes ikkagi ei kaotata anonüümsust ära. See, et kusagil registreerida on vaja, ei tähenda, et inimestel ei ole võimalik anonüümsust säilitada (läbi võltsavataride). Seetõttu pole ma ka sellest perspektiivist vaadatuna otseselt vastu Postimehe plaanile kommenteerimistingimusi muuta (eraettevõttena on neil selleks ka täielik õigus). Reaalselt muutub väga vähe.
Ja endiselt pole ma nõus väitega, et selline asi aitaks kultuurituse vastu. Parimal juhul lükatakse ebameeldiv kraam silma alt natukeseks ära, see aga ei tähenda mingit sisulist muutust. Ning praktilisemalt võttes on see lihtsalt teistsuguse kajakambri loomise katse, mis võib vabalt ka läbi kukkuda, sest pole välistatud, et just äärmuslikumad hääled hakkavad domineerima. Sõna hakkavad võtma peamiselt just aktiivsemad elemendid ning nö. passiivsed (neutraalsemad) pigem vaikivad. See aga võib tähendada kahe äärmuse suuremat kontrasti kommentaariumis ning omavahelise tooni halvenemist. Kommentaaride vorm võib muutuda leebemaks, kuid sisu halvemaks (dehumaniseeritumaks).
Kas olukord on ikka paranenud kui domineerivaks hääleks saavad nt. "jewroopa" kuulutajad, olgugi et seda väljendatakse poliitiliselt korrektselt?

Mis puutub ajalehtedesse, siis siin ma tahaksin selgelt eristada just ajalehte kui uudistekandjat ning uudiseportaali, mis esimese nime najal klikke kogub. Uudiseportaalidel pole üldjuhul oma uudiseid ega analüüsi, edastatakse hoopis ajalehe jaoks toodetud sisu ning mujalt kokku kraabitud uudisnupukesi. Ülejäänud "omatoodangu" saabki tavaliselt kategoriseerida klatši alla. Põhjused on lihtsas turumajanduses.
Reaalse uuriva artikli või analüüsi tegemine eeldab korralikku tasustamist, ohtralt aega, kogemusi ja vahendeid. Ühe korraliku mitmetuhandesõnalise artikli kirjutamiseks võib vaja minna kuudepikkust tööd. Sellise asja tasuvus on tavaliselt pigem negatiivne, st. selle kulu on suurem kui potentsiaalne tulu. Selline asi loetakse läbi mõnekümne minutiga ning huvi on niivõrd detailse teksti vastu suhteliselt väike. Ka reklaamid ei too mingeid imelisi pudrumägesid kätte (konkurents on niigi kõva). Alati on võimalus, et see tekst lihtsalt kopeeritakse kuhugi avalikuks vaatamiseks.

Põhjalikku analüüsi saab monetariseerida ainult siis kui tegu on mingi väga spetsiifilise ja väärtusliku infoga. Näiteks on omaette portaalid hästi detailse (ja tihti avalikkuse jaoks salajase) tehnikaalase info edastamiseks. Kogu toodang on suunatud peamiselt investeerijatele. Lisaks on olemas riski-/kaitseanalüüse teostavaid 'think tanke' (ingl k. mõttekojad), mis müüvad oma teenuseid ettevõtetele ja riigiametitele. Peamine ühisnimetaja nende portaalide juures on see, et neile makstakse võimalikult täpse ja tõese info eest. Muuseas ei ole nende tekste võimalik kopeerida muudmoodi kui käsitsi ümber kirjutades.

Massitarbemeedia sellist mudelit ei suuda toetada. Sellest tulenevalt on uudiseportaalide ajakirjanduslik tase sisuliselt null ning tihtilugu on isegi nendes esinevad "arvamusliidrid" imestusväärselt ignorantsed. Kahjuks ei ole kõik arvajad loodud võrdsena, need kelle arvamus ka praktiliselt midagi loeb, saavad oma arvamuse eest turul väga head hinda küsida... ja seda nad ka üldjuhul teevad.

Ja vot sellest tulenevalt julgengi öelda (isegi üldistada), et uudiseportaalidel ei ole autoriteediga suurt midagi pistmist. Autoriteeti omavad heal juhul nende nimekaimud ajalehemaailmas. Kusjuures efekt võib olla kahepidine, ega niisama kutsuta Postimeest 'Kompostimeheks'.

Aqualung

1/6/2016 06:18:55 am

„Ma väidan, et päevalehtedes on anonüümsete kommentaaride preventiivne kaotamine õigustatud. Selle tulemusel (registreeritud) kommentaaride keskmine argumendiline kvaliteet kindlasti paraneb, mis omakorda vähendab vihakõnet ja sisutut sõimu.“
--
Mina omakorda väidan Teile vastu, hr Part, et pärast anonüümsete (JA pseudonüümsete) seitungisabakommentaaride sulgemist jõuab registreeritud kommentaaride keskmine tase lausa vilinal nendesamade seitungite autorite tasemele. Ja tulemuseks saab olema sama imal kompott, mida pakkus riigikogu „debatt“ enne EKRE parlamentipääsu: iiveldamapanevalt läilad ja kellegatahes flirtivad impotentsed iroonitsemised kartellisiseste pooluste vahel, kusjuures mõlemad kartellipooled väldivad hirmuvõbinal REAALSUSEST inimkeeli kõnelemist. Spontaanset INIMLIKKU emotsiooni välditakse kui katku.

Registreeritud kasutajatega kommentaarium muutub sedamaid verisulis poliitbroilerite („veri“ ja „suled“ sabas muidugi sünteetilised, sest kust pisibroileroididel see pärisveri olla saakski?) harjutusväljakuks – kust alustatakse omale NIME tegemist, paterdatakse esimesi samme NIMEKAKS broileriks saamise kleepuval teel. Poliitbroilerite ja noor-sooroslastest „vabakondlaste“ liiga saab neist va nimetegemiskommentaariumidest, ei muud. Kus ilmuvad maitsetud klišeefraasid üritavad salongi-, parketi- ja buduaarikõlbulikult kommemteerida nende endi ülemuste polt ettemanatud ühiksondlikku illusiooni veelgi illusoorsemaks – seda kõike õhinapõhises lootuses, et entusiastlikke staarbroileriks pürgijaid märgataks „kus vaja“ ja et kellegi nähtamatu Autoriteedi käsi klikiks nende isiklikku virtuaaltoimikusse positiivset tähelepanu tähistava kliki...

Hr Part on ilmselt noorhärra ja ta VEEL pole olnud „seal“,, ent minusugune pseudonüümne viha- ja maruvihakõneleja ONGI vihane, leppimatult raevus, sest ON juba sellises ühiskonnalaadses moodustises laagris OLNUD. Been there, seen that - nagu tänaba rafuvahelise suhtlemise keeles öeldakse.

1/6/2016 09:29:41 am

Minu jaoks on Aqualung üks paljudest näidetest, kuidas anonüümne kommentaator, kelle seisukohad on minu omadest mõnikord väga kauged, väljendab tihtipeale väga olulist positsiooni ja teavet. Igal juhul oleks ilma selliste kommentaatoriteta Eesti sotsiaalmeedia oluliselt vaesem.

1/6/2016 09:23:04 am

"Ma väidan, et päevalehtedes on anonüümsete kommentaaride preventiivne kaotamine õigustatud. Selle tulemusel (registreeritud) kommentaaride keskmine argumendiline kvaliteet kindlasti paraneb, mis omakorda vähendab vihakõnet ja sisutut sõimu."

Minu vaatluste kohaselt on see väide põhjendamatu. Anonüümsete ja isikustatud kommentaaride tasemevahe ei ole märkimisväärne ning pahatihti on kvaliteet hoopis anonüümsete kommentaatorite kasuks.

Aksel Part

1/7/2016 02:48:54 am

Ja sinu vaatlused on tehtud piisavalt suure hulga kommentaaride baasil, et seda pädevaks uurimistööks nimetada? Ma polegi väitnud, et anonüümsuse kaotamine vihakõne probleemi laksust lahendab. Omamata statistikat arvan loogikale toetudes, et see siiski parandab kommentaaride taset. (Muidugi oleks ideaalvariant, kui saaks isiku pärisnime kommentaari alla, aga see on vist praktikas liiga keeruline)

Mart Oruaas link

1/5/2016 08:09:14 am

Anonüümne kommunikatsioon on väga vajalik, aga kõnelda anonüümsusest päevalehtede kommentaariumi kontekstis on pisut väär. Tehniliselt võttes on tegu suhteliselt nõrga pseudonüümsusega, mille läbihammustamine (ka näiteks Tori kasutades) reaalse isikuni on powers-that-be jaoks käkitegu. Päevalehtede kommentaarid on tõesti lihtsalt Pasquino paskvillid, millel on auruventiili funktsioon, kuid mis ei oma suuremat tähtsust sellise anonüümse suhtluse vaatepunktist, kus vähemalt mõnel osapoolel on tõsine põhjus näha ette reaalset ohtu. Toosuguse sõna- ja sõnumivabaduse tagamiseks on vajalikud sootuks teistsugused tehnilised vahendid. Paskvillid võiks aga päevalehtedest (loe: kohtadest, kus inimesed reeglina oma nime ja näopildi ning vähemalt mõningasel määral ettevalmistatud tekstidega esinevad) saata kuhugi kaugemale, kus nad siis vaikselt õilmitseda saavad. Kas või Vox Populi saatesse, lõustiku võimalustest pole vaja rääkidagi.

riho

1/5/2016 09:22:57 am

Tundub, et pildi peal oleva Ganeša käes peaks olema tema enda äramurdunud võhk. Aga võin eksida.

1/5/2016 10:28:46 am

Hiljuti üks mees õpetas kannatada saanud nooremat meest, (tobu), mitte kunagi ei tohi öelda kõike, mida mõtled. Ütleja oli akadeemik, noorem mees on doktorant, kindlasti tark ja huvitav mees, kes sai atesteerimisel hoiatuse.

Anonüümsus võimaldab ütelda seda, mida mõtled. See ei tähenda, et kõik mõtted on õiged või isegi väärivad lugemist. Aeg, ka teiste lugejate aeg on piiratud ressurss. Hiljuti vähendasin enda raamatute hulka 3x, jätsin alles ainult väärtuslikumad ja need, mida ei olnud lugenud, head asjad tulid vähem väärtusliku vahelt välja.

Minu vähem primitiivsetest arvamustest on heal juhul ainult pool täielik jama, enda piiratusest aru saamine on valus. Mis siis, kas ma peaksin väljendama ainult teistega compliant arvamusi, vaatama, et keegi ei solvuks ja minu vähem pehmed arvamused ei paistaks välja? Solvumiskultuur.

Kas me tahame eksimuste karistamisel põhinevat kultuuri?

Kommentaarid jäävad internetti väga pikaks ajaks, iga töövestlus algab 0 ringiga, kus tehakse google. Siin võidab inimene, kes ei räägi kunagi seda, mida mõtleb.
Ehk, anonüümne kommenteerimine ja kõige jama loetavaks jätmine ei ole samad mõisted. Näiteks kutsume üht solvumiskultuuriks ja teist solvamiskultuuriks. "Sina eksid" on isiklik ja solvav, mõnitamine võib jätta kommenteerijale meeldiva ehk teistest parema tunde.
Ma ei oma vahendeid analüüsida konstruktiivset kriitika üritust "sina eksid" ja solvamine endale parema enesetunde loomiseks, motivatsiooni ei saa siin kasutada.
Huvitav küsimus, kas ajalehe toimetaja peaks aksepteerima artiklit, millega ta ei ole nõus. Kas sellel on ühest vastust?
Meie kultuur tundub tegelevat pattudest hoidumisega, kui ei tee halba, ei eksi, siis ei satu põrgusse. Mitte elamise ja eksimisega.
Anonüümsus on viis mitte teha ühiskonna silmis pattu.

Ei leidnud allikat, mälu järgi tsiteerin: demokraatia ei tähenda, et arvamus on võrdväärne põhjendatud teadmisega.

1/6/2016 09:26:36 am

Täpselt minu point. Anonüümsus kaitseb nõrgemaid. Ka Eestis näeme, et kibestunud anonüümseid kommentaare kirjutavad inimesed, kes tunnetavad oma tõrjutust ja ühiskonna poolt marginaliseeritust. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksime neil suud kinni toppima. Ma ei arva, et glamuurne seltskond Anu Saagim ja co on kuidagi nendest intellektuaalselt üle.

1/8/2016 04:41:05 pm

Pigem mõtlesin vabadust mõtelda, eksida.
Ilma tugeva ja nõrga mõõtmeta. Ühiskonnas leidub väga erinevaid gruppe ja arvamusi, ühed kehitavad õlgu, teised lasevad Muhammedi pildi eest maha.
Enesetsensuur on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt võib inimest arendada, kuid võib piirata mõnel teemal mõtlemist. Mäletan, kuidas reageeris üks noor väliseestlane seltskonnas mitte kõige intelligentsema mehe rassistliku jutu peale, kasutati ka sõna neeger. Ta ei suutnud mõtelda, pärast vaikselt ütles, et selliselt ei ole seal võimalik mõtelda. Mis tähendab, pole võimalik, kas see on ajupesu liik, ühiskondlik mõttepolitsei, väljendad ja avastad ennast väljaspool tsiviliseeritud ühiskonda? Kuidas saab siis esitada küsimust, kas immigrandid on kohalikest suuremad vägistajad või see ei ole poliitiliselt korrektne küsimus ja viisakal inimesel ei sobi kahelda?

Sellest lähtudes tohib glamuurne seltskond, Anu Saagim ja co, eksida veel vähem, nad on marginaliseeritud inimestest vähem vabad. Nad sõltuvad teiste arvamusest nendest.

1/8/2016 05:21:51 pm

Üks lõik tekstist: https://www.schneier.com/blog/archives/2016/01/replacing_judgm.html

Uber is an example of how this works. Passengers rate drivers and drivers rate passengers; both risk getting booted out of the system if their rankings get too low. This weeds out bad drivers and passengers, but also results in marginal people blocked from the system, and everyone else trying to not make any special requests, avoid controversial conversation topics, and generally behave like good corporate citizens.

PiretBCN

1/6/2016 10:09:44 am

Ma ei kommenteeri ainult eesti keeles ja ma pean ütlema, et Eesti kommentaarium meeldib mulle väga. Muidugi on seal igasuguseid lolle ja pahatahtlikke inimesi ka, aga reeglina on eestlased suure lugemusega ja hästi oma mõtteid väljendavad inimesed. Anonüümse kommentaariumi võiks rahulikult ära kaotada, kui me oleksime kõik vabad inimesed. Kahjuks on paljud meist sunnismaised ja orjad, kes ei saa ennast alati arusaadavatel põhjustel vabalt väljendada.
Siin ülevalpool on üks Aqualung. Ma ei tea, kas see on Delfi Aqualung (kuigi kõnepruugi järgi tundub nii), aga mul on meeles, kuidas ta ükskord ilmus välja Cicero kõnega. Välismaistes päevauudiseid kommenteerivates kohtades reeglina Cicero kõned välja ei ilmu.
Anonüümne kommentaarium peaks jääma. Poliitikud ja arvamusliidrid, kes pidevalt solvuvad, võiksid siis endale uue tegevusala otsida.

1/6/2016 11:23:23 am

Täiesti aktsepteerides kogu seda teksti, oleks tegelikult siinkohal huvitav lugeda mõttekäiku, mis analüüsib moodsate anonüümsete kommentaaride poolt tekitatavad väljakutsed ja nende võiamlikke positiivseid lahendusi aja kulgedes.

Selline ootamatu oma elu elav, tsentraliseeritud, globaalne ja kergesti ligipääsetav folkloorikorpus on kvantitatiivselt täiesti uus asi ja probleemkohti selgelt on.
Näiteks:
kerge ligipääsetavus ja ligitõmbavus - devalveerib kogu olemasolevat arvamusruumi
tsentraliseeritus - võimaldab kontrollida arvamusruumi
võltsitavus - paljud arvamused võivad pärineda hoopis ühest allikast
samm edasi tehnokraatias - annab liigset infot meie liigi toimimise kohta tehnoloogilistele üksustele

Siinkohal ma ei tahaks isegi kaasa tundma hakata inimestele, kes peavad otsuseid vastu võtma samal ajal kui täiesti kontrollimatu karneval oma hullumeelset meempleksi arendab. Küll aga nendele kellele see on nii erutav ja kaasahaarav, kes raiskavad oma elujõudu seda meempleksi punudes - ja neid on päris palju.

Jaak Saks

1/6/2016 01:35:02 pm

Minul on liiga lihtne ette kujutada olukorda, kus kommentaariumide kulupõlengust innustust saanud inimesed või nende rühmad jõuavad lõpuks veendumusele, et suurem osa ühiskonnast on tõepoolest nendega solidaarne.

Ja vähemalt Postimees käitub kommentaaridega väga iseäralikult – mõne aja pärast suurem osa neist kaob. Kaob lugeja jaoks. Ma olen üsna kindel, et nad hoitakse alles.

Kui too inimrühm teeb midagi, siis on võimalik väita, et nad on tegutsenud omast südametunnistusest lähtudes. Mitte keegi pole neid mõjutanud. Kuidas olekski see võimalik? Nende ettekujutus ühiskonnast ja olukorrast maailmas oli nende omalooming.

Milline inimene usub, et pärast kaheksa-aastast kasinusperioodi valitseb Euroopas vasakpoolsus? Kiirlaenude, kliki- ja klõpsumajanduse maailmas?

Milline inimene usub tõepoolest, et islam vallutab Euroopa, vallutab maailma?

On üks Masingu tsitaat, selle esimese poole luges kunagi ette Jaan Tooming. See lõpeb lausega: "Küsitavaks jääb aga, kas inimkonnal iial lastakse seda teed käia.”

Aga jätkub see nii: "Sest sõjaisandad, kes peavad end üliinimesteks, püüavad kasvatada inimkonda kõige hullemaks alanduseks, mida üldse olla saab. Nad nõuavad, et inimmõistus ise tunneks enda düsteetilist laadi väärarenguna õilsa röövlooma mõistusest."

Aqualung

1/7/2016 02:40:00 am

Andes enesele iga toll aru, et postitan selle kommentaari hr Lotmani ERA-blogisse, kopin järgnevalt oma kommentaari, mida Postimehe veebiväljaanne järjekindlalt blokeerib artikli all, milles välja kuulutet debatt hr Lotmani ja Mall Hellami vahel:

**
Mall Hellam on vastupidisel seisukohal: «Meediaväljaanded loovad avaliku ruumi, et tekitada intelligentset debatti, et saada lisainfot, et arendada demokraatiat - kahjuks praeguses olukorras need vihased anonüümsed kommentaarid ei edenda demokraatiat, see on müüt.»
---

Vahi aga nalja: või et "meediaväljaanded loovad avaliku ruumi"! Minu jaoks, kes ma olen Mall Hellamist vaid paar kuud noorem, kõlab see sama tobedalt, kui kujuteldav avaldus noore komsomolitari Mall Hellami ülikooli sisseastumiseksami kirjandis, kus MH tänab NLKP-d: "Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei kinkis meie põlvkonnale õnneliku lapsepõlve!" Ja ma ei imestaks kui komsomolieas MH tollal sihukest tänuavaldust sama tõsiselt mõtles kui siinse esi-sooroslasena ülaltsiteeritut - et "vaid tänu sm Sorose poolt avatud ühiskonnale ja tänu meie liberaalsete meediaväljaannete omanike missioonitundlikule lahkusele ONGI meil avalik ruum". ("Ilma milleta istuksite te, matsid, tänini oma peldikutes!" ?)

Milline eksitav lora! Sest 'avalik ruum' on/oleks mistahes ühiskonnas olemas ka siis, kui EI oleks olemas ühtki erakapitalil või avalikul või riigikapitalil tegutsevat meediaettevõtet. Lihtsalt siis toimiks sessinatses avalikus ruumis kõikvõimalikud muud struktuurid ja/või hoovused (mis ju tänases liberastiaski niikuinii toimivad).

Et Eesti 'avalikus ruumis' tõepoolest ON tsentraalsed positsioonid okupeerinud erakapitalil (pigem läbipaistmatul kui läbipaistval) põhinevad ja omanikele tulu tootma määratud liberastlikud meediaettevõted, on seega vaid üks variant musttuhandest muust võimalusest. Mis otse loomulikult EI SAA tähendada, et ollus, mida 'avaliku ruumina' tajutakse, saaks või võiks olla samuste meediaettevõtete OMANDUS.

EI - ja veelkord EI, armulised, te EI OMA eestikeelset avaliku ruumi, te olete keskse osa sellest vaid OKUPEERINUD (jah, täiesti seaduslikult), otse öeldes oma müügiputkad otse 'avaliku ruumi' keskmesse püsti löönud ja toimetetate sääl oma ÄRILISI ja teile kasulikke IDEOLOOGILISI toimetamisi VAID sellepärast, et eesti rahvas oma otsatult lahke südame sunnil seda TALUB elik tolereerib elik SALLIB.

Ja nagu ühe enam ja enam välja paistab, olete TE asunud seda eesti rahva lahket ja sallivat meelelaadi üha jultunumalt ja jultunumalt KURITARVITAMA - ilmselt ka ise uskudes, et Eesti 'avalik ruum' justkui olekski TEIE OMANDUS - ja et mitte eestlased rahvana, vaid hoopis teie olete, need, kel õigus otsustada, keda eestikeelses avalikus ruumis "sallida" ja keda sealt tulise rauaga välja kõrvetada.

Kaotage oma meediaettevõtete nimedest mistahes viited *Eestile*, loputage oma personaalide ajudest välja mistahes pretensioon EESTI ühiskonna eliidi-rollile ja TOIMIGE REAALSUSES oma ajupesumajadega täpselt sama ausalt otsekoheselt kui mistahes tavaline pesumaja (olgu too või hiina immigrantide/triaadi omanduses!) - ja alles siis võite te oma pesumajapoliitikaid oma pärisosaks/pärisomandiks pidada.

Nagu valitsused - olgu nad missugused tahes - EI oma rahvaid, ei oma meediaettevõtted (olgu nad missugused tahes) rahvaste 'avalikke ruume'.

Proportsioonid paika, sm Hellem: sm Soros EI loonud maailma! Sm Soros pole ka mingi "ühiskondade avaja", kangutagu ta oma konservikarbiavajaga mistahes ühiskonna kallal!

Proportsioonid paika, meediaärimehed ja nende OMANDUSES personalid!

**

Muidugi seesinane OLI mõeldud Mall Hellamile ja ei mitte hr Lotmanile, ent teemakohane see vist ometi ikka on.

Jaak Saks

1/7/2016 09:06:08 am

Ohsapoiss! Kõva sõna tõesti ja päris oluline ka.
Tahaks hüüda: "Autor välja!" On mul kunagi lootust?

Arvi

1/7/2016 03:55:31 am

Olen ise kasutanud anonüümsust teatud silmakirjalikkuse paljastamisel. Kui oleksin oma päris nime paljastanud, siis oleksin ilmselt eluaegse vihkamise alla sattunud, ei ole kahtlust. Eestis on väga palju väga pisikesi ühiskonna gruppe, mis on oma jõult monopoli seisuses (ka teaduses), mis kasutavad seda ka ära. Sellepärast olen ka nn väikeste, pea "eraõppe" gruppide vastu ülikoolis (mitte verbaalsel kombel, aga mõtteis).

Samas olen "kakelnud" (teadmiste vabama leviku teemadel, millega on ikka veel probleeme) ka oma nime all ja talunud erilisi vihkavaid pilke selle eest koosoleku laua taga, aga olnud õnneks edukas selles. Vihkav piiratud inimene on küll kohutav aga siiski nõrk olevus.

Ano- ja pseudonüümidest

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid