Europarlamendisaadik Kristiina Ojuland käis vaatlemas Aserbaidžaani presidendivalimisi. See sündmus leidis kajastust ka Eesti ajakirjanduses, kuid nagu paraku tavaline, mitte just kõige olulisema nurga alt. Nimelt kes siis ikkagi maksis selle valimisturismi kinni, ega ometi mitte Euroliidu maksumaksja? Et Euroopa Liidu vaatlejate missiooni maksab kinni Euroopa Liidu maksumaksja, on aga täiesti normaalne ja ütleksin isegi, et ainuvõimalik. Palju halvem on, kui selle eest maksab kontrollitav pool. Poliitiline korruptsioon on palju halvem kui poliitiline turism. Paraku on selline kahtlus tõepoolest olemas.
Kristiina Ojulandi sõnul «Valimised olid läbipaistvad, vabad ja ausad. Ükski riik ei ole täiuslik, kõigil on puudusi, aga me näeme demokraatia arengut Aserbaidžaanis.» Sellises hinnangus pole midagi üllatavat ning see on kooskõlas ENPA hinnanguga. Siiski tuleb ära märkida kaks asjaolu. Esiteks tuletame meelde, et Ojuland ei esinda mitte ENPAt, vaid Europarlamenti. Teiseks aga see, et ENPA hinnang käib ainult valimispäeva ja selle lähima aja kohta, mitte ei puuduta kogu protsessi ega kandidaatide hirmutamist ja tagakiusamist.
Teiste rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on need valimised olnud kõike muud kui läbipaistvad ja vabad; eriti aga ei olnud nad ausad. OSCE väljendas seda ebatavalise teravusega: "valimisi õõnestasid sõnavabaduse ja kogunemiste piirangud," samuti märgiti ära, et opositsioonilistel jõududel polnud ligilähedaseltki võrdseid võimalusi kampaania läbiviimiseks ja meedia kasutamiseks; ei puudunud ka füüsiline vägivald. Ka USA riigidepartemang nimetas neid valimisi olevat kaugel rahvusvahelistest standarditest.
Kõnealuste valimiste ausust aga iseloomustab võib-olla kõige paremini üks halenaljakas episood, mille Washington Post paigutas 2013. aasta üheksa kõige halvema idee pingereas teisele kohale. Nimelt avalikustati valimistulemused päev enne valimiste toimumist, mis tekitas loomulikult ärevust Aserbaidžaani valitsevas eliidis ja paljude irvhammaste entusiasmi üle kogu maailma. Seda püüti seletada nii, et eksikombel avalikustati 2008. aasta valimistulemused, kuid paraku ei klappinud võidunumbrid tollaste tulemustega ning kandidaatide nimed osutasid selgelt, et tegemist on selle aasta valimistega. Selle peale tehti aga selline trikk, et "tegelikult" võitis Alijev palju suurema edumaaga kui äsja avaldatud (84,5%, aga mitte 72,38% -- need sajandikud protsendid on minu meelest kõige liigutavamad).
Kuid mis me ikka nende aserite ja maailma halvimate ideede pärast muretseme.
Meie mätta otsast vaadatuna tundub aga päris kentsakas saata valimiste ausust jälgima ja hindama just Kristiina Ojuland. Äkki on mõtet koostada ka Eesti halvimate ideede pingerida?
Kristiina Ojulandi sõnul «Valimised olid läbipaistvad, vabad ja ausad. Ükski riik ei ole täiuslik, kõigil on puudusi, aga me näeme demokraatia arengut Aserbaidžaanis.» Sellises hinnangus pole midagi üllatavat ning see on kooskõlas ENPA hinnanguga. Siiski tuleb ära märkida kaks asjaolu. Esiteks tuletame meelde, et Ojuland ei esinda mitte ENPAt, vaid Europarlamenti. Teiseks aga see, et ENPA hinnang käib ainult valimispäeva ja selle lähima aja kohta, mitte ei puuduta kogu protsessi ega kandidaatide hirmutamist ja tagakiusamist.
Teiste rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on need valimised olnud kõike muud kui läbipaistvad ja vabad; eriti aga ei olnud nad ausad. OSCE väljendas seda ebatavalise teravusega: "valimisi õõnestasid sõnavabaduse ja kogunemiste piirangud," samuti märgiti ära, et opositsioonilistel jõududel polnud ligilähedaseltki võrdseid võimalusi kampaania läbiviimiseks ja meedia kasutamiseks; ei puudunud ka füüsiline vägivald. Ka USA riigidepartemang nimetas neid valimisi olevat kaugel rahvusvahelistest standarditest.
Kõnealuste valimiste ausust aga iseloomustab võib-olla kõige paremini üks halenaljakas episood, mille Washington Post paigutas 2013. aasta üheksa kõige halvema idee pingereas teisele kohale. Nimelt avalikustati valimistulemused päev enne valimiste toimumist, mis tekitas loomulikult ärevust Aserbaidžaani valitsevas eliidis ja paljude irvhammaste entusiasmi üle kogu maailma. Seda püüti seletada nii, et eksikombel avalikustati 2008. aasta valimistulemused, kuid paraku ei klappinud võidunumbrid tollaste tulemustega ning kandidaatide nimed osutasid selgelt, et tegemist on selle aasta valimistega. Selle peale tehti aga selline trikk, et "tegelikult" võitis Alijev palju suurema edumaaga kui äsja avaldatud (84,5%, aga mitte 72,38% -- need sajandikud protsendid on minu meelest kõige liigutavamad).
Kuid mis me ikka nende aserite ja maailma halvimate ideede pärast muretseme.
Meie mätta otsast vaadatuna tundub aga päris kentsakas saata valimiste ausust jälgima ja hindama just Kristiina Ojuland. Äkki on mõtet koostada ka Eesti halvimate ideede pingerida?
Disclaimer. Kirjutan kõike seda ebamugavusega ja isegi nördimusega. Asi on selles, et Eesti esindus Euroopa Parlamendis on väga nõrk. Ei ole vaja seletada, miks sellisele riigile nagu Eesti on tugev esindus Brüsselis eksistentsiaalse tähtsusega. Paraku osa Eesti MEPe ei ole kaugeltki oma ülesannete kõrgusel, Eestil pole nendest mingit kasu. Minu jaoks oli kaks erandit: jätkuvalt Tunne Kelam, kes, tõsi küll, ei ole enam nii aktiivne kui oma esimesel perioodil, ja nimelt Kristiina Ojuland, kelle initsiatiivid inimõiguste kaitseks eriti Venemaal (piisab, kui nimetan siin nn Magnitski nimekirja) on olulised ka meile.
RSS Feed