On huvitav vaadata kultuurimälestisi ja kunstiteoseid nö vale, anakronistliku vaatenurga alt, st sellise vaatenurga alt, millest teose loojad ei osanud aimatagi, nt otsida Homeroselt või Shakespeare'ilt ökoloogilisi probleeme jne. Eeskujuks on siin muidugi marksistlik kunstikriitika, mis lääne ühiskonnas taas populaarsust kogub: kogu maailmakultuuri pärand on vaadeldav ekspluateerimise ja klassivõitluse nurga alt. Ka feministlik kriitika näitab üles märkimisväärset leidlikkust, projitseerides tänapäeva probleemistikku kas või antiikühiskonda. Alljärgnev on minu tagasihoidlik panus sellesse valdkonda.
Firenzes Piazza della Signorial on eksponeeritud hulganisti maailmaklassikasse kuuluvaid skulptuure, enamasti muidugi mehed (šovinistlikest sigadest skulptorid -- ise mehed -- eelistavad meeskangelasi). Siiski üks valdkond on õnneks soolises mõttes tasakaalustatud: vaid kahes skulptuuris on kujutatud mõrvaakti.
Firenzes Piazza della Signorial on eksponeeritud hulganisti maailmaklassikasse kuuluvaid skulptuure, enamasti muidugi mehed (šovinistlikest sigadest skulptorid -- ise mehed -- eelistavad meeskangelasi). Siiski üks valdkond on õnneks soolises mõttes tasakaalustatud: vaid kahes skulptuuris on kujutatud mõrvaakti.
See on üks Cellini kuulsamaid skulptuure, tõeline meistriteos, mis kujutab Perseust dekapiteeritud Medusaga. Nagu teada, viimane oli nii kole elukas, et ainuüksi tema vaatamine kivistas. Mis mind alati on hämmastanud Benvenuto Cellini Medusa juures, on see, et juveliirist skulptor ei raatsinud valada koledat nägu ja Medusa on Perseusest vaat et ilusam, vrd tema teost arhailise kujuga:
Perseuse tapatööd tasakaalustab Juudit, keda skulptor Donatello tabas hetkel, kui see tõstis noa Olovernese pea mahalõikamiseks.
Ei tea, kas tegu on meessolidaarsuses või milleski muus, kuid tema Juudit on eriti koleda näoga, aga Olovernes pigem süütu kannataja (üldiselt peetakse seda skulptuuri ebaõnnestunuks -- muidugi Donatello mastaabis). Jutt on aga praegu mitte esteetilistest väärtustest, vaid et Piazza della Signoria kujundajad hoolitsesid vähemalt selles osas soolise võrdõiguslikkuse eest.
Edaspidised arutlused võiksid viia meid poliitika ja eetika pärusmaale. Mõlemad -- nii Perseus kui Juudit -- on oma rahva kangelased, kes päästsid suurest hädast. Sellegipoolest, mõlemad olid petised ja kaabakad ning ei võitnud oma vastast ausas võitluses, vaid tabasid neid une pealt (Perseuse puhul on siiski ka teisi versioone). Veel võiks arutleda selle üle, et tegu ei ole reaalsete, vaid mütoloogiliste personaažidega (üheski assüüria allikas ei leidu Olovernese nime ja Nebukadnetsari sõjaretk juutide vastu oli edukas, ta vallutas Jeruusalemma ja hävitas templi).
Edaspidised arutlused võiksid viia meid poliitika ja eetika pärusmaale. Mõlemad -- nii Perseus kui Juudit -- on oma rahva kangelased, kes päästsid suurest hädast. Sellegipoolest, mõlemad olid petised ja kaabakad ning ei võitnud oma vastast ausas võitluses, vaid tabasid neid une pealt (Perseuse puhul on siiski ka teisi versioone). Veel võiks arutleda selle üle, et tegu ei ole reaalsete, vaid mütoloogiliste personaažidega (üheski assüüria allikas ei leidu Olovernese nime ja Nebukadnetsari sõjaretk juutide vastu oli edukas, ta vallutas Jeruusalemma ja hävitas templi).
Kuid Piazza della Signorias näeb veel midagi õpetlikku. Need, kes hoiavad end genderliku problemaatikaga kursis, teavad, et Rio de Janeiro ühes eeslinnadest on seadustatud kolm sugu: mees-, nais- ja trans- (vastavalt sellele on ka kolm erinevad wc-d). On vist selge, et pildil olev olend ei ole teretulnud naiste tualetti, kuid kumb ülejäänudest valida, ma ei tea.
RSS Feed