Sõjast räsituna sõidan Itaaliasse

11/22/2013

Konverentsil "Muusad tantsivad ringis" teen ettekande mängu rollist Juri Lotmani semiootilistes käsitlustes ja plaanin lõpetada mõningate teoreetiliste üldistustega, mis puudutavad kultuuri erinevaid valdkondi (alates sõjakunstist ja lõpetades kaunite kunstidega).
Nii et järgmisel nädalal olen kahjuks ära. Loodan, et kui tagasi tulen, on õhkkond juba sõbralikumaks muutunud.

1 Comment

Tõnis

8/10/2014 10:22:47 pm

"Volodja üleolev järeleandmine pakkus meile väga vähe lõbu; vastupidi, ta laisk ja igav ilme rikkus kogu mängu võlu. Kui me maha istusime ja kujutlesime, et sõidame paadis kala püüdma, ning kõigest jõust aerutama hakkasime, istus Volodja, käed süles, niisuguses poosis, mis rõhutas, et tal ei olnud kalapüügiga midagi ühist. Ma ütlesin talle seda; tema vastas, et sellest, kas rohkem või vähem kätega vehkida, ei võida ega kaota me midagi ja kaugemale ikkagi ei jõua. Ma nõustusin temaga tahtmatult. Kui mina metsa poole sammusin, kepp õlal, kujutades, et lähen jahile, heitis Volodja selili, pani käed pea alla ja ütles mulle, et tema olevat ka käinud. Säärased teod ja sõnad jahutasid meie mänguindu ja olid äärmiselt ebameeldivad, seda enam, et sisemiselt tuli tahtmatult nõustuda, et Volodja talitab mõistlikult.

Mina ka tean, et kepiga ei saa pauku teha, veel vähem lindu lasta. See on ju mäng. Kui nii arutada, siis ei saa ka toolidel sõita; aga ma arvan, et Volodja mäletab ka ise, kuidas me pikkadel talveõhtutel katsime tugitooli rätikutega, tegime sellest vankri, üks istus kutsariks, teine teenriks, tüdrukud keskele, kolm tooli olid troikahobusteks, - ja sõitsime teele. Ja missugused seiklused juhtusid sellel teel! Ja kui lõbusalt ja kiiresti möödusid talveõhtud!... Kui aga tõsiselt arutada, siis ei tule mingisugusest mängust midagi välja. Ja kui mängida ei saa, mis meile siis üldse üle jääb?..."

Sõjast räsituna sõidan Itaaliasse

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid