Mina sõidan iga nädal Tartu ja Tallinna vahet ning üldiselt teen seda bussiga. Bussiühenduse kohta võin öelda ainult kiidusõnu ja seda nii vana Sebe kui uue Lux Expressi kohta. Nii et läksin pühapäeval rongi peale puhtast uudishimust ning valmis raskeks teekonnaks.
Kui poleks nii massiivset vaenulikku kampaaniat, siis võib-olla polekski ma osanud seda sõitu nõnda nautida. Mitte üksnes võrdluses Edelaraudtee rongidega, vaid ka paljude Euroopa riikide rongiühendusega jäävad Elroni rongid peale. Mõistagi pean siin silmas linnade lähiliine, mitte rahvusvahelisi ekspresse või nt Jaapani kiirronge.
Igal juhul eile õhtul väljus umbes samal ajal veel kaks rongi ja mõlemas oli rohkesti istekohti.
Ma ei taha siiski oma kogemust üldistada, võimalik et on ka negatiivseid näiteid, kuid mul on tõesti raske aru saada, miks ajakirjandus esitab ühekülgset informatsiooni ja veel teeb seda nii võimendatult.
Samuti ei vasta tõele, et istudes ei ole jalaruumi.
Ma saan aru vanadest inimestest ja nende nõukanostalgiast. Iga uuendus mõjub neile aprioorselt halvana. Ning Edelaraudtee rongides oli nii mõndagi armsat ja isegi kodust. Kuid siiski ei suuda ma absoluutselt aru saada nendest, kes väidavad, et vanad rongid olid uutest paremad. Enda jaoks koostasin sellise võrdlustabeli.
Palju on kirjutatud Elroni istmete ebamugavusest: neid ei saa alla lasta ja nad on kõvad. Esiteks, esimeses klassis saab istmeid alla lasta küll, mis aga puutub kõvadusse, siis minu haigele seljale sobib see iste paremini. Kuid saan aru ka nendest, kes armastavad pehmust.
Lõppkokkuvõttes on ainult üks parameeter, mille poolest Edelaraudtee Elronit võitis: puhvet. Mulle pole see kahetunnise sõidu jooksul oluline. Mõeldes aga lastelastele, kellega nii mõnigi kord sõidan, on see siiski olulise atraktsiooni puudumine.
UPD 16.01. Kommentaator TwD toob välja veel ühe Edelaraudtee eelise: ajalehed. Tõepoolest on nii ja tabel vajaks täiendamist ning Edelaraudtee summa on lõpuks 5.