Sven Vabar palus kirjutada vandenõuteooriatest, mis on vallutanud Eesti, ja muudest sarnastest asjadest nagu chemtrail jne.
Mis puudutab vandenõuteooriaid, siis on ka teised esitanud mulle tungivaid palveid sellest kirjutada: ilmselt on see teema Eestis tõesti akuutne. Mul on kogutud üsna palju materjali ja kui saan veidi rohkem vaba aega, siis pühendan erinevatele vandenõuteooriatele lausa postitustesarja. Praegu aga vaid paar sõna mitte niivõrd vandenõuteooriate enda kohta, kuivõrd selle kohta, miks on nad Eestis nii nõutud.
Alustada tuleb aga sellest, et vandenõuteooriad ei ole sugugi Eesti spetsiifika ning päris oma vandenõuteoreetik on vaid üks: Jüri Lina. Kõik muud on vanakraami kaelamäärijad. Valdav enamik vandenõuteooriaid on pärit Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast, kuid panustanud on ka vene autorid. Kindlasti on omad teooriad Aasias ja Aafrikas (vaktsineerimine teeb impotentseks), kuid need ei ole Eesti kontekstis eriti aktuaalsed.
Et aru saada vandenõuteooriate edust, tuleb mõista seda fenomeni ennast: mis nad on ja millist funktsiooni ühiskonnas täidavad. Vandenõuteooria on religioon, oma kindla usutunnistusega ja nö "pühade tekstidega". Üks korralik vandenõuteooria, nagu iga endast lugupidav religioongi, seletab kõike. Muide, sellest saavad aru ka läbinägelikumad vandenõuteoreetikud (näiteks võib tuua Aleksandr Dugini, kes on korraga nii politoloog kui ka vandenõuteoreetik, samas aga ka vandenõuteooriate uurija: vandenõuteooria on religioon ja tema, Dugin, on selle adept).
Kuid me ei saa siin peatuda. Kui on tegemist religiooniga, peame mõtlema, mis tüüpi religiooniga on tegemist, ning esimene, mille me peame fikseerima, on, et see on -- vähemalt kristlikus mõtes -- jumalata religioon; nii mõnigi vandenõuteooria on teravalt usuvastane (viimase näiteks võiks tuua kas või Zeitgeisti) -- religioosne fanaatik ei kannata teisi religioone. Tuleb rõhutada, et vandenõuteooriate puhul ei ole tegemist ateismiga. Maailmas ei ole kohta juhuslikkusele, kõiki protsesse juhib mingi jõud. Ja see jõud on kuri jõud. Iga vandenõuteooria absolutiseerib Kurjust. Edasi mõelgu lugeja ise.
Teine fikseerimist vajav aspekt on vandenõuteooriate sümbioos igasugu irratsionaalsete konstruktsioonidega. Haruldane vandenõuteoreetik ei usu paranormaalsetesse nähtustesse, ning klassikalistel juhtudel moodustavad nad integraalse terviku. Põhivariante on kaks: kas tegemist on informatsiooni salastamisega (a la valitsus varjab tõtt UFOdest), või samuti salajase produktsiooni väljatöötamisega (a la nad kasutavad mürkgaase, mis suunavad inimese tahet ja mõttetegevust). Etnoloogil pole raske tuvastada siin tuhandete aastate vanuseid mütopoeetilisi komplekse.
Vandenõuteooriaid on kõikides ühiskondades, eesti spetsiifika on aga selles, et vandenõuteoreetikud ei ole üksnes marginaalid ja friigid. Täiesti uskumatuid jaburusi ei häbene öelda nii mõnigi positsioonikas ja enda meelest haritud inimene. Sven Vabar kirjutab:
Mis puudutab vandenõuteooriaid, siis on ka teised esitanud mulle tungivaid palveid sellest kirjutada: ilmselt on see teema Eestis tõesti akuutne. Mul on kogutud üsna palju materjali ja kui saan veidi rohkem vaba aega, siis pühendan erinevatele vandenõuteooriatele lausa postitustesarja. Praegu aga vaid paar sõna mitte niivõrd vandenõuteooriate enda kohta, kuivõrd selle kohta, miks on nad Eestis nii nõutud.
Alustada tuleb aga sellest, et vandenõuteooriad ei ole sugugi Eesti spetsiifika ning päris oma vandenõuteoreetik on vaid üks: Jüri Lina. Kõik muud on vanakraami kaelamäärijad. Valdav enamik vandenõuteooriaid on pärit Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast, kuid panustanud on ka vene autorid. Kindlasti on omad teooriad Aasias ja Aafrikas (vaktsineerimine teeb impotentseks), kuid need ei ole Eesti kontekstis eriti aktuaalsed.
Et aru saada vandenõuteooriate edust, tuleb mõista seda fenomeni ennast: mis nad on ja millist funktsiooni ühiskonnas täidavad. Vandenõuteooria on religioon, oma kindla usutunnistusega ja nö "pühade tekstidega". Üks korralik vandenõuteooria, nagu iga endast lugupidav religioongi, seletab kõike. Muide, sellest saavad aru ka läbinägelikumad vandenõuteoreetikud (näiteks võib tuua Aleksandr Dugini, kes on korraga nii politoloog kui ka vandenõuteoreetik, samas aga ka vandenõuteooriate uurija: vandenõuteooria on religioon ja tema, Dugin, on selle adept).
Kuid me ei saa siin peatuda. Kui on tegemist religiooniga, peame mõtlema, mis tüüpi religiooniga on tegemist, ning esimene, mille me peame fikseerima, on, et see on -- vähemalt kristlikus mõtes -- jumalata religioon; nii mõnigi vandenõuteooria on teravalt usuvastane (viimase näiteks võiks tuua kas või Zeitgeisti) -- religioosne fanaatik ei kannata teisi religioone. Tuleb rõhutada, et vandenõuteooriate puhul ei ole tegemist ateismiga. Maailmas ei ole kohta juhuslikkusele, kõiki protsesse juhib mingi jõud. Ja see jõud on kuri jõud. Iga vandenõuteooria absolutiseerib Kurjust. Edasi mõelgu lugeja ise.
Teine fikseerimist vajav aspekt on vandenõuteooriate sümbioos igasugu irratsionaalsete konstruktsioonidega. Haruldane vandenõuteoreetik ei usu paranormaalsetesse nähtustesse, ning klassikalistel juhtudel moodustavad nad integraalse terviku. Põhivariante on kaks: kas tegemist on informatsiooni salastamisega (a la valitsus varjab tõtt UFOdest), või samuti salajase produktsiooni väljatöötamisega (a la nad kasutavad mürkgaase, mis suunavad inimese tahet ja mõttetegevust). Etnoloogil pole raske tuvastada siin tuhandete aastate vanuseid mütopoeetilisi komplekse.
Vandenõuteooriaid on kõikides ühiskondades, eesti spetsiifika on aga selles, et vandenõuteoreetikud ei ole üksnes marginaalid ja friigid. Täiesti uskumatuid jaburusi ei häbene öelda nii mõnigi positsioonikas ja enda meelest haritud inimene. Sven Vabar kirjutab:
"olen kohanud enesekindla, hästikasvatatud, jõuka ja sõnasuutliku olemisega juuratudengeid, kes arvavad, et maailma juhivad reptiilid".
Eks me kõik ole selliseid kohanud.
Nüüd aga väljareklaamitud ufodest. Pean kohe tunnistama, et ma ufodesse ei usu. Ja põhjus on väga lihtne: olen ise näinud.
Väga paljudel rahvastel ja kultuuridel on mingi vanasõna, mille sisu on umbes selline, et parem üks kord näha kui n kordi kuulda, oma silm on kuningas vms. Tunnistaja on paljudes keeltes nägija (eyewitness). See, et me teame, et silm petab palju sagedamini kui kõrv, ei takista meid ikkagi usaldamast oma silmi või kanget soovi asju oma silmaga näha. Aga see, millest mina tahan rääkida, on vastupidine juhus: just seepärast, et nägin oma silmaga, ma ei usu.
Asi oli aga nii. Aasta oli umbes 1975 või 76. Suvi. Kesk-Eesti, täpsemalt Mäkaste küla (nagu ütles Villem Ernits, see on igipõline Tartumaa, mis on ebaseaduslikult anastatud Jõgeva poolt) tagune aas. Jalutasin sügavates mõtetes. Ja siis nägin äkki seda. Sõna 'ufo' tuli meelde palju hiljem. Esimene identifikatsioon oli tulilind (kuna mõtlen enamasti vene keeles, siis nimetasin seda žar-ptitsa, folkloorne kujund, mis on arvatavasti fööniksi tuletis). Siis sain aru, et muidugi see ei ole mingi mütoloogiline objekt. Järgmine mõte oli, et keravälk. Siis aga mõistsin, et see ei saa olla ka keravälk.
Nüüd aga väljareklaamitud ufodest. Pean kohe tunnistama, et ma ufodesse ei usu. Ja põhjus on väga lihtne: olen ise näinud.
Väga paljudel rahvastel ja kultuuridel on mingi vanasõna, mille sisu on umbes selline, et parem üks kord näha kui n kordi kuulda, oma silm on kuningas vms. Tunnistaja on paljudes keeltes nägija (eyewitness). See, et me teame, et silm petab palju sagedamini kui kõrv, ei takista meid ikkagi usaldamast oma silmi või kanget soovi asju oma silmaga näha. Aga see, millest mina tahan rääkida, on vastupidine juhus: just seepärast, et nägin oma silmaga, ma ei usu.
Asi oli aga nii. Aasta oli umbes 1975 või 76. Suvi. Kesk-Eesti, täpsemalt Mäkaste küla (nagu ütles Villem Ernits, see on igipõline Tartumaa, mis on ebaseaduslikult anastatud Jõgeva poolt) tagune aas. Jalutasin sügavates mõtetes. Ja siis nägin äkki seda. Sõna 'ufo' tuli meelde palju hiljem. Esimene identifikatsioon oli tulilind (kuna mõtlen enamasti vene keeles, siis nimetasin seda žar-ptitsa, folkloorne kujund, mis on arvatavasti fööniksi tuletis). Siis sain aru, et muidugi see ei ole mingi mütoloogiline objekt. Järgmine mõte oli, et keravälk. Siis aga mõistsin, et see ei saa olla ka keravälk.
Umbes nii nägi välja minu UFO. Ja alles siis tulid meelde ufod. Ja nagu see sõna sai mõttes välja öeldud, ärkas minus skeptik, kes kisendas: see pole võimalik. Tegin kõik, mida teooria näeb hallutsinatsiooni puhul ette. Näpistasin end kintsust, keerasin pilgu kõrvale, panin silmad kinni, siis tegin nad lahti: see sinder ei kadunud ikka kusagile. See käitus -- nagu ma hiljem lugesin -- täpselt nagu üks õige ufo pidigi tegema, kord jäi peaaegu seisma, siis aga liikus hästi kiiresti, kusjuures sooritas pöördeid peaaegu täisnurga all, kiirust vähendamata. Ühesõnaga, mehaanikaseadused sellele ei kehtinud. Mis tekitas aga minus erilist rahutust, oli see, et ma ei suutnud päris hästi määratleda, kui kaugel see minust on. Ühelt poolt hõljus see metsatuka serval (st u 200 meetri kaugusel), samas aga tundus, et ta on märksa kaugemal. Oli veel üks rahutusttekitav fenomen: selle ideaalsed geomeetrilised vormid, ning mitte üksnes objektil enesel, vaid ka selle poolt jäetavatel tulekeeristel. Need moodustasid sümmeetrilise mustri, mida vene keeles nimetatakse türgi mustriks, eesti keeles aga vist neerumustriks. (Erinevalt pildi peal olevast puudusid minu ufol mustad plekid, selle eest tulejälg, mis nagu pildilgi väljus objekti servadest, oli palju selgem ja moodustas kaks neerukujulist sümmeetrilist mustrit.)
Ja siis ma sain aru oma rahutuse põhjusest: ma nägin seda tulemustrit detailides, isegi väiksemad leegid olid väga selgelt välja joonistunud, samas kui selle all olevad puud paistsid -- nagu pididki -- üldplaanis, st lehti ja isegi üksikuid oksi polnud näha, vaid üksnes võrasid. St seda ufot nägin ma kuidagi teisiti kui maastikku, millesse ta ennast paigutas. Ja siis ma sain kõigest aru.
Aastaid hiljem lugesin Carl Gustav Jungi raamatut ufodest ning olin isegi pettunud, kui täpselt ta kirjeldas minu ilmutist. Ufode puhul, ütleb Jung, ei ole tegu füüsiliste, vaid psüühiliste fenomenidega. Inimene ei taju siin silmade abil välismaailma, vaid projitseerib sinna selle, mida Jung nimetab arhetüübiks. Viimased on Jungi järgi seotud kollektiivse mitteteadvusega ja selle kohta ei oska ma midagi öelda, kuid oma teadvust ma analüüsida saan.
Kas ufod on olemas või ei ole, ma ei tea, ja ausalt öeldes nad mind eriti ei huvita. Küll aga tean ma, et nägin üht asja, mida nii mõnigi oleks pidanud ufoks. Niisiis, minu skeptitsism ufode suhtes on suurel määral rajatud sellele, et nägin ühte. Oma silmaga.
Ja siis ma sain aru oma rahutuse põhjusest: ma nägin seda tulemustrit detailides, isegi väiksemad leegid olid väga selgelt välja joonistunud, samas kui selle all olevad puud paistsid -- nagu pididki -- üldplaanis, st lehti ja isegi üksikuid oksi polnud näha, vaid üksnes võrasid. St seda ufot nägin ma kuidagi teisiti kui maastikku, millesse ta ennast paigutas. Ja siis ma sain kõigest aru.
Aastaid hiljem lugesin Carl Gustav Jungi raamatut ufodest ning olin isegi pettunud, kui täpselt ta kirjeldas minu ilmutist. Ufode puhul, ütleb Jung, ei ole tegu füüsiliste, vaid psüühiliste fenomenidega. Inimene ei taju siin silmade abil välismaailma, vaid projitseerib sinna selle, mida Jung nimetab arhetüübiks. Viimased on Jungi järgi seotud kollektiivse mitteteadvusega ja selle kohta ei oska ma midagi öelda, kuid oma teadvust ma analüüsida saan.
Kas ufod on olemas või ei ole, ma ei tea, ja ausalt öeldes nad mind eriti ei huvita. Küll aga tean ma, et nägin üht asja, mida nii mõnigi oleks pidanud ufoks. Niisiis, minu skeptitsism ufode suhtes on suurel määral rajatud sellele, et nägin ühte. Oma silmaga.
Mis aga puutub meid ohustavatesse sisalikesse, siis ka see arhetüüp on etnoloogidele hästi tuntud, tavaliselt nimetatakse neid lohedeks või draakoniteks. Neid kohtab üsna sageli, ning nad seavad end tavaliselt mingi linna alla (kui piirduda Balti regiooniga, siis võiks nimetada Vilniust ja Krakovit).
Draakonite seos ufodega on kahepidine: osa lohesid on ise ufod, osa ufodest jällegi toob neid sisalikke meile maa peale. Siinkohal pean kategooriliselt kummutama pseudoteadusliku teooria, nagu aitaksid lohede vastu fooliumimütsid. End tõestanud meetodeid on kaks: kas ohverdada kord aastas lohele üks süütu neid või kutsuda lohetapja.
Draakonite seos ufodega on kahepidine: osa lohesid on ise ufod, osa ufodest jällegi toob neid sisalikke meile maa peale. Siinkohal pean kategooriliselt kummutama pseudoteadusliku teooria, nagu aitaksid lohede vastu fooliumimütsid. End tõestanud meetodeid on kaks: kas ohverdada kord aastas lohele üks süütu neid või kutsuda lohetapja.
RSS Feed