Selline eklektilisus osutas tagantjärele väga mugavaks nii tema õigustajatele kui ka süüdistajatele. Õigustajad nopivad välja lauseid, mis on neile meeltmööda (tavaliselt on see multikulturalismi ja islami kriitika), vastased aga teisi, nagu tema Iisraelilembelisus, vabamüürlus, paremäärmuslus jne. Ajakirjanikud ja analüütikud tekitavad lisamüra, tuues sisse neid määratlusi, mida Breivik ise ei kasutanud. Nii näiteks saab temast ultranatsionalist, mida ta kohe kindlasti ei ole.
1. Vaenlase sõber on vaenlane.
2. Vaenlase vaenlane on sõber.
3. Vaenlase sõbra vaenlane on samuti sõber.
Nüüd on vaja vaid täita lüngad. Meie oleme eurooplased, meie vaenlane on islam. Vaenlase sõbrad on need, keda Breivik nimetab kultuurilisteks marksistideks ja multikulturalistideks. Vaenlase vaenlane on Iisrael, vaenlase vaenlased on geid. Vaenlase sõprade vaenlased on Euroopa rahvuslikud ja konservatiivsed jõud.
Probleem on aga selles, et vaenlane on hästi võimas ja tema sõbrad/liitlased (kes on samuti vaenlased, vrd p.1) domineerivad Euroopas. Vaenlase vaenlased (st meie sõbrad ja liitlased, vrd p.2) – homod ja Iisrael, samuti Serbia rahvuslased – on sellega võrreldes liiga väike jõud. Mis puudutab aga Euroopa rahvuslasi ja konservatiive, siis on nad esiteks killustatud ning teiseks on neil sihik paigast ära: seeasemel, et võidelda vaenlasega, võitlevad nad nt juutidega. Tuleb luua selline jõud, mis keskenduks vaenlase peatamisele ja võidule tema üle, õigemini, tuleb taasluua see jõud, mis omal ajal edukalt vaenlasega võitles. See jõud on ristirüütlid, Saalomoni templi vaesed rüütlid.
Selles loos on huvitav, et Breivik ise sõltub oma vaenlase – äärmusliku islami – ideologeemist, mille kohaselt on sionistlik riik uued ristirüütlid (nt bin Laden rõhutas seda pidevalt). Tundub, et ka Breivik usub seda siiralt, kuid see, mis on bin Ladeni jaoks ülim pahe, on tema jaoks hea. Järgmine mütologeem on see, et templirüütleid ei hävitatud täiel määral, vaid nad jätkasid transformeeritud kujul oma tegevust vabamüürlastena. Seose templirüütlitega mõtlesid välja vabamüürlased ise juba 18. sajandil. Siiski, nende jaoks oli see seos pigem sümboolne, mitte materiaalne. Alles 20. sajandi lõpul hakkasid erinevad publitsistid oma pseudoajaloolistes kirjutistes seda seost tõsiselt väitma.
Niisiis, näiliselt täiesti sobimatud komponendid moodustavad väga lihtsa ja isegi sidusa narratiivi. See, et enamik seisukohti on iseenesest täiesti valed, suurt rolli ei mängi. Tegemist pole teadmistega, vaid omamoodi usulise doktriiniga ning siin on oluline, et 1) "kõik klapib" ning 2) "see seletab ju kõike". Et multikulturalism ei pärine marksismist ja ei tähenda islami ekspansiooni, et sionismil ei ole mingit seost ristirüütlitega, et vabamüürlased ei pärine templirüütlidest jne, kõik see ei mängi Breiviki enda ja tema austajate (aga neid on palju isegi Eestis, vrd netikommentaariumi) jaoks mitte mingit rolli.
UPD. Enda meelest sisaldas mu tekst piisavalt selgeid vihjeid, mis tüüpi kirjutisega on Breiviki manifesti näol tegemist ja mis tüüpi tegevust see eeldab. Siiski tekkisid küsimused, miks ta nägi nii palju vaeva, lihvides, täiendades ja disainides 9 aastat oma kirjatööd. Kõige rohkem meenutab tema tekst mitte ideoloogilist dokumenti, vaid arvutimängu kirjeldust. Alguses on pikk ja lohisev olukorra kirjeldus, mis ei sisalda ja ei peagi sisaldama midagi originaalset, see on n-ö maailmapilt, kus mängija peab tegutsema, edasi aga strateegiaõpetus. Breiviki puhul on huvitav, et tema "mängu" lõpp ei ole sugugi tapatalgud ja isegi mitte vangistus, vaid vanglast põgenemine ja edasine võitlus (seega tema väide, nagu oleks ta plaaninud, et politsei laseb ta maha, on järjekordne vale, sarnane nendele, mida oleme temalt juba hulgaliselt kuulnud ja mida kindlasti kuuleme veel).
Kes on selliseid tekste näinud, teavad, et need on väga igavad ning kontrasteeruvad selgelt mänguga, mis, vastupidi, peab olema väga huvitav; õiged mängijad loevad väga harva manuaali. Mis tüüpi mänguga on siis tegemist? Täiesti selge, et koostaja peas oli midagi tema lemmikmängu World of Warfcrafti taolist, millele ta pühendas väga palju aega ja väidetavalt saavutas hea taseme. See mäng on klassifitseeritav rollimänguna. Mängija valib endale rolli, mida ta võib hiljem täpsustada, nt valida "rassi", kõrgematel tasemel aga ka liitlasi. Selle mängu asjatundjad uurisid välja, milliseid rolle valis Breivik, kelle mängijanimi oli Conservatism. Eriti huvitav on see, et ta mängis põhiliselt mitte rüütli rollis, nagu võiks arvata manifesti järgi, vaid oli hoopis maag, kelle eripära on see, et ta pole eriti tugev lähidistantsil mees-mehe vastu võitluses, vaid üritab oma oponente tabada distantsilt ja kavalusi kasutades. Politseinikuvormi maskeerunud mõrtsukas, kes tabab oma sihtmärke tulirelvast, on selle rolli päris täpne interpretatsioon.