(Alljärgnev on vastus Joonasele)
Kommenteerides minu sissekannet, kirjutab Joonas: "Väita, "et enamik tema [st Breiviki - ML] seisukohti on iseenesest täiesti valed" saab vaid võrdluses täiesti kindla ja igavese teadmise, Tõega. Kui jätta selgitamata, mis on Tõde, jääb see väide tühjaks deklaratsiooniks." Tegelikult olen ma selle kohta juba kirjutanud: "Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest." Mul on raske uskuda, et Te ei saa aru, mida ma tsiteeritud lauses tõe all silmas pean, aga edaspidiste arusaamatuste vältimiseks kirjutan lahti, pretendeerimata ei sügavusele ega originaalsusele.
Euroopalikus mõtteruumis võib eristada kolm põhilist tõekontseptsiooni ning mõningad vahepealsed, kusjuures vaid esimene neist peab silmas tõde ennast (nii et soovi korral võiksin rääkida mitte tõest, vaid Tõest). Teine ja kolmas käsitlevad mitte tõde ennast, vaid tingimusi, millal üks või teine ütlus vastab või ei vasta tõele.
Kommenteerides minu sissekannet, kirjutab Joonas: "Väita, "et enamik tema [st Breiviki - ML] seisukohti on iseenesest täiesti valed" saab vaid võrdluses täiesti kindla ja igavese teadmise, Tõega. Kui jätta selgitamata, mis on Tõde, jääb see väide tühjaks deklaratsiooniks." Tegelikult olen ma selle kohta juba kirjutanud: "Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest." Mul on raske uskuda, et Te ei saa aru, mida ma tsiteeritud lauses tõe all silmas pean, aga edaspidiste arusaamatuste vältimiseks kirjutan lahti, pretendeerimata ei sügavusele ega originaalsusele.
Euroopalikus mõtteruumis võib eristada kolm põhilist tõekontseptsiooni ning mõningad vahepealsed, kusjuures vaid esimene neist peab silmas tõde ennast (nii et soovi korral võiksin rääkida mitte tõest, vaid Tõest). Teine ja kolmas käsitlevad mitte tõde ennast, vaid tingimusi, millal üks või teine ütlus vastab või ei vasta tõele.
Alustan teisest, kuna see on põhiline. Tõene ütlus on selline, mis vastab tegelikkusele. Aksioomiks, mida tavaliselt ei formuleerita, on arusaam, et tegelikkus on tõene. See on vanim kontseptsioon, mille formuleering lähtub Aristotelesest: tõde on asjadest rääkimine nii, nagu nad on, ja mitte rääkimine nii, nagu nad ei ole (täpse formuleeringu leiate tema "Metafüüsikast"). Moodsas filosoofias on seda arendanud Bertrand Russell, Alfred Tarski jt. Seda nimetatakse vastavuse või korrespondentsuse tõeteooriaks. Kui ma ütlen, et (praegu) päike paistab, siis see kuulutus vastab tõele, juhul kui (praegu) päike paistab, ja on vale, juhul kui ei paista. Midagi keerulist ma siin ei näe. Võimalike arusaamatuste vältimiseks mainin, et kui muu pole eksplitsiitselt väljendatud, siis lähtun nimelt sellest tõekäsitlusest.
Ehkki vastavuse tõekäsitlus on intuitiivselt üsna selge, on sellel mitu epistemoloogilist puudust. Neist enamus on seotud keele ambivalentsusega. Nendest puudustest on vaba sidususe ehk koherentsuse tõekäsitlus. Siin on aksioomiks arusaam, et tõde ei ole vastuoluline. Kui keegi teeb oma arutluses loogikavigu, siis selline arusaam ongi vigane, st mitte tõene. Ehkki see kontseptsioon on eelmisega võrreldes palju akuraatsem, on siin kaks põhimõtteliselt puudust. Esiteks ei saa me ühegi ütluse kohta kohe öelda, kas see on tõene või vale, kuna kõik tuletused ei ole korraga ette antud. Seega ei saa öelda, et mingi seisukoht vastab tõele, vaid üksnes, et seni ei ole talle vastuargumenti leitud. Teine probleemidering on seotud Gödeli teoreemiga mittetäielikkusest: ka õiged mittetriviaalsed väited võivad sattuda vastuollu oma tuletustega. Tegelikult teadis seda ohtu juba Wittgenstein: kõik õiged ütlused on triviaalsed. Öeldu ei tähenda aga, et oma arutlustes võib eirata loogikareegleid.
Ehkki vastavuse tõekäsitlus on intuitiivselt üsna selge, on sellel mitu epistemoloogilist puudust. Neist enamus on seotud keele ambivalentsusega. Nendest puudustest on vaba sidususe ehk koherentsuse tõekäsitlus. Siin on aksioomiks arusaam, et tõde ei ole vastuoluline. Kui keegi teeb oma arutluses loogikavigu, siis selline arusaam ongi vigane, st mitte tõene. Ehkki see kontseptsioon on eelmisega võrreldes palju akuraatsem, on siin kaks põhimõtteliselt puudust. Esiteks ei saa me ühegi ütluse kohta kohe öelda, kas see on tõene või vale, kuna kõik tuletused ei ole korraga ette antud. Seega ei saa öelda, et mingi seisukoht vastab tõele, vaid üksnes, et seni ei ole talle vastuargumenti leitud. Teine probleemidering on seotud Gödeli teoreemiga mittetäielikkusest: ka õiged mittetriviaalsed väited võivad sattuda vastuollu oma tuletustega. Tegelikult teadis seda ohtu juba Wittgenstein: kõik õiged ütlused on triviaalsed. Öeldu ei tähenda aga, et oma arutlustes võib eirata loogikareegleid.
Nikolai Ge. "Mis on tõde?" (1890). Ning esimene ja viimane: tõde kui identiteet või see, mida eesti keeles väljendab sõna 'kõhutunne'. Või siis see, mida pidas silmas Martin Luther oma kuulsas ütluses "Hier stehe ich und kann nicht anders". See on tõest kõige sügavam ja kõige kindlam isegi mitte arusaam, vaid tunnetus. See tõde, mis loob minu identiteedi, on tugevam kui mingisugune vastavus mingisugusele tegelikkusele või mingisugused loogikavigurid. Seda tõde - identiteeti - ei saa kontrollida ega tõestada. Ta ei vajagi tõestamist. Seda saab edasi anda ainult läbi kaastunnetamise, usalduse ja usu. Seepärast seostatakse nii mõnigi kord identiteeditõde Jumala tõega. See on ülim tõde ja seda ei saa adekvaatselt sõnades väljendada, sellest saab vaid vaikida, nii nagu Jeesus vaikis vastuseks Pilatuse küsimusele.
Ka minul on oma arusaamad, mis on seotud nii minu usuga kui identiteediga, kuid oma blogikirjutistes lähtun ma (kui muud ei ole selgelt väljendatud) mitte kõhutundest vaid vastavuse kontseptsioonist.
P.S. Tuleb öelda ka paar sõna selle kohta, mida ma ei pea tõeks ega tõe tuvastamise meetodiks. See on (ühiskondlik) arvamus. Juba Sokrates vastandas episteme ja doksa, kusjuures ükskõik kui palju inimesi mingisugust doksat jagab, ükskõik kui autoriteetsed nad ka ei ole, tõe seisukohalt ei ole sellel mingit väärtust. Joonas kirjutab: "Teie kinnitus, et see [vabamüürlaste ja templirüütlite seos - ML] on välja mõeldud, põhineb allikatel, mis peavad seda seost kunstlikult konstrueerituks. Nood allikad võivad küll olla mingis (näiteks teaduslikus) mõttes usaldusväärsemad, kuid seost kinnitavaid allikaid on piisavalt. Ehk siis küsimus taandub allikate kättesaadavusele, nende valikule ja sellele, milliseid neist uskuda." Selleks ongi selline ajaloodistsipliin nagu allikakriitika. Lihtsalt öelda: üks arvab nii, teine naa, igaühel oma tõde, on vale.
"Sioniste ja ristirüütleid ühendab Püha Maa vabastamine islami küüsist ja Vana Testament (viimast, tõsi, tunnustab ka islam). On vale väita, et mingit seost pole." Universumis on kõik seotud, kõik tuleneb kas Suurest Paugust või siis Sõnast, mis oli alguses (on olemas ka teisi variante, mida võib valida vastavalt oma usule ja kõhutundele). Kui ma ütlen, et mingitel asjadel pole seost, pean silmas kausaalset ja materiaalset seost. Kui ma ütlen, et Sulawesi saarel ei ole mingit seost eesti sõnaga 'sulavesi', siis see tähendabki, et ei ole mingit kausaalset ega materiaalset seost vastavate referentide vahel, samas kui neid tähistavad märgid kõlavad küll sarnaselt (st seos nende vahel on vaid juhul, kui neid märke kasutatakse autonüümselt). Antud juhul on seos sionistide ja ristirüütlite vahel metonüümiline, mitte geneetiline.
"Marksism on selgelt multikultuuriline nähtus." See on juba lihtlabane faktiviga. Marksistlik internatsionalism tähendas just kõikide rahvaste eripära allasurumist ja sulandamist ühtsesse inimkonda. Diskuteeriti isegi teemal, mis keelt see tulevane inimkond peaks rääkima, ning Vene Kodusõja ajal mõningad väeosad, need, mida plaaniti suunata Euroopa vallutamiseks/maailmarevolutsiooni teostamiseks, õppisid sundkorras esperantot. Multikulturalismi teooria lätted on aga sügavalt kodanlikud.
Ka minul on oma arusaamad, mis on seotud nii minu usuga kui identiteediga, kuid oma blogikirjutistes lähtun ma (kui muud ei ole selgelt väljendatud) mitte kõhutundest vaid vastavuse kontseptsioonist.
P.S. Tuleb öelda ka paar sõna selle kohta, mida ma ei pea tõeks ega tõe tuvastamise meetodiks. See on (ühiskondlik) arvamus. Juba Sokrates vastandas episteme ja doksa, kusjuures ükskõik kui palju inimesi mingisugust doksat jagab, ükskõik kui autoriteetsed nad ka ei ole, tõe seisukohalt ei ole sellel mingit väärtust. Joonas kirjutab: "Teie kinnitus, et see [vabamüürlaste ja templirüütlite seos - ML] on välja mõeldud, põhineb allikatel, mis peavad seda seost kunstlikult konstrueerituks. Nood allikad võivad küll olla mingis (näiteks teaduslikus) mõttes usaldusväärsemad, kuid seost kinnitavaid allikaid on piisavalt. Ehk siis küsimus taandub allikate kättesaadavusele, nende valikule ja sellele, milliseid neist uskuda." Selleks ongi selline ajaloodistsipliin nagu allikakriitika. Lihtsalt öelda: üks arvab nii, teine naa, igaühel oma tõde, on vale.
"Sioniste ja ristirüütleid ühendab Püha Maa vabastamine islami küüsist ja Vana Testament (viimast, tõsi, tunnustab ka islam). On vale väita, et mingit seost pole." Universumis on kõik seotud, kõik tuleneb kas Suurest Paugust või siis Sõnast, mis oli alguses (on olemas ka teisi variante, mida võib valida vastavalt oma usule ja kõhutundele). Kui ma ütlen, et mingitel asjadel pole seost, pean silmas kausaalset ja materiaalset seost. Kui ma ütlen, et Sulawesi saarel ei ole mingit seost eesti sõnaga 'sulavesi', siis see tähendabki, et ei ole mingit kausaalset ega materiaalset seost vastavate referentide vahel, samas kui neid tähistavad märgid kõlavad küll sarnaselt (st seos nende vahel on vaid juhul, kui neid märke kasutatakse autonüümselt). Antud juhul on seos sionistide ja ristirüütlite vahel metonüümiline, mitte geneetiline.
"Marksism on selgelt multikultuuriline nähtus." See on juba lihtlabane faktiviga. Marksistlik internatsionalism tähendas just kõikide rahvaste eripära allasurumist ja sulandamist ühtsesse inimkonda. Diskuteeriti isegi teemal, mis keelt see tulevane inimkond peaks rääkima, ning Vene Kodusõja ajal mõningad väeosad, need, mida plaaniti suunata Euroopa vallutamiseks/maailmarevolutsiooni teostamiseks, õppisid sundkorras esperantot. Multikulturalismi teooria lätted on aga sügavalt kodanlikud.
RSS Feed