Siiski jäid mahu pärast paljud otsad lahti. Kuna üks paratamatult esiletõusev probleem, nimelt vandenõu, on olnud pikemat aega minu tähelepanuorbiidil, siis tahan sellel lühidalt peatuda.
Franz Ferdinand ja tema abikaasa langesid vandenõu ohvriks. Selles pole vähimatki kahtlust. Gavrilo Princip – nende mõrtsukas – kuulus organisatsiooni Noor Bosnia (Mlada Bosna), mis oli revolutsiooniline salaühing. Nad olid seotud Itaalia karbonaaridega ja konkreetselt väljapaistva poliitiku ja ühiskonnategelase Giuseppe Mazzini loodud organisatsiooniga Noor Itaalia. Itaallastelt võtsid nad üle nende ideaalid, mis olid esiteks irredentistlikud (lõunaslaavi hõimud peavad taasühinema serblaste egiidi all), teiseks demokraatlikud ning kolmandaks antiklerikaalsed.
Kuid sellest ei piisa. Salaorganisatsiooni taga seisis üks teine organisatsioon – Must Käsi (Crna ruka), mis juhtis vahetult Noore Bosnia liikmete sooritatud atentaati, kusjuures vähemalt osa neist ei teadnud Mustast Käest midagi. Must Käsi oli palju suletum, väiksemaarvulisem ja palju paremini konspireeritud organisatsioon kui Uus Bosnia. Gavrilo Princip aga oli Mustast Käest teadlik, veelgi enam, ta arvas, et ta ise on selle organisatsiooni liige. Viimane on kahtlane, kuna Musta Käe tuumiku moodustasid Serbia kõrgemad ohvitserid ja aristokraadid, Princip oli aga vaese talupoja perekonnast. Musta Käe põhimõtted erinesid oluliselt Noore Bosnia omadest: nad olid monarhistlikud, aristokraatlikud (st muuhulgas antidemokraatlikud ja antirevolutsioonilised) ja klerikalistlikud. Ainus asi, mis neid ühendas, oli Serbia marurahvuslus. Siiski kuulus mõlema organisatsiooni ridadesse moslem Mustafa Golubić, hilisem Kominterni tegelane.
Ent iga korralik vandenõu hoolitseb mitte üksnes oma salajasuse, vaid ka jälgede segamise eest. Nii väitis mõni pagendatud kuningaperekonna liige 20ndatel aastatel, et kogu asja taga oli hoopis Saksamaa, täpsemalt selle kindralstaap. Kuidas konkreetselt sai Berliin juhtida Gavrilo Principi kätt, jäi selgusetuks, kuid oluline oli süstida desinformatsiooni, ennekõike Serbia pagulaste hulgas, et maailmasõjas pole süüdi serblased, vaid hoopis sakslased.
Mis aga puudutab Gavrilo Principit, siis tema plaanidesse ei kuulunud osalemine paleeintriigides ja sealsetes vandenõudes. Ta oli terrorist-idealist. Tema ideaaliks oli teine terrorist-idealist Bogdan Žerajić, kes sooritas 1910. aastal atentaadi Bosnia ja Hertsegoviina kubernerile kindral Marijan Varešaninile, mille tulemusel ta ise hukkus. Peab tunnistama, et see ideaal on suhteliselt omapärane. Asi on selles, et Žerajić tulistas Varešanini pihta lühidistantsilt viis lasku, kuuendaga tappis iseennast ära. Varešanin jäi ellu.