Te süüdistate mind demagoogias seepärast, et minu arusaam asjadest ei lange kokku Teie omadega. Tundes ise mõnda AVP osalejat, tean, et nad enda meelest ei ole midagi reetnud, ja jätkavad sama aatelist joont. Aatelist ja Eesti ühiskonnale väga olulist joont. Te kirjutate, et AVP oli suunatud konkreetselt valelike poliitikute vastu ja viimaste all on peetud silmas reformierakonda.

See on Teie tõlgendus, mis on rajatud misreading'ule (ei poolda eesti keele reostamist võõrkeelsete sõnadega, aga ei tea head vastet: võib-olla vale lugem?): AVP ei tähenda 'aitab valelikest poliitikutest', vaid 'aitab valelikust poliitikast'. Kas tunnete vahet? Esimesel juhul oleks tegemist poliitilise liikumisega, mis on konkreetselt suunatud mingi poliitilise erakonna vastu. Teisel juhul on tegu palju laiema nähtusega, millel on puht eetilised, aga mitte poliitilised alused. Niipalju kui ma olen ZA/UMi eesmärkidega kursis (ma ei tea, kas iga kord pean lisama, et ma neid sugugi ei jaga ja et isegi nende nn manifesti pole lugenud ei enne ega pärast selle avalikustamist), tahtsid nad teha just apoliitilist, ausat kultuuri ning nende meelest suur vale seisnes selles, et kultuurileht on tegelikult ühe poliitilise erakonna häälekandja. ZA/UMi seltskond on ise oma poliitilistelt vaadetelt väga kirju. Seal leidub nii parempoolseid libertariaane kui kommuniste. Mis neid ühendab, on noortele omased maksimalistlikud vabadusvõitluse ideaalid ja arusaam ründavast kultuurist.
        Seda viimast ma juba teatud mööndustega jagan. Kultuur ei ole ühiskonnas mingisugune marginaalne lisand, mis nii materiaalselt kui vaimselt eksisteerib ühiskonna arvelt. Kultuur on see, mis viib ühiskonda edasi. Ja selles mõttes on kunst ja teadus minu jaoks kultuuri edasiviivad jõud, mis muuseas võivad anda tõukeid ka majandusele.
        Nüüd aga AVP taktikast. See lähtub nn occupy ideoloogiast ehk maakeeli -- hõiva (vene keeles: eto vsjo nashe). See on selline asi, millega ma mitte kunagi ei ole nõus. Kui lähtuda Teie arusaamast, et hõivata tuleb poliitiline süsteem, ja Teie arusaamast Langi kohta, et tema tahab hõivata "Sirbi", siis õiged revolutsionäärid tahavad hõivata kõike, kuid alustada tuleb postist, telefonist ja telegraafist, nagu ütles üks tuntud revolutsiooniline tegelane. Öeldu võib koondada sellisesse tabelisse, kus plussid tähendavad: hõiva, miinused aga: ära hõiva:

_

Ma tean, et Teie, Mihkel, saate hästi irooniast aru, aga kuna viimasel ajal olen korduvalt kokku puutunud inimestega, kellel on sellega raskusi, siis igaks juhuks märgin, et sellesse tabelisse tuleb suhtuda cum grano salis.
        Miks mina ei poolda hõivamist? Põhiliselt seepärast, et see asi ei tundu mulle õige, kui me räägime demokraatlikust ühiskonnast. See aga ei tähenda, et ma halvustan ülestõusu despootliku režiimi vastu. Aga Eesti on minu veendumuste kohaselt väike hubane demokraatlik riik ja isegi kõik meie skandaalid ei suuda minu silmis lõhkuda seda idüllilist pilti.
        Kuid lisaks kõhutundele on mul ka mõningad teadmised. Ma nimelt tean, millega sellised asjad ajaloos tavaliselt on lõppenud ja kuidas lõpetasid revolutsioonilaulikud ise. Giljotiinil elu lõpetanud prantsuse filosoofidel ja revolutsionääridel oli viimse hetkeni imestunud ilme näol. Lenini poolt hävitatud vene intelligentsi üks osa korrutas nõutult: "Ega me siis seda ei tahtnud," teine osa, need kõige järjepidevamad, needsid Leninit reetlikkuse pärast, süüdistades teda võltsrevolutsioonilisuses.
Nii kirjutas bolševike poolt vangistatud ja surma mõistetud esseeride liider Marusja Spiridonova Leninile, et tol ei ole mingit õigust kasutada terminit 'punaterror', kuna see määrib terrorismi kõrget nime. Ülejäänud bolševikest suurem osa, nn leninlik kaardivägi, lõpetas oma elu NKVD keldrites, kuul kuklas, vandudes viimsete hetkedeni truudust revolutsioonile ning paljud koguni Stalinile isiklikult. Nende hulgas oli levinud arusaam, et kõik on õige, terror on vajalik, Stalin on eksimatu, ainult et minu suhtes on tehtud saatuslik viga.
        Ma kirjutasin vastuseks ERR kultuuritoimetuse küsimusele, et praegused parlamendiväliste meetoditega võimukukutajad Eestis meenutavad mulle neid vene aadlikke, kes laulsid revolutsioonilisi laule ja siis äkki märkasid, et nende mõis põleb. Nii mõnigi märkas muuseas, et ka tema perekond on tapetud. Vaid vähesed, kes ootasid ja tervitasid revolutsiooni, nagu kuulus luuletaja Aleksander Blok, kes sai teada, et tema kogu elu kogutud raamatukogu, on mõisas põletatud, ütlesid: "Väga hea!"

PS. Teie teises postituses vihjate vist (loodan, et eksin), et parempoolne poliitik paratamatult seostub reformierakonnaga. Kui Te kas või kordagi olete vaadanud minu blogisse, siis ehk märkasite, et olen tihti seda erakonda kritiseerinud ja konkreetselt ka selle esimeest ning olin põhimõttelises konfliktis Rein Langiga sõnavabaduse teemal, kuid paraku sõnavabaduse piiramine erinevatel ettekäänetel on viimasel ajal pigem loomeinimeste agendas.
----------
Pildid saidilt: http://www.jadaliyya.com/pages/index/3725/an-interview-with-paul-sedra_another-victim-of-the (seal on ka muid, veel dramaatilisemaid)

Kritiseerides Hegeli õigusfilosoofiat, märkis endine hegeliaan Karl Marx, et kriitikarelv ei saa asendada relvastatud kriitikat. Õigupoolest seisnebki kogu Marxi poliitilise filosoofia kvintessents alates "Teesidest Feuerbachist"  selles, et elu  radikaalne (ja vägivaldne)  muutmine ongi filosoofia ainus väärikas eesmärk.

    Filosoofia seos vägivallaga on vana ja hästi tuntud teema. Neid filosoofe, kes otseselt kutsusid üles vägivallale või propageerisid seda, ei olegi ehk nii palju. Kuid väga tihti oleme tunnistajaks sellele, kuidas ülevaid ideid ning isegi sallivust ja armastust kuulutavad doktriinid transformeeruvad vägivaldseks praktikaks.  Mind on aga alati huvitanud need maailmavaatelised ja filosoofilised süsteemid, mis ka realiseerununa poliitilises praktikas pole millegipärast vägivaldseks muutunud. Üks selline kandidaat on kindlasti analüütiline filosoofia, kuid see näide pole eriti huvitav, kuna tegeleb probleemidega, mis tädi Maalit eriti ei eruta. 

    Palju huvitavamaks juhtumiks pidasin kantiaanlust nii oma klassikalistes kui ka erinevates uuskantiaanlikes vormides. Ent elu on targem kui meie. Minu eksimust on korrigeerinud relvastatud kriitika juhtum Rostovis Doni ääres, kus kahe õllesabas seisnud kantiaani vahel tekkis palav diskussioon oma eeskuju filosoofia üle. Vaidlus kasvas üle rüseluseks, kuid tipnes sellega, et üks filosoofidest võttis välja traumaatilise püstoli ja tulistas sellest oma oponenti pähe. Jäängi nüüd mõttesse, kas tegemist oli tõelise kantiaaniga või hoopis varjatud marksistiga, kes otsustas realiseerida metafoori relvastatud kriitikast.

    Internet on asendamatu allikas meelsuste, hoiakute ja reageeringute uurimiseks. Muu meedia ei paku nii tänuväärset materjali, kuna esiteks, päris kõiki idiootsusi ka ära ei trükita, ning teiseks, mis võib olla veelgi olulisem, teksti loomise ja selle avaldamise vahel on ajaline intervall ning autor loeb üldjuhul vähemalt korra oma teksti üle, rääkimata siis sellest, et isegi kui tekst on anonüümne/pseudonüümne, siis vähemalt toimetuses teatakse, kes ta on.    
    Internetikommentaariumides näeme aga vahetuid ja otsekoheseid reageeringuid. Eriti ilmekad on kommentaarid, mis järgnevad mingisugusele vapustavale uudisele. Endamisi jagan kommentaatorid kolmeks rühmaks: "analüütikud" (tavaliselt selges vähemuses), "monomaanid" (st need, kes iga sündmuse juurde kleebivad väheste variatsioonidega oma lemmikmõtet) ja "Pavlovi koerad". (Loomulikult on see jaotus tinglik ja üksnes pro domo sua; pealegi võib nii mõnigi "Pavlovi koer" olla ka "monomaan".)

Täna räägime "Pavlovi koertest". Akadeemik Pavlov tõdes oma eksperimentides koertega, et koeral eraldub ila mitte üksnes siis, kui talle antakse reaalset toitu, vaid ka kindla signaali peale, mis on selle toidu andmisega seotud. Koer oma ilastamist kontrollida ei suuda.
    Kohe peale teadaannet Oslo plahvatusest ilmusid kaht tüüpi kommentaarid. Esimesed, süüdistavad, nõudsid piiri kinnipanekut ja erinevaid moslemivastaseid repressioone, teised aga hakkasid terroriakti õigustama: Norra osaleb Afganistanis ja pommitab Liibüat, nii et tegu on igati mõistetava kättemaksuga.

    Vahemärkusena: nii siin kui ka edaspidises kommentaariumianalüüsis ei hakka ma otsima loogika- ja faktivigu - nt kuidas taliibid isegi teoreetiliselt võiksid koordineerida oma tegevust Muammar Gaddafi omaga.

    Need olid vahetud reaktsioonid ja ühine nende puhul on see, et autoritele on täiesti selge, kes on plahvatuse taga. Pean tunnistama, et minugi reaktsioon ei olnud palju targem, ehkki esimest pilti nähes kerkis alateadvusest esile nimi Oklahoma city. Pilt oli tõepoolest mõneti sarnane: pomm kahjustas ennekõike valitsushoone fassaadi, st plahvatas maja ees, samas kui islamistidest enesetaputerroristid üritavad sõita hoonesse sisse. Kuid kohe tõrjusin selle versiooni kõrvale, kuna mõte, et Norras võiks tegutseda mingisugune Ameerika tüüpi parempoolne relvavägi, tundus mulle võimatu. Peagi võttis teo eest vastutuse Ansar al-Jihad al-Alami (Ülemaailmse džihaadi abistajad) - organisatsioon, mis on tuntud internetiaktiivsuse, mitte reaalsete terroriaktide poolest. Ei ole päris selge, kas see grupp ise andis selle teate välja või neile vaid omistatakse seda, aga pea iga terroriakti puhul kiirustavad erinevad grupeeringud nendega uhkustama.

Kui aga selgus, et terrorist on norrakas, jätkasid Pavlovi koerad oma ilaeritust: süüdistavad kordasid, et ikkagi "kaltsupead" ja multikulti süüdi, teised aga kiirustasid Breivikit õigustama ja õigustusi oli kaht tüüpi, esiteks - näe kui kaugele on põhjamaine inimene viidud, et tal muud üle ei jää, teised, et Breivik on põhimõtteliselt õige asja eest väljas. Eesti kommentaariumist ei suutnud ma leida siiski ühtegi Breivikit heroiseerivat seisukohta, vene kommentaariumis on neid hulgaliselt.
Ülalpool sai mainitud, et kommentaatorite klassifikatsioon on tinglik ning nii mõnigi kord on Pavlovi koerad samas ka monomaanid. Monomaaniast rääkides pean siin silmas ennekõike erinevaid vandenõuteooriaid; seoses Norra terroriaktiga on neid esinenud arvukalt.

(1) Vabamüürlased. Breivik oli vabamüürlane "ja sellega on kõik öeldud". Vabamüürlased tahavad valitseda maailma ja ei ole ühtegi hirmsat tegu, milleks nad pole võimelised. On mõttetu vastu vaielda, et mitmesaja-aastases vabamüürlaste ajaloos pole olnud ühtegi Breivikiga analoogilist juhtumit. Mis puudutab vabamüürlushullust põdevaid, siis neile tekitas teatud düskomforti hoopis muu: vabamüürlased teevad oma musti tegusid salaja, Breivik aga reklaamis ennast igati ja muuseas ka vabamüürlasena. Kuid monomaania ongi oma nime väärt just tänu sellele, et igale vastuväitele võib leida vastuvastuväite. Antud juhul kõlab see umbes nii, et Breivik on lihtsameelne ohver, kelle vabamüürlased meelitasid oma looži ja korraldasid seal talle ajupesu. Ühe parima sedalaadi versiooni esitasid Vello Leito ja Aivar Koitla telekaamera ees. Breivikit juhtisid Norra valitsus ja politsei (teadagi kõik vabamüürlased), keda omakorda õhutas Euroopa ülemkogu alaline eesistuja Van Rompuy (selge, et vabamüürlane temagi), kuid tema taga seisavad veel eriti tumedad jõud, keda isegi nii vapper inimene nagu Vello Leito ei julgenud nimetada.
(2) Juudid. Norra noored sotsdemmid nõudsid päev enne terroriakti Gaza blokaadi lõpetamist ja Iisraeli boikoteerimist. Seda sionistid välja kannatada ei suutnud. Antud versiooni pakkusid välja mitmed anonüümsed Eesti kommentaatorid, aga Venemaal esines sellega meilgi tuntud ajakirjanik Mihhail Sevtšenko, kes on muuseas Venemaa Ühiskondliku nõukogu liige. Kavkazcenter.net aga vihjab, et Breivik ise on juut. See, et selliseid aktsioone korraldavad erinevad vasakorganisatsioonid regulaarselt, ning see, et Breivik valmistus oma mõrvatööks aastaid, neile ei mõju.
(3) Neonatsid. Tundub ratsionaalsem kui kaks esimest, kuna teatud kontaktid Breivikil nendega olid (aga olid ka vabamüürlastega), kuid mitte miski ei viita sellele, et terroriakti taga oleks olnud mingisugune laiem vandenõu, k.a paremäärmuslik organisatsioon.
(4) Sotsid ise. Breivik kui nende salaagent. Tundub täiesti meeletuna ja, nagu vabamüürlaste puhulgi, ei saa pärast Teist maailmasõda leida ühtegi analoogilist provokatsiooni, pealegi mitte kuidagi ei lange kokku nüüdisaegsete Norra sotside maailmavaate ja teguviisiga. Kuid kindel loogika siin on. See lähtub tuntud põhimõttest cui prodest? (kes saab kasu?). Norra sotside populaarsus tõusis 10%, paremerakondadele on vesi peale tõmmatud. See on ülimalt vildakas loogika, mis vahetab tagajärje ja põhjuse, kuid tegu on väga levinud ilastamisviisiga.
(5) Al Qaida. Eesti kommentaariumist ma seda ei leidnud, aga nii täiesti tõsiselt väitis seda Ameerika Hääle saates eriteenistuste asjatundja Aleksandr Vassiljev, kes on ise endine KGB analüütik. Kõigepealt ta põrmustab versiooni, nagu oleks Breivik hull või osa neonatslikust vandenõust, kuid siis, lähtudes samast põhimõttest, cui prodest?, leiab, et Breivik oli Al Qaida või muu islamistliku rühmituse salaagent. Et Breiviki ja islamistide vahel mingit reaalset seost tuvastada ei õnnestu, teeb teda pisut murelikuks, kuid oma versioonist ta ei loobu.

...kui aga selgus, et tegu pole islamiterroristidega, vaid hoopis blondi ja sinisilmse norrakaga, siis olid kohe valmis järgmised sildid: kristlik fundamentalist ja paremäärmuslane. Peagi aga selgus, et see "kristlane" kirikus ei käi üldse, mis puudutab aga "paremäärmuslikku" erakonda, kuhu ta vahepeal kuulus, siis tegu on Progressiparteiga (FrP), mis on praegu Norras suuruselt teine erakond ning äärmuslikuks võivad seda nimetada ainult pahatahtlikud vasakpoolsed kriitikud. Ka siin ilmnes, et Breivik astus erakonnast välja. Siis tulid järgmised määratlused: ta on pro-gay, pro-Iisrael, pro-Serbia jne. Kohe tulid välja ka uued asjaolud: Breivik on vabamüürlane ja templirüütel, veel igasuguseid huvitavaid seoseid märgib ta oma manifestis, mida ta nimetab "Euroopa iseseisvusdeklaratsiooniks".

Märkimisväärne on juba tiitellehe kujundus: kõigepealt number "2083", mille all on templirüütlite punane rist, siis teose pealkiri, mille all on kaks ladinakeelset rida: De Laude Novae Militiae ja Pauperes Commilitones Christi Templique Solomonici, allkiri Andrew Berwick ning koht ja aeg: "London - 2011". Viimane number peab tähistama üleeuroopalise ülestõusu algust, esimene aga selle võidukat lõppu.  Kõik see on osalt sihilik müstifikatsioon, osalt aga lihtsalt puder ja kapsad. Euroopa iseseisvusdeklaratsioon viitab Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile, Uue relvaväe kiitusest on aga Clairvaux' püha Bernardi teose pealkiri ning Kristuse ja Saalomoni Templi Vaesed Rüütlid oli Templivendade ordu ladinakeelne nimetus. Deklaratsioon ise on samasugune copy-paste meetodil tehtud tsitaatide kollaaž, autori poolt vaid veidi modifitseeritud ja silutud, sellal kui need modifikatsioonid toovad ennekõike sisse talle olulisi võtmesõnu (nagu multikulturalism, kultuuriline marksism, islam jt). Allikad on seinast-seina, teiste hulgast paistavad silma terved lõigud Unabomberi (Ted Kaczynski) Manifestost ja inglisekeelsed tsitaadid Mao Zedongilt.

    Mingist ideoloogilisest sidususest ei saa siin juttugi olla. Unabomber oli moodsa postindustriaalse tsivilisatsiooni radikaalne kriitik, parempoolsete vaadetega individualist, Mao Zedong aga väga vasakpoolne kollektivist. Tundub aga, et Norra terrorist kasutab neid tekste üksnes dekoratiivsetel eesmärkidel. Mitte ükski tema allikatest – ja nende hulgas on üks liberaalse ideoloogia rajajaid John Stuart Mill, konservatiiv Winston Churchill jt – ei väljenda tema enda vaateid. Näiteks tema põhiallikates ei ole mingit islamofoobiat, mis on Breiviki kirjutise üks juhtmotiive. Samuti ei kohta me multikulturalismi kriitikat sel lihtsal põhjusel, et mingit multikulturalismi tema allikad ei tundnud. Esmapilgul võib jääda mulje, et mingit süsteemi pole siin üldse ja koostaja jõupingutused olid põhiliselt suunatud disainile.
    Selline eklektilisus osutas tagantjärele väga mugavaks nii tema õigustajatele kui ka süüdistajatele. Õigustajad nopivad välja lauseid, mis on neile meeltmööda (tavaliselt on see multikulturalismi ja islami kriitika), vastased aga teisi, nagu tema Iisraelilembelisus, vabamüürlus, paremäärmuslus jne. Ajakirjanikud ja analüütikud tekitavad lisamüra, tuues sisse neid määratlusi, mida Breivik ise ei kasutanud. Nii näiteks saab temast ultranatsionalist, mida ta kohe kindlasti ei ole.

  Tegelikult on Breiviki tekst väga lihtne ja sidus, kuid see sidusus ei ole ideoloogiline, vaid diskursiivne. Diskursuse loogika on siin lihtne, rajanedes kolmele põhimõttele.
    1. Vaenlase sõber on vaenlane.
    2. Vaenlase vaenlane on sõber.
    3. Vaenlase sõbra vaenlane on samuti sõber.
Nüüd on vaja vaid täita lüngad. Meie oleme eurooplased, meie vaenlane on islam. Vaenlase sõbrad on need, keda Breivik nimetab kultuurilisteks marksistideks ja multikulturalistideks. Vaenlase vaenlane on Iisrael, vaenlase vaenlased on geid. Vaenlase sõprade vaenlased on Euroopa rahvuslikud ja konservatiivsed jõud.
    Probleem on aga selles, et vaenlane on hästi võimas ja tema sõbrad/liitlased (kes on samuti vaenlased, vrd p.1) domineerivad Euroopas. Vaenlase vaenlased (st meie sõbrad ja liitlased, vrd p.2) – homod ja Iisrael, samuti Serbia rahvuslased – on sellega võrreldes liiga väike jõud. Mis puudutab aga Euroopa rahvuslasi ja konservatiive, siis on nad esiteks killustatud ning teiseks on neil sihik paigast ära: seeasemel, et võidelda vaenlasega, võitlevad nad nt juutidega. Tuleb luua selline jõud, mis keskenduks vaenlase peatamisele ja võidule tema üle, õigemini, tuleb taasluua see jõud, mis omal ajal edukalt vaenlasega võitles. See jõud on ristirüütlid, Saalomoni templi vaesed rüütlid.
    Selles loos on huvitav, et Breivik ise sõltub oma vaenlase – äärmusliku islami – ideologeemist, mille kohaselt on sionistlik riik uued ristirüütlid (nt bin Laden rõhutas seda pidevalt). Tundub, et ka Breivik usub seda siiralt, kuid see, mis on bin Ladeni jaoks ülim pahe, on tema jaoks hea. Järgmine mütologeem on see, et templirüütleid ei hävitatud täiel määral, vaid nad jätkasid transformeeritud kujul oma tegevust vabamüürlastena. Seose templirüütlitega mõtlesid välja vabamüürlased ise juba 18. sajandil. Siiski, nende jaoks oli see seos pigem sümboolne, mitte materiaalne. Alles 20. sajandi lõpul hakkasid erinevad publitsistid oma pseudoajaloolistes kirjutistes seda seost tõsiselt väitma.
    Niisiis, näiliselt täiesti sobimatud komponendid moodustavad väga lihtsa ja isegi sidusa narratiivi. See, et enamik seisukohti on iseenesest täiesti valed, suurt rolli ei mängi. Tegemist pole teadmistega, vaid omamoodi usulise doktriiniga ning siin on oluline, et 1) "kõik klapib" ning 2) "see seletab ju kõike". Et multikulturalism ei pärine marksismist ja ei tähenda islami ekspansiooni, et sionismil ei ole mingit seost ristirüütlitega, et vabamüürlased ei pärine templirüütlidest jne, kõik see ei mängi Breiviki enda ja tema austajate (aga neid on palju isegi Eestis, vrd netikommentaariumi) jaoks mitte mingit rolli.

UPD. Enda meelest sisaldas mu tekst piisavalt selgeid vihjeid, mis tüüpi kirjutisega on Breiviki manifesti näol tegemist ja mis tüüpi tegevust see eeldab. Siiski tekkisid küsimused, miks ta nägi nii palju vaeva, lihvides, täiendades ja disainides 9 aastat oma kirjatööd. Kõige rohkem meenutab tema tekst mitte ideoloogilist dokumenti, vaid arvutimängu kirjeldust. Alguses on pikk ja lohisev olukorra kirjeldus, mis ei sisalda ja ei peagi sisaldama midagi originaalset, see on n-ö maailmapilt, kus mängija peab tegutsema, edasi aga strateegiaõpetus. Breiviki puhul on huvitav, et tema "mängu" lõpp ei ole sugugi tapatalgud ja isegi mitte vangistus, vaid vanglast põgenemine ja edasine võitlus (seega tema väide, nagu oleks ta plaaninud, et politsei laseb ta maha, on järjekordne vale, sarnane nendele, mida oleme temalt juba hulgaliselt kuulnud ja mida kindlasti kuuleme veel).
Kes on selliseid tekste näinud, teavad, et need on väga igavad ning kontrasteeruvad selgelt mänguga, mis, vastupidi, peab olema väga huvitav; õiged mängijad loevad väga harva manuaali. Mis tüüpi mänguga on siis tegemist? Täiesti selge, et koostaja peas oli midagi tema lemmikmängu World of Warfcrafti taolist, millele ta pühendas väga palju aega ja väidetavalt saavutas hea taseme. See mäng on klassifitseeritav rollimänguna. Mängija valib endale rolli, mida ta võib hiljem täpsustada, nt valida "rassi", kõrgematel tasemel aga ka liitlasi. Selle mängu asjatundjad uurisid välja, milliseid rolle valis Breivik, kelle mängijanimi oli Conservatism. Eriti huvitav on see, et ta mängis põhiliselt mitte rüütli rollis, nagu võiks arvata manifesti järgi, vaid oli hoopis maag, kelle eripära on see, et ta pole eriti tugev lähidistantsil mees-mehe vastu võitluses, vaid üritab oma oponente tabada distantsilt ja kavalusi kasutades. Politseinikuvormi maskeerunud mõrtsukas, kes tabab oma sihtmärke tulirelvast, on selle rolli päris täpne interpretatsioon.