Järgneva kõne pidasin täna KGB kongide muuseumi 10. aastapäevale pühendatud rahvusvahelise konverentsi avamisel (originaal inglise keeles).
Paljudes Euroopa linnades kohtame keskaegse piinamise muuseume. Need on menukad kohad nii kohalike kui ka turistide seas. Heaoluühiskonnal näib olevat vajadus selliste ohutu õuduse kohtade jaoks. Ohutu tähendab siin kahte asja: esiteks, muuseumikülastus ei kujuta endast füüsilist ohtu, teiseks, külastajad ei samastu ei timukate ega nende ohvritega.
Olukord Eestis ja teistes postkommunistlikes riikides on teistsugune. Meie n-ö keskaeg lõppes ligi veerand sajandit tagasi ning meie ühiskonnas on palju kuritegeliku režiimi ohvreid. Veel olulisem on aga see, et paljud selle režiimi kollaborandid on meie ühiskonna liikmed, mõned neist väga prominentsetel positsioonidel. Ma ei räägi KGB timukatest, vaid tuhandetest salaagentidest, keda pole süüdi mõistetud ega isegi paljastatud. Sellal kui natsikurjategijad on lindprii staatuses, ei ole ükski endise Nõukogude Liidu kommunistlikest kurjategijatest isegi kohtu ette jõudnud. Aeg-ajalt tõuseb ühes või teises postkommunistlikus riigis debatt kommunistidest roimarite „Nürnbergi" korraldamise vajaduse üle, kuid see on alati jäänud vaid sõnadeks. Vajadus selle järele ei ole seotud mitte üksnes õiglustunde ja teatud leevendusega ohvritele. See on äärmiselt oluline tuleviku jaoks ning ühiskonna moraalse õhustiku seisukohalt.
Totalitaarne ühiskond ei ole tingimata seotud lakkamatu vägivallaga. Terroril on ka teine tahk – hirm. Totalitaarses ühiskonnas pole hirm üksnes emotsioon, vaid füüsiline keha, mille juuresolekut tunnevad kõik ühiskonna liikmed, k.a karistusorganite töötajad. Hirm on võimas vahend tsiviilühiskonna tekke ärahoidmises: see lõhub inimsuhteid, lööb umbusalduse kiilu sõprade vahel, ruineerib perekondi.
Paljudes Euroopa linnades kohtame keskaegse piinamise muuseume. Need on menukad kohad nii kohalike kui ka turistide seas. Heaoluühiskonnal näib olevat vajadus selliste ohutu õuduse kohtade jaoks. Ohutu tähendab siin kahte asja: esiteks, muuseumikülastus ei kujuta endast füüsilist ohtu, teiseks, külastajad ei samastu ei timukate ega nende ohvritega.
Olukord Eestis ja teistes postkommunistlikes riikides on teistsugune. Meie n-ö keskaeg lõppes ligi veerand sajandit tagasi ning meie ühiskonnas on palju kuritegeliku režiimi ohvreid. Veel olulisem on aga see, et paljud selle režiimi kollaborandid on meie ühiskonna liikmed, mõned neist väga prominentsetel positsioonidel. Ma ei räägi KGB timukatest, vaid tuhandetest salaagentidest, keda pole süüdi mõistetud ega isegi paljastatud. Sellal kui natsikurjategijad on lindprii staatuses, ei ole ükski endise Nõukogude Liidu kommunistlikest kurjategijatest isegi kohtu ette jõudnud. Aeg-ajalt tõuseb ühes või teises postkommunistlikus riigis debatt kommunistidest roimarite „Nürnbergi" korraldamise vajaduse üle, kuid see on alati jäänud vaid sõnadeks. Vajadus selle järele ei ole seotud mitte üksnes õiglustunde ja teatud leevendusega ohvritele. See on äärmiselt oluline tuleviku jaoks ning ühiskonna moraalse õhustiku seisukohalt.
Totalitaarne ühiskond ei ole tingimata seotud lakkamatu vägivallaga. Terroril on ka teine tahk – hirm. Totalitaarses ühiskonnas pole hirm üksnes emotsioon, vaid füüsiline keha, mille juuresolekut tunnevad kõik ühiskonna liikmed, k.a karistusorganite töötajad. Hirm on võimas vahend tsiviilühiskonna tekke ärahoidmises: see lõhub inimsuhteid, lööb umbusalduse kiilu sõprade vahel, ruineerib perekondi.
http://cmsimple.e-ope.ee/eesti_turismigeograafia/?L%F5una-Eesti_turismisihtkohad_ja_vaatamisv%E4%E4rsused:Muuseumid
Kuid terror on totalitaarse režiimi jaoks vaid abinõu, eesmärk totaalne kontroll.Olgu toodud üks näide Nadežda Mandelštami mälestustest. Nadežda Mandelštam oli suure poeedi Ossip Mandelštami lesk. Pärast luuletaja hukkumist 1938. aastal Kaug-Ida vangilaagris oli Nadežda Mandelštam NKVD järelvalve all. Kord ühel eriti külmal talvel kõnetas ta oma nuhki. Kuigi see oli keelatud, vastas nuhk talle siiski. Ta kurtis oma õnnetut elu ning ühtlasi kiitis Nadežda Mandelštami selle eest, et teda on lihtne jälgida. Enne seda oli ta jälitanud üht professorit ning see oli olnud tõeline nuhtlus: professor istus kogu aja kodus, nuhk aga pidi seisma väljas käreda külma käes. Kuid kõige hullem oli see, et aeg-ajalt tuli professor aknale, liigutas kardinaid ja vaatas välja. "Mida ta seal vaatas?" oli nuhk hämmastuses. "Kas ta kontrollis, et ma olen endiselt jälgimas, mitte kusagil kõrtsis?" See ongi totalitaarse ühiskonna ideaal: nuhitav nuhib oma nuhi järele, kontrollimaks, et teda nuhitakse korralikult. See on totaalne kontroll ja totaalne usaldamatus.
Totalitaarseid ühiskondi iseloomustab veel üks kummaline eripära: rõhutatud üksmeel ja entusiasm. Valimisi võidetakse 99% inimeste toel, ja see ei ole üksnes võltsingute tagajärg. Sellised tulemused oli NL valimistel kuni selle lõpuni välja, kuid pärast kommunismi kokkuvarisemist selgus, et tegelikult keegi seda ei tahtnudki. Teine näide on peaaegu kaasaegne. Kui Muammar Gaddafi tapeti, tervitati seda tohutute meeleavaldustega, ainuüksi Tripolis võttis ekspertide sõnul neist osa umbes 95% elanikest. Kuid vaid mõned kuud varem oli sealsamas Tripolis Gaddafi toetajate meeleavaldus, millest võttis samuti osa umbes 95% elanikest. Lihtne arvutus näitab, et vähemalt põhiosas olid nendes vastuolulistes meeleavaldustes osalenud ühed ja samad inimesed.
Demokraatlik ühiskond ei tunne ei sellist hirmu ega entusiasmi ja entusiastlikku meelemuutust. Loomulikult on see igav ja on neid, kes igatsevad taga sellist olukorda, kus kõik oli lihtne ja ühemõõtmeline. Lubage mul lõpetada oma kõne isikliku märkusega. Kui ma olin Riigikogu liige, võtsime me kord vastu Venemaa Riigiduuma delegatsiooni ning kuluaarides oli mul mitteformaalne mõttevahetus ühe Vene saadikuga, kes oli tõeliselt hämmeldunud selle üle, milleks demokraatiat üldse vaja on. Mille jaoks ta hea on? Mul ei olnud aega laiendatud vastuse jaoks, ütlesin lihtsalt, et kõigi oma puuduste juures on demokraatial üks vaieldamatu eelis: see võimaldab valitsuse vahetust ilma eelnevate valitsejate elimineerimiseta.
Demokraatlik ühiskond ei tunne ei sellist hirmu ega entusiasmi ja entusiastlikku meelemuutust. Loomulikult on see igav ja on neid, kes igatsevad taga sellist olukorda, kus kõik oli lihtne ja ühemõõtmeline. Lubage mul lõpetada oma kõne isikliku märkusega. Kui ma olin Riigikogu liige, võtsime me kord vastu Venemaa Riigiduuma delegatsiooni ning kuluaarides oli mul mitteformaalne mõttevahetus ühe Vene saadikuga, kes oli tõeliselt hämmeldunud selle üle, milleks demokraatiat üldse vaja on. Mille jaoks ta hea on? Mul ei olnud aega laiendatud vastuse jaoks, ütlesin lihtsalt, et kõigi oma puuduste juures on demokraatial üks vaieldamatu eelis: see võimaldab valitsuse vahetust ilma eelnevate valitsejate elimineerimiseta.
http://transsylvaniaphoenix.blogspot.com/2011_05_01_archive.html
P. S. Konverents tundus mulle väga huvitav ja heatasemeline, kahju, et oli nii vähe kuulajaid. Eriti tõstaksin esile Hubertus Knabe (Saksamaa, Berlin-Hohenschönhausen Memorial) ettekannet. Olukord Saksamaal erineb Eesti omast, kuna esiteks, kõik tähtsamad arhiivimaterjalid on säilinud ja uurijatele avatud, ning teiseks, poliitvange ei veetud Siberisse, vaid nad viibisid kõik stasi vanglas, mis kohe pärast Berliini müüri kokkuvarisemist võeti riikliku kaitse alla ja nii sai säilida autentne interjöör.
RSS Feed