Kirjutasin EEle kolumni vene fašismi taastulekust: kuidas see sünnib ressentimenti vaimust. Kuna ruum on mul seal piiratud, ei laskunud pikematesse selgitustesse. Kuid ennustan, et nii mõnigi asjatundja heidab mulle ette, et ma ei tee vahet fašismil ja natsismil, seepärast peatun veidi terminoloogial. 
        Tõepoolest, saksa natsism oli midagi muud kui itaalia fašism. Sellegipoolest ei tähista need terminid kaht eraldi liiki, vaid tegu on liigi ja alaliigiga: natsism on ka fašism, kuid fašism ei pruugi olla natsism. Nt saksa keeles kasutatakse tihtipeale sõna Faschismus natsismi tähenduses (vrd nt saksakeelses Wikipedias). Kuid saksa sõnakasutusest olulisemad on nende mõistete semantilised omadused. Olen kirjutanud sellest, et kontseptuaalsed mudelid tulevad selgemini esile mitte jaatavates, vaid eitavates konstruktsioonides. Nii ka siin. Natsionaalsotsialismi vastased (Ernst Thälmann, Bertolt Brecht jt) nimetasid juba 1920. aastatest peale ennast antifašistideks, mitte antinatsistideks, antifašistid olid ka need, kes võitlesid Franco falangistidega. Antifašist George Orwell võitles selle vastu nii Hispaanias, Saksamaal kui ka Inglismaal.
        Kes tahab asja põhjalikumalt uurida, lugegu Umberto Eco esseed „Igikestev fašism“. Eco analüüsib seda nähtust, kasutades nii Ludwig Wittgensteini perekondliku sarnasuse teooriat kui ka strukturaalse semiootika metodoloogiat. Ning ta näitab, et osadel liikumistel, mis kuuluvad fašistlikku perekonda, ei pruugi üldse olla ühiseid omadusi. Kuid sellegipoolest on nad kõik fašistlikud.
        Selles mõttes on itaalia fašismil teiste liikumiste ees topelteelis. Esiteks on see vanem ning suutis esimesena haarata võimu sugugi mitte vähetähtsas riigis. Teiseks, mis veel olulisem, sellel on tüpoloogilised eelised just tänu oma amorfsusele ja teatud ambivalentsusele.
        Fašismi -- ükskõik millise -- oluline osa on selle retooriline instrumentaarium. Kuid see ei piirdu kunagi üksnes retoorikaga (seetõttu ei kvalifitseeri ma fašistlikuna Gabriele D'Annunzio liikumist, ehkki ta võttis endale tiitli Duce juba enne Mussolinit), lisaks sõnadele on vaja vastavaid mõtteid ja tegusid. Taaskonstrueeritava vene fašismi puhul on aga huvitav see, kuidas fašistlikud kontseptuaalsed mudelid väljenduvad läbi retoorika, kus sulavad kokku nii fašistlik kui ka antifašistlik idiomaatika.
        Venemaa praegune olukord lubab analüüsida fašismi fenomeni in statu nascendi. Arvesse tuleb aga võtta järgmisi faktoreid. Esiteks, vene fašism oli suhteliselt marginaalse liikumisena vene nõukogudevastases pagulaskonnas olemas juba möödunud sajandi kolmekümnendalel aastatel. Teiseks, marginaalsed põrandaalused neofašistlikud ja neonatslikud grupid eksisteerisid Nõukogude Liidus vähemalt 1970. aastatest peale. Perestroika ajal  tulid nad põranda alt välja ning osa püüdis legaliseeruda, nende seas näiteks Barkašovi Vene Rahvuslik Ühtsus, mis oli ja on tihedalt afilieerunud KGB/FSB-ga. Kuid tuleb rõhutada, et fašismi puhul pole Venemaal kuni viimase ajani kunagi tegu olnud ametliku ideoloogiaga, viimane oli, vastupidi, alati antifašistlik. Seda huvitavam on jälgida, kuidas praegused protsessid transformeerivad vanu mudeleid. "Elame huvitaval ajal, härrased," nagu ütles filmitegelane.

Viimases EEs kirjutasin sellest, kuidas onomastilised nüansid muutuvad semiootiliseks agressiooniks, mis omakorda valmistab ette ideoloogilisi, poliitilisi ja lõppkokkuvõttes ka sõjalisi kallaletunge. Siinkohal tahan seda probleemiasetust veidi laiendada ja vaadata, kuidas nimetamine mõjutab arusaamist isegi neil, kes otseselt konfliktis ei osale.
        Kuidas nimetada seda, mis toimus Krimmis ja praegu toimub Ida-Ukrainas? Meil on jõutud enam-vähem konsensusele, et Krimmi puhul on tegu annektsiooniga (enam-vähem seepärast, et Edgar Savisaar ja mõned teised keskerakondlased, rääkimata kinnimakstud putinoididest, püüavad siiamaani meile selgitada, et tegu on millegi muuga). Ent kuidas nimetada seda, mis sellele eelnes? Nii Eestis kui ka suures osas lääne meedias räägitakse separatismist. Mõned mõistavad separatismi hukka, mõned jälle toetavad seda. Samas on täiesti selge, et tegemist ei ole separatismiga, veelgi enam, tegu on millegagi, mis on separatismi vastand. Krimmis toimunu iseloomustamiseks on kõige täpsem termin 'irredentism': mingi riigi territooriumi eraldamine eesmärgiga liita see teise, tavaliselt suurema riigiga. Kui separatism ja setsessioon tähendavad uute riiklike moodustiste teket, siis irredentismi idee on piiride ümberjagamine ning rahvuslikku ja territoriaalset konsolideerimist. Krimm ei eraldunud Ukrainast selleks, et moodustada iseseisev (nt krimmitatarlaste) riik, vaid selleks, et liituda Venemaaga. Asjaolu, et referendumi viisid läbi Venemaa eriteenistused ja isegi sõjavägi (seda on tunnistanud juba ka Putin, kuid ilmselt pole see info veel Savisaareni jõudnud), ei luba seda kuidagi käsitleda setsessioonina. Pealegi pole Ukrainas tegu mitte autoktoonse protsessiga, vaid välise sekkumisega. 

Terminoloogilistel peensustel võivad olla väga tõsised tagajärjed. Putini pooldajatena astusid välja mitmete separatistlike liikumiste liidrid Euroopas, nagu nt Kataloonias ja Šotimaal. Nt katalaani separatistide üks liidreid ja Hispaania parlamendi liige Enrique Ravello osales hoolimata rahvusvahelisest boikotist Krimmi referendumil vaatlejana ning teatas, et Krimmis on rohkem vabadust kui Kataloonias ning Krimm on Kataloonia jaoks eeskuju. Veel resoluutsem on aga šoti separatistide liider Alex Salmond, kes nägi paralleele Krimmi ja Šotimaa vahel ning kiitis Vladimir Putini tegevust.
        Selline on sõnamaagia. On võimatu arvata, et Ravello või Salmond ei näe siin põhimõttelist erinevust. Kas Kataloonia tahab ühineda Prantsusmaaga ning Prantsuse eriteenistused ja väed on juba seal sees, korraldamas neile referendumit? Kellega tahavad taasühineda šotlased? Jääkarudega? Ning veel. Šotimaa referendumit on ette valmistatud üle kümne aasta ja Briti valitsus lubas selle tulemusi austada. Selle poolest erinevad isegi Šoti ja Kataloonia olukorrad, kuna Hispaania keskvalitsus kuulutas nende referendumi ebaseaduslikuks. Kuid sellegipoolest -- ettevalmistustööd on ka selleks kestnud juba aastaid ja ilma igasuguse välisabita, sõjalisest interventsioonist rääkimata. Kuid inimesed on sõna 'separatism' maagia võimuses. Krimmi "referendum" valmistati ette vaid mõne päevaga (tegelik ettevalmistus võttis aega kuid, kuid see oli Venemaa salateenistuste operatsioon, mis ei toiminud Krimmi territooriumil).
        USA tuletõrjeinsener Benjamin Lee Whorf avastas, et paljudel juhtudel on suurte tuleõnnetuste põhjused terminoloogilised. Nii suitsetasid ühe bensiinijaama töötajad tühjade mahutite kõrval. Mis muidugi plahvatasid. Selgus, et nad teadsid suurepäraselt, et bensiiniaurud on tuleohtlikumad kui bensiin vedelikuna. Sellegipoolest käisid nad suitsetamas nimelt selles kohas, kuna seal oli väljas silt "Tühjad tünnid". Teoreetiliselt nad teadsid, et tünnidesse on kogunenud bensiiniaur, kuid praktikas olid nad sõna 'tühjad' hüpnoosi all.
        Tulekahju on suur õnnetus, kuid mitte vähem kahju ei tekita terminoloogiline hüpnoos poliitika valdkonnas. 

Väidetakse, et nüüd avas Putini tegevus maailma silmad. Kui aga vaadata, mida on nende avatud silmadega täheldatud, tekib paratamatu küsimus, kas silmad on ikka lahti. Väidetakse: Putini seisukoht Donetski referendumi edasilükkamise kohta tähendab tagasitõmbumist või koguni lääne diplomaatia võitu. Väidetakse: Donetski separatistid korraldavad referendumi Putinist hoolimata.
        See on umbes nii, nagu oleks keegi matemaatik väitnud, et 2+2=36,6, juhul kui ilm on selge ja oma kehatemperatuur ei ületa 38°C.
        Puust ja punaselt: Putin ei palunud separatistidel referendumit edasi lükata. Seda ütles ta lihtsameelsete jaoks. Oma erinevate kanalite kaudu (vrd nt) andis ta just korralduse referendum läbi viia. Ka edasilükkamise sõnastus oli selline, et nii Luganski kui ka Donetski isehakanud liidrid (mis me räägime liidritest, kõik mässuliste võimude pooldajad) said sellest üheselt aru. Mis on siis Putini taktika?
        1. Referendumi ei algatanud Vene võimud, see olevat kohalike oma initsiatiiv.
        2. Põhiküsimus praeguses Ukrainas ei ole mässajate isetegevus või koguni Venemaa diversantide aktsioonid, vaid Ukraina valimised, mille legitiimsust püüab Putin õõnestada. Üks tema argumentidest võiks olla see, et valimised ei saa olla legitiimsed, kuna keskvõim ei kontrolli kogu riigi territooriumit. Kui ta aga enne seda tunnistaks Donetski või Luganski "referendumi" legitiimsust, kus mässajad kontrollivad vaid üksikuid asulaid, tühistaks ta juba ette oma argumentatsiooni.
        3. Praegu käivad asjad nimelt Putini plaani järgi: tema on sõbraliku riigi tasakaalukas liider, kes on sunnitud sekkuma ebastabiilse naaberriigi olukorda.

Viimase paari kuu sündmused Ukrainas ja veel mõningates Venemaa naaberriikides tuletavad eriti eredalt meelde vana tõe: kui tahad vaenlast hävitada, korrumpeeri ta. Juba kuulus Vene väejuht Kutuzov saatis enne iga lahingut türklastega nende väejuhile rikkalikke kingitusi (veel sajand varem otsustas Peeter I hiiglasliku altkäemaksuga juba sisuliselt Türgi vägedele kaotatud sõja saatuse). Ka uuemal ajal on sagedane skeem järgmine: alguses korrumpeeritakse rivaali eliit, siis korraldatakse provokatsioone ning nendele järgneb sõjaline agressioon. Ukraina sündmused on sellest peaaegu et musternäide. Kuid kahjuks mitte ainult need. Terve rida lääne liidreid on Putinit otseselt või kaudselt toetanud. Ning peaaegu alati on tegemist inimestega, kellel on mängus suured isiklikud huvid, nagu nt Saksamaa ekskantsler Schröder. Paraku on selliseid inimesi ka Eestis ja seda ka tipp-poliitikute seas.

Tallinna linnapea aastaid väldanud kahtlased tehingud ei kujuta endast mitte üksnes moraalset või isegi juriidilist probleemi, vaid olulist julgeolekuriski.

    Mult küsitakse tihti, kuidas ma suhtun VIKi, Vabakunda ja teistesse mitteformaalsetesse ühendustesse. Mu vastus koosneb kahest osast: 1) suhtun väga positiivselt, sellised ühendused takistavad poliitilise elu stagneerumist, toovad sisse värsket verd, mõtteid jne; 2) suhtun halvasti, juhul kui nende peamine eesmärk on võimule pääsemine ja nad toimivad kui varierakonnad. Miks varierakonnad on halvemad kui avalikud erakonnad, on ka selge: esiteks, nad ei ole nii läbipaistvad ja selle aasta kohalikud valimised seda ka selgelt tõestavad. MTÜd on seadusega palju paremini kaitstud kui avalikkusele avatud erakonnad. Teiseks, erinevalt erakondadest ei vastuta sellised ühingud oma valija ees ning see on põhjus, miks ma suhtun valimisliitudesse halvasti. Eesti lähiajalugu näitab, et valimisliitudes on suurem korruptsioonioht kui institutsionaliseeritud erakondades.    
    Kuid iga asja tuleb käsitleda konkreetses kontekstis. Ma suhtun hästi VIKi ja Vabakunna tegevusse Tartus, arvan, et nad lisavad praegusele kampaaniale värvikust. Samas on mul suured kahtlused VIKi, EKRE ja muude väikeste erakondade ja üksikkandidaatide tegevuse osas Tallinnas. See, mis mind kirjutama sunnib, on mitte üksnes anonüümsete kommentaatorite, vaid ka asjatundjate suust ja sulest leviv naiivsus. Enne eelmisi munitsipaalvalimisi rääkisin paljude Tallinna sõpradega, kes soovisid midagi uuemat, ausamat, puhtamat jne ning valisid kas väikseid erakondi või üksikkandidaate. Minu väide, et sellest võidab ennekõike nende põlastatud Savisaar (aga kõik mu sõbrad ja tuttavad olid Savisaare ja Keskerakonna põhimõttelised vastased), tekitas neis umbusku ja halvakspanu ("teadagi, teeb oma IRLile propagandat"). Vaatame aga möödunud KOV valimiste tulemusi (2009).
    Nii hääletasid tallinlased:

See aga on kohtade jaotus Tallinna linnavolikogus:

    Põhimõtteliselt on pildid sarnased, peamine vahe on vaid selles, et "muud" volikokku ei pääsenud, aga neid kokku oli üle 9000 ehk peaaegu 4,5%. Kuhu need protsendid kadusid? Vastates sellele lihtsale küsimusele tehakse sageli kaks vastandlikku viga:
    1) hääled lihtsalt kadusid ja see ei mõjuta lõpptulemust;
    2) hääled "läksid kellelegi üle", need "kanditi" jne.
Mõlemad arvamused on ekslikud: hääli kantida ei saa, kuid kohtade jaotamist nad siiski mõjutavad, kuna volikogus on volinikke ikkagi 100%.  4,5% defitsiit on kompenseeritud nii, et Kesk sai juurde 2%, Re ja IRL kumbki 1% ja SDE 0,5%. Nii et nagu ma hoiatasingi, need, kes hääletasid "muude" poolt, toetasid oma häältega ennekõike Savisaart.
    Kuid see oli 2009. aastal, mil Savisaare poolt hääletaski absoluutne enamus (53,6%), ning see, et ta sai 55,7% mandaatidest, ei ole põhimõtteline vahe. Teine olukord on praegu. Võrreldes eelmiste valimistega on kaks põhimõttelist erinevust: a) Kesk ei pruugi saada absoluutset enamust (toetus kõigub 46-51% vahemikus); b) "muud" võivad saada kuni 10% häältest, aga ikkagi ei pääse volikokku. Tulemusena võib juhtuda, et kogudes isegi alla 50% häältest saab Keskerakond Linnavolikogus absoluutse enamuse.
    Antud postitusega ei taha ma teha valimispropagandat oma erakonnale. Kui teile meeldib Keskerakond ja Savisaar, andke talle oma hääl. Kui ei meeldi, siis on teie ees valik. Näiteks olete paremtsentristlike vaadetega inimene, siis võite valida RE või IRL. Kui olete vasakpoolsete vaadetega, siis valige sotsid (see, et nad tõenäoliselt teevad Savisaarega koalitsiooni, on juba nende südametunnistusel). Praegu on vaja murda Keskerakonna ainuvõim Tallinnas. Kui te aga annate oma hääle Hardo Aasmäele, Mart Helmele või muudele taolistele tublidele inimestele, siis on mul teile ainult üks palve: ärge pärast imestage, et Savisaar jälle võitis.
    

UPD 22.10. Lubage soovida õnne kõikidele tallinlastele, kelle lemmikerakond eesotsas lemmikjuhiga saavutas ajaloolise võidu. Et saite võrreldes 2009. aasta KOViga 2% hääli vähem, aga kaks kohta rohkem, võlgnete tänu VIKile, EKREle ja muudele liitudele ja kandidaatidele, kes volikokku ei pääsenud.
    Samas tunnen kaasa nendele tallinlastele, kes hääletasid teisiti ning oleks tahtnud Tallinnas muutusi näha. Iseennast aga õnnitlen selle puhul, et ei ole tallinlane.

Eelmises postituses paljastasin Delfis publitseeritud valed, kusjuures probleem ei olnud sugugi vähetähtis: tegemist on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimusega, mille New York Times'is püstitasid David Stuckler ja Sanjay Basu. See teema sai kummalise järelkaja, nimelt avaldas EPL-Delfi intervjuu Stuckleriga, kusjuures kaks ajakirjaniku küsimust praktiliselt kattusid minu etteheitega.
        Niisiis, tuletame meelde probleemi. Stuckleri ja Basu raamat ja artiklid kuuluvad uudsesse teadusvaldkonda, mille nimi on keha ökonoomika ja mis on mõeldud paiknema meditsiini, majanduse ja sotsioloogia piirimail. Autorite põhitees on väga lihtne ja see on formuleeritud juba nii intervjuu kui ka artikli ja raamatu pealkirjas: kasinus tapab. Sealjuures rõhutavad autorid eraldi, et see, mis tapab, k.a see, mis viib enesetappudeni, ei ole majanduslik surutis, vaid nimelt eelarvekärped.
        Tõsiasi, et majanduslikud raskused, ennekõike töötus, kuuluvad enesetappude kasvu soodustavate faktorite hulka, on üldteada, kuid Stuckler ja Basu väidavad midagi muud. Tapab mitte majandussurutis ja isegi mitte langus, vaid nimelt kasinus: 'Recessions can hurt, but austerity kills'. Peab ütlema, et see uudne ja ambitsioonikas tees mitte üksnes ei leia tõestust, vaid puudub isegi katse seda teha. See jääb puhtalt deklaratiivsele tasandile.
        Kuidas sellist asja saaks tõestada? Mina ei ole sotsioloog, ent kui minu ette pandaks selline ülesanne, siis võtaksin välja kõikide kriisis olevate ühiskondade andmestiku (WHO koduleheküljel on see olemas) ning jaotaksin need kahte gruppi: esimesed, kus kriisiga on püütud võidelda kokkuhoiu abil, ning teised, kus on kasutusele võetud muud meetodid, need, mida soovitab näiteks Paul Krugman ja mis on ilmselt ka meeltmööda antud loosungi autorile. Hüpotees oleks aktsepteeritav, juhul kui mitte kõigis, siis valdavas osas kasinusmeetmeid rakendatud riikides oleks näha märkimisväärset enesetappude tõusu. Ning vastupidi, kui näeme, et erinevused ei ole statistiliselt relevantsed või on seaduspärasused hoopis teistsugused, siis tuleb kõlavast hüpoteesist loobuda.
        Vaatame nüüd andmeid. Seekord ei kasuta ma WHO, vaid OECD statistikat (mis omakorda kasutab Eurostati admeid; on väikesed erinevused analüüsi metoodikas, kuid põhimõtteliselt langevad OECD andmed WHO omadega kokku). Valisin selle postituse jaoks OECD andmed, kuna need on mugavamalt esitatud.
        Et mitte liiga kaugele minna, võtame üheks näiteks Eesti, kuna seda tuuakse paljudes publikatsioonides esile kasinuspoliitika musternäitena. Võrdleme seda Lõuna-Koreaga, mida võib jällegi pidada teistsuguse poliitika malliks.  Lõuna-Koreas oli riiklik sektor majanduses üsna tugevalt esindatud, ent alates 2007. aastast hakkas valitsus veel aktiivsemalt majandusse sekkuma. Riikliku sektori kulutusi ei kärbitud, veelgi enam, nad kasvasid, kusjuures kui 2007. aastal oli see kasv väga tagasihoidlik (2%), siis 2008. ja 2009. aastal oli kasv eelmise aastaga võrreldes 14%. Rahvuslik valuuta (vonn) oli juba 1997. aastal devalveeritud, nüüd aga "korrigeeriti" selle kurssi veelgi, et saada ekspordieeliseid, ning saavutati tõepoolest majanduse stabiliseerumise ja tööpuuduse vähenemise. Vaatame nüüd, kuidas kõik see mõjutab enesetappe.  Kõigepealt üldine pilt.

Pean tunnistama, et olin rabatud, kui nägin Eestit suitsiidiarvu vähenemise võimsa liidrina OECD maades, ning see tendents säilis ka järgmises aastal, kuid tõin siin ära nimelt selle graafiku, kuna 2010. aasta kohta pole millegipärast märgitud Lõuna-Korea positsiooni. Vaatame siin võrdluseks Eesti ja Lõuna-Korea dünaamikat, kasutades Eesti Statistikaameti ja OECD andmestikku:

Tegelikult piisaks juba sellest , et tunnistada Stuckleri ja Basu tees ümberlükatuks, kuna see on tegelikkusega karjuvas vastuolus.
        Mida siis need üsnagi intrigeerivad näitajad päriselt tähendavad? Kui ma oleksin samasugune , ehkki mitte vasak-, vaid parempoolne šarlatan nagu kõnealuse uurimuse autorid, võiksin väita, et kokkuhoid päästab, avaliku sektori kulutamine aga tapab.  Asi ongi selles, et nagu ma juba eelmises postituses osutasin, ei tohi siin teha ennatlikke järeldusi.
        Esiteks ei tea me, millised faktorid on veel mängus. Mehed ja naised elavad samades sotsiaalmajanduslikes tingimustes, kuid miskipärast tapavad pea kõikides riikides mehed end kordades sagedamini kui naised. Mõjutab kultuuritaust, kliima jne, vrd põhjalikku uurimust sellest, kuidas enesetappude arv aastaaegadest sõltub.
       Teiseks, ja siin räägin juba kui parempoolne poliitik, inimesel on vaba tahe, ja majanduslikud vms põhjused ei mõjuta meie otsuseid vahetult, vaid läbi üsna keeruliste kognitiivsete mehhanismide. Idee, et inimesed tapavad ennast riikliku sektori kokkuhoiu pärast, on iseenesest pehmelt öeldes väga ekstravagantne. Ma kujutan ette, et keegi võib ennast ära tappa seepärast, et tema kallim on ta hüljanud. Teatud pingutusega võin kujutada ette, et otsus võtta enda elu oli motiveeritud eksamil läbikukkumise või töökohast ilmajäämisega, samuti kaardi- või mõne muu hasartmängu tagajärjel tekkinud võla tõttu. Igasuguseid põhjuseid on ehk veelgi, kuid ma tõesti ei kujuta ette, et keegi tapab ennast ära vaid seepärast, et valitsus otsustas kulusid kärpida.
       Viimane tabel näitab enesetappude dünaamikat aastatel 1995-2009 Leedus, Eestis, EL-s keskmiselt ja Kreekas. On selgelt näha, et ka kriisi- ja kokkuhoiuajal on Kreeka enesetappude arv selgelt madalam kui EL keskmine. Lehest saime teada: "Kriisi hind: enesetappude arv on Kreekas kahekordistunud" (tekstist selgub küll, et suurenemine on 40%, aga sellised matemaatilised tehted pole meie ajakirjanduses haruldased). Tõepoolest, 2011 suurenes enesetappude määr Kreekas 40%. St kui aastal 2010 oli 100 000 elaniku kohta neli enesetappu (Euroopa üks madalamaid näitajaid), siis aastal 2011 suurenes see arv kuueni (mis on endiselt üks Euroopa madalamaid) ning statistika seisukohalt ei ole see muutus märkimisväärne.

Kuid tuleme nüüd tagasi Eesti ja Lõuna-Korea juurde. Siiamaani me lähtusime enesestmõistetavana tunduvast arusaamast, et enesetapud on halvad ja nende kasv on ühiskonnas aset leidvate negatiivsete protsesside indikaator. See tundub ju niivõrd ilmne, kuidas siis veel. Siiski ei maksa kiirustada. Kui me vaatame Korea arengut teistes sfäärides, näeme, et see oli üsna positiivne. Veelgi enam, ÜRO koostatud Inimarenguaruandest näeme, et terves reas valdkondades on Lõuna-Korea maailmas kõige kiiremini arenev ning üldine inimarenguindeks (IAI) on Lõuna-Koreal maailmas võimsalt esimene (vrd eriti Fig 2, lk 12; Tab 1.2, lk 27 ja Tab 3.1, lk 64). Teisisõnu, nendel samadel aastatel, kui IAI kasvas 30%, tõusis enesetappude arv 150% võrra.
        Niisiis oleme ringiga tagasi. Kogu pika loo moraali võtaksin kokku kahes punktis. Esiteks, ainuüksi kasinuse määr on nii primitiivne parameeter, et selle käsitlemine ei luba teha mingeid järeldusi sotsiaalpsühholoogia valdkonnas üldse ega seletada enesetapustatistikat. Teiseks, igal asjal on oma hind, ka inimarengul.

Jaak Allik tegi ajaloolise avastuse: "Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile," vastavad väited ei olevat midagi muud kui "lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus". Ega siin midagi öelda mul polegi. Alliku hilisemad seletused ja Mikseri kommentaarid teevad asja veel hullemaks. See pole isegi naljakas, see on sündroom. Olen korduvalt väljendanud, et kaks kolmest Eesti kõige suuremast ohust on Vene oht ja punane oht. Paljud minu tuttavad (vasakpoolsed intellektuaalid) ei taha minuga kuidagi nõustuda: ega see punane küll kuidagi ohtlik ole. Kes ei usu mind, uskugu siis Allikut. Sotsidele ja keskerakondlastele on mul vaid üks palve: rääkige, sõbrad, rääkige...

     (Alljärgnev on vastus Joonasele)
    Kommenteerides minu sissekannet, kirjutab Joonas: "Väita, "et enamik tema [st Breiviki - ML] seisukohti on iseenesest täiesti valed" saab vaid võrdluses täiesti kindla ja igavese teadmise, Tõega. Kui jätta selgitamata, mis on Tõde, jääb see väide tühjaks deklaratsiooniks." Tegelikult olen ma selle kohta juba kirjutanud:   "Eesti kommentaariumides on mitu ärritavat tendentsi. Kaks neist on vastandlikud. Ühelt poolt noritakse sõnade kallal, mida see ja see siis täpselt tähendab, teiselt poolt on aga juurdunud täiesti vale arusaam mõningatest käibeväljenditest." Mul on raske uskuda, et Te ei saa aru, mida ma tsiteeritud lauses tõe all silmas pean, aga edaspidiste arusaamatuste vältimiseks kirjutan lahti, pretendeerimata ei sügavusele ega originaalsusele.
    Euroopalikus mõtteruumis võib eristada kolm põhilist tõekontseptsiooni ning mõningad vahepealsed, kusjuures vaid esimene neist peab silmas tõde ennast (nii et soovi korral võiksin rääkida mitte tõest, vaid Tõest). Teine ja kolmas käsitlevad mitte tõde ennast, vaid tingimusi, millal üks või teine ütlus vastab või ei vasta tõele. 
   

    Alustan teisest, kuna see on põhiline. Tõene ütlus on selline, mis vastab tegelikkusele. Aksioomiks, mida tavaliselt ei formuleerita, on arusaam, et tegelikkus on tõene. See on vanim kontseptsioon, mille formuleering lähtub Aristotelesest: tõde on asjadest rääkimine nii, nagu nad on, ja mitte rääkimine nii, nagu nad ei ole (täpse formuleeringu leiate tema "Metafüüsikast"). Moodsas filosoofias on seda arendanud Bertrand Russell, Alfred Tarski jt. Seda nimetatakse vastavuse või korrespondentsuse tõeteooriaks. Kui ma ütlen, et (praegu) päike paistab, siis see kuulutus vastab tõele, juhul kui (praegu) päike paistab, ja on vale, juhul kui ei paista. Midagi keerulist ma siin ei näe. Võimalike arusaamatuste vältimiseks mainin, et kui muu pole eksplitsiitselt väljendatud, siis lähtun nimelt sellest tõekäsitlusest.
    Ehkki vastavuse tõekäsitlus on intuitiivselt üsna selge, on sellel mitu epistemoloogilist puudust. Neist enamus on seotud keele ambivalentsusega. Nendest puudustest on vaba sidususe ehk koherentsuse tõekäsitlus. Siin on aksioomiks arusaam, et tõde ei ole vastuoluline. Kui keegi teeb oma arutluses loogikavigu, siis selline arusaam ongi vigane, st mitte tõene. Ehkki see kontseptsioon on eelmisega võrreldes palju akuraatsem, on siin kaks põhimõtteliselt puudust. Esiteks ei saa me ühegi ütluse kohta kohe öelda, kas see on tõene või vale, kuna kõik tuletused ei ole korraga ette antud. Seega ei saa öelda, et mingi seisukoht vastab tõele, vaid üksnes, et seni ei ole talle vastuargumenti leitud. Teine probleemidering on seotud Gödeli teoreemiga mittetäielikkusest: ka õiged mittetriviaalsed väited võivad sattuda vastuollu oma tuletustega. Tegelikult teadis seda ohtu juba Wittgenstein: kõik õiged ütlused on triviaalsed. Öeldu ei tähenda aga, et oma arutlustes võib eirata loogikareegleid.

    Ning esimene ja viimane: tõde kui identiteet või see, mida eesti keeles väljendab sõna 'kõhutunne'. Või siis see, mida pidas silmas Martin Luther oma kuulsas ütluses "Hier stehe ich und kann nicht anders". See on tõest kõige sügavam ja kõige kindlam isegi mitte arusaam, vaid tunnetus. See tõde, mis loob minu identiteedi, on tugevam kui mingisugune vastavus mingisugusele tegelikkusele või mingisugused loogikavigurid. Seda tõde - identiteeti - ei saa kontrollida ega tõestada. Ta ei vajagi tõestamist. Seda saab edasi anda ainult läbi kaastunnetamise, usalduse ja usu. Seepärast seostatakse nii mõnigi kord identiteeditõde Jumala tõega. See on ülim tõde ja seda ei saa adekvaatselt sõnades väljendada, sellest saab vaid vaikida, nii nagu Jeesus vaikis vastuseks Pilatuse küsimusele.
    Ka minul on oma arusaamad, mis on seotud nii minu usuga kui identiteediga, kuid oma blogikirjutistes lähtun ma (kui muud ei ole selgelt väljendatud) mitte kõhutundest vaid vastavuse kontseptsioonist.
    P.S. Tuleb öelda ka paar sõna selle kohta, mida ma ei pea tõeks ega tõe tuvastamise meetodiks. See on (ühiskondlik) arvamus. Juba Sokrates vastandas episteme ja doksa, kusjuures ükskõik kui palju inimesi mingisugust doksat jagab, ükskõik kui autoriteetsed nad ka ei ole, tõe seisukohalt ei ole sellel mingit väärtust. Joonas kirjutab: "Teie kinnitus, et see [vabamüürlaste ja templirüütlite seos - ML] on välja mõeldud, põhineb allikatel, mis peavad seda seost kunstlikult konstrueerituks. Nood allikad võivad küll olla mingis (näiteks teaduslikus) mõttes usaldusväärsemad, kuid seost kinnitavaid allikaid on piisavalt. Ehk siis küsimus taandub allikate kättesaadavusele, nende valikule ja sellele, milliseid neist uskuda." Selleks ongi selline ajaloodistsipliin nagu allikakriitika. Lihtsalt öelda: üks arvab nii, teine naa, igaühel oma tõde, on vale.
    "Sioniste ja ristirüütleid ühendab Püha Maa vabastamine islami küüsist ja Vana Testament (viimast, tõsi, tunnustab ka islam). On vale väita, et mingit seost pole." Universumis on kõik seotud, kõik tuleneb kas Suurest Paugust või siis Sõnast, mis oli alguses (on olemas ka teisi variante, mida võib valida vastavalt oma usule ja kõhutundele). Kui ma ütlen, et mingitel asjadel pole seost, pean silmas kausaalset ja materiaalset seost. Kui ma ütlen, et Sulawesi saarel ei ole mingit seost eesti sõnaga 'sulavesi', siis see tähendabki, et ei ole mingit kausaalset ega materiaalset seost vastavate referentide vahel, samas kui neid tähistavad märgid kõlavad küll sarnaselt (st seos nende vahel on vaid juhul, kui neid märke kasutatakse autonüümselt). Antud juhul on seos sionistide ja ristirüütlite vahel metonüümiline, mitte geneetiline.
    "Marksism on selgelt multikultuuriline nähtus." See on juba lihtlabane faktiviga. Marksistlik internatsionalism tähendas just kõikide rahvaste eripära allasurumist ja sulandamist ühtsesse inimkonda. Diskuteeriti isegi teemal, mis keelt see tulevane inimkond peaks rääkima, ning Vene Kodusõja ajal mõningad väeosad, need, mida plaaniti suunata Euroopa vallutamiseks/maailmarevolutsiooni teostamiseks, õppisid sundkorras esperantot. Multikulturalismi teooria lätted on aga sügavalt kodanlikud.