Mul on ülimalt hea meel, et meie president kohtus dalai-laamaga, näidates üles nii riigimeheliku tarkust kui kodanikujulgust. Jagan täiel määral tema seisukohta: “Tiibeti religioosne ja kultuuriline omapära on unikaalne ning selle hoidmine ja tulevastele põlvkondadele säilitamine on üks meie ajastu humanistlikke ülesandeid.”
Siiski jääb üks asi kripeldama.
"President Toomas Hendrik Ilves kinnitas täna [st eile - ML] dalai-laama Tenzin Gyatsole, et Eesti riik jätkuvalt toetab ühe Hiina poliitikat."
Eestis on tekkimas uus stamp: Tiibeti iseseisvus vs ühe Hiina poliitika. Selle autoriks on arvatavasti Riigikogu Tiibeti toetusrühm, kes oma 2007. aasta avalduses kutsus Eestit üles loobuma ühe Hiina poliitikast. Selle aasta veebruaris esines vastava formuleeringuga ka peaminister Andrus Ansip; ajakirjandus tiražeeris seda hoolikalt ja nüüd siis esines selle ebaõnnestunud väljaütlemisega ka president Ilves.
Kuna sellistes kättesaadavates allikates nagu Eesti Wikipedia vastavaid materjale ei ole, lubage mul tõlkida esimese lause inglise wikist:
"Ühe Hiina poliitika osutab poliitikale või ideoloogiale, mille kohaselt on vaid üks riik nimega "Hiina", hoolimata sellest, et eksisteerib kaks valitsust, mis väidavad end olevat "Hiina" [valitsused]." Edasi saame lugeda, et 1992. aastal Hiina Kommunistlik Partei ja Taiwani valitsev erakond Kuomindang jõudsid samuti selles küsimuses üksmeelele: on olemas ainult üks Hiina, lahkarvamused aga puudutasid vaid seda, kumb valitsus on Hiina seaduslik esindaja.
Veidi ajaloost. Kui 1945. aastal moodustati ÜRO, siis oli selle asutajaliikmeks ka Hiina, mida esindas Taiwani Hiina Vabariik, aga mitte kontintentaalne Hiina Rahvavabariik. Taiwan esindas Hiinat nii Peaassamblees kui ka Julgeolekunõukogus, kusjuures oli koos Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaaga üks viiest alalisest liikmest, kes omasid vetoõigust. Selline olukord kestis kuni 1971. aastani, kui Taiwan arvati ÜROst välja ning asendati Hiina Rahvavabariigiga. Selle otsuse taga oli ennekõike tolleaegne USA president Richard Nixon. Mäletan hästi oma nördimust, koguni raevu. Küsisin isalt, miks nad nii teevad. "Sellepärast, et litsid," vastas ta.
Mis aga puudutab Tiibeti küsimust, siis Tiibet ei ole kunagi tahtnud olla Hiina, ei esimene, teine ega kolmas. Tiibet tahab olla ja jääda Tiibetiks. Nii nagu 20 aastat tagasi ei tahtnud Eesti olla teine Nõukogude Liit ega teine Venemaa, vaid üksnes Eesti. Arvan, et meil ei ole mõtet õpetada nii vanu rahvaid nagu hiinlased ja tiibetlased, kuidas oma riigiasju korraldada, kuid meie moraalne kohus on väljendada seisukohta, et praegune olukord inimõiguste osas Tiibetis ei ole vastuvõetav.
Siiski jääb üks asi kripeldama.
"President Toomas Hendrik Ilves kinnitas täna [st eile - ML] dalai-laama Tenzin Gyatsole, et Eesti riik jätkuvalt toetab ühe Hiina poliitikat."
Eestis on tekkimas uus stamp: Tiibeti iseseisvus vs ühe Hiina poliitika. Selle autoriks on arvatavasti Riigikogu Tiibeti toetusrühm, kes oma 2007. aasta avalduses kutsus Eestit üles loobuma ühe Hiina poliitikast. Selle aasta veebruaris esines vastava formuleeringuga ka peaminister Andrus Ansip; ajakirjandus tiražeeris seda hoolikalt ja nüüd siis esines selle ebaõnnestunud väljaütlemisega ka president Ilves.
Kuna sellistes kättesaadavates allikates nagu Eesti Wikipedia vastavaid materjale ei ole, lubage mul tõlkida esimese lause inglise wikist:
"Ühe Hiina poliitika osutab poliitikale või ideoloogiale, mille kohaselt on vaid üks riik nimega "Hiina", hoolimata sellest, et eksisteerib kaks valitsust, mis väidavad end olevat "Hiina" [valitsused]." Edasi saame lugeda, et 1992. aastal Hiina Kommunistlik Partei ja Taiwani valitsev erakond Kuomindang jõudsid samuti selles küsimuses üksmeelele: on olemas ainult üks Hiina, lahkarvamused aga puudutasid vaid seda, kumb valitsus on Hiina seaduslik esindaja.
Veidi ajaloost. Kui 1945. aastal moodustati ÜRO, siis oli selle asutajaliikmeks ka Hiina, mida esindas Taiwani Hiina Vabariik, aga mitte kontintentaalne Hiina Rahvavabariik. Taiwan esindas Hiinat nii Peaassamblees kui ka Julgeolekunõukogus, kusjuures oli koos Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaaga üks viiest alalisest liikmest, kes omasid vetoõigust. Selline olukord kestis kuni 1971. aastani, kui Taiwan arvati ÜROst välja ning asendati Hiina Rahvavabariigiga. Selle otsuse taga oli ennekõike tolleaegne USA president Richard Nixon. Mäletan hästi oma nördimust, koguni raevu. Küsisin isalt, miks nad nii teevad. "Sellepärast, et litsid," vastas ta.
Mis aga puudutab Tiibeti küsimust, siis Tiibet ei ole kunagi tahtnud olla Hiina, ei esimene, teine ega kolmas. Tiibet tahab olla ja jääda Tiibetiks. Nii nagu 20 aastat tagasi ei tahtnud Eesti olla teine Nõukogude Liit ega teine Venemaa, vaid üksnes Eesti. Arvan, et meil ei ole mõtet õpetada nii vanu rahvaid nagu hiinlased ja tiibetlased, kuidas oma riigiasju korraldada, kuid meie moraalne kohus on väljendada seisukohta, et praegune olukord inimõiguste osas Tiibetis ei ole vastuvõetav.
RSS Feed
