Eelmises postituses paljastasin Delfis publitseeritud valed, kusjuures probleem ei olnud sugugi vähetähtis: tegemist on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimusega, mille New York Times'is püstitasid David Stuckler ja Sanjay Basu. See teema sai kummalise järelkaja, nimelt avaldas EPL-Delfi intervjuu Stuckleriga, kusjuures kaks ajakirjaniku küsimust praktiliselt kattusid minu etteheitega.
Niisiis, tuletame meelde probleemi. Stuckleri ja Basu raamat ja artiklid kuuluvad uudsesse teadusvaldkonda, mille nimi on keha ökonoomika ja mis on mõeldud paiknema meditsiini, majanduse ja sotsioloogia piirimail. Autorite põhitees on väga lihtne ja see on formuleeritud juba nii intervjuu kui ka artikli ja raamatu pealkirjas: kasinus tapab. Sealjuures rõhutavad autorid eraldi, et see, mis tapab, k.a see, mis viib enesetappudeni, ei ole majanduslik surutis, vaid nimelt eelarvekärped.
Tõsiasi, et majanduslikud raskused, ennekõike töötus, kuuluvad enesetappude kasvu soodustavate faktorite hulka, on üldteada, kuid Stuckler ja Basu väidavad midagi muud. Tapab mitte majandussurutis ja isegi mitte langus, vaid nimelt kasinus: 'Recessions can hurt, but austerity kills'. Peab ütlema, et see uudne ja ambitsioonikas tees mitte üksnes ei leia tõestust, vaid puudub isegi katse seda teha. See jääb puhtalt deklaratiivsele tasandile.
Kuidas sellist asja saaks tõestada? Mina ei ole sotsioloog, ent kui minu ette pandaks selline ülesanne, siis võtaksin välja kõikide kriisis olevate ühiskondade andmestiku (WHO koduleheküljel on see olemas) ning jaotaksin need kahte gruppi: esimesed, kus kriisiga on püütud võidelda kokkuhoiu abil, ning teised, kus on kasutusele võetud muud meetodid, need, mida soovitab näiteks Paul Krugman ja mis on ilmselt ka meeltmööda antud loosungi autorile. Hüpotees oleks aktsepteeritav, juhul kui mitte kõigis, siis valdavas osas kasinusmeetmeid rakendatud riikides oleks näha märkimisväärset enesetappude tõusu. Ning vastupidi, kui näeme, et erinevused ei ole statistiliselt relevantsed või on seaduspärasused hoopis teistsugused, siis tuleb kõlavast hüpoteesist loobuda.
Vaatame nüüd andmeid. Seekord ei kasuta ma WHO, vaid OECD statistikat (mis omakorda kasutab Eurostati admeid; on väikesed erinevused analüüsi metoodikas, kuid põhimõtteliselt langevad OECD andmed WHO omadega kokku). Valisin selle postituse jaoks OECD andmed, kuna need on mugavamalt esitatud.
Et mitte liiga kaugele minna, võtame üheks näiteks Eesti, kuna seda tuuakse paljudes publikatsioonides esile kasinuspoliitika musternäitena. Võrdleme seda Lõuna-Koreaga, mida võib jällegi pidada teistsuguse poliitika malliks. Lõuna-Koreas oli riiklik sektor majanduses üsna tugevalt esindatud, ent alates 2007. aastast hakkas valitsus veel aktiivsemalt majandusse sekkuma. Riikliku sektori kulutusi ei kärbitud, veelgi enam, nad kasvasid, kusjuures kui 2007. aastal oli see kasv väga tagasihoidlik (2%), siis 2008. ja 2009. aastal oli kasv eelmise aastaga võrreldes 14%. Rahvuslik valuuta (vonn) oli juba 1997. aastal devalveeritud, nüüd aga "korrigeeriti" selle kurssi veelgi, et saada ekspordieeliseid, ning saavutati tõepoolest majanduse stabiliseerumise ja tööpuuduse vähenemise. Vaatame nüüd, kuidas kõik see mõjutab enesetappe. Kõigepealt üldine pilt.
Niisiis, tuletame meelde probleemi. Stuckleri ja Basu raamat ja artiklid kuuluvad uudsesse teadusvaldkonda, mille nimi on keha ökonoomika ja mis on mõeldud paiknema meditsiini, majanduse ja sotsioloogia piirimail. Autorite põhitees on väga lihtne ja see on formuleeritud juba nii intervjuu kui ka artikli ja raamatu pealkirjas: kasinus tapab. Sealjuures rõhutavad autorid eraldi, et see, mis tapab, k.a see, mis viib enesetappudeni, ei ole majanduslik surutis, vaid nimelt eelarvekärped.
Tõsiasi, et majanduslikud raskused, ennekõike töötus, kuuluvad enesetappude kasvu soodustavate faktorite hulka, on üldteada, kuid Stuckler ja Basu väidavad midagi muud. Tapab mitte majandussurutis ja isegi mitte langus, vaid nimelt kasinus: 'Recessions can hurt, but austerity kills'. Peab ütlema, et see uudne ja ambitsioonikas tees mitte üksnes ei leia tõestust, vaid puudub isegi katse seda teha. See jääb puhtalt deklaratiivsele tasandile.
Kuidas sellist asja saaks tõestada? Mina ei ole sotsioloog, ent kui minu ette pandaks selline ülesanne, siis võtaksin välja kõikide kriisis olevate ühiskondade andmestiku (WHO koduleheküljel on see olemas) ning jaotaksin need kahte gruppi: esimesed, kus kriisiga on püütud võidelda kokkuhoiu abil, ning teised, kus on kasutusele võetud muud meetodid, need, mida soovitab näiteks Paul Krugman ja mis on ilmselt ka meeltmööda antud loosungi autorile. Hüpotees oleks aktsepteeritav, juhul kui mitte kõigis, siis valdavas osas kasinusmeetmeid rakendatud riikides oleks näha märkimisväärset enesetappude tõusu. Ning vastupidi, kui näeme, et erinevused ei ole statistiliselt relevantsed või on seaduspärasused hoopis teistsugused, siis tuleb kõlavast hüpoteesist loobuda.
Vaatame nüüd andmeid. Seekord ei kasuta ma WHO, vaid OECD statistikat (mis omakorda kasutab Eurostati admeid; on väikesed erinevused analüüsi metoodikas, kuid põhimõtteliselt langevad OECD andmed WHO omadega kokku). Valisin selle postituse jaoks OECD andmed, kuna need on mugavamalt esitatud.
Et mitte liiga kaugele minna, võtame üheks näiteks Eesti, kuna seda tuuakse paljudes publikatsioonides esile kasinuspoliitika musternäitena. Võrdleme seda Lõuna-Koreaga, mida võib jällegi pidada teistsuguse poliitika malliks. Lõuna-Koreas oli riiklik sektor majanduses üsna tugevalt esindatud, ent alates 2007. aastast hakkas valitsus veel aktiivsemalt majandusse sekkuma. Riikliku sektori kulutusi ei kärbitud, veelgi enam, nad kasvasid, kusjuures kui 2007. aastal oli see kasv väga tagasihoidlik (2%), siis 2008. ja 2009. aastal oli kasv eelmise aastaga võrreldes 14%. Rahvuslik valuuta (vonn) oli juba 1997. aastal devalveeritud, nüüd aga "korrigeeriti" selle kurssi veelgi, et saada ekspordieeliseid, ning saavutati tõepoolest majanduse stabiliseerumise ja tööpuuduse vähenemise. Vaatame nüüd, kuidas kõik see mõjutab enesetappe. Kõigepealt üldine pilt.
Muutus suitsiidistatistikas (1995-2009; OECD andmed)
Pean tunnistama, et olin rabatud, kui nägin Eestit suitsiidiarvu vähenemise võimsa liidrina OECD maades, ning see tendents säilis ka järgmises aastal, kuid tõin siin ära nimelt selle graafiku, kuna 2010. aasta kohta pole millegipärast märgitud Lõuna-Korea positsiooni. Vaatame siin võrdluseks Eesti ja Lõuna-Korea dünaamikat, kasutades Eesti Statistikaameti ja OECD andmestikku:
Suitsiidide dünaamika Eestis ja Lõuna-Koreas (1995-2010)
Tegelikult piisaks juba sellest , et tunnistada Stuckleri ja Basu tees ümberlükatuks, kuna see on tegelikkusega karjuvas vastuolus.
Mida siis need üsnagi intrigeerivad näitajad päriselt tähendavad? Kui ma oleksin samasugune , ehkki mitte vasak-, vaid parempoolne šarlatan nagu kõnealuse uurimuse autorid, võiksin väita, et kokkuhoid päästab, avaliku sektori kulutamine aga tapab. Asi ongi selles, et nagu ma juba eelmises postituses osutasin, ei tohi siin teha ennatlikke järeldusi.
Esiteks ei tea me, millised faktorid on veel mängus. Mehed ja naised elavad samades sotsiaalmajanduslikes tingimustes, kuid miskipärast tapavad pea kõikides riikides mehed end kordades sagedamini kui naised. Mõjutab kultuuritaust, kliima jne, vrd põhjalikku uurimust sellest, kuidas enesetappude arv aastaaegadest sõltub.
Teiseks, ja siin räägin juba kui parempoolne poliitik, inimesel on vaba tahe, ja majanduslikud vms põhjused ei mõjuta meie otsuseid vahetult, vaid läbi üsna keeruliste kognitiivsete mehhanismide. Idee, et inimesed tapavad ennast riikliku sektori kokkuhoiu pärast, on iseenesest pehmelt öeldes väga ekstravagantne. Ma kujutan ette, et keegi võib ennast ära tappa seepärast, et tema kallim on ta hüljanud. Teatud pingutusega võin kujutada ette, et otsus võtta enda elu oli motiveeritud eksamil läbikukkumise või töökohast ilmajäämisega, samuti kaardi- või mõne muu hasartmängu tagajärjel tekkinud võla tõttu. Igasuguseid põhjuseid on ehk veelgi, kuid ma tõesti ei kujuta ette, et keegi tapab ennast ära vaid seepärast, et valitsus otsustas kulusid kärpida.
Viimane tabel näitab enesetappude dünaamikat aastatel 1995-2009 Leedus, Eestis, EL-s keskmiselt ja Kreekas. On selgelt näha, et ka kriisi- ja kokkuhoiuajal on Kreeka enesetappude arv selgelt madalam kui EL keskmine. Lehest saime teada: "Kriisi hind: enesetappude arv on Kreekas kahekordistunud" (tekstist selgub küll, et suurenemine on 40%, aga sellised matemaatilised tehted pole meie ajakirjanduses haruldased). Tõepoolest, 2011 suurenes enesetappude määr Kreekas 40%. St kui aastal 2010 oli 100 000 elaniku kohta neli enesetappu (Euroopa üks madalamaid näitajaid), siis aastal 2011 suurenes see arv kuueni (mis on endiselt üks Euroopa madalamaid) ning statistika seisukohalt ei ole see muutus märkimisväärne.
Mida siis need üsnagi intrigeerivad näitajad päriselt tähendavad? Kui ma oleksin samasugune , ehkki mitte vasak-, vaid parempoolne šarlatan nagu kõnealuse uurimuse autorid, võiksin väita, et kokkuhoid päästab, avaliku sektori kulutamine aga tapab. Asi ongi selles, et nagu ma juba eelmises postituses osutasin, ei tohi siin teha ennatlikke järeldusi.
Esiteks ei tea me, millised faktorid on veel mängus. Mehed ja naised elavad samades sotsiaalmajanduslikes tingimustes, kuid miskipärast tapavad pea kõikides riikides mehed end kordades sagedamini kui naised. Mõjutab kultuuritaust, kliima jne, vrd põhjalikku uurimust sellest, kuidas enesetappude arv aastaaegadest sõltub.
Teiseks, ja siin räägin juba kui parempoolne poliitik, inimesel on vaba tahe, ja majanduslikud vms põhjused ei mõjuta meie otsuseid vahetult, vaid läbi üsna keeruliste kognitiivsete mehhanismide. Idee, et inimesed tapavad ennast riikliku sektori kokkuhoiu pärast, on iseenesest pehmelt öeldes väga ekstravagantne. Ma kujutan ette, et keegi võib ennast ära tappa seepärast, et tema kallim on ta hüljanud. Teatud pingutusega võin kujutada ette, et otsus võtta enda elu oli motiveeritud eksamil läbikukkumise või töökohast ilmajäämisega, samuti kaardi- või mõne muu hasartmängu tagajärjel tekkinud võla tõttu. Igasuguseid põhjuseid on ehk veelgi, kuid ma tõesti ei kujuta ette, et keegi tapab ennast ära vaid seepärast, et valitsus otsustas kulusid kärpida.
Viimane tabel näitab enesetappude dünaamikat aastatel 1995-2009 Leedus, Eestis, EL-s keskmiselt ja Kreekas. On selgelt näha, et ka kriisi- ja kokkuhoiuajal on Kreeka enesetappude arv selgelt madalam kui EL keskmine. Lehest saime teada: "Kriisi hind: enesetappude arv on Kreekas kahekordistunud" (tekstist selgub küll, et suurenemine on 40%, aga sellised matemaatilised tehted pole meie ajakirjanduses haruldased). Tõepoolest, 2011 suurenes enesetappude määr Kreekas 40%. St kui aastal 2010 oli 100 000 elaniku kohta neli enesetappu (Euroopa üks madalamaid näitajaid), siis aastal 2011 suurenes see arv kuueni (mis on endiselt üks Euroopa madalamaid) ning statistika seisukohalt ei ole see muutus märkimisväärne.
Kuid tuleme nüüd tagasi Eesti ja Lõuna-Korea juurde. Siiamaani me lähtusime enesestmõistetavana tunduvast arusaamast, et enesetapud on halvad ja nende kasv on ühiskonnas aset leidvate negatiivsete protsesside indikaator. See tundub ju niivõrd ilmne, kuidas siis veel. Siiski ei maksa kiirustada. Kui me vaatame Korea arengut teistes sfäärides, näeme, et see oli üsna positiivne. Veelgi enam, ÜRO koostatud Inimarenguaruandest näeme, et terves reas valdkondades on Lõuna-Korea maailmas kõige kiiremini arenev ning üldine inimarenguindeks (IAI) on Lõuna-Koreal maailmas võimsalt esimene (vrd eriti Fig 2, lk 12; Tab 1.2, lk 27 ja Tab 3.1, lk 64). Teisisõnu, nendel samadel aastatel, kui IAI kasvas 30%, tõusis enesetappude arv 150% võrra.
Niisiis oleme ringiga tagasi. Kogu pika loo moraali võtaksin kokku kahes punktis. Esiteks, ainuüksi kasinuse määr on nii primitiivne parameeter, et selle käsitlemine ei luba teha mingeid järeldusi sotsiaalpsühholoogia valdkonnas üldse ega seletada enesetapustatistikat. Teiseks, igal asjal on oma hind, ka inimarengul.
Niisiis oleme ringiga tagasi. Kogu pika loo moraali võtaksin kokku kahes punktis. Esiteks, ainuüksi kasinuse määr on nii primitiivne parameeter, et selle käsitlemine ei luba teha mingeid järeldusi sotsiaalpsühholoogia valdkonnas üldse ega seletada enesetapustatistikat. Teiseks, igal asjal on oma hind, ka inimarengul.
RSS Feed