Korruptsioon kui julgeolekurisk

4/9/2014

Viimase paari kuu sündmused Ukrainas ja veel mõningates Venemaa naaberriikides tuletavad eriti eredalt meelde vana tõe: kui tahad vaenlast hävitada, korrumpeeri ta. Juba kuulus Vene väejuht Kutuzov saatis enne iga lahingut türklastega nende väejuhile rikkalikke kingitusi (veel sajand varem otsustas Peeter I hiiglasliku altkäemaksuga juba sisuliselt Türgi vägedele kaotatud sõja saatuse). Ka uuemal ajal on sagedane skeem järgmine: alguses korrumpeeritakse rivaali eliit, siis korraldatakse provokatsioone ning nendele järgneb sõjaline agressioon. Ukraina sündmused on sellest peaaegu et musternäide. Kuid kahjuks mitte ainult need. Terve rida lääne liidreid on Putinit otseselt või kaudselt toetanud. Ning peaaegu alati on tegemist inimestega, kellel on mängus suured isiklikud huvid, nagu nt Saksamaa ekskantsler Schröder. Paraku on selliseid inimesi ka Eestis ja seda ka tipp-poliitikute seas.

"... ja kolmandik sulas"

Tallinna linnapea aastaid väldanud kahtlased tehingud ei kujuta endast mitte üksnes moraalset või isegi juriidilist probleemi, vaid olulist julgeolekuriski.

10 Comments

Mart

4/9/2014 11:52:23 pm

ajaloospiraali võrra tagasi võttes leiame endiltki tegelased, kelle võimalik mõjutatavus korruptiivsuse läbi 1940 aastail vajaks omaette ja põhjalikku avalikku "kohtuprotsessi", läbiarutamist, et vabaneda kahtluse mürgisest vinest.

Jumala Saadik

4/12/2014 03:16:49 am

Härra Lotman - miks teie blogi nii kahvatu välja näeb ja küljenduse poolest nii kehvasti liigendatud? Nende puuduste tõttu on siinset teksti jube ebamugav lugeda.

Veiko

4/12/2014 04:34:57 pm

Võib-olla sulle oleks vaja teha multifilm igast teemast, et sa end koduselt tunneks.

4/13/2014 01:21:09 am

Asi on vist selles, et ma olen ise väga kahvatu ja igav inimene. Kuid sellel on ka positiivseid tagajärgi. Kui minuga samasse ruumi lendab kogemata kärbes, siis sureb ta igavusse.

saadikule

4/13/2014 04:37:52 am

...kas kõik kommentaariumid on juba ammendatud, et on tingimata ka siia vaja irisema tulla?!

Juhan Lichfeld ("Jaagup")

4/28/2014 08:41:33 pm

Kes pani pihta OTSIKASTI?

Sain äsja kõva kõhutäie naerda. Nimelt õnnestus minul (kui praegusel kommenteerijal) korraks peavoolumeediasse läbi murda, ning, nagu kapsaaeda karanud kits, lugesin ahnelt ka kõiki kommentaare. Üks neist väitis, et säärase nimega isikut, nagu seisis EPL-i 'Lugeja kirja' all, Eesti Vabariigis ei ole.
Mida nüüd nime väljale märkida -- tulnukas? Vaim?
Siiski (õigustuseks hr. M. Lotmani sõnad, et kommentaaril olgu eelkõige sisu, munder pole nii tähtis) kurdan minagi oma muret:
ei leia siit ajaveebist OTSINGUKASTIKEST. Oleks nagu varemalt olnud...

4/29/2014 04:02:14 am

Ekstra Teie jaoks lisasin.

Anonüümsete kommentaariumide ja kõikvõimalike taevaste ja maiste saadikute kaitseks

4/29/2014 04:38:34 am

Mäletan, et selle blogi pidaja, austatud ML on kusagil maininud, et üks tema hobi või huviala on netikommentaariumid. Semiootilisest vaatevinklist mõistagi. Ma kahtlen sügavasti, kas järgnevas mõtiskluses on midagi semiootiliselt olulist. Siinkohal tunnistan ausalt, et erinevalt näiteks erirelatiivsusteooriast ei ole ma õieti aru saanud semiootika mõiste sisust. Selles mõttes on praegune kommentaar nagu kirvega kure sihtimine. Siiski tänan selle mahutamise lahke võimaluse eest!
Niisiis, võtsin kuu aega hoogu, lihvisin iga artikli lauset, lõiku. Ehitasin (küll poolintuitiivselt) üles nagu õpiku järgi: sissejuhatus, pinge tõus, meeldejääv, puändikas lõpp. Ajastasin täpselt sündmuse aastapäevale. Kompasin ühte toimetust, siis ründasin teist. Sain sisse! Ilmus küll rubriigis „Lugeja kirjutab”, ja võimalik, et paberväljaandesse ei mahtunudki. Kuid üksnes 1/3 kärbiti (olulisim osa, aga olgu pealegi...).
Mul on 1,5 kõrgharidust, kindlasti ka mõned vaimutöö geenid, olen treeninguks kirjutanud sahtlisse (või toimetuse prügikasti) tosinkond artiklit.
Toimetuses istuvad noored poisid (kelledest, müts maha, mitmed käinud kriisikolletes.) Teevad ka ise sageli tühje sõnu, aga mina tunnen end nendega suheldes ikka umbes nagu Eesti Venemaaga. Kui ennast peaksin liiga kehtestama, siis võidakse üldse ignoreerida – oota piirilepinguga järgmist aastat.
Kui suur šanss on ühel keskmisel neti-kommenteerijal avaldada elu jooksul üks arvamusnupuke vabariiklikus päevalehes? Vast umbes nagu minul pääseda iluvõimlemise kvalifikatsioonivõistlusele. Kas ei ole juba üksi see frustreeriv? Lugeda kogu elu teiste heietusi, ise saades vaid saunas või suitsutoas suud pruukida. Aga siirast muret tunnevad kõik. Võib-olla on need kurikuulsad kommentaariumid mingi päästeventiil? (Kuniks nad ei kutsu otse üles kedagi konkreetselt maha lööma.)
Iga kirjutaja sõna vaetakse läbi. Iga mõtte- ja tundenüanss. Kui minus oli raas edevust, ninatarkust, üleolevust, siis see peegel ei varja, ei ilusta midagi.
Samas see on mingi täiesti ebatõenäosuslik kohtumine. Inimestega teisest maa nurgast, keda ei kohta ilmsi võib-olla kunagi. Kaasmaalastega, kellest muidu marsin vaikides mööda. Ehk avan ukse, pakun istet, kuid see on ka kõik.
Ehk aitavad need siiruviirulised, armastatud ja põlatud kommentaariumid mingilgi määral leevendada võõrandumist linnastunud ühiskonnas, kompenseerida seda, et mitte kõik ei ole eraelus ega ametielus võrdselt edukad.

Krrdi krrt, see kommenteerimiskastike peab ka nii tilluke olema!

Aga meie armsa pealinnapeaga on mul oma suhe: alati, kui vaatan ta fotot, tuleb miskipärast naer peale. (Välja arvatud siis, kui räägiti ta südamehaigusest.) Ei oska seletada, umbes nagu näeksin surnuist üles tõusnuna Kibuspuud ja Krjukovit paaris. (Sellega ei taha sugugi alaväärtustada nonde panust tõsisesse draamasse). Aga see hr. Savisaare isik koos haritud eestlaste poolse põlgusega... on kuidagi vabastav. Teda ei oskakski vihata. Nagu ei saa vihata jõulutaati. Isegi kui ta teeks kingikoti rahaks... Kui ta ka Eesti hõberublade eest ära annaks...
Putin teeb mind kurvaks. Savisaar vabastab. Ma ei tea, mis ta mõtleb. Mitu % on temas siirust. Aga ta on ka nagu mingi ülijuhtivast sulamist piksevarras. Eestlaste pattude jaoks. Venemaa ilusate ja vähemilusate lootuste jaoks.
Annaks Jumal Sulle, Edgar, elupäevi ja tervist. Ja Mišale. Ja Vovale. (Näe, võisin kirjutada Jumal suure tähega. Ajalehes oleks kohe ära parandatud.) Elagu vabad kommentaariumid!

Klenski kaitseks. Savisaare kaitseks. Putini kaitseks.

4/29/2014 06:26:31 am

(kommentaar, millest erilist loogikat ei tasu otsida)

Hiljuti hakkas huvi pakkuma Dmitri Klenski isik. Lugesin ja vaatasin saateid järele. Mees sai Pronksiööde järel nii palju kloppida, et lõpuks vist pettus natuke Eestis, vähemalt selle meedias ja mõnes asutuses. Alusetud, fabritseeritud süüdistused, nagu oleks meil Stalini aeg -- kui õiget süüdlast kätte ei õnnestu saada, siis võtame esimese sobiva.
Klenski visati ka Keskerakonnast välja. Mulle on jäänud mulje (ja see võib olla ekslik), et see Venemaa käsilaseks peetud mees on tegelikult sellisest harvaesinevast tüübist, kes järgib oma sisemist tõde. See ei pruugi kokku langeda 100 % meie omaga, aga ta järgib seda. See on olemas. Ja hakkas kohutavalt kahju, et Eesti võib olla kaotanud veel ühe haritud ja targa võimaliku liitlase.
D. Klenski väitis, et on rumalus rääkida Savisaarest kui Venemaa agendist. (Kui, siis on ta rafineeritud topeltagent.)
Ja ma jäin Dmitrit uskuma. (Tal on küllap ka isiklikke kokkupuuteid, mida siinkirjutajal pole.)
Aga meie ajul on kuratlik kalduvus inimesi ära lahterdada. Ja enam ei loe ükski lisa infobait.
Ma ei või inimesena väita surmkindlalt, et Savisaar on tegelikult rahvuslane. Aga midagi selle ninasarviku iseka koore all müstilist on. Ta on liiga kange iseloomuga, et pühenduda Ramzan Kadõrovi sarnaselt oma "rahva teenimisele". Et kui õnnestuks lahutada hetkeks E.S-i inimlikust nurgelisest loomusest maha isiklik tähelepanusoov ja teatav kibestumuski võib-olla, siis jääb alles pigem Vargamäe Andres või Andrus Veerpalu.
See on viimasel ajal niisugune sisemine tunne, põhjendada loogiliselt ma ei oska. Ja et üritamata mõista, mõistame ta aprioorselt hukka. Reetmises. Kusjuures ma ei tahaks teda inimesena idealiseerida. Aga reeturiks teda nimetama ei nõustu. Isegi omaenda väikese hea nime olen valmis mängu panema.
Et kui Venemaa on katsumus, siis Savisaar on õnnistus.
Kui ka mitte otse ja arusaadavalt, siis õpetab ta midagi väga olulist.
Ja kui ta ka peaks kunagi niivõrd kibestuma, et hülgab oma rahvuse, siis on meil selles oma kaasosa. Aga ma ei arva seda praegu võimalikuks. Usun Sinusse selleks liiga palju, Edgar. Usun!

Usun õigupoolest ka Vladimir Vladimirovitšisse. Viimasel ajal enam, kui varem.
Hiljuti vaevas mind mitu päeva küsimus, kas Venemaa presidendi mure siinse vene elanikkonna pärast on siiras, et kas see pidev diskrimineerimisele rõhumine lähtub siirast murest, mitte ei ole vaid ettekääne, et teravdada suhteid jne. jne.
Seejärel nägin temaga kohtumist unes. Ärgates kõlas kõrvus "Da, Tõ prav."
Võib-olla vajab siinkirjutaja teatavaid ravimeid... Võib-olla. Kuid unenäod on tal muidu alati emakeelsed või ilma, et oleks võimalik keelt määratleda.
Näete, kuidas mulle isiklikult on Venemaa õnnistus, Putin on õnnistus. Muidu polekski ma hea M.L.-i blogisse süüvinud. Ei teakski, kuidas ta vanaisa ei elanud üle Leningradi blokaadi. Või, mingis mõttes just elas. Tänu sellele elabki edasi, rohkem kui muidu oleks ihukujulisena elanud.

Jaagup

4/29/2014 10:43:37 pm

Hea blogiruum!
Võimalik, et olen ületanud selliste "lohesabadega" Sinu jaoks sündsuse piiri. Ehk andestad, piiritu, hoomamatu ruum! Ma tegelikult väga hindan Sinu kui dimensiooni olemasolu. Avalik ruum, samas pealetükkimatult kommentaaride tagasihoidliku kirje all peidus. Väga väike võimalus, et keegi lööb malakaga. Vähemalt ei tehta kambakat! Nimetame näiteks seda blogoteraapiaks. Või sõbraliku, toetava arvamusavaldamise kooliks.
Ma tegelikult "kaitsesin", minnes ehk liigagi hoogu, mõningaid poliitikuid eelmises kommentaaris, kuid siiski teatud tagamõttega. Jättes emotsioonid, tahaksin neid ja paljusid teisi hoida asjatu demoniseerimise eest. (Siin blogis seda piiri vist veel pole ületatud.) Kuid see oht on alati olemas. Et me rõhutame isikutes negatiivseid jooni, ja seejärel, nagu nõiaväel, need ajapikku tõepoolest ilmnevad, kinnistuvad, ajapikku võimenduvad neis. Nad kibestuvad, asuvad kaitsesse, võitlusse. Me KUJUNDAME nad deemoniteks. Kui väga tahta ja pingutada, siis me saame lõpuks omale Savisaar-deemoni, Putin-deemoni, Putinoid-deemonid jt.
Ühes ääres varitseb meid naiivsus, teises deemonite juurde loomine. Kusjuures viimane, arvan, on ohtlikum.
Eesti saatuse jaoks on hetkel, minu praeguse aruaasaama järgi, käsitletud küsimusel president Putini inimlikust siirusest võtmetähendus. (Kui lähtuda a priori sellest, et tema mure siinse venekeelse elanikkonna õiguste suhtes on ebasiiras, lihtsalt ettekääne, et taastada mingeid kujutluslikke või ajaloolisi impeeriumi piire, või et kindlustada tema enda koht Peeter Suure jt. kõrval, siis võiksime tõdeda, et teha pole pehmete vahenditega suurt midagi).
Loodan, et järgnev võrdlus ei riiva kellegi usku.
Venemaa on kui Kristus. Putin aga Peetrus. Kes ohustab tema Issanda heaolu, sel on ta valmis maha raiuma kõrva.
See on tema Issand. Ta missioon on Tema teenimine. Uskudes, et just tema suudab teha seda kõigist paremini. Just tema teab, mis on parim Issanda ohutuse tagamiseks. Olgu need siis vene vähemuskogukonnad Baltikumis. Vene sõjaväebaasid Sevastoopolis. Sõjatehased Ida-Ukrainas. Kui Õpetaja turvalisust peaks hakkama varitsema tõsine oht, siis on ta valmis kõike välja pannes sekkuma. Vajadusel ohverdades veidi Issanda verd, rahakassa sisu jne.
Ja vat kui sellest lähtepunktist vaadata, siis on temaga võimalik teha leppeid. Nüüd võib-olla küsitaks, et mida maksid ta jaoks Krimmi puudutavad lepped. Kuid, et ohus oli Issanda Ihu julgeolek (Sevastoopoli sõjaväebaaside lepingud natostumas Ukrainaga), siis need tõepoolest ei maksnud enam midagi.
Kui Eesti suudaks ükskord tagada tema Issanda Ihu osa heaolu Peetruse SUBJEKTIIVSE TAJU jaoks piisaval määral, siis ta oma mõõka ei tõsta. Milleks vehkida sellega tühja? Riskida igasugu rahvusvaheliste pahandustega, rahanduskriisiga jms. Vähemalt mitte Baltikumi ega Poola vastu. (Kaukaasiat kui territooriumit tajub ta Ihu osana, seda näitas ajalugu. Krimmi kui territooriumit ehk samuti. Kuid, mis puutub Ida-Ukrainasse, siis, näib, et pigem on selle pärast võitlus seotud ohuga, et maidanlaste ainuvõimu korral võib selle venekeelset rahvaosa hakata varitsema diskirimineerimine, ja samuti võib ohtu sattuda sõjatehaste toodanguga varustatus.
Ei pruugi olla mingit suurt tagasikahmamise soovi. On vaid sügav inimlik mure, et ta ei suuda alanud tendentside jätkudes enam tagada oma Issanda Ihu, 150 miljoni Euraasias laialipillatud venelase turvalisust. Et nad võiksid poes ja postkontoris rääkida emakeeles. Tähistada traditsioonilistes (püha)paikades 9. maid. Vaadata vene TV-d. Seda pole ju eriti palju. Kuid seegi ähvardab libiseda käest.
Kas territooriumite, või nende osade liidendamine aitaks? See oleks kõige viimane samm. See igas suunas mõõgaga vehkimine. Kõrvade raiumine, nii et verd lendaks.
Kuid millest siis see neurootiline tundlikkus omaenda tähtsusetu isiku ründamise suhtes? Sest ainult tema, Peetrus, on suuteline Issandat piisaval määral turvama. See on usk oma väljavalitusse. Seda ei saa kõigutada miski. Surve, sanktsioonid, demokraatlikumate maade ühisrinne -- see kõik kinnitab ta veendumust, et iga teine lihtne inimene tema asemel murduks.
Issand on ohus. Ja teenrile ohtlikud asjad (vaba internet, meedia) -- seega ka Issanda enda turvalisusele ohtlikud -- tuleb välja lülitada.
Minu meelest me elame õnnelikul ajal. Kui Venemaad juhiks praegu Jossif Stalin, siis äsjaö

Korruptsioon kui julgeolekurisk

Leave a Reply.

Autor

Arhiiv

Rubriigid