Kirjutasin EEle kolumni vene fašismi taastulekust: kuidas see sünnib ressentimenti vaimust. Kuna ruum on mul seal piiratud, ei laskunud pikematesse selgitustesse. Kuid ennustan, et nii mõnigi asjatundja heidab mulle ette, et ma ei tee vahet fašismil ja natsismil, seepärast peatun veidi terminoloogial.
Tõepoolest, saksa natsism oli midagi muud kui itaalia fašism. Sellegipoolest ei tähista need terminid kaht eraldi liiki, vaid tegu on liigi ja alaliigiga: natsism on ka fašism, kuid fašism ei pruugi olla natsism. Nt saksa keeles kasutatakse tihtipeale sõna Faschismus natsismi tähenduses (vrd nt saksakeelses Wikipedias). Kuid saksa sõnakasutusest olulisemad on nende mõistete semantilised omadused. Olen kirjutanud sellest, et kontseptuaalsed mudelid tulevad selgemini esile mitte jaatavates, vaid eitavates konstruktsioonides. Nii ka siin. Natsionaalsotsialismi vastased (Ernst Thälmann, Bertolt Brecht jt) nimetasid juba 1920. aastatest peale ennast antifašistideks, mitte antinatsistideks, antifašistid olid ka need, kes võitlesid Franco falangistidega. Antifašist George Orwell võitles selle vastu nii Hispaanias, Saksamaal kui ka Inglismaal.
Kes tahab asja põhjalikumalt uurida, lugegu Umberto Eco esseed „Igikestev fašism“. Eco analüüsib seda nähtust, kasutades nii Ludwig Wittgensteini perekondliku sarnasuse teooriat kui ka strukturaalse semiootika metodoloogiat. Ning ta näitab, et osadel liikumistel, mis kuuluvad fašistlikku perekonda, ei pruugi üldse olla ühiseid omadusi. Kuid sellegipoolest on nad kõik fašistlikud.
Selles mõttes on itaalia fašismil teiste liikumiste ees topelteelis. Esiteks on see vanem ning suutis esimesena haarata võimu sugugi mitte vähetähtsas riigis. Teiseks, mis veel olulisem, sellel on tüpoloogilised eelised just tänu oma amorfsusele ja teatud ambivalentsusele.
Fašismi -- ükskõik millise -- oluline osa on selle retooriline instrumentaarium. Kuid see ei piirdu kunagi üksnes retoorikaga (seetõttu ei kvalifitseeri ma fašistlikuna Gabriele D'Annunzio liikumist, ehkki ta võttis endale tiitli Duce juba enne Mussolinit), lisaks sõnadele on vaja vastavaid mõtteid ja tegusid. Taaskonstrueeritava vene fašismi puhul on aga huvitav see, kuidas fašistlikud kontseptuaalsed mudelid väljenduvad läbi retoorika, kus sulavad kokku nii fašistlik kui ka antifašistlik idiomaatika.
Venemaa praegune olukord lubab analüüsida fašismi fenomeni in statu nascendi. Arvesse tuleb aga võtta järgmisi faktoreid. Esiteks, vene fašism oli suhteliselt marginaalse liikumisena vene nõukogudevastases pagulaskonnas olemas juba möödunud sajandi kolmekümnendalel aastatel. Teiseks, marginaalsed põrandaalused neofašistlikud ja neonatslikud grupid eksisteerisid Nõukogude Liidus vähemalt 1970. aastatest peale. Perestroika ajal tulid nad põranda alt välja ning osa püüdis legaliseeruda, nende seas näiteks Barkašovi Vene Rahvuslik Ühtsus, mis oli ja on tihedalt afilieerunud KGB/FSB-ga. Kuid tuleb rõhutada, et fašismi puhul pole Venemaal kuni viimase ajani kunagi tegu olnud ametliku ideoloogiaga, viimane oli, vastupidi, alati antifašistlik. Seda huvitavam on jälgida, kuidas praegused protsessid transformeerivad vanu mudeleid. "Elame huvitaval ajal, härrased," nagu ütles filmitegelane.
Tõepoolest, saksa natsism oli midagi muud kui itaalia fašism. Sellegipoolest ei tähista need terminid kaht eraldi liiki, vaid tegu on liigi ja alaliigiga: natsism on ka fašism, kuid fašism ei pruugi olla natsism. Nt saksa keeles kasutatakse tihtipeale sõna Faschismus natsismi tähenduses (vrd nt saksakeelses Wikipedias). Kuid saksa sõnakasutusest olulisemad on nende mõistete semantilised omadused. Olen kirjutanud sellest, et kontseptuaalsed mudelid tulevad selgemini esile mitte jaatavates, vaid eitavates konstruktsioonides. Nii ka siin. Natsionaalsotsialismi vastased (Ernst Thälmann, Bertolt Brecht jt) nimetasid juba 1920. aastatest peale ennast antifašistideks, mitte antinatsistideks, antifašistid olid ka need, kes võitlesid Franco falangistidega. Antifašist George Orwell võitles selle vastu nii Hispaanias, Saksamaal kui ka Inglismaal.
Kes tahab asja põhjalikumalt uurida, lugegu Umberto Eco esseed „Igikestev fašism“. Eco analüüsib seda nähtust, kasutades nii Ludwig Wittgensteini perekondliku sarnasuse teooriat kui ka strukturaalse semiootika metodoloogiat. Ning ta näitab, et osadel liikumistel, mis kuuluvad fašistlikku perekonda, ei pruugi üldse olla ühiseid omadusi. Kuid sellegipoolest on nad kõik fašistlikud.
Selles mõttes on itaalia fašismil teiste liikumiste ees topelteelis. Esiteks on see vanem ning suutis esimesena haarata võimu sugugi mitte vähetähtsas riigis. Teiseks, mis veel olulisem, sellel on tüpoloogilised eelised just tänu oma amorfsusele ja teatud ambivalentsusele.
Fašismi -- ükskõik millise -- oluline osa on selle retooriline instrumentaarium. Kuid see ei piirdu kunagi üksnes retoorikaga (seetõttu ei kvalifitseeri ma fašistlikuna Gabriele D'Annunzio liikumist, ehkki ta võttis endale tiitli Duce juba enne Mussolinit), lisaks sõnadele on vaja vastavaid mõtteid ja tegusid. Taaskonstrueeritava vene fašismi puhul on aga huvitav see, kuidas fašistlikud kontseptuaalsed mudelid väljenduvad läbi retoorika, kus sulavad kokku nii fašistlik kui ka antifašistlik idiomaatika.
Venemaa praegune olukord lubab analüüsida fašismi fenomeni in statu nascendi. Arvesse tuleb aga võtta järgmisi faktoreid. Esiteks, vene fašism oli suhteliselt marginaalse liikumisena vene nõukogudevastases pagulaskonnas olemas juba möödunud sajandi kolmekümnendalel aastatel. Teiseks, marginaalsed põrandaalused neofašistlikud ja neonatslikud grupid eksisteerisid Nõukogude Liidus vähemalt 1970. aastatest peale. Perestroika ajal tulid nad põranda alt välja ning osa püüdis legaliseeruda, nende seas näiteks Barkašovi Vene Rahvuslik Ühtsus, mis oli ja on tihedalt afilieerunud KGB/FSB-ga. Kuid tuleb rõhutada, et fašismi puhul pole Venemaal kuni viimase ajani kunagi tegu olnud ametliku ideoloogiaga, viimane oli, vastupidi, alati antifašistlik. Seda huvitavam on jälgida, kuidas praegused protsessid transformeerivad vanu mudeleid. "Elame huvitaval ajal, härrased," nagu ütles filmitegelane.
RSS Feed