Olen kaua olnud Keskerakonna demoniseerimise vastu: see on suur erakond, kuhu kuulub palju erinevaid inimesi, kellest sugugi kõik ei ole Eesti Vabariigi vaenlased. Veel rohkem on aga  tavainimesi, kes erinevatel põhjustel (milleks tavaliselt on tasuta nänn) annavad Keskerakonnale valimistel oma hääli. Kuid viimased arengud osutavad selgelt, et Keskerakond ja ennekõike selle juht on astunud üle punase joone. On selgelt näha, kuidas Savisaar ja selle erakonna juhtfiguurid töötavad Eesti Vabariigi vastu ja meie naaberriigi heaks, täites niimoodi oma lepingut Jedinaja Rossijaga.
        On hämmastav see kiirus, millega Keskerakonna juht reageerib Moskvast tulevatele signaalidele. Kui Putin nimetab uut Ukraina valitsust mittelegitiimseks, kiirustab seda tegema ka Edgar Savisaar. Kui aga Putin teatab, et mingeid Vene vägesid Ukrainas ei ole (ekspertide hinnangul on võõrväelaste arv Krimmis u 25 000), avaldab Savisaar, et ta on jõu kasutamise vastu. Mul pole mingit soovi ega viitsimist siin ümber jutustada kõiki Edgar Savisaare viimaste päevade väljaütlemisi, need on elektrooniliselt kättesaadavad. Probleemiks pole niivõrd see, et Savisaar vassib (oleme sellega juba harjunud), vaid see, et ta vassib täpselt Moskva etteantud mallide järgi. Kommenteerin vaid väidet Ukraina võimude mittelegitiimsuse kohta. Oma juhi avaldust arendas Mihhail Stalnuhhin, kes viidates Ukraina konstitutsioonile (loomulikult on viited valelikud) püüdis veenda, et Viktor Janukovitš on endiselt seaduslik Ukraina president. See ei ole nii. Stalnuhhinit võib siiski mingil määral mõista, kuna ta ütles otseselt välja, et tema positsiooni määravad ta valijad, kes ei saaks aru Venemaa poliitika hukkamõistust. Muide, spetsiaalselt Stalnuhhinile ja tema valijatele on Ameerika Saatkond Moskvas teinud ebatavalise sammu, pannes oma saidile põhjalikud ja rahulikud venekeelsed selgitused olukorrast Ukrainas, ja seda ennekõike juriidilisest seisukohast. Soovitan lugeda (nüüd saadaval ka eesti keeles).
        See kõik peaks olema täiesti selge igale erapooletule vaatlejale, kes ei lase ennast segadusse viia Keskerakonnale iseloomuliku reality show'ga, mis omandab kohati koguni seebiooperliku dramaturgia: Kutser ütles nii, Tammemägi ütles naa. Savisaar ütles nii, Eesmaa ütles naa. Stalnuhhin jälle nii, Ratas jälle naa. Jne. Kõige huvitavam on aga selle kurikuulsa lepinguga Ühtse Venemaaga. Olga Sõtnik tegi ettepaneku kaaluda koostöö lõpetamist. Kadri Simson teatas, et see on üldse juba aastaid külmutatud (huvitaval kombel pole teadet vastava otsuse kohta Keskerakond kunagi avaldanud). Omakorda stiililist meistriklassi demonstreeris aga Edgar Savisaar: tema pole seda lepingut üldse näinud, istus puu otsas, kui Seppik seda sõlmis ja võttis selle nüüd ilmselt  endaga kaasa Reformierakonda ("võib-olla see on juba kuskil Reformierakonna kaukates").
        Ei ole naljakas. Ma arvan, et on ammu aeg lõpetada sellise erakonnaga igasugune koostöö. Ma ei saa oma arvamust peale suruda teistele erakondadele, kuid tahan pöörduda IRLi juhtkonna poole üleskutsega lõpetada igasugune koostöö Keskerakonnaga kõikidel tasanditel vähemalt seniks, kuni nad ei katkesta oma koostöölepingu Jedinaja Rossijaga, hakates oma tegevuses juhinduma Eestimaa, aga mitte võõrriigi huvidest. IRL ei tee juba ammu Keskerakonnaga koostööd riiklikul tasandil, kuid nii mõneski omavalitsuses kuulub meie erakond Keskerakonnaga samasse koalitsiooni. Nendest koalitsioonidest tuleb minu veendumuse järgi välja astuda isegi siis, kui see tundub pragmaatilistel kaalutlustel kahjulik -- pikaajalises perspektiivis oleks see õige otsus.
        Ning lõpetuseks tahan pöörduda Keskerakonna ausate liikmete poole. Ma ei kahtle Jüri Ratase või Olga Sõtniku siiruses. Kuid paraku on nad praegu vaid osatäitjad selles samas reality show's, mille lavastaja on nende erakonna juht. Olga Sõtniku positsioon on viimastel nädalatel märkimisväärselt evolveerunud ning nii mõneski punktis läheneb IRLi omale. Ilmselt aitas Ukraina-vastane Venemaa poliitika Ukraina juurtega poliitikul silmi avada. See on mõistetav ja tervitatav. Arusaamatuks jääb mulle vaid see, mis takistab Keskerakonna eestlasi silmi avamast.

Välisminister Urmas Paeti ja EL välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni vestlus, mis lindistati salaja ja pandi üles Youtube'i, kust levis kulutulena üle maailma meedia, tekitab tugevaid emotsioone. Putinimeelne meedia juubeldab: täpselt nagu nad on ise enne väitnud, tapavadki maidanlasid ise provokatiivsetel eesmärkidel omasid. Kahetsusväärselt pealkirjastati ka Postimehe saidil see uudis "Paet: Maidani snaiprid võis tellida keegi Ukraina uuest koalitsioonist" (nüüdseks on pealkiri parandatud). Siinkohal tuleb rõhutada, et ei Paet ega Ashton ei seostanud snaipreid üheselt Kiievi uue koalitsiooniga. Urmas Paet oli häiritud esmajoones sellest, et uus koalitsioon ei kiirusta intsidenti uurima.
        Viimane asjaolu võib tõepoolest tekitada kahtlusi, kuid see ei ole ainus teadaolev fakt seoses snaipritega Maidanil. Oluline on see, mille tõi välja Paet: " inimesi – nii miilitsaid kui ka inimesi tänaval – tapsid ühed ja samad snaiprid." Siiski märgin omalt poolt, et isegi selles faktis ei saa olla kindel enne kriminalistide ekspertiisi, praegu on see üksnes hinnang.
        Maidanis snaiprite (tegelikult pole tegu mitte otseselt Maidaniga, vaid Gruševskõi tänavaga) omavahelisi kõnelusi on omakorda lindistatud ja välja pandud Youtube'i. Muidugi ei saa sajaprotsendilise kindlusega välistada, et tegu on fabrikatsiooniga (erinevalt Paetist ei kiirustanud keegi snaipritest kinnitama lindistuse autentsust). Niisugust asja on siiski suhteliselt raske fabritseerida ning ei ole ka selge, milistel eesmärkidel oleks vaja seda teha, nii et hindaksin selle salvestatud kõneluse pigem autentseks. Seda lindistust analüüsisin ennekõike keelelisest aspektist, kuid loomulikult pöörasin tähelepanu ka sisule.
        Lingvistina (olen hariduselt vene filoloog, spetsialiseerunud nimelt keelele) võin kindlalt väita, et kõnelejad ei ole Ukraina püsielanikud. Asi pole selles, et nad räägivad omavahel vene keeles, seda teeb suur osa ukrainlasi. Youtube'ist võib leida päris naljakaid videoid, milles kõvad rahvuslased, kellest üks seisab vene keele keelustamise eest Ukrainas, räägivad üksteisega riieldes puhast ja väga mahlakat vene keelt. On olemas spetsiifilised intonatsiooni ja häälduse omadused, mille järgi võib kindlalt teha vahet inimesel, kelle emakeel on ukraina keel või kes on üles kasvanud ukraina keele keskkonnas, ja inimesel, kes on pärit Venemaa lõunaregioonidest. Ja hoopis teistmoodi räägivad Kesk- ja Põhja-Venemaa elanikud (häälduse järgi võib isegi teha vahet põlismoskvalase ja põlispeterburilase vahel). Ma julgen väita, et enamik salvestatud hääli ei saa kuuluda ukrainlastele ega Ukraina venelastele. Teatud kahtlus võib tekkida vaid ühe hääle kohta, kes ei häälda täpselt välja teatud konsonantühendeid, mis on iseloomulik nii lõunavenelastele kui ukrainlastele. Nt vene sõna что (hääldatakse enamikus kohtades što, kuid Peterburi hääldus on tšto) lihtsustub Lõuna-Venemaal nii, et vahepealne t kipub ära kaduma, ukraina keeles aga kaob aga sootuks: šo. Kindel tunnus on sulghäälik g hääldamine, mida ka hästi vene keelt kõnelevad ukrainlased kipuvad hääldama hh-na, erinevalt lõunavene keele kergest h-st, mis sarnaneb vanakreeka spiritus asperiga: transkriptsioonis kasutatakse gamma-taolist märki.
        Sisust aga vaid nii palju, et omavahel suhtlevad armeesnaiprid (või nende imiteerijad), kes töötavad rühmana, milles on laskjad ja korrigeerijad (корректировщики). Igal juhul ei ole tegemist isetegevusega, laskjatega, kellel õnnestus hankida optilise sihikuga vintpüss, ega ka maffia-stiilis snaipritega. Ma ei ole kindel, et Ukraina opositsioonil on käepärast professionaalsed snaipriüksused, kellel muuseas ei ole mingi probleem tulistada oma inimesi.
          Ning viimane. Modus operandi ei harmoneeru eriti Ukraina poliitikutega, küll aga Nõukogude eriteenistustega, mille traditsioonid on au sees ka praegusel Venemaal. Mingilgi määral ei taha ma idealiseerida kõiki rahutustes osalejaid. Maidani seltskond oli väga erisugune ning Paremsektor, keda ma juba korra varem olen maininud, koosneb üsnagi vägivaldsetest ja halvastikasvatatud inimestest (vt nt ühe nende liidri jutuajamist prokuratuuris pärast seda, kui Maidani revolutsioon võitis). Siiski kahtlen väga, et sellised tüübid võiksid olla needsamad külmaverelised mõrtsukad, kelle kõnet ma analüüsisin.

P.S. On veel üks väga häiriv asjaolu, mis seostub Paeti ja Ashtoni jutuajamise avalikustamisega. Nad mainivad mitu korda oma ühist tuttavat Olgat, kelle isikut on äärmiselt kerge tuvastada (mul kulus selleks google'is üks hiireklõps). Tema julgeolek on nüüd tõsiselt kompromiteeritud. Kui me vaimustume WikiLeaks'idest ja Snowdeni tegevusest, ei mõtle me sellele, et need seavad paljude inimeste elu ohtu. Ja ausalt öeldes ei olnud ka mina eriti nendest häiritud. Mis mul teiste riikide salaagentidest? Ent kui minu riigi välisministri vestlus ausa, lugupeetud ja julge inimesega võib seda inimest ohustada, tunnen ma ennast tugevalt puudutatuna.

UPD. Olga Bogomolets (jah, see on see isik, keda on kerge tuvastada Paeti ja Ashtoni vestluse järgi) võttis sõna ja korrigeeris oluliselt avaldatud seisukohti. Delfi omakorda tõlgib Telegraphist: "Ta ütles, et on palunud Maidanil toime pandud tapmiste kohta täielikku kohtuekspertiisi eeluurimist. "Keegi, kes lihtsalt ravib ohvrite haavu, ei saa lihtsalt otsustada, mis tüüpi relvi kasutati. Loodan, et rahvusvahelised eksperdid ja Ukraina uurijad määravad kindlaks, millist tüüpi relvi kasutati, kes oli seotud tapmistega ja kuidas seda tehti. Mul puuduvad andmed, et midagi tõestada."
Bogomoletsi sõnul ei jaga ta Paeti väidet, et Maidani veresauna taga oli opositsioon. "Midagi sellist saaksin ma öelda vaid faktide põhjal," ütles ta. "Ei ole õige ja ei ole korrektne nii teha. Tuleb põhineda faktidele.""
        Viimase väite järgi võib oletada, et Bogomolets luges neid asju vene allikatest, mis tõlgendasid Paeti sõnu tendentslikult.

UPD 6.03. Kirjutasin, et "erinevalt Paetist ei kiirustanud keegi snaipritest kinnitama lindistuse autentsust". Selgus, et eksisin ja Youtube'is on intervjuu väidetava üksusekomandöriga, kelle kutsung on Miron. Ta tunnistab lindistuse autentsust, ehkki see olevat monteering (нарезка). Kuna tema suu on intervjuu ajal kaetud, ei saa ma kindlalt väita, et tegu on sama häälega, mis eelmisel lindistusel. Kuid intonatsioonid on väga sarnased ja teatud erinevusi võiks seletada sellega, et katusel oli ta juhtpositsioonil, tundes end kindlana, intervjuu ajal aga tunneb end selgelt ebamugavalt. Ning ma jään oma väite juurde, et tegemist on inimesega, kelle emakeel on vene keel ja kes ei ole üles kasvanud Ukrainas või Lõuna-Venemaal.
        Ta väidab, et nemad ei ole üldse inimesi sel päeval lasknud ja mingisuguseid muid snaipreid ta ei näinud, ehkki väidab, et teine grupp töötas Gruševskõi tänaval. Siin tekib mul probleem, kuna esimesest lindistustest võiks aru saada, et nad töötavad just Gruševskõi tänaval, vähemalt sinna nad liiguvad. Mitu selliseid gruppe kokku oli, ta ei öelnud ja sellist küsimust talle ei esitatud. Küll aga küsiti mitu korda, et kui nemad ei tulistanud, kes võis siis seda teha. Vastused erinevad. Intervjuu keskosas (9.-10. min) teeb ta oletuse, et need võisid olla teise riigi kodanikud. Lõpupoole ütleb ta aga, et tegu ei ole üldse snaipritulega ja arvatavasti tulistati neid üldse mitte katuselt, vaid maa pealt. See väide vajab täpsustust, kuna kohalviibinute veendumuse järgi tehti vähemalt osa laske nimelt hotell "Ukraina" katuselt, mida pidi kontrollima just nimelt see üksus, kuhu kuulub Miron, kes väitis, et mingisuguseid muid relvastatud inimesi seal ei olnud. Aga kui lähtuda sellest, et tulistati maa pealt, siis see kummutab rohkemgi veel oletuse, nagu oleksid snaiprid olnud opositsioonimeelsed, kuna ohvrite ees olid vaid valitsusüksused.

        Eerik-Niiles Krossilt väga hea ja täpne analüüs tänases PMs.  Tahtsin ise midagi sarnast kirjutada, aga Kross on siin pädevam autor. Olukord on tõsine, vajab energilisi ja kainelt läbimõeldud samme, vältides nii paanikat kui ka jaanalinnupoosi.
          Teine lugu on seotud Keskerakonnaga. Priit Kutseri seisukoht tema skandaalses postituses leidis edasiarenduse Edgar Savisaare avalduses. Keskerakonda on kahtlustatud selles, et nad ei tegutse Eesti, vaid hoopis naaberriigi (õigemini selle valitsejate) huvides. Teises kohas väljendab Kross, et Savisaar on kaotanud kontakti reaalsusega. Ei tea, kuidas on lood reaalsusega, kuid tundub, et kontakt Jedinajaga Rossijaga on Savisaarel endiselt hea.
        Ma arvan, et antud juhul ei saa me rahulduda arusaamaga, nagu oleks tegu vaid Kutseri või Savisaare isikliku arvamusega, ühiskonnal on  õigus nõuda Keskerakonnalt ametlikku seisukohta Venemaa agressiooni suhtes Ukrainas.

Kahjuks ise ei saa tulla (pean Tartus olema), aga toetan üritust kogu hingest.

        Esialgsed sõnumid Ukrainast lubavad olukorda hinnata ettevaatliku optimismiga. Võim on sujuvalt üle võetud, kusjuures mitte üksnes jõumeetoditega, vaid ka legitiimseid protseduure järgides. Parlament kõrvaldas Janukovitši presidendikohalt kvalifitseeritud (2/3) häälteenamusega, kusjuures ühehäälselt -- see on, tõsi küll, juriidiliselt ebaoluline, kuid psühholoogiliselt siiski tähtis. Kõik jõustruktuurid on uutele võimudele lojaalsed, nii miilits, julgeolek kui ka piirivalve, kes on takistanud mitme endise režiimi kõrgema ametniku välismaale põgenemist. Viimaste hulgas oli ka endine president Janukovitš, kelle lennukile ei antud Donetskis stardiluba (ilmselt lootis Janukovitš kaevurite linna sümpaatiale). Omamoodi märgiline on see, et kui ametlikku luba ei antud, püüdsid nad seda altkäemaksuga osta, teatas Ukraina piirivalve asepresident Sergei Astahhov. Ent piirivalveametnikud altkäemaksu vastu ei võtnud ning seda võib pidada lootustandvaks märgiks uute aegade saabumisest. Janukovitši residents on nüüd publikule avatud, rahvas nimetas seda korruptsioonimuuseumiks.
        Mõned selgitused, ennekõike neile, kes lliga palju aega veedavad Venemaa inforuumis (ka eestlaste hulgas pole selliseid inimesi sugugi vähe ja nad reostavad aktiivselt lehtede ja foorumite kommentaariume). Ukraina revolutsioon on mitte vene-, vaid maffia- ja korruptsioonivastane. Samuti ei olnud Janukovitš Venemaa sõber, vaid kriminaalse minevikuga keskastme korruptant, kes hoolis vaid isiklikest huvidest. Üllataval kombel hakkasid selles suhtes silmad avanema ka tema enda Regioonipartei liikmetel, kelle suust tulevad tema suhtes krõbedaimad süüdistused, teda on nimetatud kurjategijaks, reeturiks, argpüksiks. "Kogu vastutus langeb Janukovitšile ja tema lähikonnale. Meie, Regioonipartei fraktsioon Ukraina Ülemraadas, mõistame otsustavalt hukka kuritegelikud käsud, mis viisid inimohvriteni, tühja riigikassani, hiiglaslike võlgadeni, häbini Ukraina rahva ja kogu maailma silmis. <...> Miljoniliikmeline erakond osutus ühe korrumpeeritud perekonna pantvangiks," seisab Regioonipartei ametlikus avalduses. Janukovitši taganutjatel Eestis on kasulik seda teada.
        Ukrainlastele -- ka nendele, kes elavad põhiliselt venekeelsetes idaregioonides, seostub aus poliitika ja isegi kogu elukorraldus Euroopaga ja ennekõike Euroopa Liiduga, ebaaus, korrumpeeritud ja kuritegelik valitsemine aga nende idanaabriga. Ei tea, miks?
        Üks rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamise olulisi takistusi on karismaatilise liidri puudumine. Samas on ukrainlased juba korra sellega kõrvetada saanud, kui valisid karismaatilise Viktor Juštšenko, kes osutus nõrgaks ja samuti korrumpeerunud riigipeaks. Potentsiaalne liider on vanglast vabastatud Julija Tõmošenko, kes kogus vangistuse ajal suure sümboolse kapitali ning kes esines öösel Maidanil väga emotsionaalse ja targa kõnega, paludes rahva käest vabandust kõikide poliitikute nimel, k.a omaenda mineviku pärast. Tema miinused on nõrk tervis ja siiski ka halvad mälestused tema valitsusajast.

Ukraina revolutsioon võitis. Vihatud president Janukovitš põgenes teadmata suunas, milleks osutus Harkiv. Suur osa valitsenud klikist (valitsusliikmed, ametnikud, regioonide parteisaadikud jt) lahkuvad kiires korras riigist või mimikreeruvad kibekähku demokraatideks.
        Juba teist ööpäeva lendavad Kiievist eri suundades tšarterlennukid, mis on inimeste lisaks täis laaditud mingisuguseid kaste (kohalik nali on see, et need on Putini miljardid).
        Arvatavasti tuli Janukovitš Harkivisse, kuna seal on võimul tema suurim liitlane, kuberner Mihhail Dobkin, kes korraldas Harkivis Maidanivastaste liidrite kokkutuleku. Oodati ka Janukovitšit, kes aga ei ilmunud. Oletatavaid põhjusi on kaks. Esiteks, reklaamitud kohtumine kukkus sisuliselt läbi. Teiseks, Harkivi elanikud korraldasid linna saabunud Janukovitšile obstruktsiooni. Selgus, et Harkivis ei armastata teda eriti rohkem kui Kiievis.
        Mil määral Maidani liidrid kontrollivad olukorda riigis, ennekõike selle idaosas, ei ole selge, kuid erinevalt sellest, mida pidevalt kuulutab Putini-meelne propaganda, pole Ukraina lagunemisest juttu. Maksimum, mida pakkus seesama Dobkin, on Ukraina föderaliseerumine ja pealinna ületoomine Kiievist Harkivisse. Kui on valida, kas Ukraina või Venemaa, siis valivad isegi Dobkini-taolised tegelased selgelt Ukraina. (Parafraseerides Julius Caesarit, ta saab aru, et parem olla esimene Ukraina kolkas kui kas või teine impeeriumis.) Olukorra Harkivis annab kõige paremini edasi järgnev pilt. Samal ajal kui Dobkin kuulutas, et Harkiv lööb tagasi kõik rünnakud, on kohalik julgeolek (SBU) juba kaks päeva põletanud oma pabereid.

Kindlamini tunnevad ennast separatistid Krimmis, kuid ka seal ei suuda nad jääda võimule ilma Venemaa sekkumiseta: lisaks ukrainlastele tuleb siin arvestada krimmitatarlaste faktoriga.       
        Olulisem küsimus on see, mis saab edasi. Parlamentaarne Janukovitši-vastane opositsioon (Jatsenjuk, Klõtško, Tjagnibok) kontrollisid olukorda Maidanil vaid osaliselt ja nii mõnigi kord vilistati nad välja, kuna kahtlustati, et nad lähevad liialt palju kompromissidele. Tekkinud on mitu uut liikumist, millest üks populaarsemaid ja ambitsioonikamaid on noorte liikumine "Paremsektor" (kui Oleg Tjagniboki ja tema Vabaduse-nimelist liikumist on venemeelne meedia nimetanud fašistlikuks, siis Paremsektor on veel palju radikaalsem ja neid võrreldakse taliibidega). Igal juhul ei ole revolutsiooni vaim Ukrainas kustunud, Maidan on endiselt radikaalseid muutusi ootavat rahvast täis. Inimesed tahavad paremat elu, ausat valitsust ja veel igasuguseid häid asju, mida ei olegi nii kerge formuleerida. Kuid on täiesti selge, et veel raskem on neid ootusi täita. Üks Ukraina olulisi probleeme on totaalne korruptsioon, mis söövitab nii valitsevat eliiti kui opositsiooni ning, mis kõige kurvem, õõnestab ühiskonda tervikuna. Eestis on isegi raske ette kujutada, kui võimas ja kõikehõlmav võib korruptsioon olla.
        2004. aasta presidendivalimiste ajal (mille võitis Viktor Juštšenko) olin ma Ukrainas OSCE vaatlejana. Olime paaris Urmas Reinsaluga, meile olid ette nähtud tõlk (kellest me loobusime) ja autojuht. Viimasega vesteldes selgus, et tema on Kiievi linnavolikogu liige, kes teeb autojuhina haltuurat. Ta oli veendunud demokraat, Juštšenko pooldaja, lisaks oma ametile linnavolikogus oli ta ühe parlamendisaadiku abi. Veel oli tal oma kinnisvarafirma. Linnavolikogus tegeles ta sotsiaalküsimustega ja seda koostöös linnavalitsusega. Töö käigus pöördusid tema poole inimesed, kel oli vaja elamistingimusi parandada, ja kui ta nägi oma sõnade järgi mõnes nendest perspektiivset klienti, suunas ta nad oma firmasse. Ta rääkis sellest entusiastliku vaimustusega ja kui ma temalt ettevaatlikult küsisin, kas ta teab, mis on huvide konflikt, selgus, et ta ei tea ega tahagi teada. Omakorda küsis ta minult, palju ma saan riigikogusaadikuna hääletamise eest. Ma ei saanud algul küsimusest aru ja ütlesin, et eraldi hääletamise eest ei maksta, riigikogulase palk on neli keskmist. Ta vaatas mind kavala pilguga, umbes et ära mängi lolli, me kõik oleme siin omainimesed, demokraadid: "Palju sa selle eest saad, et hääletad nii, aga mitte naa?" Point hakkas mulle aeglaselt kohale jõudma. Ma küsisin, et aga palju Ukrainas makstakse. Ta ütles, et linnavolikogus suurt ei maksta, aga tema saadikust boss parlamendis saab keskmiselt kümme tuhat, muidugi tähtsamate hääletustega rohkem. Mul vajus karp vaikselt ammuli ja ma esitasin vist kõige lollima küsimuse, mida ta sel teemal kunagi kuulnud: "Kas grivnasid?" Tema seletas mulle nagu lapsele, et ikka dollareid. Minu jaoks polnud siin kõige drastilisem isegi see, et nn demokraadid käituvad samamoodi nagu venemeelsed korruptandid, vaid et ta ei näinudki selles midagi halba ega taunimisväärset ning peaaegu et hooples sellega. Veel teatas ta, et ostis hiljuti auto ja korteri, mille maksumus kokku oli tema 120 aasta palk.
        Ka hiljem Ukraina kolleegide ja ühiskonnategelastega vesteldes on mul tihti jäänud tunne, et elame täiesti erinevates maailmades ning altkäemaksud, ringkäendused, nepotism on mitte üksnes igapäevased nähtused, vaid nendega on nii harjutud, et ei kujutatagi ette teistsugust elu. See puudutab ka korruptsiooniga võitlejaid, kes hea meelega lõpetaksid korruptsiooni võimu ülemistel tasanditel, kuid omaenda elu ilma korruptsioonita ette ei kujuta. Nagu öeldi nõukaajal Gruusias: "Ühelt poolt sa muidugi kõikidele annad, ja see ei ole hea. Teiselt poolt aga sa kõikide käest saad, ja see on hoopis teine lugu."
        Ma ei hakka ennustama, kuidas Ukraina sündmused edasi arenevad, stsenaariume on mitu. Kuid on täiesti selge, et revolutsiooni võit ei lahendanud kõiki probleem, vaid tõi need päevavalgele. Nende lahendamine on aga pikaajaline ja vaevarikas protsess.

P.S. Viimastel andmetel lendasid Mihhail Dobkin ja Harkivi linnapea Gennadi ("Gepa") Kernes kiires korras Venemaale (kas asüüli taotlema?). Ilmselt mõtles Dobkin Caesari asjus ümber.

UPD 23.02. Post Scriptumi kohta on andmed siiski vastuolulised: Dobkinit ja Kernest olevat nähtud Harkivi linnavalitsuse aknal. 

Üleeile kuulutas Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU, Служба безпеки України) juht kindral Oleksandr Jakõmenko välja üleriigilise terrorivastase operatsiooni. Ei ole selge, kas ja mil määral on see kooskõlastatud president Janukovitšiga. Siin on kaks võimalust: kas Janukovitši tool kõigub nüüd ka veel Moskva-meelsemate jõudude survel või on see vana hea ja halva politseiniku mäng, kus Janukovitš võttis endale südamliku onukese osa. Terrorivastane operatsioon kulgeb kummaliselt. Esiteks ei ole selge, kas see üldse toimub (nt eile kinnitas Janukovitš, et Maidani ei hakata ründama ja mõni tund kestis vaherahu), ja teiseks, juhul kui toimub, rakendab see nimelt terroristlikke vahendeid. Terrorivastane operatsioon seisneb eriüksuste tegevuses terroristi või terroristliku grupeeringu neutraliseerimiseks ja elanikkonna kaitseks. Kiievis näeme aga vastupidist: valitsuse snaiperid tulistavad Maidanile ja selle naabertänavatele kogunenud rahvast. Lisaks sellele on aktiivselt kasutatud krimilaliseeritud sportlasi ja lihtsalt kriminaalseid elemente, nn tituškit. Ja seda ennekõike Harkivis. Mitmes Youtube'i videos saab näha eriüksuse Berkuti koostööd tituškiga. Eriväelased hajutavad demonstrante, nende selja taga aga peksavad kurikatega varustatud tituški neid vaeseomaks. Kümned inimesed on viidud haiglasse. Ööl vastu tänast levisid kuulujutud Venemaa siseministeeriumi vägede rünnakutest demonstrantide vastu. Demonstreeriti Venemaa sisevägede ohvitseri varrukamärki, mille manifestandid rebisid talt ära rüseluse käigus. Kiievisse saabuvad dessantväeosad, teiselt poolt, Lääne-Ukrainast tuleb aga busside kaupa rahvuslasi manifestante toetama. On oht, et Ukraina ülestõus muutub kodusõjaks.

        Mihhail Hodorkovski -- Venemaa kuulsaima vangi -- vabastamine annab ikka veel kommentaatoritele kõneainet. Paljud asjaolud on siiamaani selguseta ja vaevalt, et need niipea üldse selginevad. Kaks aspekti väärivad erilist väljatoomist. Esiteks, inimene, keda ähvardati sellega, et ta istub vangis surmani, lasti siiski vabadusse. Ning teiseks, ta kirjutas alla president Putinile adresseeritud armuandmispalvele, mida ta oli lubanud mitte teha, kuna ei võta talle esitatud süüdistusi omaks. Saavutatud kompromiss -- armuandmispalve ilma süü omaksvõtuta rahuldas arvatavasti Putini administratsiooni rohkem kui Hodorkovskit, kuna nüüd kadus tal võimalus juriidiliste vahenditega nii oma au ja väärikus taastamiseks kui ka materiaalseks kompensatsiooniks.
        Kaudsete indikatsioonide järgi võib ainult oletada, mis sundis Hodorkovskit meelt muutma. Nagu osutavad tema advokaadid, kes samuti kõiki üksikasju ei tea, ei saatnud Hodorkovski armuandmispalve nende kaudu (mis oleks asjade loomulik käik) ega posti teel. Arvatavasti said tema allkirja paberile kaks teda külastanud FSB ohvitseri. Võib oletada, et nad esitasid Hodorkovskile kaks argumenti.
        Esiteks, ehkki tema vangistus peaks lõppema vähem kui aasta pärast, vabadusse ta ei pääse, kuna teda ootab ees järjekordne (kolmas) protsess, kus on tema vastu esitatud väga tõsised süüdistused. Hodorkovski teadis kindlasti ka ise meedia kaudu prokuratuuri avaldusest, et tema kolmandal protsessil on "väga head perspektiivid". Kuna majanduskuritegude aegumise tähtaeg on juba ületatud, siis jäävad üle riigivastased kuriteod. Ja prokuratuur vihjaski, et Hodorkovski mitte lihtsalt toetas rahaliste vahenditega Putini-vastast opositsiooni, vaid valmistas ette riigipööret. Võib arvata, et teda külastanud ohvitseridel ei olnud raske teda veenda selles, et ükskõik kui absurdsed need süüdistused ka ei tundu, viiakse protsess eduka lõpuni. Et selline asi on tõepoolest väga reaalne, näitasid Hodorkovski kaks esimest protsessi ja ka hilisem opositsionäär Aleksei Navalnõi süüdimõistmine. Selles riigis on üks instants, mis otsustab, kelle vastu milliseid seadusi ja kuidas kasutada ning milline peab olema tulemus. Ning see instants pidas Hodorkovskit isiklikuks vaenlaseks.
        Teiseks teadis Hodorkovski ka ise oma ema raskest onkoloogilisest haigusest ning ilmselt teatati talle tervise kiirest halvenemisest (juhul kui seda tehti, on tegu järjekordse valega, kahjuks tüüpilisega). Niisiis, arvatavasti tehti Hodorkovskile ettepanek, millest oli tõesti raske keelduda, kusjuures talle jäeti isegi suuremeelselt oma maine päästmise võimalus süü mittetunnistamise näol. Mis aga toimus kulisside taga, millised olid Genscheri ja Merkeli poolt Putinile esitatud argumendid, me ei tea. On spekuleeritud nii olümpiamängude kui ka gaasitarnete teemadel (veel mõni aasta tagasi võis Kreml dikteerida, kellele ja mis hinna eest ta gaasi müüb, nüüd aga on tänu kildagaasi tehnoloogiale, mis lubas nt USAl gaasi importijast muutuda eksportööriks, gaasi hind oluliselt langenud ja tekkinud selle soetamise alternatiivid).
       
Siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei ole asjatundja ei majanduse ega juriidika valdkonnas. Samuti ei tunne ma isiklikku poolehoidu mitte ühegi postsovetliku nn oligarhi vastu ja Hodorkovski pole siin erand. Suur osa neist rikastus tänu tehingutele, mida parimal juhul võiks kvalifitseerida kahtlastena. Kuid see ei tähenda, et see oli ainus rikkaks saamise viis ning et kõik olid paratamatult juriidilises mõttes kurjategijad ja eetilises mõttes sulid. Samas just 1990. aastate keskel ei käinud juriidika ja eetika Venemaa ärielus käsikäes. Skeem, mille abil Hodorkovski omandas Jukose (nn pandioksjon, zalogovõi auktsion), oli täiesti legaalne. Selle töötas välja tolle aja Venemaa rikkaim oligarh Vladimir Poltoranin ja see seadustati rea presidendiukaasidega (nr 889, 986, 1067 ja 1230). Need ukaasid lõid tingimused, millega ettevõtlikud (loe: nahaalsed) inimesed võisid saada praktiliselt ilma omakapitalita väga rikkaks. Laskumata pehmendavatesse detailidesse tähendas see, et riigi vara privatiseeriti riigi enda raha eest. Nagu öeldakse, cosi fan tutti, nii tegid kõik, ja Hodorkovski oli üks paljudest, tõsi küll, üks edukamatest.
        Paar sõna Hodorkovski protsesside kohta. Üks põhilisi probleeme, ja seda isegi mitte juriidilises, vaid puht loogilises mõttes, on vastuolu esimesel ja teisel protsessil esitatud süüdistuste vahel. Esimese protsessi põhisüüdistus oli maksupettus. Jällegi, ei saa laskuda detailidesse, kuid siin oli põhiline küsimus selles, et Jukose makse tõsteti tagantjärele: 2003. aasta seisuga ei olnud Jukos maksuvõlglaste nimekirjas, ettevõte maksis makse samadel alustel kui teised, kuid 2004. aastal arvestati Jukose maksumäär ümber ja see ümberarvestus ei puudutanud teisi ettevõtteid. Nt 2001. aastal pidi Jukos maksma $14,5 barreli eest (teiste kompaniide keskmine oli aga $5,2). 2000. aasta eest määrati $10.5, kui keskmine oli $6. Sellele lisandusid  viivised ja trahvid, mis viisid Jukose pankrotini. Siin rikuti kaht Venemaa põhiseaduse põhimõtet: vastavad seadusaktid olid tagasiulatuva jõuga ja teiseks valikulised (analoogiliste meetmete rakendamisel oleks pankrotti aetud kogu Venemaa naftatööstus). Hodorkovski ja tema äripartner Platon Lebedev mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
        Mis aga puudutab teist protsessi, mis leidis aset 2010. aastal, siis siin süüdistati Hodorkovskit ja Lebedevi selles, et nad hoopis varastasid iseenda ettevõttelt 350 miljonit tonni naftat. Kaitse oli hämmingus, kuna mingeid jälgi väidetavast vargusest kusagil ei ole ning 350 miljonit tonni naftat ei ole asi, mida saaks kergesti kusagile peita. Tegemist olevat juurdlusorganite poolse numbrite manipuleerimisega. Kuid veel kummalisem oli see, et need 350 miljonit tonni figureerisid esimesel protsessil kui produkt, mille müügist ei makstud riigile õigeid makse. Kaitse küsimusele, kuidas saab ühe ja sama asja maha müüa ja müügi pealt kas või osaliselt makse maksta ning selle samal ajal varastada ja ära peita, ei pidanud süüdistaja vajalikuks vastata. Kohtus keskenduti asjaolule, kas naftavargus leidis aset või mitte. Kaitse taotles tunnistajateks peaministri Vladimir Putini ja asepeaministri Igor Setšini, kuid kohus seda ei rahuldanud, lubades siiski üle kuulata endise riigivarade aseesimehe German Grefi (Hermann Gräf) ning endise energeetikaministri Viktor Hristenko. Samuti esines tunnistajana endine peaminister Mihhail Kasjanov. Kõik kolm teatasid, et naftavarguse kohta puuduvad igasugused andmed. Hristenko lisas, et Jukose majandustegevus ei väljunud "normaalse praktika" raamidest. Sama kinnitas ka Mihhail Kasjanov, kes lisas omakorda, et tema arvates on protsessil poliitiline alltekst.
        Sotsiopoliitilisest seisukohast on kogu sellest juriidilisest ja majanduslikust problemaatikast olulisem Venemaa võimude informatsiooniline kate, mida protsessidele tehti. Hodorkovskit, Lebedevi ja Jukosega seotud väiksemaid tegelasi süüdistati mitte majanduskuritegudes, vaid mõrvades ja riigipöördekatsetes. Käis isegi omamoodi enampakkumismäng: kes suudab Hodorkovskile rohkem laipu kaela riputada. Teemat, et mehel on käed küünarnukkideni verised, varieerisid kümned ja kümned tuhanded anonüümsed blogipostitused. Kui hiljem avalikustati liikumise Naši internetitegevus, siis selgus, et valdav osa jälgi viib sinna. Eesmärgiks oli Hodorkovskile psühholoogilise surve avaldamine, et teda murda, ja jälitusorganite esindajad ähvardasid pidevalt vastavate süüdistustega. Kuid see polnud kaugeltki kõik. Pidevad olid provokatsioonid vanglas ja koloonias. Nt üks retsidivistist kaasvang kirjutas avalduse, et Hodorkovski püüdis teda vägistada, ning jälitusorganid ähvardasid, et võivad selle iga hetk käiku lasta.

Ent Hodorkovski ei murdunud ja nii mõnegi vaatleja arvates oli ta vangis Putinile ohtlikum kui vabaduses. FSB kehtestatud pooldiktaatorlik režiim vajab hirmu, ja inimene, kes ei karda, on vastuvõetamatu väljakutse. Hodorkovski on vaja murda. Meil on siin Eestis isegi raske ette kujutada, millist rolli Venemaa moraalses kliimas mängis see, et Hodorkovski ei murdunud.

Kuid asi pole ainult Hodorkovskis. Hiljuti ilmus Postimehes intervjuu sotsiaalantropoloogi Brian Palmeriga "Julgus võib nakata nagu hirm" ning Hodorkovski juhus kinnitab seda selgelt. Tema kaassüüdistatav, samuti süüdi mõistetud Platon Lebedev näitab välja suurematki julgust. Nagu ka Hodorkovskit, lubati teda füüsiliselt hävitada, kuid samal ajal kui Hodorkovski istus oma tegude eest (ma ei pea siin silmas ametlikku versiooni, vaid Hodorkovski Putini-vastaseid tegusid ja avaldusi), siis Platon Lebedevil ei olnud mingeid poliitilisi ambitsioone ning talle tehti selgeks, et ta saab vabadusse juhul, kui hakkab Hodorkovski vastu tunnistusi andma.

        Ei murdunud Jukose keskastmejuht Svetlana Bahmina, kes pärast mehe vanglakülastust jäi rasedaks ja sünnitas vanglas. Kuid rahvusvahelistest protestidest hoolimata hoiti teda vangistuses ja nagu Platon Lebedeviltki nõuti vaid ühte asja: et ta hakkaks tunnistama Hodorkovski vastu. Alles president Bushi isiklik sekkumine viis armuandmiseni, kuid mingeid tunnistusi Hodorkovski vastu ta ei andnud.
        Ei murdunud Jukose jurist ja asepresident Vassili Aleksanjan. Tema juhtum on eriti märkimisväärne, kuna ta viibis aastaid eeluurimisvangistuse all, jõudmata kunagi kohtusse, ning 2010. aastal lõpetati asi aegumise tõttu. Ka temalt nõuti vaid ühte: Hodorkovski vastu tunnistamist. Uurimisvanglas selgus, et tal on AIDS, millesse ta nakatus autoavariile järgnenud operatsioonil (loomulikult paisati internetiruumi massiivne postituste kogum, et tegelikult sai ta selle prostituudilt või geiklubist). Vangistuses nakatus ta tuberkuloosi ja varsti avastati tal maksavähk. Kõik normid eeldanuks tema vabastamist, vähemalt tõkendi muutmist (kõne alla võisid tulla kas kautsjoni määramine või koduarest). Varsti avastati tal veel üks vähivorm: lümfoom, mis pidi ta ruttu hauda viima. Sellele võiks lisada, et vangistuses jäi Aleksanjan, kellel niigi oli nõrk nägemine, peaaegu pimedaks. Aleksanjanile avaldati pidevat vaimset ja füüsilist survet, keelati duši all käimine, lubati täisväärtuslikku ravi juhul, kui ta esineb valesüüdistustega Hodorkovski ja Lebedevi aadressil. Kuid ta ei murdunud. Tegemist oli väga tahtejõulise inimesega, kes saavutas noorpõlves hoolimata väga viletsast nägemisest (üks silm üldse pime) karates musta vöö. Teda ei lastud vabaks vaatamata sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus tegi kolm vastavat ettekirjutust. Siiski lubati ta 2009. aastal, kui oli selge, et elada on tal jäänud üksnes mõni kuu, rekordilise kautsjoni vastu vabadusse. Tema jälitamine jätkus aga ka vabaduses, eriti vihastas asjaolu, et ta ei surnud kohe pärast vabastamist. Nagu Aleksanjan oma viimases intervjuus ütles: taga kiusatakse mitte ainult teda, vaid põrguks tehakse ka kõigi tema sugulaste ja tuttavate elu, samuti tema arsti elu.
        Aleksanjan jäi elu lõpuni truuks oma arvamusele, et Jukoses ei sooritatud mingeid kuritegusid, ning ta muretses eriti Aleksei Pitšugini, Jukose endisest FSBlasest turvaülema pärast, keda süüdistati mitme mõrva tellimises ja kellele määrati 24-aastane vanglakaristus (mis on omakorda kummaline, kuna vastavad süüdistused nõuaksid eluaegset vangistust). Aleksanjan rõhutas, et kui Hodorkovski ja Lebedevi nimesid teavad kõik ja nende eest võideldakse, siis Pitšugin jääb unustusse, ehkki mehe ainus süü seisneb selles, et ta ei esinenud valesüüdistustega Hodorkovski vastu.
        Ning veel vaprusega nakatamisest. Kui mõisteti kohut teise opositsionääri, Aleksei Navalnõi üle, siis tundus, et tegemist on Hodorkovski stsenaariumi kordamisega, kus Lebedevi rolli pidi mängima Pjotr Ofitserov, kellele samuti lubati kohtuasja lõpetamist, juhul kui ta toetab Navalnõi-vastaseid valesüüdistusi, ning oma lõppsõnas paljastas Ofitserov selle süüdistajate taktika. See lõppsõna oli üldse märkimisväärne kodanikuakt ja väärib vähemalt osalist tsiteerimist: "Väita, et ma ei närveeri, ei oleks õige. Ei saa öelda, et ma olen siin juhuslikult. Meie, mehed, vastutame oma tegude eest kogu elu. Tehingud südametunnistusega on alati, nagu öeldakse, mitte-ekvivalentsed. Ja mina oleksin muidugi tahtnud jääda vabadusse. Ent kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna möödunud aasta algusesse, kui Juurdluskomitee töötajad minuga rääkisid, talitaksin ma samamoodi. On asju, millest ei saa üle astuda. Ma ei palu kohtult allahindlust (snishoždenie), kuna ma pole süüdi. Süütu ei vaja allahindlust."

Mihhail Hodorkovski on vaba. On kuulda nii rõõmsaid kui ka nördinud hääli, ja ma ei pea siin silmas üksnes Kremli hääletorusid või patoloogilisi antisemiite. Ka mitmed Vene demokraatia eest võitlejad on armuandmispalve esitamise üle nördinud: Hodorkovski kaotab vastupanusümboli staatuse. Võimalik, et mingi tõetera selles ka on. Me kõik ju vajame pühakuid ja märtreid.
        Bertolt Brechti "Galilei elu" lõpus tuleb murtud õpetlane oma õpilaste juurde ning mitte keegi ei taha temaga rääkida. Tema kõige ustavam õpilane Andrea ütleb nagu tühjusesse: "Las ta läheb siit ära," hiljem aga lisab: "Õnnetu on maa, kus pole kangelasi." Pärast pikka vaikust ütleb Galilei: "Õnnetu on maa, mis vajab kangelasi."

Te süüdistate mind demagoogias seepärast, et minu arusaam asjadest ei lange kokku Teie omadega. Tundes ise mõnda AVP osalejat, tean, et nad enda meelest ei ole midagi reetnud, ja jätkavad sama aatelist joont. Aatelist ja Eesti ühiskonnale väga olulist joont. Te kirjutate, et AVP oli suunatud konkreetselt valelike poliitikute vastu ja viimaste all on peetud silmas reformierakonda.

See on Teie tõlgendus, mis on rajatud misreading'ule (ei poolda eesti keele reostamist võõrkeelsete sõnadega, aga ei tea head vastet: võib-olla vale lugem?): AVP ei tähenda 'aitab valelikest poliitikutest', vaid 'aitab valelikust poliitikast'. Kas tunnete vahet? Esimesel juhul oleks tegemist poliitilise liikumisega, mis on konkreetselt suunatud mingi poliitilise erakonna vastu. Teisel juhul on tegu palju laiema nähtusega, millel on puht eetilised, aga mitte poliitilised alused. Niipalju kui ma olen ZA/UMi eesmärkidega kursis (ma ei tea, kas iga kord pean lisama, et ma neid sugugi ei jaga ja et isegi nende nn manifesti pole lugenud ei enne ega pärast selle avalikustamist), tahtsid nad teha just apoliitilist, ausat kultuuri ning nende meelest suur vale seisnes selles, et kultuurileht on tegelikult ühe poliitilise erakonna häälekandja. ZA/UMi seltskond on ise oma poliitilistelt vaadetelt väga kirju. Seal leidub nii parempoolseid libertariaane kui kommuniste. Mis neid ühendab, on noortele omased maksimalistlikud vabadusvõitluse ideaalid ja arusaam ründavast kultuurist.
        Seda viimast ma juba teatud mööndustega jagan. Kultuur ei ole ühiskonnas mingisugune marginaalne lisand, mis nii materiaalselt kui vaimselt eksisteerib ühiskonna arvelt. Kultuur on see, mis viib ühiskonda edasi. Ja selles mõttes on kunst ja teadus minu jaoks kultuuri edasiviivad jõud, mis muuseas võivad anda tõukeid ka majandusele.
        Nüüd aga AVP taktikast. See lähtub nn occupy ideoloogiast ehk maakeeli -- hõiva (vene keeles: eto vsjo nashe). See on selline asi, millega ma mitte kunagi ei ole nõus. Kui lähtuda Teie arusaamast, et hõivata tuleb poliitiline süsteem, ja Teie arusaamast Langi kohta, et tema tahab hõivata "Sirbi", siis õiged revolutsionäärid tahavad hõivata kõike, kuid alustada tuleb postist, telefonist ja telegraafist, nagu ütles üks tuntud revolutsiooniline tegelane. Öeldu võib koondada sellisesse tabelisse, kus plussid tähendavad: hõiva, miinused aga: ära hõiva:

_

Ma tean, et Teie, Mihkel, saate hästi irooniast aru, aga kuna viimasel ajal olen korduvalt kokku puutunud inimestega, kellel on sellega raskusi, siis igaks juhuks märgin, et sellesse tabelisse tuleb suhtuda cum grano salis.
        Miks mina ei poolda hõivamist? Põhiliselt seepärast, et see asi ei tundu mulle õige, kui me räägime demokraatlikust ühiskonnast. See aga ei tähenda, et ma halvustan ülestõusu despootliku režiimi vastu. Aga Eesti on minu veendumuste kohaselt väike hubane demokraatlik riik ja isegi kõik meie skandaalid ei suuda minu silmis lõhkuda seda idüllilist pilti.
        Kuid lisaks kõhutundele on mul ka mõningad teadmised. Ma nimelt tean, millega sellised asjad ajaloos tavaliselt on lõppenud ja kuidas lõpetasid revolutsioonilaulikud ise. Giljotiinil elu lõpetanud prantsuse filosoofidel ja revolutsionääridel oli viimse hetkeni imestunud ilme näol. Lenini poolt hävitatud vene intelligentsi üks osa korrutas nõutult: "Ega me siis seda ei tahtnud," teine osa, need kõige järjepidevamad, needsid Leninit reetlikkuse pärast, süüdistades teda võltsrevolutsioonilisuses.
Nii kirjutas bolševike poolt vangistatud ja surma mõistetud esseeride liider Marusja Spiridonova Leninile, et tol ei ole mingit õigust kasutada terminit 'punaterror', kuna see määrib terrorismi kõrget nime. Ülejäänud bolševikest suurem osa, nn leninlik kaardivägi, lõpetas oma elu NKVD keldrites, kuul kuklas, vandudes viimsete hetkedeni truudust revolutsioonile ning paljud koguni Stalinile isiklikult. Nende hulgas oli levinud arusaam, et kõik on õige, terror on vajalik, Stalin on eksimatu, ainult et minu suhtes on tehtud saatuslik viga.
        Ma kirjutasin vastuseks ERR kultuuritoimetuse küsimusele, et praegused parlamendiväliste meetoditega võimukukutajad Eestis meenutavad mulle neid vene aadlikke, kes laulsid revolutsioonilisi laule ja siis äkki märkasid, et nende mõis põleb. Nii mõnigi märkas muuseas, et ka tema perekond on tapetud. Vaid vähesed, kes ootasid ja tervitasid revolutsiooni, nagu kuulus luuletaja Aleksander Blok, kes sai teada, et tema kogu elu kogutud raamatukogu, on mõisas põletatud, ütlesid: "Väga hea!"

PS. Teie teises postituses vihjate vist (loodan, et eksin), et parempoolne poliitik paratamatult seostub reformierakonnaga. Kui Te kas või kordagi olete vaadanud minu blogisse, siis ehk märkasite, et olen tihti seda erakonda kritiseerinud ja konkreetselt ka selle esimeest ning olin põhimõttelises konfliktis Rein Langiga sõnavabaduse teemal, kuid paraku sõnavabaduse piiramine erinevatel ettekäänetel on viimasel ajal pigem loomeinimeste agendas.
----------
Pildid saidilt: http://www.jadaliyya.com/pages/index/3725/an-interview-with-paul-sedra_another-victim-of-the (seal on ka muid, veel dramaatilisemaid)

Eilses Delfis ja tänases EPLs oli päris naljakas lugu Andrus Ansipi väljaütlemistest süütuse presumptsiooni kohta. Ajakirjanik isegi ei pidanud suurt midagi tegema – lihtsalt pani ühte tulpa peaministri ütlused oma ministrite asjus, teise tulpa aga Krossi kohta. Selgus, et isegi sõnastus on sarnane, ainult järeldused vastupidised. Netikommentaatorid said palju nalja. 
      Minul aga naljakas pole. Kuid enne, kui esitan raskeid süüdistusi peaministri aadressil, tahan ma teda kiita. Nimelt käitus ta väga adekvaatselt ja väärikalt Anastassia Rõbatšenko juhtumi puhul. Viimast süüdistasid Moskva võimud massirahutustes osalemises. Sellise süüdistuse said paljud demonstrandid Moskvas ning neile said osaks tõsised vanglakaristused. Veelgi enam, Rõbatšenkot võib oodata veel suurem karistus, kuna ta mitte üksnes väljus miitingu lubatud territooriumist, vaid „lisaks sellele varjas ta ennast pärast kuriteo sooritamist ja jätkas kuritegelikku tegevust“. Anastassia Rõbatšenko kuulutati algul föderaalselt ja siis rahvusvaheliselt ka Interpoli kaudu tagaotsitavaks. See, et Eesti peaminister astus Rõbatšenko kaitseks välja ja ei piirdunud deklaratiivsete ütlustega, vaid andis selged instruktsioonid siseminister Vaherile, on vähemalt minu silmis igati kiiduväärt. Selliste juhtumite puhul tunnen ma Eesti üle uhkust. Ütlen isegi rohkem – just sellist peaministrit tahan ma näha oma riigi eesotsas.
       Kuid kõik selle nullib täiesti ja kuhjaga ära teine juhtum: Kross. Emb-kumb, kas peaminister siin lihtsalt blufib või on tal tõepoolest mingi oluline ja avalikkusele tundmatu informatsioon. Viimasel juhul on täiesti arusaamatu, miks ta ei informeerinud Eesti politseid ja prokuratuuri, kes ei leidnud Krossil mingit süüd. Case closed. Nii tõsise süüdistuse puhul on relevantse informatsiooni varjamine ise tõsine väärtegu. Ma tahan juhtida tähelepanu veel asjaolule, et Rõbatšenko vahistamise kohta on olemas kohtuotsus (välja kuulutatud kurikuulsa Basmannõi kohtus 11.10.2013). Krossi puhul aga mingit kohtuotsust ei ole. On ainult FSB tungiv soov saada ta oma valdusesse. Ei pea vist seletama, miks ma siinkohal nimetan FSBd, mitte näiteks Venemaa prokuratuuri. On ka selge, miks Kross pakub Vene eriteenistustele nii kõrgendatud huvi. Piisab, kui tuletame meelde, et ta oli Eesti julgeoleku koordinatsioonidirektor, et ta oli luure- ja NATO-teemaline nõunik mitmes riigis, k.a Gruusias, kus on siiamaani vindumas konflikt Venemaaga, et Iraagis oli ta koalitsioonivalitsuses julgeolekuasutuste osakonna direktor. Seega on tegemist inimesega, kelle käes võib olla väga väärtuslik ja sensitiivne informatsioon mitte üksnes Eesti, vaid ka NATO ja konkreetsemalt USA kohta.
      Ja ma tõepoolest ei saa aru, miks selles konfliktis Eesti Vabariigi kodaniku ja Venemaa repressiivaparaadi vahel võtab Eesti peaminister ülimalt kahtlase positsiooni. Mis see on: rumalus, naiivsus või midagi märksa hullemat?

P.S Eerik-Niiles Kross elab värvikat ja sündmusterohket elu. Suure huviga loeksin tema memuaare või lausa autobiograafiat. Kuid ma mingil juhul ei taha, et ta kirjutaks selle Lubjanka keldris talle kinnitatud kuraatori dikteerimisel.