Ukraina revolutsioon võitis. Vihatud president Janukovitš põgenes teadmata suunas, milleks osutus Harkiv. Suur osa valitsenud klikist (valitsusliikmed, ametnikud, regioonide parteisaadikud jt) lahkuvad kiires korras riigist või mimikreeruvad kibekähku demokraatideks.
Juba teist ööpäeva lendavad Kiievist eri suundades tšarterlennukid, mis on inimeste lisaks täis laaditud mingisuguseid kaste (kohalik nali on see, et need on Putini miljardid).
Arvatavasti tuli Janukovitš Harkivisse, kuna seal on võimul tema suurim liitlane, kuberner Mihhail Dobkin, kes korraldas Harkivis Maidanivastaste liidrite kokkutuleku. Oodati ka Janukovitšit, kes aga ei ilmunud. Oletatavaid põhjusi on kaks. Esiteks, reklaamitud kohtumine kukkus sisuliselt läbi. Teiseks, Harkivi elanikud korraldasid linna saabunud Janukovitšile obstruktsiooni. Selgus, et Harkivis ei armastata teda eriti rohkem kui Kiievis.
Mil määral Maidani liidrid kontrollivad olukorda riigis, ennekõike selle idaosas, ei ole selge, kuid erinevalt sellest, mida pidevalt kuulutab Putini-meelne propaganda, pole Ukraina lagunemisest juttu. Maksimum, mida pakkus seesama Dobkin, on Ukraina föderaliseerumine ja pealinna ületoomine Kiievist Harkivisse. Kui on valida, kas Ukraina või Venemaa, siis valivad isegi Dobkini-taolised tegelased selgelt Ukraina. (Parafraseerides Julius Caesarit, ta saab aru, et parem olla esimene Ukraina kolkas kui kas või teine impeeriumis.) Olukorra Harkivis annab kõige paremini edasi järgnev pilt. Samal ajal kui Dobkin kuulutas, et Harkiv lööb tagasi kõik rünnakud, on kohalik julgeolek (SBU) juba kaks päeva põletanud oma pabereid.
Juba teist ööpäeva lendavad Kiievist eri suundades tšarterlennukid, mis on inimeste lisaks täis laaditud mingisuguseid kaste (kohalik nali on see, et need on Putini miljardid).
Arvatavasti tuli Janukovitš Harkivisse, kuna seal on võimul tema suurim liitlane, kuberner Mihhail Dobkin, kes korraldas Harkivis Maidanivastaste liidrite kokkutuleku. Oodati ka Janukovitšit, kes aga ei ilmunud. Oletatavaid põhjusi on kaks. Esiteks, reklaamitud kohtumine kukkus sisuliselt läbi. Teiseks, Harkivi elanikud korraldasid linna saabunud Janukovitšile obstruktsiooni. Selgus, et Harkivis ei armastata teda eriti rohkem kui Kiievis.
Mil määral Maidani liidrid kontrollivad olukorda riigis, ennekõike selle idaosas, ei ole selge, kuid erinevalt sellest, mida pidevalt kuulutab Putini-meelne propaganda, pole Ukraina lagunemisest juttu. Maksimum, mida pakkus seesama Dobkin, on Ukraina föderaliseerumine ja pealinna ületoomine Kiievist Harkivisse. Kui on valida, kas Ukraina või Venemaa, siis valivad isegi Dobkini-taolised tegelased selgelt Ukraina. (Parafraseerides Julius Caesarit, ta saab aru, et parem olla esimene Ukraina kolkas kui kas või teine impeeriumis.) Olukorra Harkivis annab kõige paremini edasi järgnev pilt. Samal ajal kui Dobkin kuulutas, et Harkiv lööb tagasi kõik rünnakud, on kohalik julgeolek (SBU) juba kaks päeva põletanud oma pabereid.
Nagu kirjutas eile populaarne blogija Andrei Malgin: "Nad on nii kindlad, et löövad tagasi kõik rünnakud, et põletavad eilsest peale vahetpidamata Harkivi SBU hoovis dokumente." Allikas: https://twitter.com/euromaidan via http://avmalgin.livejournal.com/?skip=20
Kindlamini tunnevad ennast separatistid Krimmis, kuid ka seal ei suuda nad jääda võimule ilma Venemaa sekkumiseta: lisaks ukrainlastele tuleb siin arvestada krimmitatarlaste faktoriga.
Olulisem küsimus on see, mis saab edasi. Parlamentaarne Janukovitši-vastane opositsioon (Jatsenjuk, Klõtško, Tjagnibok) kontrollisid olukorda Maidanil vaid osaliselt ja nii mõnigi kord vilistati nad välja, kuna kahtlustati, et nad lähevad liialt palju kompromissidele. Tekkinud on mitu uut liikumist, millest üks populaarsemaid ja ambitsioonikamaid on noorte liikumine "Paremsektor" (kui Oleg Tjagniboki ja tema Vabaduse-nimelist liikumist on venemeelne meedia nimetanud fašistlikuks, siis Paremsektor on veel palju radikaalsem ja neid võrreldakse taliibidega). Igal juhul ei ole revolutsiooni vaim Ukrainas kustunud, Maidan on endiselt radikaalseid muutusi ootavat rahvast täis. Inimesed tahavad paremat elu, ausat valitsust ja veel igasuguseid häid asju, mida ei olegi nii kerge formuleerida. Kuid on täiesti selge, et veel raskem on neid ootusi täita. Üks Ukraina olulisi probleeme on totaalne korruptsioon, mis söövitab nii valitsevat eliiti kui opositsiooni ning, mis kõige kurvem, õõnestab ühiskonda tervikuna. Eestis on isegi raske ette kujutada, kui võimas ja kõikehõlmav võib korruptsioon olla.
2004. aasta presidendivalimiste ajal (mille võitis Viktor Juštšenko) olin ma Ukrainas OSCE vaatlejana. Olime paaris Urmas Reinsaluga, meile olid ette nähtud tõlk (kellest me loobusime) ja autojuht. Viimasega vesteldes selgus, et tema on Kiievi linnavolikogu liige, kes teeb autojuhina haltuurat. Ta oli veendunud demokraat, Juštšenko pooldaja, lisaks oma ametile linnavolikogus oli ta ühe parlamendisaadiku abi. Veel oli tal oma kinnisvarafirma. Linnavolikogus tegeles ta sotsiaalküsimustega ja seda koostöös linnavalitsusega. Töö käigus pöördusid tema poole inimesed, kel oli vaja elamistingimusi parandada, ja kui ta nägi oma sõnade järgi mõnes nendest perspektiivset klienti, suunas ta nad oma firmasse. Ta rääkis sellest entusiastliku vaimustusega ja kui ma temalt ettevaatlikult küsisin, kas ta teab, mis on huvide konflikt, selgus, et ta ei tea ega tahagi teada. Omakorda küsis ta minult, palju ma saan riigikogusaadikuna hääletamise eest. Ma ei saanud algul küsimusest aru ja ütlesin, et eraldi hääletamise eest ei maksta, riigikogulase palk on neli keskmist. Ta vaatas mind kavala pilguga, umbes et ära mängi lolli, me kõik oleme siin omainimesed, demokraadid: "Palju sa selle eest saad, et hääletad nii, aga mitte naa?" Point hakkas mulle aeglaselt kohale jõudma. Ma küsisin, et aga palju Ukrainas makstakse. Ta ütles, et linnavolikogus suurt ei maksta, aga tema saadikust boss parlamendis saab keskmiselt kümme tuhat, muidugi tähtsamate hääletustega rohkem. Mul vajus karp vaikselt ammuli ja ma esitasin vist kõige lollima küsimuse, mida ta sel teemal kunagi kuulnud: "Kas grivnasid?" Tema seletas mulle nagu lapsele, et ikka dollareid. Minu jaoks polnud siin kõige drastilisem isegi see, et nn demokraadid käituvad samamoodi nagu venemeelsed korruptandid, vaid et ta ei näinudki selles midagi halba ega taunimisväärset ning peaaegu et hooples sellega. Veel teatas ta, et ostis hiljuti auto ja korteri, mille maksumus kokku oli tema 120 aasta palk.
Ka hiljem Ukraina kolleegide ja ühiskonnategelastega vesteldes on mul tihti jäänud tunne, et elame täiesti erinevates maailmades ning altkäemaksud, ringkäendused, nepotism on mitte üksnes igapäevased nähtused, vaid nendega on nii harjutud, et ei kujutatagi ette teistsugust elu. See puudutab ka korruptsiooniga võitlejaid, kes hea meelega lõpetaksid korruptsiooni võimu ülemistel tasanditel, kuid omaenda elu ilma korruptsioonita ette ei kujuta. Nagu öeldi nõukaajal Gruusias: "Ühelt poolt sa muidugi kõikidele annad, ja see ei ole hea. Teiselt poolt aga sa kõikide käest saad, ja see on hoopis teine lugu."
Ma ei hakka ennustama, kuidas Ukraina sündmused edasi arenevad, stsenaariume on mitu. Kuid on täiesti selge, et revolutsiooni võit ei lahendanud kõiki probleem, vaid tõi need päevavalgele. Nende lahendamine on aga pikaajaline ja vaevarikas protsess.
P.S. Viimastel andmetel lendasid Mihhail Dobkin ja Harkivi linnapea Gennadi ("Gepa") Kernes kiires korras Venemaale (kas asüüli taotlema?). Ilmselt mõtles Dobkin Caesari asjus ümber.
UPD 23.02. Post Scriptumi kohta on andmed siiski vastuolulised: Dobkinit ja Kernest olevat nähtud Harkivi linnavalitsuse aknal.
Olulisem küsimus on see, mis saab edasi. Parlamentaarne Janukovitši-vastane opositsioon (Jatsenjuk, Klõtško, Tjagnibok) kontrollisid olukorda Maidanil vaid osaliselt ja nii mõnigi kord vilistati nad välja, kuna kahtlustati, et nad lähevad liialt palju kompromissidele. Tekkinud on mitu uut liikumist, millest üks populaarsemaid ja ambitsioonikamaid on noorte liikumine "Paremsektor" (kui Oleg Tjagniboki ja tema Vabaduse-nimelist liikumist on venemeelne meedia nimetanud fašistlikuks, siis Paremsektor on veel palju radikaalsem ja neid võrreldakse taliibidega). Igal juhul ei ole revolutsiooni vaim Ukrainas kustunud, Maidan on endiselt radikaalseid muutusi ootavat rahvast täis. Inimesed tahavad paremat elu, ausat valitsust ja veel igasuguseid häid asju, mida ei olegi nii kerge formuleerida. Kuid on täiesti selge, et veel raskem on neid ootusi täita. Üks Ukraina olulisi probleeme on totaalne korruptsioon, mis söövitab nii valitsevat eliiti kui opositsiooni ning, mis kõige kurvem, õõnestab ühiskonda tervikuna. Eestis on isegi raske ette kujutada, kui võimas ja kõikehõlmav võib korruptsioon olla.
2004. aasta presidendivalimiste ajal (mille võitis Viktor Juštšenko) olin ma Ukrainas OSCE vaatlejana. Olime paaris Urmas Reinsaluga, meile olid ette nähtud tõlk (kellest me loobusime) ja autojuht. Viimasega vesteldes selgus, et tema on Kiievi linnavolikogu liige, kes teeb autojuhina haltuurat. Ta oli veendunud demokraat, Juštšenko pooldaja, lisaks oma ametile linnavolikogus oli ta ühe parlamendisaadiku abi. Veel oli tal oma kinnisvarafirma. Linnavolikogus tegeles ta sotsiaalküsimustega ja seda koostöös linnavalitsusega. Töö käigus pöördusid tema poole inimesed, kel oli vaja elamistingimusi parandada, ja kui ta nägi oma sõnade järgi mõnes nendest perspektiivset klienti, suunas ta nad oma firmasse. Ta rääkis sellest entusiastliku vaimustusega ja kui ma temalt ettevaatlikult küsisin, kas ta teab, mis on huvide konflikt, selgus, et ta ei tea ega tahagi teada. Omakorda küsis ta minult, palju ma saan riigikogusaadikuna hääletamise eest. Ma ei saanud algul küsimusest aru ja ütlesin, et eraldi hääletamise eest ei maksta, riigikogulase palk on neli keskmist. Ta vaatas mind kavala pilguga, umbes et ära mängi lolli, me kõik oleme siin omainimesed, demokraadid: "Palju sa selle eest saad, et hääletad nii, aga mitte naa?" Point hakkas mulle aeglaselt kohale jõudma. Ma küsisin, et aga palju Ukrainas makstakse. Ta ütles, et linnavolikogus suurt ei maksta, aga tema saadikust boss parlamendis saab keskmiselt kümme tuhat, muidugi tähtsamate hääletustega rohkem. Mul vajus karp vaikselt ammuli ja ma esitasin vist kõige lollima küsimuse, mida ta sel teemal kunagi kuulnud: "Kas grivnasid?" Tema seletas mulle nagu lapsele, et ikka dollareid. Minu jaoks polnud siin kõige drastilisem isegi see, et nn demokraadid käituvad samamoodi nagu venemeelsed korruptandid, vaid et ta ei näinudki selles midagi halba ega taunimisväärset ning peaaegu et hooples sellega. Veel teatas ta, et ostis hiljuti auto ja korteri, mille maksumus kokku oli tema 120 aasta palk.
Ka hiljem Ukraina kolleegide ja ühiskonnategelastega vesteldes on mul tihti jäänud tunne, et elame täiesti erinevates maailmades ning altkäemaksud, ringkäendused, nepotism on mitte üksnes igapäevased nähtused, vaid nendega on nii harjutud, et ei kujutatagi ette teistsugust elu. See puudutab ka korruptsiooniga võitlejaid, kes hea meelega lõpetaksid korruptsiooni võimu ülemistel tasanditel, kuid omaenda elu ilma korruptsioonita ette ei kujuta. Nagu öeldi nõukaajal Gruusias: "Ühelt poolt sa muidugi kõikidele annad, ja see ei ole hea. Teiselt poolt aga sa kõikide käest saad, ja see on hoopis teine lugu."
Ma ei hakka ennustama, kuidas Ukraina sündmused edasi arenevad, stsenaariume on mitu. Kuid on täiesti selge, et revolutsiooni võit ei lahendanud kõiki probleem, vaid tõi need päevavalgele. Nende lahendamine on aga pikaajaline ja vaevarikas protsess.
P.S. Viimastel andmetel lendasid Mihhail Dobkin ja Harkivi linnapea Gennadi ("Gepa") Kernes kiires korras Venemaale (kas asüüli taotlema?). Ilmselt mõtles Dobkin Caesari asjus ümber.
UPD 23.02. Post Scriptumi kohta on andmed siiski vastuolulised: Dobkinit ja Kernest olevat nähtud Harkivi linnavalitsuse aknal.
RSS Feed