Kirjutasin alla VIKi initsieeritud petitsioonile, mille pealkiri oli midagi sellist nagu erakondade nuumamise vastu riigieelarvest. Sellised populistlikud sõnastused käivad mulle aktiivselt närvidele ja esimene reaktsioon oli, et sõbrad, ilma minuta. Kuid olles kantseliidist läbi närinud, otsustasin, et siiski toetan. Asi on selles, et erakondade rahastamine ei ole korras ning olen sellele tähelepanu juhtinud tükk maad enne VIKi sündi, kui praegustel VIKi liidritel ei näinud veel süsteemile mingeid vastuväiteid olevat. Nüüd aga tunnevad nad omal nahal, et asjad on halvasti. Põhiline on see, et petitsioonis seistakse õigustatult selle eest, et erakondade rahastamises ei arvestataks üksnes Riigikogu valimiste tulemusi, vaid ka kohalike valimiste tulemusi. Ja see oleks õiglane.
0 Comments
Mõne päeva eest tõin ära Youtube’i üles pandud lindistuse, milles vene fašistliku liikumise RNE juht ja FSB agent Barkašov instrueerib üht Donetski mässajate liidrit Boitsovi referendumi asjus. Boitsov on mures: kui Venemaa ei tule neile appi, siis Donetsk ei pea vastu ja kõik, ta jätab referendumi ära. Selle peale seletab Barkašov rahuliku isaliku intonatsiooniga:
„Dima, ära jätta ei saa, tuleb välja, et lõite kartma.” „Ei, ei löönud kartma. Lihtsalt me ei suuda seda läbi viia, me pole valmis.” „Te keevitage ükskõik mida, kirjutage, et 99%, b***!..." "Aa..." "Hakkate veel b*** sedeleid korjama vä n****!?! Lolliks läinud n**** vä?!” „Kõik, sain aru, selge....” „Kirjutage, et mitte 99%, vaid 89% b*** Donetski vabariigi poolt. n****! Ja kõik.” Tõepooolest kõik. Nagu loeme, tõepoolest 89,07%. Need 0,07% on eriti liigutavad. Aga muidu nagu keevitatud. Venemaa president teatas (järjekordselt), et Venemaa väed on Ukraina piiri juurest tagasi tõmmanud. Ükski sõltumatu vaatleja seda fakti kinnitanud ei ole, küll aga on täheldatud Venemaa irregulaarsete grupeeringute aktiviseerumist Ukraina mässulistel territooriumidel. Lisaks Kadõrovi kõrilõikajatele tegutseb seal üsna aktiivselt neonatslik grupeering "Vene Rahvuslik Ühtsus" (RNE). Mõni päev tagasi aga õnnestus Ukraina julgeolekuteenistusel (SBU) salvestada telefonivestlus "Donetski Vabariigi" liidri Dmitri Boitsovi ja RNE juhi Aleksandr Barkašovi vahel, millest selgus muuseas, et viimane annab Boitsovile juhiseid, mida too alandlikult täita võtab. Vastav salvestus oli üleval ka Delfis. Vestlus on nii huvitav, et ei tee halba see ka siin ära tuua (palun vabandust selle leksika pärast, mida vene keeles nimetatakse mittenormatiivseks). Nagu kuulda, on Boitsov segaduses, ta ei suuda Donetskis 11. mail referendumit läbi viia. Barkašov seletab talle, kasutades energilisi väljendeid, et tegemata jätta ei saa kuidagi. Kui Boitsov kurdab, et nad lihtsalt füüsiliselt ei jõua, seletab Barkašov nagu lapsele, et ükskõik, joonistad 99%, 89%, 100%, niikuinii keegi vaatlejaid ei saada -- nagu kirjutad, nii on. Aa, sain aru, vastab Boitsov. Aga ainult üks küsimus, kas siis föderatsiooni kohta küsimust ei esita? Selle peale käsib Barkašov see intelligentlik loba lõpetada. Kirss tordil on Barkašovi viimane repliik: pärast seda kui ta on kõige ropumate sõnadega materdanud Putinit, ütleb ta, et presidenti sõimama ta muidugi ei hakka. Mille peale Boitsov vastab, et jah, muidugi, see oleks sigadus. Siinkohal oleks kasulik vaadata RNE enda loodud reklaamklippi, mis ei jäta mitte mingisugust kahtlust, mis tüüpi liikumisega selle näol on tegu. Moskva ametlik retoorika seisneb selles, et nad võitlevad Ukrainas võimule tulnud bandeeralaste, fašistidega. Reaalsus aga on see, et need fašistid, kes tegutsevad Ukraina territooriumil, on tulnud Venemaalt. Sellele võib vaid lisada, et Aleksandr Barkašov värvati juba nõukogude ajal KGBsse.
Vähemalt 38 noort inimest hukkus mõttetut ja jubedat surma. Elusalt põledes või suitsu kätte lämbudes. See, et tegemist oli venemeelsetega, ei tohiks küll kelleski kahjurõõmu tekitada. Versioonid toimunu kohta erinevad loomulikult diametraalselt. Võib olla kindel järgmistes tõsiasjades. Enne jalgpallimatši kohaliku Tšernomoretsi ja Harkivi Metallurgi vahel läksid mõlema klubi fännid, nagu Ukrainas on viimasel ajal ilusaks kombeks saanud,ühise rongkäiguna läbi linna, demonstreerides Ukraina ühtsust. Neid hakkas ründama kusagilt välja ilmunud grupp relvastunud venemeelseid. Kui miilits hakkas kaklejaid lahutama, hõivasid venemeelsed Ametiühingute maja. Mõne aja pärast tekkis saatuslik tulekahju. Järgmistes asjades aga lähevad hinnangud lahku. Venemaa pool teatab, et rahumeelsed inimesed varjasid ennast administratiivhoones metsistunud fašistlikute bandeeralaste eest, kes maja süütasid võimude vaiksel heakskiidul. Ukraina Siseministeeriumi ametlik versioon on sootuks teistsugune: relvastatud ekstremistid (Kiievi andmetel pole nad pärit Odessast ega Ukrainast üldse, vaid kas Venemaalt või Transnistriast, relvastas nad aga FSB) hõivasid Ametiühingute maja, barrikadeerisid ülemised korrused ning hakkasid sealt tulistama miilitsat ja relvastamata inimesi ning viskama nende pihta Molotovi kokteile, mis süütasid maja. Mul ei ole andmeid, mis lubaksid mul teha iseseisva analüüsi. Kuid olles läbi vaadanud hulgaliselt videomaterjale, kaldun arvama, et Ukraina versioon on tõele lähem (ei hakka siin heietama teemal, kui ebausaldusväärne on Venemaa meedia Ukraina sündmuste kajastamisel). On näha, kuidas Ametiühingute maja ülemistelt korrustelt ja katuselt tulistatakse ja visatakse süütepudeleid. Alljärgnevas venekeelse BBC uudislõigus on selgelt näha, et süütepudelite loopimist jätkatakse ka siis, kui maja on juba leekides (vt 00:33-00:36). Igal juhul on tegu suure tragöödiaga ning Ukraina võimud peavad läbi viima kiire, efektiivse ja avatud juurdluse. P.S. Kui videot ei õnnestu vaadata, siis kätte saab selle siit. UPD. Tundub, et vähemalt selle video pudel visati siiski alt. UPD 4.05. Töötasin läbi suure hulga materjali ja kahtlen nüüd sügavalt Ukraina võimude versioonis, et Ametiühingute maja pandi põlema seestpoolt. Seda ei saa välistada, kuid kõik esitatud videomaterjalid (nt vasaku tiiva kolmanda korruse põlemine siis, kui süütepudeliga loobitakse hoopis parempoolset alumist korrust jt) on ülimalt kahtlased. Sündmusi on filmitud kümnete erinevate kaameratega ja ma ei suutnud leida ühtegi kaadrit, kus süütepudeleid oleks visatud majast. Minu eilne jutt oli eksituse tagajärg, vabandan. Mis siis juhtus? Kaks inimeste kolonni, venemeelsed ja ukrainameelsed liikusid paralleeltänavatel, kusjuures mõlemal poolel tegutsesid luurajad, kes telefoni teel informeerisid omi kolonne. Kui venemeelsed asusid rünnakule, olid ukrainameelsed selleks juba valmis ning asusid kontrarünnakule. Põhiküsimus on aga selles, kuidas see kõik organiseeriti ja kes on selle taga. Siinkohal võin soovitada sedasama linki, mille kommentaarides tõi gaal. See on väga hea ja detailne materjal, tuleb küll arvestada, et tendentslik (ukrainameelne), kuid ühtegi faktiviga mul temalt leida ei õnnestunud. Üks põhiküsimusi on see, kes olid punaste käepaeltega inimesed, kes olid paremini organiseeritud ja tegutsesid kõige efektiivsemalt. Venemeelne pool ütleb, et need on ümberriietatud Ukraina eriteenistused, mis on toodud Lääne-Ukrainast, Ukraina pool loomulikult, et need on venemeelsed. Toon all ära kaks pilti napaki blogist. Esimese peal on näha, et punaste käepaeltega seltskonnas on süütepudelitega inimesi, teise peal aga on samas seltskonnas näha vene lipuga rinnamärgiga meest. Kuid võib nõustuda mõlemapoolse väitega, et tegemist oli provokaatoritega. Nad viisid inimesed lõksu Ametiühingute majasse, kuid ise sinna ei läinud. Ühtegi neist ei ole hukkunute hulgas. Tekib küsimus sündmuste tähendusest. Siin on vaja tuua välja kaks aspekti.
Esiteks, Odessa sündmused ajastati samale ajale, kui Ukraina väed viisid läbi rea edukaid operatsioone Ida-Ukrainas venemeelsete mässajate vastu. Oli vaja julgeolekujõudude tähelepanu viia ka mujale. Olulisem on aga teine. Odessa oli rahulik venekeelne ja ukrainameelne linn. Seda meelsust oli tarvis muuta ja mitukümmend õudsesse surma surnud noort inimest muutiski seda. Täna on Odessa palju venemaameelsem koht kui paar päeva tagasi. ... Samal ajal kui ma kirjutan neid ridu, käivad Ida-Ukrainas verised lahingud. Osad on jaotatud. Ei tea, kust välja ilmunud relvastatud üksused hõivavad administratiiv- ja jõustruktuuride hooneid, kohalikud tsiviilelanikud aga takistavad Ukraina vägede ja politsei liikumist. See "spontaanne" tegevus on hästi koordineeritud. ... Venemaa senaator Igor Morozov hoiatab: kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ei lõpeta Venemaa survestamist seoses Ukrainaga, loobub Venemaa kõikidest lepingutest inimõiguste valdkonnas, k.a surmanuhtluse moratooriumist. Teisisõnu: Venemaa rahvas on oma valitsejate pantvang: "Kui te ei lõpeta, hakkame me taas oma inimesi tapma." ... Ajaloo ümberkirjutamise vastu võitlev president Putin andis korralduse teha kiires korras korrektiivid Krimmi ajaloo kajastustes. Ent kõik ei ole nii trööstitu. ... Põhjanabal püstitati Tšetšeeni Vabariigi lipp. ... Asepeaministr Dmitri Rogozin teatas, et Venemaa läheb kuu peale ja jääb sinna. "Kuu saagu meie omaks!" * * * Lõpetasin hiljuti essee ajakirja "Tuna" jaoks, kus käsitlesin üht episoodi George Orwelli elust, mis tekitas suurt segadust tema austajate seas ja rõõmustas tema vastaseid. Nimelt koostas Orwell krüptokommunistide nimekirja, mille ta 1949. aastal edastas Briti vastuluurele. Valisin selle teema seepärast, et see muutus ootamatult jälle aktuaalseks. Mis mind kõige rohkem Venemaa Ukraina/Krimmi avantüüris masendab, on isegi mitte alatu agressioon, millele järgnes võõra riigi osa jultunud annekteerimine, vaid kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal. Ma tunnen kogu hingest Ukrainale kaasa, kuid veel rohkem on mul kahju Venemaast. See, mida Putin tegi Venemaaga, on palju halvem ja ohtlikum kui sõjajõu kasutamine Ukrainas. * * * Nõukogude ajal olid tele- ja raadiodiktoritel spetsiifilised intonatsioonid, mis lõid eriti välja venekeelses meedias. Diktor rääkis võõra häälega, see oli nagu akustiline mask, mis oli talle valeliku informatsiooni edastamisel omamoodi hügieeniliseks vahendiks. Mäletan, kuidas perestroika ajal rõõmustasin, kui äkki vene telediktorid hakkasid rääkima normaalse intonatsiooniga, ühesõnaga inimkeeles. Valest vabanemine hõlmas mitte üksnes sõnumite sisu, vaid ka diktorite kehakeelt ja häälekõla. Tundus, et see protsess on pöördumatu. Eksisin. Juba paar nädalat tagasi tundsin, et ma ei suuda enam vaadata venekeelse televisiooni uudiseid, isegi mitte niivõrd sõnumite sisu pärast (silmadega loen ka hullemaid valesid), vaid lihtsalt kõla pärast. See jutt, mis tuli ekraanilt, oli mulle füsioloogiliselt vastuvõetamatu. See on isegi halvem kui stagnaajal, kuna nõukaaegsele võltsile on lisandunud huligaanlik nahaalsus. Saage tuttavaks: Vene meedia uus staar, Dmitri Kisseljov (mitte segamini ajada Ukrainasse emigreerunud kuulsa ajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga, kes Dmitri Kisseljovi kohta ütleb, et see pole isegi tema nimekaim), kes on Ukraina kriisi ajal teinud peadpööritava karjääri: temast on saanud Putini isiklik lemmik ning telenägu nr. 1. Kuuldavasti sai tema karjääri murdepunktiks järgmine lõik: Selgus, et Ukraina kriis on Rootsi, Poola ja Leedu vandenõu tagajärg, kes tahavad võtta revanši lüüasaamise eest Poltaava lahingus (1709) ning Rootsi olevat siiamaani ihunud kättemaksu, kuna sõjaväelaste mundris on mingisugused Karl XII ajast pärinevad elemendid. Rootsi on üldse paadunud maa, kus lastest tehakse seksuaalsed invaliidid jne. Silmagi pilgutamata laob Kisseljov ühe vale teise järel. Kes on vähegi koolis ajalugu õppinud, teab, et poolakad olid tol ajal Peetri liitlased, mitte vaenlased. Jne. Vale on nii jõhker, et ta ei püüa seda isegi varjata, näidates Carl Bildti pähe Saksamaa endist välisministrit Guido Westerwellet. Siiski seab ta vahel Venemaale lääneriike hoopis eeskujuks. Teises saates teatas ta, et USAs põletatakse geide südameid (õnneks vist siiski pärast nende surma). Oleks siis asi vaid võimus või meedias, ühesõnaga, ühiskonna fassaadis. See, mis hakkas fassaadi all toimuma (ning saavutati jällegi vaid paari nädala jooksul), on veelgi halvem. Putini-vastane väljaütlemine privaatvestluses võib osutuda ohtlikuks, kusjuures oht ei lähtu salapolitseist, vaid valvsatest kodanikest. Tüüpiline näide. Mõõduka opositsioonilise liikumise „Golos“ (nende agenda on valimiste aususte monitooring https://www.facebook.com/golosinfo) liikmed sõitsid rongiga Jekateringburgist Novosibirskisse, et jälgida sealseid linnapeavalimisi. Nende omavahelisesse vestlusesse sekkusid agressiivselt algul kaasreisijad, siis ka rongisaatja. Nad lahkusid vagunist rongi restorani, kuid neile tuldi järele, kutsuti politsei, kes neid tegelikult raevunud kaassõitjate eest kaitses. Viimane oli asjakohane, kuna siirale ja raevukale sõimule lisandus füüsilise vägivalla oht. „Kuidas te julgete teha Venemaa-vastast propagandat?“ (jutt käis Putini poliitikast Krimmis, kusjuures tegu oli omavahelise privaatse vestlusega, kus Venemaad ei mainitud kordagi), „Kuidas maa võib kanda selliseid inimesi, kes kritiseerivad Putinit?“ jne. Siiski tõsteti nad rongilt maha, viidi politseijaoskonda, kus nad kahe tunni jooksul kuulati üle, kuid, nagu ütlevad „Golosi“ liikmed, võrreldes kaasreisijatega rongis käitus politsei tsiviliseeritult. Tuleb üle korrata, et tegu on järsu muudatusega, mis toimus sõna otseses mõttes paari nädalaga. * * * Seoses viimase aja sündmustega Venemaal, Ukrainas ja ka meil Eestis palutakse mul pidevalt seletada, mis see Vene hing on ja mida see hing tahab. Olen tavaliselt vastanud poliitiliselt korrektses stiilis, et hing on inimesel (vähemalt mina usun seda), mitte rahval ega riigil. Samas midagi minu enda hinges kripeldab. Kui lugeda, kuulata või vaadata Vene ofitsioosset meediapropagandat, võiks ju sellesse suhtuda lihtsalt kui labasesse valesse, inimesed lihtsalt teevad oma räpast tööd ega usu ise ka seda, mida nad kirjutavad. Eriti kui arvestada, et veel mõne aja eest tuli nende sulest või suust palju normaalsemat juttu. Igasugune süvasemiootiline analüüs tunduks siin kohatu ja lausa profanatsioonina. On aga üks aga. Nendest valelikest sõnumitest paistavad läbi mulle tuttavad mallid, mis on esindatud ka täiesti teistsugustes tekstides ja siin juba analüüsiainest leidub. Võtame kaks sõnumit. Esimene on eespool mainitud odioosselt ajakirjanikult Dmitri Kisseljovilt. Dmitri Kisseljovi saated on nii räpased, et Euroopa Liit deklassifitseeris ta ajakirjanikust ametnikuks ning lülitas ta 21 Venemaa ametniku nimekirja, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld Euroopa Liitu. Omalt poolt ühines selle keeluga ka Norra, kes pole EL liige, ent kus Kisseljov oli aastaid töötanud. Nüüd Kisseljovi kommentaar sellele otsusele. Ta ütleb, et Venemaa ja lääne vahele on jälle langemas raudne eesriie ning reporter küsib talt: "Kes siis teie meelest langetab praegu raudse eesriide? Kumb pool?" Tema vastab: "Me vahetasime rollid. Venemaa on sõnavabaduse poolt, aga lääs enam mitte. Tekkis tektooniline nihe, tsivilisatsiooniline. Venemaal saab rääkida kõike iganes, on erinevad telekanalid, internetti ei blokeerita, raadiojaamu ja ajalehti on igas diapasoonis. /.../ Ei tohi vaid seda, mis on otseselt Konstitutsiooniga keelatud." Jne. Pussy Riot, kaasaegne kunst, homopropaganda... Kisseljov vajutab kindla peale nendele nuppudele, mis peavad Venemaa kodanikus esile kutsuma vastikuse ja viha reaktsiooni. Kõige sellega on mõttetu hakata vaidlema. Kisseljov teab suurepäraselt, et opositsiooniline meedia surutakse maha, ainsa sõltumatu telekanali Dožd suhtes on kehtestatud sanktsioonid, mis sundisid selle sulgema, igal vähelgi sõltumatul meediakanalil (nagu nt lenta.ru) on välja vahetatud toimetajad, et internetisaite nimelt blokeeritakse, et esimene asi, mida okupatsioonivõimud Krimmis tegid, oli kõikide ukrainameelsete ja sõltumatute meediakanalite sulgemine, millega kaasnes vägivald ajakirjanike vastu jne. Tema teab seda. Ajakirjanik, kes teda intervjueerib, teab seda samuti. Lugejad teavad seda. Kuid see ei häiri. Vastupidi, selline jutt läheb väga hästi peale. Selles nähakse isegi mingit kõrgemat tõde. Võtame nüüd täiesti teistsuguse autori teistsuguse teksti. Vene teisitimõtleja ja Putini kriitik Sergei Kuznetsov, kes hiljem palus välismaal poliitilist varjupaika, kirjutas seoses Orwelli nimekirjaga: "Minu noorpõlve iidol, sajandi ühe kõige õudsema raamatu autor George Orwell oli Briti valitsuse informaator, kes teatas külma sõja ajal oma tuttavate kommunistlikest hoiakutest. Tema paberitest on leitud nimekiri, mis hõlmab selliseid tuntud inimesi nagu Charlie Chaplin, George Bernard Shaw ja John Boynton Priestley. Neid kõiki iseloomustatakse kui krüptokommuniste. /.../ Tema vastumeelsus kommunismi suhtes on arusaadav, kuid kust sa ka ei vaataks, see on tavaline pealekaebamine, mis ei tee totalitarismiga võitlejale au. /.../ Sellele on seletus. Võitlus millegi vastu nõuab oma võitlusobjekti küllaltki head tundmist. Jahimees omandab jahitava tavad, antikommunist aga kommunistliku loogika. Arvatavasti on selleks, et kirjutada sellise raamatu nagu "1984", vaja olla mitte üksnes inimene, kelle peale on kirjutatud kaebekirju, vaid ka inimene, kes ise kaebekirju kirjutas. Winston Smith /"1984" peategelane -- ML/ kartis, et ükskord ta karjub öösel: "Ma vihkan Suurt Venda!" Arvatavasti Orwell ise kartis ärgata üles karjega: "Ma armastan Suurt Venda!"" Tundub, et Dmitri Kisseljoviga ei ole Sergei Kuznetsovil midagi ühist. Üks on diktatuuri kehtestamise aktiivne tööriist, teine võitleb selle vastu. Kuid kahjuks on need pinnavirvendused. Sügavuses on ühed ja samad mehhanismid. Ja nii pole ime, et Dmitri Kisseljov oli perestroika ajal progressiivne ja läänemeelne ajakirjanik, kes Vilniuse teletorni rüüstamise kajastuse eest sai Leedu president Brazausauskaselt medali. Sergei Kuznetsov aga muutus pärast läände sattumist nagu nii mõnigi endine Nõukogude dissident ägedaks lääne ühiskonna kriitikuks. Kõikidel nendel juhtumitel käivitub vene kultuuri süvamehhanism: lääs (mida selle all mõeldakse, on igale venelasele selge, erinevalt "lääne inimestest", kus isegi näiteks katalaanid ei näe endas ühisjooni andaluuslastega) on pahupidi pööratud Venemaa. Sellel mudelil on kaks varianti: 1) Venemaa miinusmärgiga, sellisel juhul on "lääs" idealiseeritud maa ja ühiskond, kusjuures peamised lääne hüved vastavad kõige akuutsematele Venemaa valupunktidele, 2) Venemaa plussmärgiga, sellisel juhul vohab "läänes" kõik, mida Venemaal vihatakse ja kardetakse. Mis on Venemaal kõige püham ja kõige armastatum? Teadagi: Putin ja lapsed. Ja läänes rüvetatakse neid mõlemaid. Mõnikord isegi koos. Kui panna google'isse otsisõna 'костюм путина', tuleb kohe ligi kolm miljonit vastet. Võimalik, et kusagil tuleb juttu ka sellest, milliseid rõivaid eelistab Putin kanda, kuid valdav enamus räägib millestki muust. Nimelt teatas Irina Bergset, "lihtne vene inimene", nagu ta ennast nimetas, et Norras, sellel jubedal, verisel viikingite maal, on kogu elanikkond pedofiilid, ja tema nelja-aastast poega vägistavad pidevalt kõik tema Norra sugulased ja tuttavad (k.a tema norralasest mehe väga eakad vanemad). Kuid sellest on vähe. Enne vägistamist panevad nad pojale selga Putini ülikonna. Seda on raske kommenteerida. Vastav videolõik on siin. Lühendatud variant: Kes oleks võinud arvata, et Putin on Norras nii kuum, et ainuüksi tema ülikond erutab seksuaalselt kohe kogu elanikkonda?
Lihtsalt üks hull naine? Võimalik. Kuid siiski ei saa olla terve selline ühiskond, kus niisugused inimesed juhivad avalikke organisatsioone (mille nimetus on Venemaa emad), kelle sõnumeid tiražeerivad ajalehed ja televisioon, kes esineb mitmetuhandelistel miitingutel ning kelle sõnad leiavad ühiskondlikku heakskiitu. Jne. Kui siin keegi on hull, siis ennekõike ühiskond. On ammu teada (vrd Czesław Miłosz, Leszek Kołakowski, Jossif Brodski jt), et diktaatorlikud režiimid ja nende propagandistid kasutavad keelt nõnda, et sõnadel on kindel osutus, kuid neil puudub sisu. Õigemini, sisu varieerub vastavalt režiimi nõuetele. Sellist keelemehhanismi on suurepäraselt kirjeldanud Orwell oma romaanis "1984". Kuid asi ei ole ainult diktaatorites. Ka demokraatlikus ühiskonnas minnakse tihti sellise sõnakasutusega kaasa, nt Inglismaa vasakpoolsed intellektuaalid nimetasid enne sõda oma demokraatlikku ühiskonda fašistlikuks. 1940. aastal kirjutas Orwell oma kirjastajale Victor Gollanczile: „Mis minus praegu muret tekitab, on teadmatus, kas lihtrahvas sellistes riikides nagu Inglismaa tajuvad erinevust demokraatia ja despotismi vahel piisavalt hästi, et tahta oma vabadust kaitsta. [...] Intellektuaalid, kes osutavad sellele, et demokraatia ja fašism on üks ja seesama asi jne, masendavad mind kohutavalt.“ Orwell ei lasknud ennast nendest sõnadest eksitada ja pühendas oma elu lõpuni kogu oma jõu võitlusele selle eest, et lääne ühiskonnas ei võidaks stalinlik sotsialism (Ingsoc "1984-s"). Kultuurifilosoof Boris Groys nimetas Venemaad lääne alateadvuseks. Ma ei oska hinnata, kui õigustatud selline määratlus on, kuid need arusaamad, mis Venemaal on läänest, ei tulene Euroopa või Ameerika reaalsusest, vaid mingisugustest sügavatest kultuurilistest stereotüüpidest (et vältida sõna 'alateadvus'). Viimase paari kuu sündmused Ukrainas ja veel mõningates Venemaa naaberriikides tuletavad eriti eredalt meelde vana tõe: kui tahad vaenlast hävitada, korrumpeeri ta. Juba kuulus Vene väejuht Kutuzov saatis enne iga lahingut türklastega nende väejuhile rikkalikke kingitusi (veel sajand varem otsustas Peeter I hiiglasliku altkäemaksuga juba sisuliselt Türgi vägedele kaotatud sõja saatuse). Ka uuemal ajal on sagedane skeem järgmine: alguses korrumpeeritakse rivaali eliit, siis korraldatakse provokatsioone ning nendele järgneb sõjaline agressioon. Ukraina sündmused on sellest peaaegu et musternäide. Kuid kahjuks mitte ainult need. Terve rida lääne liidreid on Putinit otseselt või kaudselt toetanud. Ning peaaegu alati on tegemist inimestega, kellel on mängus suured isiklikud huvid, nagu nt Saksamaa ekskantsler Schröder. Paraku on selliseid inimesi ka Eestis ja seda ka tipp-poliitikute seas. Tallinna linnapea aastaid väldanud kahtlased tehingud ei kujuta endast mitte üksnes moraalset või isegi juriidilist probleemi, vaid olulist julgeolekuriski.
Et paar tuntud luuserit korraldavad Eesti-vastase ja Putinit toetava performance'i, ei omaks iseenesest mingit tähtsust. Isegi Ukraina sündmuste kontekst ei tee neid otseselt ohtlikeks. Oluline on aga see, mis nendele asjadele järgneb. Eilsest Izvestijast võis lugeda, et venemeelsed on Tallinnas plaaninud kaks väljaastumist. Peab tundma praegust Venemaa meediat. Izvestija-taolised väljaannete eesmärk ei ole lugeja informeerimine toimunust, nende funktsioonid formuleeris juba Lenin: lugeja informeerimine ei ole üldse selle ülesanne, ajaleht peab olema agitaator ja propagandist, kuid ennekõike kollektiivne organisaator ("Millest alustada?", 1901). Vot seda Izvestija teebki -- organiseerib. Siinkohal tuleks meelde tuletada pronksiööd, mille ajal "spontaanne" rüüstajate mass liikus kontrollimatus suunas, enamik osalejaid ei teadnud ise, kuhu minna, ei teadnud seda ka Eesti politsei, kuid millegipärast igas kohas olid juba ette ootamas telekaameratega Vene ajakirjanikud. Nendest sündmustest on tehtud erinevaid järeldusi, kindlasti ka rahutuste kuraatorid. Vastavat vene terminoloogiat kasutades oli tegu lahinguluurega, st operatsiooniga, mis näeb välja nagu spontaanne lahing, aga mille tegelik eesmärk on hoopis luureandmete kogumine. Ent asi ei ole vaid selles, et provokatsiooni traagelniidid paistavad Venemaalt, teine eesmärk on see, et meie seda teaksime, et a) hirmutada, b) provotseerida vastuaktsioone, nii et tuleksid tublid Eesti rahvuslased ja korraldaksid mingisuguse kähmluse venemeelsega. Eriti hea oleks aga see, kui mingi Venemaa kodanik saaks kannatada või koguni surma. See on just see ettekääne, mida Venemaa vajab. Olen veendunud, et ainus adekvaatne reageerimisvorm sellistele üritustele on nende täielik ignoreerimine -- nii kõikide eestimeelsete inimeste kui ka meedia poolt. Paraku leiab isegi kõige idiootlikuma putinoidi kõige haledam ettevõtmine tublide ajakirjanike parve, kes lendavad kohale nagu kärbsed s*** peale ja reostavad siis kogu meediaruumi sellega täis. Muidugi, kui Venemaa plaanib suurejoonelist provokatsiooni, siis ta ka teeb selle teoks. Aga ärgem vähemalt võtkem ise sellest osa.
Andsin nõusoleku kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti. Mitte et ma tahaksin nii väga sinna trügida (neid soovijaid on piisavalt), aga ma arvan, et suudaksin seal olla kasulik nii Eestile kui ka Euroopale. Nüüd aga seisab minu kui blogipidaja ees dilemma. Ühelt poolt pean vajalikuks valgustada oma seisukohti, mis on seotud Euroopa Parlamendiga (eriti aga valimistega), teiselt poolt ei taha blogi risustada enda valimiskampaaniaga. Seepärast lõin oma veebikeskkonda eraldi lehekülje "EP valimised 2014", kuhu pääsevad need, kellel on selle vastu eraldi huvi.
Viimaste päevade sündmused on muretsema pannud ka osa Keskerakonna liikmeid ning siit-sealt kostub hääli, et erakond peaks katkestama häbiväärse koostöölepingu Jedinaja Rossijaga. Nt täna saime teada, et sellelaadse üleskutse tegid Läänemaa keskerakondlased eesotsas Jaanus Karilaiuga. Paraku aga tundub, et asja tõsidus pole jõudnud kohale ka nendele, kes soovitavad kaaluda lepingu lõpetamist. Pigem on tegemist vee segamisega ja Keskerakonnale iseloomuliku hämamisega. Olukord ei pidavat üldse tõsine olema, kuna esiteks sõlmis lepingu Ain Seppik, kes ei ole enam erakonna liige (Savisaar lisas siia veel anekdootliku nüansi, et Seppik võttis ilmselt lepingu endaga kaasa -- ei ole paberit, ei ole probleemi). Teiseks olevat paber algusest peale sisutühi, mingisugust reaalset koostööd Jedinaja Rossijaga pole olnud. Ei tea, kas Keskerakonda on haaranud kollektiivne amneesia või loodavad nad, et see on haaranud Eesti üldsust. Ainuüksi kesknoorte osalemine Seligeri laagrites on piisav tõend nende väidete ümberlükkamiseks. Siiski on palju olulisem see, et ka praegu töötab Keskerakond oma meedia kaudu vene partnerite ruuporina. Siin on vaja teha üks selgitav märkus. Mitte üksnes Keskerakonna kanalid, vaid ka Eesti soliidsemad väljaanded tsiteerivad meelsasti putinlaste propagandat -- meil on ju demokraatia, sõnavabadus ja arvamuste pluralism, las siis lugejad/vaatajad näevad ka teist arvamust. Ent tegemist ei ole "teise arvamusega", vaid millegi muuga. Vene riigi (st jõustruktuuride) kontrollitud meedia teatab juba mitu kuud avalikult, et nad (selle all peetakse silmas kogu vene ühiskonda) on sõjas ning see, millega nad tegelevad, ei ole informeerimine, vaid sõjategevus. Sellest said aru isegi kaks propagandakanali "RT" (endine "Russia Today") välismaalasest diktorit, kes väljendasid otse-eetris oma protesti. Kordan: tegu pole informatsiooniga, vaid propagandaga, mille eesmärk on külvata vastaste leeris segadust ning demoraliseerida seda. Ma ei taha mingil määral öelda, et Eesti ühiskond on nii habras ja saamatu, et vajab mingisugust tulemüüri Venemaalt tulnud sõnumite vastu. Kindlasti tuleb neid tutvustada. Kuid nimelt tutvustada, aga mitte transleerida. Ma arvan, et meie ajakirjanike ja väljaannete toimetajatel on piisavalt võimekust panna need sõnumid adekvaatsesse konteksti. Kui nüüd tulla tagasi Keskerakonna meedia juurde, siis tuleb rõhutada, et see tegeleb pidevalt ja järjekindlalt meile vaenuliku propaganda transleerimisega. See puudutab nii üleriigilise leviga Tallinna TVd kui isegi selliseid efemeerseid nähtusi nagu linnaosade lehed. Siin ei ole pluralismi hõngugi: käib massiivne ajuloputus. Ja see on see taust, millel meid püütakse veenda selles, et Keskerakond ei teegi sisulist koostööd Venemaa võimuparteiga. Formaalne lepingu katkestamine Ühtse Venemaaga on ebapiisav samm, millel oleks pigem märgiline (kuid sellisena kindlasti positiivne) kui tegelik tähtsus. On oluline, et Keskerakond leiaks endas jõu ja julguse anda objektiivne hinnang olukorrale Ukrainas ning ennekõike Krimmi okupeerimisele. See ei ole meile abstraktne humanismi ja õigluse küsimus. Nagu nii mõnigi Savisaare sõber on uhkeldanud: täna on see Krimm ja Ukraina, homme Transnistria ja Moldova, ülehomme Baltimaad. Alles siis, kui Keskerakond selgelt ja ühemõtteliselt distantseerub sellisest mõttelaadist (ja alustada tuleb nimelt Ukrainaga), saaksime jälle rääkida Keskerakonnast kui ühest Eesti parteist. Olen juba maininud halenaljakat seika, et samal ajal kui moskvameelne meedia tembeldas Ukraina opositsionääre natsideks ja fašistideks, kostitasid maidaanlased oma vastaseid samuti fašistide nimetusega. Venekeelses inforuumis -- ja mitte ainult seal -- on fašismist saanud omamoodi simulaakrum, ilma sisuta, kuid kindlate konnotatsioonidega nimetus. Need viimased ei pruugi olla negatiivsed, nt Venemaal on piisavalt veidrikke ja tänavahulle, kes nimetavad ennast ise fašistideks. Eriti palju fašismi ja fašiste nähakse aga Balti riikides. Portaalis regnum.ru on isegi selline püsirubriik: «Фашистские настроения в Латвии, Эстонии и Литве» (Fašistlikud meeleolud Lätis, Eestis ja Leedus). Sealt saab vahel lugeda päris põnevaid asju. Nagu nt: "Läti pealinnas viidi läbi natslik pikett "Kremli valeliku propaganda" vastu". Sealt loeme, et piketeerijad "skandeerisid loosungeid "Käed eemale Ukrainast!", "Putin on fašist"". Teisisõnu: natsid sõimavad fašiste. Samal ajal kogub vene sotsiaalmeedias populaarsust see pilt: UPD 12.03. See retoorika aina süveneb. Ukrainlased nimetavad fašistideks venelasi, Venemaal kordavad isegi ametiisikud Janukovitši väidet, et Kiievis tulid võimule fašistid. Ilmekad on referendumieelsed plakatid Krimmis: neist mitte ükski ei ole ukrainameelne, enamus on aga otseselt ukrainavastased, nagu näiteks see, kus valik on formuleeritud maksimaalselt selgelt: kas Venemaa või fašism.
|
AutorMihhail Lotman, Arhiiv
March 2024
|