Mihhail Hodorkovski -- Venemaa kuulsaima vangi -- vabastamine annab ikka veel kommentaatoritele kõneainet. Paljud asjaolud on siiamaani selguseta ja vaevalt, et need niipea üldse selginevad. Kaks aspekti väärivad erilist väljatoomist. Esiteks, inimene, keda ähvardati sellega, et ta istub vangis surmani, lasti siiski vabadusse. Ning teiseks, ta kirjutas alla president Putinile adresseeritud armuandmispalvele, mida ta oli lubanud mitte teha, kuna ei võta talle esitatud süüdistusi omaks. Saavutatud kompromiss -- armuandmispalve ilma süü omaksvõtuta rahuldas arvatavasti Putini administratsiooni rohkem kui Hodorkovskit, kuna nüüd kadus tal võimalus juriidiliste vahenditega nii oma au ja väärikus taastamiseks kui ka materiaalseks kompensatsiooniks.
Kaudsete indikatsioonide järgi võib ainult oletada, mis sundis Hodorkovskit meelt muutma. Nagu osutavad tema advokaadid, kes samuti kõiki üksikasju ei tea, ei saatnud Hodorkovski armuandmispalve nende kaudu (mis oleks asjade loomulik käik) ega posti teel. Arvatavasti said tema allkirja paberile kaks teda külastanud FSB ohvitseri. Võib oletada, et nad esitasid Hodorkovskile kaks argumenti.
Esiteks, ehkki tema vangistus peaks lõppema vähem kui aasta pärast, vabadusse ta ei pääse, kuna teda ootab ees järjekordne (kolmas) protsess, kus on tema vastu esitatud väga tõsised süüdistused. Hodorkovski teadis kindlasti ka ise meedia kaudu prokuratuuri avaldusest, et tema kolmandal protsessil on "väga head perspektiivid". Kuna majanduskuritegude aegumise tähtaeg on juba ületatud, siis jäävad üle riigivastased kuriteod. Ja prokuratuur vihjaski, et Hodorkovski mitte lihtsalt toetas rahaliste vahenditega Putini-vastast opositsiooni, vaid valmistas ette riigipööret. Võib arvata, et teda külastanud ohvitseridel ei olnud raske teda veenda selles, et ükskõik kui absurdsed need süüdistused ka ei tundu, viiakse protsess eduka lõpuni. Et selline asi on tõepoolest väga reaalne, näitasid Hodorkovski kaks esimest protsessi ja ka hilisem opositsionäär Aleksei Navalnõi süüdimõistmine. Selles riigis on üks instants, mis otsustab, kelle vastu milliseid seadusi ja kuidas kasutada ning milline peab olema tulemus. Ning see instants pidas Hodorkovskit isiklikuks vaenlaseks.
Teiseks teadis Hodorkovski ka ise oma ema raskest onkoloogilisest haigusest ning ilmselt teatati talle tervise kiirest halvenemisest (juhul kui seda tehti, on tegu järjekordse valega, kahjuks tüüpilisega). Niisiis, arvatavasti tehti Hodorkovskile ettepanek, millest oli tõesti raske keelduda, kusjuures talle jäeti isegi suuremeelselt oma maine päästmise võimalus süü mittetunnistamise näol. Mis aga toimus kulisside taga, millised olid Genscheri ja Merkeli poolt Putinile esitatud argumendid, me ei tea. On spekuleeritud nii olümpiamängude kui ka gaasitarnete teemadel (veel mõni aasta tagasi võis Kreml dikteerida, kellele ja mis hinna eest ta gaasi müüb, nüüd aga on tänu kildagaasi tehnoloogiale, mis lubas nt USAl gaasi importijast muutuda eksportööriks, gaasi hind oluliselt langenud ja tekkinud selle soetamise alternatiivid).
Siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei ole asjatundja ei majanduse ega juriidika valdkonnas. Samuti ei tunne ma isiklikku poolehoidu mitte ühegi postsovetliku nn oligarhi vastu ja Hodorkovski pole siin erand. Suur osa neist rikastus tänu tehingutele, mida parimal juhul võiks kvalifitseerida kahtlastena. Kuid see ei tähenda, et see oli ainus rikkaks saamise viis ning et kõik olid paratamatult juriidilises mõttes kurjategijad ja eetilises mõttes sulid. Samas just 1990. aastate keskel ei käinud juriidika ja eetika Venemaa ärielus käsikäes. Skeem, mille abil Hodorkovski omandas Jukose (nn pandioksjon, zalogovõi auktsion), oli täiesti legaalne. Selle töötas välja tolle aja Venemaa rikkaim oligarh Vladimir Poltoranin ja see seadustati rea presidendiukaasidega (nr 889, 986, 1067 ja 1230). Need ukaasid lõid tingimused, millega ettevõtlikud (loe: nahaalsed) inimesed võisid saada praktiliselt ilma omakapitalita väga rikkaks. Laskumata pehmendavatesse detailidesse tähendas see, et riigi vara privatiseeriti riigi enda raha eest. Nagu öeldakse, cosi fan tutti, nii tegid kõik, ja Hodorkovski oli üks paljudest, tõsi küll, üks edukamatest.
Paar sõna Hodorkovski protsesside kohta. Üks põhilisi probleeme, ja seda isegi mitte juriidilises, vaid puht loogilises mõttes, on vastuolu esimesel ja teisel protsessil esitatud süüdistuste vahel. Esimese protsessi põhisüüdistus oli maksupettus. Jällegi, ei saa laskuda detailidesse, kuid siin oli põhiline küsimus selles, et Jukose makse tõsteti tagantjärele: 2003. aasta seisuga ei olnud Jukos maksuvõlglaste nimekirjas, ettevõte maksis makse samadel alustel kui teised, kuid 2004. aastal arvestati Jukose maksumäär ümber ja see ümberarvestus ei puudutanud teisi ettevõtteid. Nt 2001. aastal pidi Jukos maksma $14,5 barreli eest (teiste kompaniide keskmine oli aga $5,2). 2000. aasta eest määrati $10.5, kui keskmine oli $6. Sellele lisandusid viivised ja trahvid, mis viisid Jukose pankrotini. Siin rikuti kaht Venemaa põhiseaduse põhimõtet: vastavad seadusaktid olid tagasiulatuva jõuga ja teiseks valikulised (analoogiliste meetmete rakendamisel oleks pankrotti aetud kogu Venemaa naftatööstus). Hodorkovski ja tema äripartner Platon Lebedev mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
Mis aga puudutab teist protsessi, mis leidis aset 2010. aastal, siis siin süüdistati Hodorkovskit ja Lebedevi selles, et nad hoopis varastasid iseenda ettevõttelt 350 miljonit tonni naftat. Kaitse oli hämmingus, kuna mingeid jälgi väidetavast vargusest kusagil ei ole ning 350 miljonit tonni naftat ei ole asi, mida saaks kergesti kusagile peita. Tegemist olevat juurdlusorganite poolse numbrite manipuleerimisega. Kuid veel kummalisem oli see, et need 350 miljonit tonni figureerisid esimesel protsessil kui produkt, mille müügist ei makstud riigile õigeid makse. Kaitse küsimusele, kuidas saab ühe ja sama asja maha müüa ja müügi pealt kas või osaliselt makse maksta ning selle samal ajal varastada ja ära peita, ei pidanud süüdistaja vajalikuks vastata. Kohtus keskenduti asjaolule, kas naftavargus leidis aset või mitte. Kaitse taotles tunnistajateks peaministri Vladimir Putini ja asepeaministri Igor Setšini, kuid kohus seda ei rahuldanud, lubades siiski üle kuulata endise riigivarade aseesimehe German Grefi (Hermann Gräf) ning endise energeetikaministri Viktor Hristenko. Samuti esines tunnistajana endine peaminister Mihhail Kasjanov. Kõik kolm teatasid, et naftavarguse kohta puuduvad igasugused andmed. Hristenko lisas, et Jukose majandustegevus ei väljunud "normaalse praktika" raamidest. Sama kinnitas ka Mihhail Kasjanov, kes lisas omakorda, et tema arvates on protsessil poliitiline alltekst.
Sotsiopoliitilisest seisukohast on kogu sellest juriidilisest ja majanduslikust problemaatikast olulisem Venemaa võimude informatsiooniline kate, mida protsessidele tehti. Hodorkovskit, Lebedevi ja Jukosega seotud väiksemaid tegelasi süüdistati mitte majanduskuritegudes, vaid mõrvades ja riigipöördekatsetes. Käis isegi omamoodi enampakkumismäng: kes suudab Hodorkovskile rohkem laipu kaela riputada. Teemat, et mehel on käed küünarnukkideni verised, varieerisid kümned ja kümned tuhanded anonüümsed blogipostitused. Kui hiljem avalikustati liikumise Naši internetitegevus, siis selgus, et valdav osa jälgi viib sinna. Eesmärgiks oli Hodorkovskile psühholoogilise surve avaldamine, et teda murda, ja jälitusorganite esindajad ähvardasid pidevalt vastavate süüdistustega. Kuid see polnud kaugeltki kõik. Pidevad olid provokatsioonid vanglas ja koloonias. Nt üks retsidivistist kaasvang kirjutas avalduse, et Hodorkovski püüdis teda vägistada, ning jälitusorganid ähvardasid, et võivad selle iga hetk käiku lasta.
Kaudsete indikatsioonide järgi võib ainult oletada, mis sundis Hodorkovskit meelt muutma. Nagu osutavad tema advokaadid, kes samuti kõiki üksikasju ei tea, ei saatnud Hodorkovski armuandmispalve nende kaudu (mis oleks asjade loomulik käik) ega posti teel. Arvatavasti said tema allkirja paberile kaks teda külastanud FSB ohvitseri. Võib oletada, et nad esitasid Hodorkovskile kaks argumenti.
Esiteks, ehkki tema vangistus peaks lõppema vähem kui aasta pärast, vabadusse ta ei pääse, kuna teda ootab ees järjekordne (kolmas) protsess, kus on tema vastu esitatud väga tõsised süüdistused. Hodorkovski teadis kindlasti ka ise meedia kaudu prokuratuuri avaldusest, et tema kolmandal protsessil on "väga head perspektiivid". Kuna majanduskuritegude aegumise tähtaeg on juba ületatud, siis jäävad üle riigivastased kuriteod. Ja prokuratuur vihjaski, et Hodorkovski mitte lihtsalt toetas rahaliste vahenditega Putini-vastast opositsiooni, vaid valmistas ette riigipööret. Võib arvata, et teda külastanud ohvitseridel ei olnud raske teda veenda selles, et ükskõik kui absurdsed need süüdistused ka ei tundu, viiakse protsess eduka lõpuni. Et selline asi on tõepoolest väga reaalne, näitasid Hodorkovski kaks esimest protsessi ja ka hilisem opositsionäär Aleksei Navalnõi süüdimõistmine. Selles riigis on üks instants, mis otsustab, kelle vastu milliseid seadusi ja kuidas kasutada ning milline peab olema tulemus. Ning see instants pidas Hodorkovskit isiklikuks vaenlaseks.
Teiseks teadis Hodorkovski ka ise oma ema raskest onkoloogilisest haigusest ning ilmselt teatati talle tervise kiirest halvenemisest (juhul kui seda tehti, on tegu järjekordse valega, kahjuks tüüpilisega). Niisiis, arvatavasti tehti Hodorkovskile ettepanek, millest oli tõesti raske keelduda, kusjuures talle jäeti isegi suuremeelselt oma maine päästmise võimalus süü mittetunnistamise näol. Mis aga toimus kulisside taga, millised olid Genscheri ja Merkeli poolt Putinile esitatud argumendid, me ei tea. On spekuleeritud nii olümpiamängude kui ka gaasitarnete teemadel (veel mõni aasta tagasi võis Kreml dikteerida, kellele ja mis hinna eest ta gaasi müüb, nüüd aga on tänu kildagaasi tehnoloogiale, mis lubas nt USAl gaasi importijast muutuda eksportööriks, gaasi hind oluliselt langenud ja tekkinud selle soetamise alternatiivid).
Siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei ole asjatundja ei majanduse ega juriidika valdkonnas. Samuti ei tunne ma isiklikku poolehoidu mitte ühegi postsovetliku nn oligarhi vastu ja Hodorkovski pole siin erand. Suur osa neist rikastus tänu tehingutele, mida parimal juhul võiks kvalifitseerida kahtlastena. Kuid see ei tähenda, et see oli ainus rikkaks saamise viis ning et kõik olid paratamatult juriidilises mõttes kurjategijad ja eetilises mõttes sulid. Samas just 1990. aastate keskel ei käinud juriidika ja eetika Venemaa ärielus käsikäes. Skeem, mille abil Hodorkovski omandas Jukose (nn pandioksjon, zalogovõi auktsion), oli täiesti legaalne. Selle töötas välja tolle aja Venemaa rikkaim oligarh Vladimir Poltoranin ja see seadustati rea presidendiukaasidega (nr 889, 986, 1067 ja 1230). Need ukaasid lõid tingimused, millega ettevõtlikud (loe: nahaalsed) inimesed võisid saada praktiliselt ilma omakapitalita väga rikkaks. Laskumata pehmendavatesse detailidesse tähendas see, et riigi vara privatiseeriti riigi enda raha eest. Nagu öeldakse, cosi fan tutti, nii tegid kõik, ja Hodorkovski oli üks paljudest, tõsi küll, üks edukamatest.
Paar sõna Hodorkovski protsesside kohta. Üks põhilisi probleeme, ja seda isegi mitte juriidilises, vaid puht loogilises mõttes, on vastuolu esimesel ja teisel protsessil esitatud süüdistuste vahel. Esimese protsessi põhisüüdistus oli maksupettus. Jällegi, ei saa laskuda detailidesse, kuid siin oli põhiline küsimus selles, et Jukose makse tõsteti tagantjärele: 2003. aasta seisuga ei olnud Jukos maksuvõlglaste nimekirjas, ettevõte maksis makse samadel alustel kui teised, kuid 2004. aastal arvestati Jukose maksumäär ümber ja see ümberarvestus ei puudutanud teisi ettevõtteid. Nt 2001. aastal pidi Jukos maksma $14,5 barreli eest (teiste kompaniide keskmine oli aga $5,2). 2000. aasta eest määrati $10.5, kui keskmine oli $6. Sellele lisandusid viivised ja trahvid, mis viisid Jukose pankrotini. Siin rikuti kaht Venemaa põhiseaduse põhimõtet: vastavad seadusaktid olid tagasiulatuva jõuga ja teiseks valikulised (analoogiliste meetmete rakendamisel oleks pankrotti aetud kogu Venemaa naftatööstus). Hodorkovski ja tema äripartner Platon Lebedev mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
Mis aga puudutab teist protsessi, mis leidis aset 2010. aastal, siis siin süüdistati Hodorkovskit ja Lebedevi selles, et nad hoopis varastasid iseenda ettevõttelt 350 miljonit tonni naftat. Kaitse oli hämmingus, kuna mingeid jälgi väidetavast vargusest kusagil ei ole ning 350 miljonit tonni naftat ei ole asi, mida saaks kergesti kusagile peita. Tegemist olevat juurdlusorganite poolse numbrite manipuleerimisega. Kuid veel kummalisem oli see, et need 350 miljonit tonni figureerisid esimesel protsessil kui produkt, mille müügist ei makstud riigile õigeid makse. Kaitse küsimusele, kuidas saab ühe ja sama asja maha müüa ja müügi pealt kas või osaliselt makse maksta ning selle samal ajal varastada ja ära peita, ei pidanud süüdistaja vajalikuks vastata. Kohtus keskenduti asjaolule, kas naftavargus leidis aset või mitte. Kaitse taotles tunnistajateks peaministri Vladimir Putini ja asepeaministri Igor Setšini, kuid kohus seda ei rahuldanud, lubades siiski üle kuulata endise riigivarade aseesimehe German Grefi (Hermann Gräf) ning endise energeetikaministri Viktor Hristenko. Samuti esines tunnistajana endine peaminister Mihhail Kasjanov. Kõik kolm teatasid, et naftavarguse kohta puuduvad igasugused andmed. Hristenko lisas, et Jukose majandustegevus ei väljunud "normaalse praktika" raamidest. Sama kinnitas ka Mihhail Kasjanov, kes lisas omakorda, et tema arvates on protsessil poliitiline alltekst.
Sotsiopoliitilisest seisukohast on kogu sellest juriidilisest ja majanduslikust problemaatikast olulisem Venemaa võimude informatsiooniline kate, mida protsessidele tehti. Hodorkovskit, Lebedevi ja Jukosega seotud väiksemaid tegelasi süüdistati mitte majanduskuritegudes, vaid mõrvades ja riigipöördekatsetes. Käis isegi omamoodi enampakkumismäng: kes suudab Hodorkovskile rohkem laipu kaela riputada. Teemat, et mehel on käed küünarnukkideni verised, varieerisid kümned ja kümned tuhanded anonüümsed blogipostitused. Kui hiljem avalikustati liikumise Naši internetitegevus, siis selgus, et valdav osa jälgi viib sinna. Eesmärgiks oli Hodorkovskile psühholoogilise surve avaldamine, et teda murda, ja jälitusorganite esindajad ähvardasid pidevalt vastavate süüdistustega. Kuid see polnud kaugeltki kõik. Pidevad olid provokatsioonid vanglas ja koloonias. Nt üks retsidivistist kaasvang kirjutas avalduse, et Hodorkovski püüdis teda vägistada, ning jälitusorganid ähvardasid, et võivad selle iga hetk käiku lasta.
Vassili Aleksanjan (1971-2011) Ent Hodorkovski ei murdunud ja nii mõnegi vaatleja arvates oli ta vangis Putinile ohtlikum kui vabaduses. FSB kehtestatud pooldiktaatorlik režiim vajab hirmu, ja inimene, kes ei karda, on vastuvõetamatu väljakutse. Hodorkovski on vaja murda. Meil on siin Eestis isegi raske ette kujutada, millist rolli Venemaa moraalses kliimas mängis see, et Hodorkovski ei murdunud.
Kuid asi pole ainult Hodorkovskis. Hiljuti ilmus Postimehes intervjuu sotsiaalantropoloogi Brian Palmeriga "Julgus võib nakata nagu hirm" ning Hodorkovski juhus kinnitab seda selgelt. Tema kaassüüdistatav, samuti süüdi mõistetud Platon Lebedev näitab välja suurematki julgust. Nagu ka Hodorkovskit, lubati teda füüsiliselt hävitada, kuid samal ajal kui Hodorkovski istus oma tegude eest (ma ei pea siin silmas ametlikku versiooni, vaid Hodorkovski Putini-vastaseid tegusid ja avaldusi), siis Platon Lebedevil ei olnud mingeid poliitilisi ambitsioone ning talle tehti selgeks, et ta saab vabadusse juhul, kui hakkab Hodorkovski vastu tunnistusi andma.
Kuid asi pole ainult Hodorkovskis. Hiljuti ilmus Postimehes intervjuu sotsiaalantropoloogi Brian Palmeriga "Julgus võib nakata nagu hirm" ning Hodorkovski juhus kinnitab seda selgelt. Tema kaassüüdistatav, samuti süüdi mõistetud Platon Lebedev näitab välja suurematki julgust. Nagu ka Hodorkovskit, lubati teda füüsiliselt hävitada, kuid samal ajal kui Hodorkovski istus oma tegude eest (ma ei pea siin silmas ametlikku versiooni, vaid Hodorkovski Putini-vastaseid tegusid ja avaldusi), siis Platon Lebedevil ei olnud mingeid poliitilisi ambitsioone ning talle tehti selgeks, et ta saab vabadusse juhul, kui hakkab Hodorkovski vastu tunnistusi andma.
Aleksei Pitšugin Ei murdunud Jukose keskastmejuht Svetlana Bahmina, kes pärast mehe vanglakülastust jäi rasedaks ja sünnitas vanglas. Kuid rahvusvahelistest protestidest hoolimata hoiti teda vangistuses ja nagu Platon Lebedeviltki nõuti vaid ühte asja: et ta hakkaks tunnistama Hodorkovski vastu. Alles president Bushi isiklik sekkumine viis armuandmiseni, kuid mingeid tunnistusi Hodorkovski vastu ta ei andnud.
Ei murdunud Jukose jurist ja asepresident Vassili Aleksanjan. Tema juhtum on eriti märkimisväärne, kuna ta viibis aastaid eeluurimisvangistuse all, jõudmata kunagi kohtusse, ning 2010. aastal lõpetati asi aegumise tõttu. Ka temalt nõuti vaid ühte: Hodorkovski vastu tunnistamist. Uurimisvanglas selgus, et tal on AIDS, millesse ta nakatus autoavariile järgnenud operatsioonil (loomulikult paisati internetiruumi massiivne postituste kogum, et tegelikult sai ta selle prostituudilt või geiklubist). Vangistuses nakatus ta tuberkuloosi ja varsti avastati tal maksavähk. Kõik normid eeldanuks tema vabastamist, vähemalt tõkendi muutmist (kõne alla võisid tulla kas kautsjoni määramine või koduarest). Varsti avastati tal veel üks vähivorm: lümfoom, mis pidi ta ruttu hauda viima. Sellele võiks lisada, et vangistuses jäi Aleksanjan, kellel niigi oli nõrk nägemine, peaaegu pimedaks. Aleksanjanile avaldati pidevat vaimset ja füüsilist survet, keelati duši all käimine, lubati täisväärtuslikku ravi juhul, kui ta esineb valesüüdistustega Hodorkovski ja Lebedevi aadressil. Kuid ta ei murdunud. Tegemist oli väga tahtejõulise inimesega, kes saavutas noorpõlves hoolimata väga viletsast nägemisest (üks silm üldse pime) karates musta vöö. Teda ei lastud vabaks vaatamata sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus tegi kolm vastavat ettekirjutust. Siiski lubati ta 2009. aastal, kui oli selge, et elada on tal jäänud üksnes mõni kuu, rekordilise kautsjoni vastu vabadusse. Tema jälitamine jätkus aga ka vabaduses, eriti vihastas asjaolu, et ta ei surnud kohe pärast vabastamist. Nagu Aleksanjan oma viimases intervjuus ütles: taga kiusatakse mitte ainult teda, vaid põrguks tehakse ka kõigi tema sugulaste ja tuttavate elu, samuti tema arsti elu.
Aleksanjan jäi elu lõpuni truuks oma arvamusele, et Jukoses ei sooritatud mingeid kuritegusid, ning ta muretses eriti Aleksei Pitšugini, Jukose endisest FSBlasest turvaülema pärast, keda süüdistati mitme mõrva tellimises ja kellele määrati 24-aastane vanglakaristus (mis on omakorda kummaline, kuna vastavad süüdistused nõuaksid eluaegset vangistust). Aleksanjan rõhutas, et kui Hodorkovski ja Lebedevi nimesid teavad kõik ja nende eest võideldakse, siis Pitšugin jääb unustusse, ehkki mehe ainus süü seisneb selles, et ta ei esinenud valesüüdistustega Hodorkovski vastu.
Ning veel vaprusega nakatamisest. Kui mõisteti kohut teise opositsionääri, Aleksei Navalnõi üle, siis tundus, et tegemist on Hodorkovski stsenaariumi kordamisega, kus Lebedevi rolli pidi mängima Pjotr Ofitserov, kellele samuti lubati kohtuasja lõpetamist, juhul kui ta toetab Navalnõi-vastaseid valesüüdistusi, ning oma lõppsõnas paljastas Ofitserov selle süüdistajate taktika. See lõppsõna oli üldse märkimisväärne kodanikuakt ja väärib vähemalt osalist tsiteerimist: "Väita, et ma ei närveeri, ei oleks õige. Ei saa öelda, et ma olen siin juhuslikult. Meie, mehed, vastutame oma tegude eest kogu elu. Tehingud südametunnistusega on alati, nagu öeldakse, mitte-ekvivalentsed. Ja mina oleksin muidugi tahtnud jääda vabadusse. Ent kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna möödunud aasta algusesse, kui Juurdluskomitee töötajad minuga rääkisid, talitaksin ma samamoodi. On asju, millest ei saa üle astuda. Ma ei palu kohtult allahindlust (snishoždenie), kuna ma pole süüdi. Süütu ei vaja allahindlust."
Mihhail Hodorkovski on vaba. On kuulda nii rõõmsaid kui ka nördinud hääli, ja ma ei pea siin silmas üksnes Kremli hääletorusid või patoloogilisi antisemiite. Ka mitmed Vene demokraatia eest võitlejad on armuandmispalve esitamise üle nördinud: Hodorkovski kaotab vastupanusümboli staatuse. Võimalik, et mingi tõetera selles ka on. Me kõik ju vajame pühakuid ja märtreid.
Bertolt Brechti "Galilei elu" lõpus tuleb murtud õpetlane oma õpilaste juurde ning mitte keegi ei taha temaga rääkida. Tema kõige ustavam õpilane Andrea ütleb nagu tühjusesse: "Las ta läheb siit ära," hiljem aga lisab: "Õnnetu on maa, kus pole kangelasi." Pärast pikka vaikust ütleb Galilei: "Õnnetu on maa, mis vajab kangelasi."
Ei murdunud Jukose jurist ja asepresident Vassili Aleksanjan. Tema juhtum on eriti märkimisväärne, kuna ta viibis aastaid eeluurimisvangistuse all, jõudmata kunagi kohtusse, ning 2010. aastal lõpetati asi aegumise tõttu. Ka temalt nõuti vaid ühte: Hodorkovski vastu tunnistamist. Uurimisvanglas selgus, et tal on AIDS, millesse ta nakatus autoavariile järgnenud operatsioonil (loomulikult paisati internetiruumi massiivne postituste kogum, et tegelikult sai ta selle prostituudilt või geiklubist). Vangistuses nakatus ta tuberkuloosi ja varsti avastati tal maksavähk. Kõik normid eeldanuks tema vabastamist, vähemalt tõkendi muutmist (kõne alla võisid tulla kas kautsjoni määramine või koduarest). Varsti avastati tal veel üks vähivorm: lümfoom, mis pidi ta ruttu hauda viima. Sellele võiks lisada, et vangistuses jäi Aleksanjan, kellel niigi oli nõrk nägemine, peaaegu pimedaks. Aleksanjanile avaldati pidevat vaimset ja füüsilist survet, keelati duši all käimine, lubati täisväärtuslikku ravi juhul, kui ta esineb valesüüdistustega Hodorkovski ja Lebedevi aadressil. Kuid ta ei murdunud. Tegemist oli väga tahtejõulise inimesega, kes saavutas noorpõlves hoolimata väga viletsast nägemisest (üks silm üldse pime) karates musta vöö. Teda ei lastud vabaks vaatamata sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus tegi kolm vastavat ettekirjutust. Siiski lubati ta 2009. aastal, kui oli selge, et elada on tal jäänud üksnes mõni kuu, rekordilise kautsjoni vastu vabadusse. Tema jälitamine jätkus aga ka vabaduses, eriti vihastas asjaolu, et ta ei surnud kohe pärast vabastamist. Nagu Aleksanjan oma viimases intervjuus ütles: taga kiusatakse mitte ainult teda, vaid põrguks tehakse ka kõigi tema sugulaste ja tuttavate elu, samuti tema arsti elu.
Aleksanjan jäi elu lõpuni truuks oma arvamusele, et Jukoses ei sooritatud mingeid kuritegusid, ning ta muretses eriti Aleksei Pitšugini, Jukose endisest FSBlasest turvaülema pärast, keda süüdistati mitme mõrva tellimises ja kellele määrati 24-aastane vanglakaristus (mis on omakorda kummaline, kuna vastavad süüdistused nõuaksid eluaegset vangistust). Aleksanjan rõhutas, et kui Hodorkovski ja Lebedevi nimesid teavad kõik ja nende eest võideldakse, siis Pitšugin jääb unustusse, ehkki mehe ainus süü seisneb selles, et ta ei esinenud valesüüdistustega Hodorkovski vastu.
Ning veel vaprusega nakatamisest. Kui mõisteti kohut teise opositsionääri, Aleksei Navalnõi üle, siis tundus, et tegemist on Hodorkovski stsenaariumi kordamisega, kus Lebedevi rolli pidi mängima Pjotr Ofitserov, kellele samuti lubati kohtuasja lõpetamist, juhul kui ta toetab Navalnõi-vastaseid valesüüdistusi, ning oma lõppsõnas paljastas Ofitserov selle süüdistajate taktika. See lõppsõna oli üldse märkimisväärne kodanikuakt ja väärib vähemalt osalist tsiteerimist: "Väita, et ma ei närveeri, ei oleks õige. Ei saa öelda, et ma olen siin juhuslikult. Meie, mehed, vastutame oma tegude eest kogu elu. Tehingud südametunnistusega on alati, nagu öeldakse, mitte-ekvivalentsed. Ja mina oleksin muidugi tahtnud jääda vabadusse. Ent kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna möödunud aasta algusesse, kui Juurdluskomitee töötajad minuga rääkisid, talitaksin ma samamoodi. On asju, millest ei saa üle astuda. Ma ei palu kohtult allahindlust (snishoždenie), kuna ma pole süüdi. Süütu ei vaja allahindlust."
Mihhail Hodorkovski on vaba. On kuulda nii rõõmsaid kui ka nördinud hääli, ja ma ei pea siin silmas üksnes Kremli hääletorusid või patoloogilisi antisemiite. Ka mitmed Vene demokraatia eest võitlejad on armuandmispalve esitamise üle nördinud: Hodorkovski kaotab vastupanusümboli staatuse. Võimalik, et mingi tõetera selles ka on. Me kõik ju vajame pühakuid ja märtreid.
Bertolt Brechti "Galilei elu" lõpus tuleb murtud õpetlane oma õpilaste juurde ning mitte keegi ei taha temaga rääkida. Tema kõige ustavam õpilane Andrea ütleb nagu tühjusesse: "Las ta läheb siit ära," hiljem aga lisab: "Õnnetu on maa, kus pole kangelasi." Pärast pikka vaikust ütleb Galilei: "Õnnetu on maa, mis vajab kangelasi."
RSS Feed