Minul aga naljakas pole. Kuid enne, kui esitan raskeid süüdistusi peaministri aadressil, tahan ma teda kiita. Nimelt käitus ta väga adekvaatselt ja väärikalt Anastassia Rõbatšenko juhtumi puhul. Viimast süüdistasid Moskva võimud massirahutustes osalemises. Sellise süüdistuse said paljud demonstrandid Moskvas ning neile said osaks tõsised vanglakaristused. Veelgi enam, Rõbatšenkot võib oodata veel suurem karistus, kuna ta mitte üksnes väljus miitingu lubatud territooriumist, vaid „lisaks sellele varjas ta ennast pärast kuriteo sooritamist ja jätkas kuritegelikku tegevust“. Anastassia Rõbatšenko kuulutati algul föderaalselt ja siis rahvusvaheliselt ka Interpoli kaudu tagaotsitavaks. See, et Eesti peaminister astus Rõbatšenko kaitseks välja ja ei piirdunud deklaratiivsete ütlustega, vaid andis selged instruktsioonid siseminister Vaherile, on vähemalt minu silmis igati kiiduväärt. Selliste juhtumite puhul tunnen ma Eesti üle uhkust. Ütlen isegi rohkem – just sellist peaministrit tahan ma näha oma riigi eesotsas.
Kuid kõik selle nullib täiesti ja kuhjaga ära teine juhtum: Kross. Emb-kumb, kas peaminister siin lihtsalt blufib või on tal tõepoolest mingi oluline ja avalikkusele tundmatu informatsioon. Viimasel juhul on täiesti arusaamatu, miks ta ei informeerinud Eesti politseid ja prokuratuuri, kes ei leidnud Krossil mingit süüd. Case closed. Nii tõsise süüdistuse puhul on relevantse informatsiooni varjamine ise tõsine väärtegu. Ma tahan juhtida tähelepanu veel asjaolule, et Rõbatšenko vahistamise kohta on olemas kohtuotsus (välja kuulutatud kurikuulsa Basmannõi kohtus 11.10.2013). Krossi puhul aga mingit kohtuotsust ei ole. On ainult FSB tungiv soov saada ta oma valdusesse. Ei pea vist seletama, miks ma siinkohal nimetan FSBd, mitte näiteks Venemaa prokuratuuri. On ka selge, miks Kross pakub Vene eriteenistustele nii kõrgendatud huvi. Piisab, kui tuletame meelde, et ta oli Eesti julgeoleku koordinatsioonidirektor, et ta oli luure- ja NATO-teemaline nõunik mitmes riigis, k.a Gruusias, kus on siiamaani vindumas konflikt Venemaaga, et Iraagis oli ta koalitsioonivalitsuses julgeolekuasutuste osakonna direktor. Seega on tegemist inimesega, kelle käes võib olla väga väärtuslik ja sensitiivne informatsioon mitte üksnes Eesti, vaid ka NATO ja konkreetsemalt USA kohta.
Ja ma tõepoolest ei saa aru, miks selles konfliktis Eesti Vabariigi kodaniku ja Venemaa repressiivaparaadi vahel võtab Eesti peaminister ülimalt kahtlase positsiooni. Mis see on: rumalus, naiivsus või midagi märksa hullemat?
P.S Eerik-Niiles Kross elab värvikat ja sündmusterohket elu. Suure huviga loeksin tema memuaare või lausa autobiograafiat. Kuid ma mingil juhul ei taha, et ta kirjutaks selle Lubjanka keldris talle kinnitatud kuraatori dikteerimisel.