Kuna sõidan paariks nädalaks erinevatele konverentsidele ja arvatavasti blogima ei pääse, siis tasun paar võlga. Tahtsin pisut keerulisemalt kirjutada tõest n-ö edasijõudnutele, kuid avastasin, et mõned kommentaarid vajavad veel vastamist. Nt Joonas kirjutas pika teksti, millele ma osaliselt vastan tema kommentaari all, aga põhimõttelisem küsimus multikulturalismist vajab eraldi postitust.
Niisiis, marksism ja multikulturalism. Enda meelest väljendusin piisavalt selgelt, et multikulturalismi lätted ei ole marksismis, vaid hoopis kodanlikus ideoloogias, kuid mõned lugejad ei jäänud uskuma ja esinesid üsna teravate kommentaaridega. Nii kirjutab Joonas:
"... veel üks kategooriline hinnang: väita marksismi ja multikulturalismi seoste kohta "lihtlabane faktiviga". Taas kord esitate oma tõlgendusi faktide pähe. Esiteks, Marxi mõte ei lähtu kogu tema kodanlusekriitikast hoolimata vähem kodanlikest allikaist kui multikulturalism. Teiseks, Marx rääkis näiteks "Kommunistliku partei manifestis" kultuurist kui klassipõhisest nähtusest ega rääkinud kodanlikule kultuurile kadu kuulutades rahvuskultuuride assimileerimisest. Praktilise näitena marksistlik-multikultuursest lähenemisest võib tuua rahvusautonoomiate tekke Nõukogude Liidu algusaastail."
Veel resoluutsem on aga hmm:
"Ahh et V.I.Lenin oli siis kodanlane? Või väidate, et need tema teosed, mida pidi nõukogude ajal lugema, olid kodanlaste poolt võltsitud?
Kohati tundub, et te arvate, et teie lugejad on idioodid, kellele võib väita ükskõik mida, aga seda me ei ole."
Kõigepealt lubage kinnitada, et ma ei arva, et mu lugejad on idioodid. Vastupidi, lähtun sellest, et tegemist on normaalsete inimestega, kes püüavad asjadest aru saada ning kes on võimelised astuma normaalsesse dialoogi, aga ei tegele vaid enese eksponeerimisega. Mõnikord paraku eksin.
Niisiis, vaatame põgusalt marksismi klassikuid ja NLiidu praktikat rahvusküsimuses.
Alustame Kommunistliku Partei manifestist. Esmalt selle autorsusest. Te nimetate vaid Marxi, kuid autorsusega ei ole nii lihtne. 1848. aastal avaldati see Londonis anonüümselt ning eessõna väidab, et tegemist on kollektiivse loominguga ("mitmesugustest rahvustest kommunistid on kogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti"). Tavaliselt avaldatakse see Marxi ja Engelsi nime all, kusjuures Engels on pärast Marxi surma väitnud, et põhiautoriks tuleb lugeda nimelt kadunud võitluskaaslast, kes oli geenius, meie aga kõik vaid talendid. Nagu veel näeme, on autorsuse küsimusel teatud tähtsus.
Mida siis kommunistlikust manifestist loeme? Ainus lõik, mis räägib rahvusest ja riiklusest, kõlab eestikeelses tõlkes järgmiselt:
"Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab.
Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstusliku tootmise ja sellele vastavate elutingimuste ühetaolisusega. Proletariaadi võim kiirendab nende kadumist veelgi."
Ei tea, kuidas saab siin näha mingit multikulturalismi põhjendust. Peab ütlema, et rahvusküsimus üldjuhul Marxi eriti ei huvitanudki. Teda huvitasid juudiküsimus (antisemiidid tsiteerivad mõnuga tema krõbedamaid väljaütlemisi) ja slaaviküsimus (neid tema väljaütlemisi tsiteerivad mõnuga russofoobid). Kommunistliku Partei manifest on särav publitsistlik tekst ning selle sära võlgneme me Marxile. Mis aga puudutab ideid, siis valdav osa neist ja isegi teose kompositsioon kordab Engelsi poolt aasta varem kirjutatud "Kommunismi põhimõtteid", mille 22. küsimus kõlab nõnda:
Niisiis, marksism ja multikulturalism. Enda meelest väljendusin piisavalt selgelt, et multikulturalismi lätted ei ole marksismis, vaid hoopis kodanlikus ideoloogias, kuid mõned lugejad ei jäänud uskuma ja esinesid üsna teravate kommentaaridega. Nii kirjutab Joonas:
"... veel üks kategooriline hinnang: väita marksismi ja multikulturalismi seoste kohta "lihtlabane faktiviga". Taas kord esitate oma tõlgendusi faktide pähe. Esiteks, Marxi mõte ei lähtu kogu tema kodanlusekriitikast hoolimata vähem kodanlikest allikaist kui multikulturalism. Teiseks, Marx rääkis näiteks "Kommunistliku partei manifestis" kultuurist kui klassipõhisest nähtusest ega rääkinud kodanlikule kultuurile kadu kuulutades rahvuskultuuride assimileerimisest. Praktilise näitena marksistlik-multikultuursest lähenemisest võib tuua rahvusautonoomiate tekke Nõukogude Liidu algusaastail."
Veel resoluutsem on aga hmm:
"Ahh et V.I.Lenin oli siis kodanlane? Või väidate, et need tema teosed, mida pidi nõukogude ajal lugema, olid kodanlaste poolt võltsitud?
Kohati tundub, et te arvate, et teie lugejad on idioodid, kellele võib väita ükskõik mida, aga seda me ei ole."
Kõigepealt lubage kinnitada, et ma ei arva, et mu lugejad on idioodid. Vastupidi, lähtun sellest, et tegemist on normaalsete inimestega, kes püüavad asjadest aru saada ning kes on võimelised astuma normaalsesse dialoogi, aga ei tegele vaid enese eksponeerimisega. Mõnikord paraku eksin.
Niisiis, vaatame põgusalt marksismi klassikuid ja NLiidu praktikat rahvusküsimuses.
Alustame Kommunistliku Partei manifestist. Esmalt selle autorsusest. Te nimetate vaid Marxi, kuid autorsusega ei ole nii lihtne. 1848. aastal avaldati see Londonis anonüümselt ning eessõna väidab, et tegemist on kollektiivse loominguga ("mitmesugustest rahvustest kommunistid on kogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti"). Tavaliselt avaldatakse see Marxi ja Engelsi nime all, kusjuures Engels on pärast Marxi surma väitnud, et põhiautoriks tuleb lugeda nimelt kadunud võitluskaaslast, kes oli geenius, meie aga kõik vaid talendid. Nagu veel näeme, on autorsuse küsimusel teatud tähtsus.
Mida siis kommunistlikust manifestist loeme? Ainus lõik, mis räägib rahvusest ja riiklusest, kõlab eestikeelses tõlkes järgmiselt:
"Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab.
Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstusliku tootmise ja sellele vastavate elutingimuste ühetaolisusega. Proletariaadi võim kiirendab nende kadumist veelgi."
Ei tea, kuidas saab siin näha mingit multikulturalismi põhjendust. Peab ütlema, et rahvusküsimus üldjuhul Marxi eriti ei huvitanudki. Teda huvitasid juudiküsimus (antisemiidid tsiteerivad mõnuga tema krõbedamaid väljaütlemisi) ja slaaviküsimus (neid tema väljaütlemisi tsiteerivad mõnuga russofoobid). Kommunistliku Partei manifest on särav publitsistlik tekst ning selle sära võlgneme me Marxile. Mis aga puudutab ideid, siis valdav osa neist ja isegi teose kompositsioon kordab Engelsi poolt aasta varem kirjutatud "Kommunismi põhimõtteid", mille 22. küsimus kõlab nõnda:
"Wie wird die kommunistische Organisation sich zu den bestehenden Nationalitäten verhalten?" (Kuidas hakkab kommunistlik organisatsioon suhtuma olemasolevatesse rahvustesse?)
Paraku digitaliseeritud saksakeelsetes allikates ei leidu sellele vastust. Vastuseks on vaid sõna "bleibt" (jääb), ning väljaandjate seletus, et ilmselt on see viide mingisugusele mittesäilinud dokumendile. Selline kommentaar võib esile kutsuda vaid muige, kuna tekst on suurepäraselt säilinud ja marksismiuurijatele hästi tuntud. Tegemist on samuti 1847. aastal kirjutatud "Kommunistliku usutunnistusega", mida võib käsitleda mustandvariandina "Kommunismi põhimõtetest". Tõsi küll, siin on rahvusküsimus numbri all 21. Vastus kõlab nõnda:
"Rahvaste rahvuslikud jooned [...] paratamatult hakkavad segunema ja kaovad samamoodi nagu igasugused seisuslikud ja klassierinevused."
Seega, kommunismiajal ei ole enam mingeid rahvusi, klasse ega seisusi. Selline on ideaal ja selline on eesmärk. Kommunistliku Partei manifest lähtub samast ideest, kuid veidi pehmemas sõnastuses. Ma ei saa aru, kuidas siin saab näha mingeid multikulturalismi sugemeid.
Läheme edasi. Lenin. Ma ei tea, milliseid võltsinguid pakuti hmm-ile selle autori teoste pähe, aga temaltki ei leia midagi multikulturalismi kohta. Rahvusküsimusele on pühendatud kaks olulist teksti. Neist esimene on kirjutatud 1913. aastal, teine 1922. aastal. Surmavalt haige Lenin dikteeris selle ning need tema märkmed, kus ta kritiseerib Ordžonikidzet, Dzeržinskit ja Stalinit, publitseeriti alles pärast Stalini surma. Viimastes annab ta hävitava hinnagu Vene šovinismile, kuid rahvusküsimuse teooria seisukohalt on neil vähe tähtsust, erinevalt 1913. aasta lühikirjutisest "Töölisklass ja rahvusküsimus". Loeme:
"Teadlikud töölised seisavad kõikide rahvuste tööliste täieliku ühtsuse eest [...] Las kõikide rahvuste kodanlus meelitab ennast võltsfraasidega rahvuskultuurist, rahvuslikest ülesannetest jne jne. Töölised ei lase end lahutada mitte mingisuguste magusate kõnedega rahvuskultuurist või "rahvus-kultuurilisest autonoomiast". [...] Töölised loovad kogu maailmas oma, internatsionaalse kultuuri, mille on juba ammu valmistanud ette vabadusekuulutajad ja rõhumise vaenlased."
Niisiis, sama asi nagu Marxil ja Engelsil. Sõnad "rahvus-kultuurilisest autonoomiast" on nagu spetsiaalselt Joonase jaoks.
Kuid Lenin ei olnud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (epiteedi "kommunistlik" võttis erakond alles 1918. aastal) põhiline asjatundja rahvusküsimuses. Selleks peeti Stalinit. Samas 1913. aastal üllitas Stalin palju põhjalikuma teose "Marksism ja rahvusküsimus". Lähtepunktiks on Marxi väide, et rahvustevahelised piirid kaovad, ning Stalin leiab, et ajaloo areng "kinnitab resoluutselt Marxi mõtet". Edasi kritiseerib ta rahvusautonoomia ideed, kuna see "mitte üksnes ei lahuta rahvaid, vaid lõhestab töölisliikumise." Mis aga puudutab selliseid impeeriume nagu Venemaa või Austria-Ungari, siis "ainus õige lahendus on territoriaalne autonoomia sellistele üksustele nagu nt Poola, Leedu, Ukraina, Kaukasus jt," kusjuures Stalin spetsiaalselt rõhutab, et need territoriaalsed moodustised ei tohi olla monoetnilised, et ei tekiks tõkkeid rahvuste vahel ja ei varjutaks klassivõitlust.
Mingit rahvaste kultuurilist autonoomiat ja multikulturalismi Stalini teos ette ei näe.
Nõukogude Liidu ülesehitamise seisukohalt on oluline veel üks Lenini tees: nimelt et igas rahvuskultuuris on olemas kaks kultuuri. Neist esimene kuulub rõhujatele, see on aristokraatlik ja kapitalistlik kultuur, teine aga rõhututele ja selles näeb Lenin ennekõike tööliskultuuri (reaalselt oli suurimaks rõhutute klassiks Venemaal mitte töölised, vaid talupojad). Edasi teeb Lenin huvitava mõttekäigu: nimelt rõhujate kultuur on olemuslikult natsionalistlik, toonitades ja ülistades rahvuse unikaalseid jooni, samas kui tööliskultuur on loomult internatsionaalne ning ületab rahvuste piirid ning selles on proletariaatliku kultuuri võidu tagatis.
Praktikas see tähendas aga Nõukogude Liidus seda, et ühendavaks kultuuriks sai paratamatult Vene revolutsioonilise proletariaadi kultuur ning rahvuskultuurid Nõukogude Liidus võisid olla rahvuslikud oma vormilt, kuid sisu pidi olema sotsialistlik.
Mis aga puudutab multikulturalismi, siis selle filosoofilised alused tulenevad Ameerika pragmatitsismist.
Paraku digitaliseeritud saksakeelsetes allikates ei leidu sellele vastust. Vastuseks on vaid sõna "bleibt" (jääb), ning väljaandjate seletus, et ilmselt on see viide mingisugusele mittesäilinud dokumendile. Selline kommentaar võib esile kutsuda vaid muige, kuna tekst on suurepäraselt säilinud ja marksismiuurijatele hästi tuntud. Tegemist on samuti 1847. aastal kirjutatud "Kommunistliku usutunnistusega", mida võib käsitleda mustandvariandina "Kommunismi põhimõtetest". Tõsi küll, siin on rahvusküsimus numbri all 21. Vastus kõlab nõnda:
"Rahvaste rahvuslikud jooned [...] paratamatult hakkavad segunema ja kaovad samamoodi nagu igasugused seisuslikud ja klassierinevused."
Seega, kommunismiajal ei ole enam mingeid rahvusi, klasse ega seisusi. Selline on ideaal ja selline on eesmärk. Kommunistliku Partei manifest lähtub samast ideest, kuid veidi pehmemas sõnastuses. Ma ei saa aru, kuidas siin saab näha mingeid multikulturalismi sugemeid.
Läheme edasi. Lenin. Ma ei tea, milliseid võltsinguid pakuti hmm-ile selle autori teoste pähe, aga temaltki ei leia midagi multikulturalismi kohta. Rahvusküsimusele on pühendatud kaks olulist teksti. Neist esimene on kirjutatud 1913. aastal, teine 1922. aastal. Surmavalt haige Lenin dikteeris selle ning need tema märkmed, kus ta kritiseerib Ordžonikidzet, Dzeržinskit ja Stalinit, publitseeriti alles pärast Stalini surma. Viimastes annab ta hävitava hinnagu Vene šovinismile, kuid rahvusküsimuse teooria seisukohalt on neil vähe tähtsust, erinevalt 1913. aasta lühikirjutisest "Töölisklass ja rahvusküsimus". Loeme:
"Teadlikud töölised seisavad kõikide rahvuste tööliste täieliku ühtsuse eest [...] Las kõikide rahvuste kodanlus meelitab ennast võltsfraasidega rahvuskultuurist, rahvuslikest ülesannetest jne jne. Töölised ei lase end lahutada mitte mingisuguste magusate kõnedega rahvuskultuurist või "rahvus-kultuurilisest autonoomiast". [...] Töölised loovad kogu maailmas oma, internatsionaalse kultuuri, mille on juba ammu valmistanud ette vabadusekuulutajad ja rõhumise vaenlased."
Niisiis, sama asi nagu Marxil ja Engelsil. Sõnad "rahvus-kultuurilisest autonoomiast" on nagu spetsiaalselt Joonase jaoks.
Kuid Lenin ei olnud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (epiteedi "kommunistlik" võttis erakond alles 1918. aastal) põhiline asjatundja rahvusküsimuses. Selleks peeti Stalinit. Samas 1913. aastal üllitas Stalin palju põhjalikuma teose "Marksism ja rahvusküsimus". Lähtepunktiks on Marxi väide, et rahvustevahelised piirid kaovad, ning Stalin leiab, et ajaloo areng "kinnitab resoluutselt Marxi mõtet". Edasi kritiseerib ta rahvusautonoomia ideed, kuna see "mitte üksnes ei lahuta rahvaid, vaid lõhestab töölisliikumise." Mis aga puudutab selliseid impeeriume nagu Venemaa või Austria-Ungari, siis "ainus õige lahendus on territoriaalne autonoomia sellistele üksustele nagu nt Poola, Leedu, Ukraina, Kaukasus jt," kusjuures Stalin spetsiaalselt rõhutab, et need territoriaalsed moodustised ei tohi olla monoetnilised, et ei tekiks tõkkeid rahvuste vahel ja ei varjutaks klassivõitlust.
Mingit rahvaste kultuurilist autonoomiat ja multikulturalismi Stalini teos ette ei näe.
Nõukogude Liidu ülesehitamise seisukohalt on oluline veel üks Lenini tees: nimelt et igas rahvuskultuuris on olemas kaks kultuuri. Neist esimene kuulub rõhujatele, see on aristokraatlik ja kapitalistlik kultuur, teine aga rõhututele ja selles näeb Lenin ennekõike tööliskultuuri (reaalselt oli suurimaks rõhutute klassiks Venemaal mitte töölised, vaid talupojad). Edasi teeb Lenin huvitava mõttekäigu: nimelt rõhujate kultuur on olemuslikult natsionalistlik, toonitades ja ülistades rahvuse unikaalseid jooni, samas kui tööliskultuur on loomult internatsionaalne ning ületab rahvuste piirid ning selles on proletariaatliku kultuuri võidu tagatis.
Praktikas see tähendas aga Nõukogude Liidus seda, et ühendavaks kultuuriks sai paratamatult Vene revolutsioonilise proletariaadi kultuur ning rahvuskultuurid Nõukogude Liidus võisid olla rahvuslikud oma vormilt, kuid sisu pidi olema sotsialistlik.
Mis aga puudutab multikulturalismi, siis selle filosoofilised alused tulenevad Ameerika pragmatitsismist.
RSS Feed