Desinformatsiooni oma vaenlaste eksitamiseks või diskrediteerimiseks kasutavad paljud valitsused, ja mitte ainult nemad. Nõukogude Venemaa esimestest aastatest peale oli desinformatsiooni loomine ja levitamine rajatud teaduslikele alustele ning erinevalt lääneriikidest ei olnud vastavate teenistuste vahendid limiteeritud. Haaratud ei olnud üksnes vastavad teenistused (NLiidu viimastel aastatel vastutas nende eest KGB peavalitsuse A-teenistus), vaid ka teised valitsusorganid ja ajakirjandus. Nii töötas NLKP Keskkomitee välisosakond ise vastavad süžeed välja ja levitas neid läbi lääne vennaspartei (st kommunistid) ja nende sümpatisantide, nagu töölisparteid, kommunistlikud ametiühingud, vasakpoolsed liikumised, patsifistid jne. NSVL saatkonnad välismaal levitasid neid ideid läbi mõjuagentide, aktiivselt levitati välismaal nõukogude ajakirjandust, sh nii inglisekeelset (Moscow News) kui ka venekeelset. Viimaste hulgas mängis erilist rolli analüütiline nädalaleht Za Rubežom, mis oli KGB täieliku kontrolli all (muide, sama ajakiri eksisteerib ka praegu ja on FSB kontrollitava informatsiooni levitaja ennekõike internetis, kuid mõistagi on selle mõju praegu kordades väiksem).
KGB know-how olid aga nn aktiivmeetmed. Skeem nägi välja umbes nii, et kusagil kolmandas maailmas avaldas mingi vähetuntud allikas (seda toimetust võidi kasutada "kasuliku idioodina", st toimetus ei pruukinud infoallikat teada ja võis koguni arvata, et see on nende uuriva ajakirjanduse tulemus) KGB poolt ettesöödetud informatsiooni, mis tavaliselt paljastas imperialistide sepitsusi. Mõnikord aga loodi varimeedia, kusjuures levitatav informatsioon oli tavaliselt nii absurdne, et isegi Za Rubežom poleks saanud seda avaldada. Nt et Lõuna-Aafrika Vabariik töötas välja rassirelva, mis tapvat ainult mustanahalisi (meenutab kangesti Švejki lugu kapralitevastasest elektrist) jms.
Üks tuntumaid ja edukamaid lugusid on aga see, et CIA töötas välja AIDSi viiruse ja tekitas Aafrikas epideemia. See inf avaldati kõigepealt India ajalehes "Patrioot", mis oli märkamatu madalatiraažiline väljaanne. Ajalehe oli KGB loonud juba 1962. aastal spetsiaalselt propagandaeesmärgil, kuid kaks aastakümmet hoidis see madalat profiili. Kuni tuli pommuudis AIDSist. Edasi oli vaja tekitada uudislaviin. Seda infi hakkasid publitseerima nõukogude väljaanded, kuid tsiteerides sõltumatut India ajalehte. Neid omakorda tsiteerisid paljud lääne väljaanded, kusjuures mitte üksnes vasakpoolsed. Järgmiseks oli vaja summutada uudise kriitilised analüüsid. Sellega tegeleti aktiivselt ennekõike kolmandas maailmas ja eriti Aafrikas. Teooriat toetasid "sõltumatud" eksperdid, nagu nt Saksa DV bioloog dr. Jakob Segal. Ajaleht "Patrioot" aga jätkas oma "juurdlust" ja publitseeris KGB poolt ettevalmistatud materjali nüüd juba edasiarendatud vormis, mis püüdis ümber lükata ka kriitikat. Sealt läks informatsioon teisele ringile.
Operatsiooni INFEKTION loetakse üheks kõige edukamaks KGB aktiivmeetmeks. Nii CIA kui ka erinevad meditsiiniteaduslikud organisatsioonid kulutasid hulgaliselt vahendeid ja energiat, et seda ümber lükata, kuid mida vähem on vandenõuteoorial alust, seda raskem on seda faktoloogilistest andmetest lähtudes kummutada. Et tegemist oli KGB fabrikatsiooniga, teatasid mõned ülejooksikud, kuid progressiivne avalikkus neid loomulikult ei uskunud. Alles 1992. aastal tunnistas Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse juht ja tulevane peaminister Jevgeni Primakov, et tegemist oli nimelt KGB aktiivmeetmetega. Sellega võiks asja pidada lõpetatuks, kuid vandenõuteoreetikuid see ei rahuldanud. Masin on juba hoo sisse saanud: praegu eksisteerib AIDSi vandenõu kahes variandis. Esimese kohaselt on AIDSi epideemia ikkagi CIA produtseeritud, vandenõuteoreetik Michael Meiers võrdleb seda holokaustiga (vrd tema uusimat üllitist "The Second Holocaust: How the AIDS Epidemic was Created in a CIA Black Operation", 2014). Või siis hoopiski, et AIDS on CIA ja Ameerika valitsuse väljamõeldis rahva hirmutamiseks või ravimifirmadele hiigeltulu toomiseks.
NSVL lagunemisega olid aktiivmeetmed sumbunud ja on arvatud, et Jeltsin andis korralduse need lõpetada. Küll aga tulid nad tagasi Putini valitsemisajal. Aktiivsete operatsioonide taassündi seostatakse Jugoslaavia sõjaga, kus ka NATO ja eriti USA kasutasid samuti aktiivselt desinformatsiooni (vrd nt uudiseid sadadest tuhandetest tsiviilohvritest Kosovos). Iga uue kriisiga kaasnes aktiivmeetmete plahvatuslik kasv. Siiski jäävad nad nii oma tulemustelt kui ka meetoditelt KGB-aegsetele kõvasti alla. Muidugi, uued tehnilised võimalused -- internet ja muu sotsiaalne võrgustik -- tõstab ka primitiivsemate skeemide efektiivsust. Seda näeme ka Eestis, kus mitte üksnes venekeelsed ja mitte üksnes venemeelsed, vaid ka nii mõnigi rahvuslik ja antiglobalistlik blogija või ajakirjanik (nimetaks siinkohal kas või Nõmme Raadiot) kasutab neile ettesöödetud informatsiooni tihti pahaaimamatult.
Jälgides venekeelset meediat (nii elektroonilist kui trükitud) jääb mulle viimasel ajal aina rohkem silma informatsioon, mis pärineb Austrias ilmuvast Contra Magazinist. Väljaanne nimetab end sõltumatuks uurivaks meediaks. Kodulehekülg näeb välja soliidne, palju rubriike-teemasid, kvaliteetne vormistus jne. Toimetus koosneb vaid kahest inimesest: André Eric Keller, kelle nimi seisab enamiku publikatsioonide all, ja Marco Maier, kes tegeleb põhiliselt tehnilise poolega. Punamust vormistus justkui annaks signaali, et tegu on anarhistliku kallakuga vasakmeediaga, kuid nii vasakpoolsus kui anarhism on omapärased: nad ründavad küll lääne ühiskonda ja selle institutsioone, kuid samas kiidavad aktiivselt takka Venemaa riiklusele ja president Putini konservatiivsele moraalile. Juba üksnes selle sisu tagant paistavad FSB kõrvad. Kui teha google'iga pisut analüütilist tööd, siis selgub, et läänes on see ajakiri täiesti tähtsusetu. Küll aga tõlgitakse ja republitseeritakse iga Contra Magazini artikkel vene meedias.
Tegemist on huvitava pöördega aktiivmeetmete orientatsioonis. KGB lõi välismaal libaväljaandeid selleks, et eksitada ennekõike lääne üldsust, FSB aga lollitab venelasi. Kogu Contra Magazini produktsiooni võib võtta kokku ühe lausega: läänes (ennekõike NATOS ja ELs) on kõik halvasti, Venemaal aga kõik hästi. Sellele lisandub veel pidev Putini kiitmine ja jutt sellest, kui suur autoriteet on tal läänes ja et näiteks sakslastele meeldib ta palju rohkem kui Merkel. Kui kommunistlik Nõukogude Liit oli vaenujalal läänemaailmaga, siis putinlik režiim on vaenujalal ennekõike omaenda rahvaga.
Vene juhtimismudel: stiimul, seisundid, tunded, situatsiooni nägemine, motiiv -- kõik on juhi kätes.
Öeldu aga ei tähenda, nagu Contra Magazini väljaspool Venemaad ei loetaks. Loetavuse geograafia on aga kõnekas: sellele viitavad aktiivselt mitte üksnes saidid laiendiga .ru, vaid ka .ua (Ukraina), .cz (Tšehhi), .am (Armeenia), .hu (Ungari), .kp (Põhja-Korea) ja .ir (Iraan).
Leidub ka saite laiendiga .ee. Põhiliselt on tegemist venekeelsete blogijatega ja marginaalsete väljaannetega (osa viiteid ei avane, neid annab vaid otsimootor). Siiski ei ole see väljaanne päris võõras ka eesti asjaarmastajatele. Sarnane leiab sarnase.
Kommentaarium "Kesknädalas"
RSS Feed