Pane mind pitseriks oma südamele,
pitseriks oma käsivarrele!
Sest armastus on tugev nagu surm...
Ülemlaul 8, 6
pitseriks oma käsivarrele!
Sest armastus on tugev nagu surm...
Ülemlaul 8, 6
Selle aastavahetuse postituse aines kasvas välja minu aastatepikkusest vene luule, ennekõike Joseph Brodsky uurimisest, ja on selle omamoodi kõrvalprodukt. Pean hoiatama, et puudutan siin mitut teemat, milles ma ei ole professionaalsel tasemel asjatundja. Ennekõike puudutab see soolist problemaatikat luules. Paraku oli mul rikkalikust feministlikust kriitikast ja sellest, mida nimetatakse gender studies, vähe abi. Niisiis tunnistan, et seisan õhukesel jääl ja osa minu üldistustest võib osutuda valeks.
"... kuni surm meid lahutab," tõotavad abiellujad läänekristlikus traditsioonis (idakristluses on vormel veidi teine, kuid selle sisu on sama). Ainult surm seab armastusele piirid. Kuid tõeline armastus ei taha leppida ka sellise piiranguga. Armastatu sureb, ent armastus jääb. Veelgi enam, kuni armastus kestab, ei ole ka armastatu päris surnud. "Armastus on tugevam kui surm," on üks kirjanduse arhetüüpilisi motiive. Eriti sageli kohtame seda aga luules, kuna luule ise on surmaületav jõud. See käib mitte üksnes armastusluule, vaid ka nt kangelaseepose kohta: kangelased on ammu surnud, kuid "Iliases", "Rāmājanas", "Shāhnāmés" jne elavad nad edasi.
Seos armastuse ja luule vahel on mitmetahuline. Esiteks on armastus üks levinumaid teemasid luules. Teiseks kirjutavad armastajad luuletusi ja nii mõnigi kord adresseerivad need oma armastatutele. Ning kolmandaks on armastus ja luule seotud nö tehnoloogiliselt: mees- ja naisriimid, riimide abielu, riim ise seob riimsõnu nii, nagu armastus südameid ja muide cuore-amore (süda-armastus) on riimide sünnimaal Itaalias juba nii stambiks kulunud riim, et viimasel ajal kohtab seda vaid popkultuuris. Kuid ka vastupidi. Kui Boriss Pasternakil oli vaja leida võrdlus oma armastusele, mis on tugevam kui surm, loob ta sellise kummalise formuleeringu: "Ma tahaksin, et pärast surma /.../ meid riimitaks üksteisega tihedamini kui süda ja südamekoda." Süda ja südamekoda ei riimu ei eesti ega vene keeles, kuid neid ei saa lahutada, nagu ei saa lahutada riimipaarilisi -- vastasel korral riim kaob ja paariliseta värss jääb orvuks (vene poetoloogilises traditsioonis räägitakse aga vallalisest /холостой/ värsist).
Kuid kõigepealt Brodskyst. Tema poeetikale pühendatud raamatu pealkirjastasin "Pistriku talvekarje: esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast". Alapealkiri on mitmetahuline: tegemist on sellega, mida nimetatakse ambivalentseks antiteesiks. Erinevalt tavalistest antiteesidest (elu ja surm, luule ja proosa jne) viib ambivalentne antitees kokku teineteisega võrreldamatud asjad, kusjuures vastandamise/kõrvutamise loogika on samuti mitmetähenduslik. Surm ei ole Brodskyl üksnes loomingu teema, vaid poeetilise konstruktsiooni osa. Ning vastupidi: tema -- nagu terve rea teiste poeetide -- surm ise muutub kirjanduslikuks tõsiasjaks. Kuid luule ja surma omavahelistes seostes tuleb vältimatult mängu kolmas komponent: see on armastus. Oma raamatu teises trükis püüdsin seda teemat rohkem avada, k.a biograafilisest aspektist, mida esimeses trükis tahtsin vältida. See arendus jäi esimesest trükist peaaegu üldse välja, kuna puudutas paratamatult äsjalahkunud autori elust liiga intiimseid asjaolusid, mida ta ise, nagu ma tean, palus mitte avalikustada. Nüüdseks on olukord muutunud: kõik detailid ja kuulujutud on publitseeritud nii internetis kui ka paberil. Siiski käsitlen raamatus seda mitte niivõrd biograafilises, kuivõrd poetoloogilises tähenduses, ning Brodsky looming lisab olulisi nüansse igipõlistele Erose ja Thanatose teemadele. Hiljem tulin uuesti selle temaatika juurde, seekord seoses Dantega (Brodsky ja Dante: armastuse ruum traditsiooni taustal. Looming 10, 2013, 1391-1408).
"... kuni surm meid lahutab," tõotavad abiellujad läänekristlikus traditsioonis (idakristluses on vormel veidi teine, kuid selle sisu on sama). Ainult surm seab armastusele piirid. Kuid tõeline armastus ei taha leppida ka sellise piiranguga. Armastatu sureb, ent armastus jääb. Veelgi enam, kuni armastus kestab, ei ole ka armastatu päris surnud. "Armastus on tugevam kui surm," on üks kirjanduse arhetüüpilisi motiive. Eriti sageli kohtame seda aga luules, kuna luule ise on surmaületav jõud. See käib mitte üksnes armastusluule, vaid ka nt kangelaseepose kohta: kangelased on ammu surnud, kuid "Iliases", "Rāmājanas", "Shāhnāmés" jne elavad nad edasi.
Seos armastuse ja luule vahel on mitmetahuline. Esiteks on armastus üks levinumaid teemasid luules. Teiseks kirjutavad armastajad luuletusi ja nii mõnigi kord adresseerivad need oma armastatutele. Ning kolmandaks on armastus ja luule seotud nö tehnoloogiliselt: mees- ja naisriimid, riimide abielu, riim ise seob riimsõnu nii, nagu armastus südameid ja muide cuore-amore (süda-armastus) on riimide sünnimaal Itaalias juba nii stambiks kulunud riim, et viimasel ajal kohtab seda vaid popkultuuris. Kuid ka vastupidi. Kui Boriss Pasternakil oli vaja leida võrdlus oma armastusele, mis on tugevam kui surm, loob ta sellise kummalise formuleeringu: "Ma tahaksin, et pärast surma /.../ meid riimitaks üksteisega tihedamini kui süda ja südamekoda." Süda ja südamekoda ei riimu ei eesti ega vene keeles, kuid neid ei saa lahutada, nagu ei saa lahutada riimipaarilisi -- vastasel korral riim kaob ja paariliseta värss jääb orvuks (vene poetoloogilises traditsioonis räägitakse aga vallalisest /холостой/ värsist).
Kuid kõigepealt Brodskyst. Tema poeetikale pühendatud raamatu pealkirjastasin "Pistriku talvekarje: esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast". Alapealkiri on mitmetahuline: tegemist on sellega, mida nimetatakse ambivalentseks antiteesiks. Erinevalt tavalistest antiteesidest (elu ja surm, luule ja proosa jne) viib ambivalentne antitees kokku teineteisega võrreldamatud asjad, kusjuures vastandamise/kõrvutamise loogika on samuti mitmetähenduslik. Surm ei ole Brodskyl üksnes loomingu teema, vaid poeetilise konstruktsiooni osa. Ning vastupidi: tema -- nagu terve rea teiste poeetide -- surm ise muutub kirjanduslikuks tõsiasjaks. Kuid luule ja surma omavahelistes seostes tuleb vältimatult mängu kolmas komponent: see on armastus. Oma raamatu teises trükis püüdsin seda teemat rohkem avada, k.a biograafilisest aspektist, mida esimeses trükis tahtsin vältida. See arendus jäi esimesest trükist peaaegu üldse välja, kuna puudutas paratamatult äsjalahkunud autori elust liiga intiimseid asjaolusid, mida ta ise, nagu ma tean, palus mitte avalikustada. Nüüdseks on olukord muutunud: kõik detailid ja kuulujutud on publitseeritud nii internetis kui ka paberil. Siiski käsitlen raamatus seda mitte niivõrd biograafilises, kuivõrd poetoloogilises tähenduses, ning Brodsky looming lisab olulisi nüansse igipõlistele Erose ja Thanatose teemadele. Hiljem tulin uuesti selle temaatika juurde, seekord seoses Dantega (Brodsky ja Dante: armastuse ruum traditsiooni taustal. Looming 10, 2013, 1391-1408).
Poeet armastab tütarlast, see sureb, kuid jätkab elu tema luules, kusjuures mitte kirjelduse objektina, isegi mitte vestluskaaslasena, vaid luuletuste tegeliku autorina: tema inspireerib, mõnikord lausa dikteerib kogu loomet.
See metafoorika kerkib võimsalt esile Dantel ja pärast teda kogu Euroopa luuletraditsioonis. Brodskyl aga võtab see teema uue pöörde: surnud armastus on tegelikult vaid mask -- selle võtab endale surematu muusa, mis on omakorda ka vaid mask, mille taga peitub keel. Oluline on aga, et tütarlaps ja muusa on naissoost, keel aga ei pruugi olla (nt kreeka, ladina ja prantsuse keeles on ta küll naissoost, aga võib olla ka kesk- ja meessoost, nagu vene keeles).
Niisiis, meie mõttelise pilgu ees seisab nooreks kauniks tütarlapseks maskeerunud muusa, kes sosistab poeedile midagi intiimset kõrva. Näiteks midagi sellist:
See metafoorika kerkib võimsalt esile Dantel ja pärast teda kogu Euroopa luuletraditsioonis. Brodskyl aga võtab see teema uue pöörde: surnud armastus on tegelikult vaid mask -- selle võtab endale surematu muusa, mis on omakorda ka vaid mask, mille taga peitub keel. Oluline on aga, et tütarlaps ja muusa on naissoost, keel aga ei pruugi olla (nt kreeka, ladina ja prantsuse keeles on ta küll naissoost, aga võib olla ka kesk- ja meessoost, nagu vene keeles).
Niisiis, meie mõttelise pilgu ees seisab nooreks kauniks tütarlapseks maskeerunud muusa, kes sosistab poeedile midagi intiimset kõrva. Näiteks midagi sellist:
Paul Cézanne. Poeedi unenägu, e Muusa suudlus
Luule ja eriti lüüriline luule on üldse armastusega tihedalt seotud, kuid Brodskyl on luule ja armastuse vahekorrast väga omapärane kontseptsioon. Toon siinkohal katke raamatu teisest trükist (TLÜ kirjastus, 2013):
Poeet on armastaja, kuid tema armastuses on midagi egotsentrilist, et mitte öelda nartsissistlikku, kuna armastatu on samal ajal tihtipeale tema enda hing, ning hing (psyche, anima) on juba puhtgrammatiliselt naissoost. Nii saabki poeet pöörduda armastatu poole väljendiga ‘mu hing’. Ent selle taga peitub muusa.
Ning edasi juba Brodsky enda sõnastuses tema esseest "Altra ego" (teine mina, kusjuures konstruktsioon on naissoost, st poeedi teine mina on naine):
Poeet on armastaja, kuid tema armastuses on midagi egotsentrilist, et mitte öelda nartsissistlikku, kuna armastatu on samal ajal tihtipeale tema enda hing, ning hing (psyche, anima) on juba puhtgrammatiliselt naissoost. Nii saabki poeet pöörduda armastatu poole väljendiga ‘mu hing’. Ent selle taga peitub muusa.
Ning edasi juba Brodsky enda sõnastuses tema esseest "Altra ego" (teine mina, kusjuures konstruktsioon on naissoost, st poeedi teine mina on naine):
„Põhierinevus armastatu ja muusa vahel seisneb selles, et viimane ei sure. Sama kehtib muusa ja poeedi kohta: kui poeet sureb, leiab muusa endale järgmisest põlvkonnast uue kuulutaja. Teisisõnu, muusa tolkneb alati keele kõrval ja arvatavasti ei vaidle vastu, kui teda aetakse segi tavalise tütarlapsega. End sellise eksimusega lõbustades püüab ta seda parandada, dikteerides kord oma hoolealusele „Paradiisi” lehekülgi, kord Thomas Hardy luulet. Ühesõnaga, värsse, milles inimliku kire hääl asendub lingvistilise vältimatusega." (lk. 94)
Henry Holiday. Dante ja Beatrice
Reaalses elus -- aga ka poeet elab reaalset elu -- näeme tihti hoopis midagi muud. Brodsky mainib Thomas Hardy't ja Eugenio Montalet. Heidame pilgu nende muusadele.
Thomas Hardy (1840-1928) oli hinnatud romaanikirjanik (tema kuulsaim teos on "D'Urberville'ide Tess") ja samuti mitte just vilets luuletaja. Tema noorpõlveluuletused on täis maskuliinset romantikat, sõda, merereisid jne ja loomulikult ka armastus, midagi teisejärgulise Kiplingi taolist. On olemas stereotüüp, mille järgi kirjutab autor nooruses luuletusi, vanemaks ja targemaks saades aga läheb üle proosale. See stereotüüp on üldse kahtlane, Hardy puhul aga täiesti vale. Ta jätkas luuletamist paralleelselt proosaga, kuid tõeliselt suur luuletaja sai temast pärast ta abikaasa surma 1912. aastal.
Hardy oli pärit vaesest perekonnast ja hoolimata oma silmapaistvast andekusest ei saanud ta endale lubada kõrgemat haridust. Materiaalne kindlustamatus ei lubanud tal ka abielluda. Ta kohtus oma eakaaslase Emma Lavinia Giffordiga (1840-1912), kui nad olid kolmekümneaastased. Kuid abielluda sai ta alles nelja aasta pärast. Abielu ei olnud õnnelik. Hardy kurtis, et naine ei mõista teda, ja Emma Lavinia suhtus tema loomingusse tõepoolest halvustavalt. Eriti ei meeldinud talle romaan "Jude the Obscure", mida ta pidas pornograafiliseks ja kartis, et lugejad näevad siin autobiograafilisi motiive ja identifitseerivad ta Jude'i naisena. Samuti ei meeldinud talle ateistlikud toonid Hardy loomingus. Ei maksa mõelda, et Emma Lavinia oli mingi väikekodanlasest tagurlane. Vastupidi, ta oli sufražett ja osales aktiivselt naisõiguslaste liikumises. Siiski, kui ta jäi surmavalt haigeks, lubas ta endale arsti kutsuda, kuid mitte ennast üle vaadata.
Kuid kõik muutus naise surmaga. Hardy avastas, et ta ei olnud üksnes tema eluarmastus, vaid kogu tema elu mõte ja loomingu allikas. Ta kuuleb pidevalt naise häält ja fikseerib seda oma luules. On huvitav, et see teema -- surnud armastatu surematus -- esineb juba tema varasemas luules (Her immortality, avaldatud 1898), kuid pärast naise surma saab see hoopis teise kõla ja valu. Hardy'st sai vanaduspõlves tõepoolest suur luuletaja. "Tütarlaps", kelle taga peitub muusa, oli surmahetkel 72-aastane; siin on tema foto:
Thomas Hardy (1840-1928) oli hinnatud romaanikirjanik (tema kuulsaim teos on "D'Urberville'ide Tess") ja samuti mitte just vilets luuletaja. Tema noorpõlveluuletused on täis maskuliinset romantikat, sõda, merereisid jne ja loomulikult ka armastus, midagi teisejärgulise Kiplingi taolist. On olemas stereotüüp, mille järgi kirjutab autor nooruses luuletusi, vanemaks ja targemaks saades aga läheb üle proosale. See stereotüüp on üldse kahtlane, Hardy puhul aga täiesti vale. Ta jätkas luuletamist paralleelselt proosaga, kuid tõeliselt suur luuletaja sai temast pärast ta abikaasa surma 1912. aastal.
Hardy oli pärit vaesest perekonnast ja hoolimata oma silmapaistvast andekusest ei saanud ta endale lubada kõrgemat haridust. Materiaalne kindlustamatus ei lubanud tal ka abielluda. Ta kohtus oma eakaaslase Emma Lavinia Giffordiga (1840-1912), kui nad olid kolmekümneaastased. Kuid abielluda sai ta alles nelja aasta pärast. Abielu ei olnud õnnelik. Hardy kurtis, et naine ei mõista teda, ja Emma Lavinia suhtus tema loomingusse tõepoolest halvustavalt. Eriti ei meeldinud talle romaan "Jude the Obscure", mida ta pidas pornograafiliseks ja kartis, et lugejad näevad siin autobiograafilisi motiive ja identifitseerivad ta Jude'i naisena. Samuti ei meeldinud talle ateistlikud toonid Hardy loomingus. Ei maksa mõelda, et Emma Lavinia oli mingi väikekodanlasest tagurlane. Vastupidi, ta oli sufražett ja osales aktiivselt naisõiguslaste liikumises. Siiski, kui ta jäi surmavalt haigeks, lubas ta endale arsti kutsuda, kuid mitte ennast üle vaadata.
Kuid kõik muutus naise surmaga. Hardy avastas, et ta ei olnud üksnes tema eluarmastus, vaid kogu tema elu mõte ja loomingu allikas. Ta kuuleb pidevalt naise häält ja fikseerib seda oma luules. On huvitav, et see teema -- surnud armastatu surematus -- esineb juba tema varasemas luules (Her immortality, avaldatud 1898), kuid pärast naise surma saab see hoopis teise kõla ja valu. Hardy'st sai vanaduspõlves tõepoolest suur luuletaja. "Tütarlaps", kelle taga peitub muusa, oli surmahetkel 72-aastane; siin on tema foto:
Hardy muusa -- Emma Lavinia Gifford
Eugenio Montale (1896-1981), ajakirjanik ja luuletaja, Nobeli preemia laureaat, oli abielus Drusilla Tanziga (1885-1963), keda sõbrad kutsusid Kärbseks (Mosca) -- Montale kirjutab, et ta ei saanud kunagi aru, miks. Kui Drusilla suri, oli ta 77-aastane. Nagu Dantel ja Hardy'l on Montale viimase perioodi luule mitte üksnes pühendatud naisele, vaid kujutab endast katkematut dialoogi temaga, kusjuures selles dialoogis jääb naise hääl peale. Tähtis on see, mida tema ütleb, aga mitte Montale repliigid. Kuid siin on oluline erinevus Dantest ja Hardy'st. Beatrice õpetab Dantele tarkust. Emma Lavinia aitab Hardy'l leida elu tugipunkte. Mis aga puudutab Drusillat, siis neil Eugenioga olid tema surmatunniks kõik teemad juba ammendatud, jutud räägitud, nii et Montale luule koosneb vihjetest ja vastastikusest vaikimisest, mille tähendusest saavad aru ainult nemad kahekesi. Siin on Montale koos oma muusaga:
Anna Ahmatova jaoks ei seisnenud suurem õudus surmas, vaid selles, mida ta nimetas aja jooksuks. Dante, Hardy ja Montale näitavad aga ilmekalt, et tõelist armastust ei piira ei surm ega aeg. 77-aastane peaaegu pime Mosca oma vaagnaluumurruga oli Montale jaoks sama kaunis kui siis, kui nad esmakordselt kohtusid. Aeg ja vanus ei puutu asjasse. Ilu on absoluutne ja transtsendentne, ta ei kuulu sellesse maailmasse, vaid ta ilmutab end materiaalses maailmas kas Goethe Igavese Naiselikkusena või siis Bloki Kauni Daamina.
Surnud peigmees viib mõrsja endaga kaasa. Illustratsioon Gottfried August Bürgeri ballaadile "Lenore" Ma ei ole kunagi mõelnud luuletemaatikast ja -tehnoloogiast soolistes terminites. Mulle ootamatult selgus, et ilmaasjata. Sellised illusioonid ei ole olnud omased vaid mulle, samu arusaamu leiame ka mõnelt feministlikult autorilt. Näiteks kaasaegne vene poetess (millist nimetust ta vihkab, olevat poeet) Jelena Fanailova väitis, et kui teha pimetest ja paluda tuvastada, kas autor on mees- või naine, siis võivad tulla huvitavad tulemused. Sellise testi tegi Minski kirjandusteadlane Uljana Verina, kes valis eksperimendi jaoks grammatiliselt sooneutraalsed kontekstid. Sellegipoolest tuvastas tudengite auditoorium autori soo sajaprotsendilise täpsusega. Kuna ta kahjuks ei ava valimi suurust, ei saa ma siin hinnata eksperimendi usaldusväärsust, kuid midagi see ikka näitab.
Kogu see kompleks -- anima, muusa, armastatu -- on iseloomulik vaid meesluulele. Midagi sellist -- või peegelsümmeetrilist -- pole ma naisluules kohanud. Võiks ju näiteks olla näiteid, kus surnud armastatu (mehe) hääl dikteerib naisluuletajale tema loomingut. Kuid seda ei ole. Kohtame hoopis vastupidist. Esiteks võib tütarlaps-muusa ilmuda ka naisluuletajale. Nagu näiteks Ahmatova luuletuses "Muusa": tütarlaps vilepilliga, kes autorit külastab, on seesama, kes dikteeris Dantele "Põrgu" leheküljed. See näide oli muusa kohta, nüüd aga surnud armastatust (neid oli Ahmatova elus rohkem kui üks). "Sa oled mu välja mõelnud" -- tundub, et brodskilik motiiv sa oled mu loonud, kuid Ahmatoval märgib see kohtumine mitte luule algust, vaid lõppu: "Sa tulid /.../ igaveseks tühjaks jäänud majja, kust tungles välja põletatud värsside parv." Igal juhul mingit inspiratsiooniallikat siin ei paista.
Teiseks, naisluules kohtame armastatu taltsutamise motiivi. Mõnikord võtab see koguni poetoloogilise vormi: naisautor püüab nagu uus Pygmalion vormida oma meessoost Galateiat. Toome seekord näite eesti luulest. Luuletus ja meessoost 'sina' moodustavad terviku ning naisautor püüab seda suruda vormi:
küll suruda sind karmilt tahtsin vormi
ma arvasin: ehk taltsutaks sind värss. /.../
(Eda Ahi, Luuletus)
Kolmandaks kohtame naisluules motiivi, millele ei ole paralleeli meesluules. See on surnud peigmehe tulek. Juba tsiteeritud Uljana Verina peab seda koguni naisluule arhetüüpiliseks motiiviks. Erinevalt meeste surnud armastusest, mis toob inspiratsiooni ja luule kaudu surematust, toob surnud peigmees surma, viib mõrsja endaga hauda. See motiiv on tuntud erinevate rahvaste folkloorist, seda seostatakse pulmarituaalidega ja sellel on paralleel: surnud mõrsja. Kuid peigmees ei lähe mõrsjaga hauda kaasa, vaid vastupidi, päästab ta lohe käest, puhastab tema sisikonna lohejärglastest ja äratab ta ellu. Ning nad elavad õnnelikult.
Ahmatoval ja Tsvetajeval, aga ka nt Anna Haaval kohtame veel üht motiivi, mida meesluulest ei leia: see on surnud autorist minategelane. Tsvetajeva pöördub juba oma noorpõlveluuletuses oma hauast mööduva meesterahva poole. Ahmatoval aga on see püsimotiiv, mis algab noorpõlvepoeemis "Sinise mere ääres", lõpliku kuju saab see luuletuses "Uusaastaballaad":
Uut aastat võtavad vastu minategelane, tema mees ja sõbrad. Laud on kaetud kuuele, kuid üks koht on tühi. Peremees tõstab klaasi: "Ma joon meie aasade mulla auks, milles me kõik lebame." Seepeale hüüdis sõber mulle otsa vaadates: "Aga mina tema laulude auks, milles me kõik elame." Kolmas külaline ütles aga: "Me peame jooma selle eest, keda veel meiega pole."
Venelaste komme on meenutada lahkunuid uusaastaööl toostiga. Ahmatoval on aga vastupidi: surnud joovad veel elava auks.
Kogu see kompleks -- anima, muusa, armastatu -- on iseloomulik vaid meesluulele. Midagi sellist -- või peegelsümmeetrilist -- pole ma naisluules kohanud. Võiks ju näiteks olla näiteid, kus surnud armastatu (mehe) hääl dikteerib naisluuletajale tema loomingut. Kuid seda ei ole. Kohtame hoopis vastupidist. Esiteks võib tütarlaps-muusa ilmuda ka naisluuletajale. Nagu näiteks Ahmatova luuletuses "Muusa": tütarlaps vilepilliga, kes autorit külastab, on seesama, kes dikteeris Dantele "Põrgu" leheküljed. See näide oli muusa kohta, nüüd aga surnud armastatust (neid oli Ahmatova elus rohkem kui üks). "Sa oled mu välja mõelnud" -- tundub, et brodskilik motiiv sa oled mu loonud, kuid Ahmatoval märgib see kohtumine mitte luule algust, vaid lõppu: "Sa tulid /.../ igaveseks tühjaks jäänud majja, kust tungles välja põletatud värsside parv." Igal juhul mingit inspiratsiooniallikat siin ei paista.
Teiseks, naisluules kohtame armastatu taltsutamise motiivi. Mõnikord võtab see koguni poetoloogilise vormi: naisautor püüab nagu uus Pygmalion vormida oma meessoost Galateiat. Toome seekord näite eesti luulest. Luuletus ja meessoost 'sina' moodustavad terviku ning naisautor püüab seda suruda vormi:
küll suruda sind karmilt tahtsin vormi
ma arvasin: ehk taltsutaks sind värss. /.../
(Eda Ahi, Luuletus)
Kolmandaks kohtame naisluules motiivi, millele ei ole paralleeli meesluules. See on surnud peigmehe tulek. Juba tsiteeritud Uljana Verina peab seda koguni naisluule arhetüüpiliseks motiiviks. Erinevalt meeste surnud armastusest, mis toob inspiratsiooni ja luule kaudu surematust, toob surnud peigmees surma, viib mõrsja endaga hauda. See motiiv on tuntud erinevate rahvaste folkloorist, seda seostatakse pulmarituaalidega ja sellel on paralleel: surnud mõrsja. Kuid peigmees ei lähe mõrsjaga hauda kaasa, vaid vastupidi, päästab ta lohe käest, puhastab tema sisikonna lohejärglastest ja äratab ta ellu. Ning nad elavad õnnelikult.
Ahmatoval ja Tsvetajeval, aga ka nt Anna Haaval kohtame veel üht motiivi, mida meesluulest ei leia: see on surnud autorist minategelane. Tsvetajeva pöördub juba oma noorpõlveluuletuses oma hauast mööduva meesterahva poole. Ahmatoval aga on see püsimotiiv, mis algab noorpõlvepoeemis "Sinise mere ääres", lõpliku kuju saab see luuletuses "Uusaastaballaad":
Uut aastat võtavad vastu minategelane, tema mees ja sõbrad. Laud on kaetud kuuele, kuid üks koht on tühi. Peremees tõstab klaasi: "Ma joon meie aasade mulla auks, milles me kõik lebame." Seepeale hüüdis sõber mulle otsa vaadates: "Aga mina tema laulude auks, milles me kõik elame." Kolmas külaline ütles aga: "Me peame jooma selle eest, keda veel meiega pole."
Venelaste komme on meenutada lahkunuid uusaastaööl toostiga. Ahmatoval on aga vastupidi: surnud joovad veel elava auks.
Ning lõpuks teema, mida ma peaaegu üldse ei valda: homoerootiline luule.
Traditsioon seostab Sapphod lesbilise armastusega, kuid tema luules homoerootilisi motiive ei ole. Tõsi, radikaalne feministlik kriitika ei ole minuga nõus ja nii mõndagi kujundit interpreteeritakse seal homoerootilisena. Seksuaalsus on Sappho luules aga seotud pulmarituaaliga (tõstke sarikad kõrgele, puusepad). On hirm neitsilikkuse kaotuse ees ja surmahirm abiellumise ees, kuid need kõik on pulmarituaaliga seotud arhetüüpsed motiivid. Võib-olla kõige kuulsam homoseksuaalse armastuse ja surmateemaga seotud luuletus on W. H. Audeni "Funeral Blues". Tema surnud armastatu oli tema jaoks kõik, kogu universum, millel pärast tema lahkumist ei ole enam mingit mõtet. Ta oli kõik, k.a minategelase luule. Kuid selline oli ta ainult eluajal. Nüüd, kui ta on surnud, ei ole enam midagi.
Traditsioon seostab Sapphod lesbilise armastusega, kuid tema luules homoerootilisi motiive ei ole. Tõsi, radikaalne feministlik kriitika ei ole minuga nõus ja nii mõndagi kujundit interpreteeritakse seal homoerootilisena. Seksuaalsus on Sappho luules aga seotud pulmarituaaliga (tõstke sarikad kõrgele, puusepad). On hirm neitsilikkuse kaotuse ees ja surmahirm abiellumise ees, kuid need kõik on pulmarituaaliga seotud arhetüüpsed motiivid. Võib-olla kõige kuulsam homoseksuaalse armastuse ja surmateemaga seotud luuletus on W. H. Audeni "Funeral Blues". Tema surnud armastatu oli tema jaoks kõik, kogu universum, millel pärast tema lahkumist ei ole enam mingit mõtet. Ta oli kõik, k.a minategelase luule. Kuid selline oli ta ainult eluajal. Nüüd, kui ta on surnud, ei ole enam midagi.
W.H.Auden (1907-1973)
Võtame kokku. Ma ei oska öelda, kui representatiivne on selline arusaam, kuid praegu joonistub vähemalt mustandina välja järgmine pilt. Kui meesluule üks arhetüüpe on surnud armastatu, kes toob läbi loomingu surematuse, siis naisluules toob surnud armastatu vaid surma. Mis aga puutub homoseksuaalsesse luulesse, siis siin ei leidnud ma surmataguse armastuse ja üldse transtsendentse armastuse motiive. Ning selle poolest erineb see nii meeste kui naiste armastusluulest.
RSS Feed
