MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Poeedi armastus ja surm

1/2/2015

4 Comments

 
Pane mind pitseriks oma südamele, 
pitseriks oma käsivarrele!                 
Sest armastus on tugev nagu surm...

Ülemlaul 8, 6

Picture
Selle aastavahetuse postituse aines kasvas välja minu aastatepikkusest vene luule, ennekõike Joseph Brodsky uurimisest, ja on selle omamoodi kõrvalprodukt. Pean hoiatama, et puudutan siin mitut teemat, milles ma ei ole professionaalsel tasemel asjatundja. Ennekõike puudutab see soolist problemaatikat luules. Paraku oli mul rikkalikust feministlikust kriitikast ja sellest, mida nimetatakse gender studies, vähe abi. Niisiis tunnistan, et seisan õhukesel jääl ja osa minu üldistustest võib osutuda valeks.

"... kuni surm meid lahutab," tõotavad abiellujad läänekristlikus traditsioonis (idakristluses on vormel veidi teine, kuid selle sisu on sama). Ainult surm seab armastusele piirid. Kuid tõeline armastus ei taha leppida ka sellise piiranguga. Armastatu sureb, ent armastus jääb. Veelgi enam, kuni armastus kestab, ei ole ka armastatu päris surnud. "Armastus on tugevam kui surm," on üks kirjanduse arhetüüpilisi motiive. Eriti sageli kohtame seda aga luules, kuna luule ise on surmaületav jõud. See käib mitte üksnes armastusluule, vaid ka nt kangelaseepose kohta: kangelased on ammu surnud, kuid "Iliases", "Rāmājanas", "Shāhnāmés" jne elavad nad edasi.


Seos armastuse ja luule vahel on mitmetahuline. Esiteks on armastus üks levinumaid teemasid luules. Teiseks kirjutavad armastajad luuletusi ja nii mõnigi kord adresseerivad need oma armastatutele. Ning kolmandaks on armastus ja luule seotud nö tehnoloogiliselt: mees- ja naisriimid, riimide abielu, riim ise seob riimsõnu nii, nagu armastus südameid ja muide cuore-amore (süda-armastus) on riimide sünnimaal Itaalias juba nii stambiks kulunud riim, et viimasel ajal kohtab seda vaid popkultuuris. Kuid ka vastupidi. Kui Boriss Pasternakil oli vaja leida võrdlus oma armastusele, mis on tugevam kui surm, loob ta sellise kummalise formuleeringu: "
Ma tahaksin, et pärast surma /.../ meid riimitaks üksteisega tihedamini kui süda ja südamekoda." Süda ja südamekoda ei riimu ei eesti ega vene keeles, kuid neid ei saa lahutada, nagu ei saa lahutada riimipaarilisi -- vastasel korral riim kaob ja paariliseta värss jääb orvuks (vene poetoloogilises traditsioonis räägitakse aga vallalisest /холостой/ värsist).

Kuid kõigepealt Brodskyst. Tema poeetikale pühendatud raamatu pealkirjastasin "Pistriku talvekarje: esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast". Alapealkiri on mitmetahuline: tegemist on sellega, mida nimetatakse ambivalentseks antiteesiks. Erinevalt tavalistest antiteesidest (elu ja surm, luule ja proosa jne) viib ambivalentne antitees kokku teineteisega võrreldamatud asjad, kusjuures vastandamise/kõrvutamise loogika on samuti mitmetähenduslik. Surm ei ole Brodskyl üksnes loomingu teema, vaid poeetilise konstruktsiooni osa. Ning vastupidi: tema -- nagu terve rea teiste poeetide -- surm ise muutub kirjanduslikuks tõsiasjaks. Kuid luule ja surma omavahelistes seostes tuleb vältimatult mängu kolmas komponent: see on armastus. Oma raamatu teises trükis püüdsin seda teemat rohkem avada, k.a biograafilisest aspektist, mida esimeses trükis tahtsin vältida.
See arendus jäi esimesest trükist peaaegu üldse välja, kuna puudutas paratamatult
äsjalahkunud autori elust liiga intiimseid asjaolusid, mida ta ise, nagu ma tean, palus mitte avalikustada. Nüüdseks on olukord muutunud: kõik detailid ja kuulujutud on publitseeritud nii internetis kui ka paberil. Siiski käsitlen raamatus seda mitte niivõrd biograafilises, kuivõrd poetoloogilises tähenduses, ning Brodsky looming lisab olulisi nüansse igipõlistele Erose ja Thanatose teemadele. Hiljem tulin uuesti selle temaatika juurde, seekord seoses Dantega (Brodsky ja Dante: armastuse ruum traditsiooni taustal. Looming 10, 2013, 1391-1408).


Poeet armastab tütarlast, see sureb, kuid jätkab elu tema luules, kusjuures mitte kirjelduse objektina, isegi mitte vestluskaaslasena, vaid luuletuste tegeliku autorina: tema inspireerib, mõnikord lausa dikteerib kogu loomet.

See metafoorika kerkib võimsalt esile Dantel ja pärast teda kogu Euroopa luuletraditsioonis. Brodskyl aga võtab see teema uue pöörde: surnud armastus on tegelikult vaid mask -- selle võtab endale surematu muusa, mis on omakorda ka vaid mask, mille taga peitub keel. Oluline on aga, et tütarlaps ja muusa on naissoost, keel aga ei pruugi olla (nt kreeka, ladina ja prantsuse keeles on ta küll naissoost, aga võib olla ka kesk- ja meessoost, nagu vene keeles).

Niisiis, meie mõttelise pilgu ees seisab nooreks kauniks tütarlapseks maskeerunud muusa, kes sosistab poeedile midagi intiimset kõrva. Näiteks midagi sellist:

Picture
Paul Cézanne. Poeedi unenägu, e Muusa suudlus
Picture
Luule ja eriti lüüriline luule on üldse armastusega tihedalt seotud, kuid Brodskyl on luule ja armastuse vahekorrast väga omapärane kontseptsioon. Toon siinkohal katke raamatu teisest trükist (TLÜ kirjastus, 2013):

Poeet on armastaja, kuid tema armastuses on midagi egotsentrilist, et mitte öelda nartsissistlikku, kuna armastatu on samal ajal tihtipeale tema enda hing, ning hing (psyche, anima) on juba puhtgrammatiliselt naissoost. Nii saabki poeet pöörduda armastatu poole väljendiga ‘mu hing’. Ent selle taga peitub muusa. 

Ning edasi juba Brodsky enda sõnastuses tema esseest "Altra ego" (teine mina, kusjuures konstruktsioon on naissoost, st poeedi teine mina on naine):

„Põhierinevus armastatu ja muusa vahel seisneb selles, et viimane ei sure. Sama kehtib muusa ja poeedi kohta: kui poeet sureb, leiab muusa endale järgmisest põlvkonnast uue kuulutaja. Teisisõnu, muusa tolkneb alati keele kõrval ja arvatavasti ei vaidle vastu, kui teda aetakse segi tavalise tütarlapsega. End sellise eksimusega lõbustades püüab ta seda parandada, dikteerides kord oma hoolealusele „Paradiisi” lehekülgi, kord Thomas Hardy luulet. Ühesõnaga, värsse, milles inimliku kire hääl asendub lingvistilise vältimatusega."  (lk. 94)
Picture
Henry Holiday. Dante ja Beatrice
Reaalses elus -- aga ka poeet elab reaalset elu -- näeme tihti hoopis midagi muud. Brodsky mainib Thomas Hardy't ja Eugenio Montalet. Heidame pilgu nende muusadele.

Thomas Hardy (1840-1928) oli hinnatud romaanikirjanik (tema
kuulsaim teos on "D'Urberville'ide Tess") ja samuti mitte just vilets luuletaja. Tema noorpõlveluuletused on täis maskuliinset romantikat, sõda, merereisid jne ja loomulikult ka armastus, midagi teisejärgulise Kiplingi taolist. On olemas stereotüüp, mille järgi kirjutab autor
nooruses luuletusi, vanemaks ja targemaks saades aga läheb üle proosale. See stereotüüp on üldse kahtlane, Hardy puhul aga täiesti vale. Ta jätkas luuletamist paralleelselt proosaga, kuid tõeliselt suur luuletaja sai temast pärast ta abikaasa surma 1912. aastal.

Hardy oli pärit vaesest perekonnast ja hoolimata oma silmapaistvast andekusest ei saanud ta endale lubada kõrgemat haridust. Materiaalne kindlustamatus ei lubanud tal ka abielluda. Ta kohtus oma eakaaslase Emma Lavinia Giffordiga
(1840-1912), kui nad olid kolmekümneaastased. Kuid abielluda sai ta alles nelja aasta pärast. Abielu ei olnud õnnelik. Hardy kurtis, et naine ei mõista teda, ja Emma Lavinia suhtus tema loomingusse tõepoolest halvustavalt. Eriti ei meeldinud talle romaan "Jude the Obscure", mida ta pidas pornograafiliseks ja kartis, et lugejad näevad siin autobiograafilisi motiive ja identifitseerivad ta Jude'i naisena. Samuti ei meeldinud talle ateistlikud toonid Hardy loomingus. Ei maksa mõelda, et Emma Lavinia oli mingi väikekodanlasest tagurlane. Vastupidi, ta oli sufražett ja osales aktiivselt naisõiguslaste liikumises. Siiski, kui ta jäi surmavalt haigeks, lubas ta endale arsti kutsuda, kuid mitte ennast üle vaadata.

Kuid kõik muutus naise surmaga. Hardy avastas, et ta ei olnud üksnes tema eluarmastus, vaid kogu tema elu mõte ja loomingu allikas. Ta kuuleb pidevalt naise häält ja fikseerib seda oma luules. On huvitav, et see teema -- surnud armastatu surematus -- esineb juba tema varasemas luules (Her immortality, avaldatud 1898), kuid pärast naise surma saab see hoopis teise kõla ja valu. Hardy'st sai vanaduspõlves tõepoolest suur luuletaja. "Tütarlaps", kelle taga peitub muusa, oli surmahetkel 72-aastane; siin on tema foto:
Picture
Hardy muusa -- Emma Lavinia Gifford
Eugenio Montale (1896-1981), ajakirjanik ja luuletaja, Nobeli preemia laureaat, oli abielus Drusilla Tanziga (1885-1963), keda sõbrad kutsusid Kärbseks (Mosca) -- Montale kirjutab, et ta ei saanud kunagi aru, miks. Kui Drusilla suri, oli ta 77-aastane. Nagu Dantel ja Hardy'l on Montale viimase perioodi luule mitte üksnes pühendatud naisele, vaid kujutab endast katkematut dialoogi temaga, kusjuures selles dialoogis jääb naise hääl peale. Tähtis on see, mida tema ütleb, aga mitte Montale repliigid. Kuid siin on oluline erinevus Dantest ja Hardy'st. Beatrice õpetab Dantele tarkust. Emma Lavinia aitab Hardy'l leida elu tugipunkte. Mis aga puudutab Drusillat, siis neil Eugenioga olid tema surmatunniks kõik teemad juba ammendatud, jutud räägitud, nii et Montale luule koosneb vihjetest ja vastastikusest vaikimisest, mille tähendusest saavad aru ainult nemad kahekesi. Siin on Montale koos oma muusaga:
Picture
Anna Ahmatova jaoks ei seisnenud suurem õudus surmas, vaid selles, mida ta nimetas aja jooksuks. Dante, Hardy ja Montale näitavad aga ilmekalt, et tõelist armastust ei piira ei surm ega aeg. 77-aastane peaaegu pime Mosca oma vaagnaluumurruga oli Montale jaoks sama kaunis kui siis, kui nad esmakordselt kohtusid. Aeg ja vanus ei puutu asjasse. Ilu on absoluutne ja transtsendentne, ta ei kuulu sellesse maailmasse, vaid ta ilmutab end materiaalses maailmas kas Goethe Igavese Naiselikkusena või siis Bloki Kauni Daamina.

PictureSurnud peigmees viib mõrsja endaga kaasa. Illustratsioon Gottfried August Bürgeri ballaadile "Lenore"
Ma ei ole kunagi mõelnud luuletemaatikast ja -tehnoloogiast soolistes terminites. Mulle ootamatult selgus, et ilmaasjata. Sellised illusioonid ei ole olnud omased vaid mulle, samu arusaamu leiame ka mõnelt feministlikult autorilt. Näiteks kaasaegne vene poetess (millist nimetust ta vihkab, olevat poeet) Jelena Fanailova väitis, et kui teha pimetest ja paluda tuvastada, kas autor on mees- või naine, siis võivad tulla huvitavad tulemused. Sellise testi tegi Minski kirjandusteadlane Uljana Verina, kes valis eksperimendi jaoks grammatiliselt sooneutraalsed kontekstid. Sellegipoolest tuvastas tudengite auditoorium autori soo sajaprotsendilise täpsusega. Kuna ta kahjuks ei ava valimi suurust, ei saa ma siin hinnata eksperimendi usaldusväärsust, kuid midagi see ikka näitab.

Kogu see kompleks -- anima, muusa, armastatu  -- on iseloomulik vaid meesluulele. Midagi sellist -- või peegelsümmeetrilist -- pole ma naisluules kohanud. Võiks ju näiteks olla näiteid, kus surnud armastatu (mehe) hääl dikteerib naisluuletajale tema loomingut. Kuid seda ei ole. Kohtame hoopis vastupidist. Esiteks võib tütarlaps-muusa ilmuda ka naisluuletajale. Nagu näiteks Ahmatova luuletuses "Muusa": tütarlaps vilepilliga, kes autorit külastab, on seesama, kes dikteeris Dantele "Põrgu" leheküljed. See näide oli muusa kohta, nüüd aga surnud armastatust (neid oli Ahmatova elus rohkem kui üks). "Sa oled mu välja mõelnud" -- tundub, et brodskilik motiiv sa oled mu loonud, kuid Ahmatoval märgib see kohtumine mitte luule algust, vaid lõppu: "
Sa tulid /.../ igaveseks tühjaks jäänud majja, kust tungles välja põletatud värsside parv." Igal juhul mingit inspiratsiooniallikat siin ei paista.

Teiseks, naisluules kohtame armastatu taltsutamise motiivi. Mõnikord võtab see koguni poetoloogilise vormi: naisautor
püüab nagu uus Pygmalion vormida oma meessoost Galateiat. Toome seekord näite eesti luulest. Luuletus ja meessoost 'sina' moodustavad terviku ning naisautor püüab seda suruda vormi:

küll suruda sind karmilt tahtsin vormi
ma arvasin: ehk taltsutaks sind värss. /.../
                            (Eda Ahi, Luuletus)

Kolmandaks kohtame naisluules motiivi, millele ei ole paralleeli meesluules. See on surnud peigmehe tulek. Juba tsiteeritud Uljana Verina peab seda koguni naisluule arhetüüpiliseks motiiviks. Erinevalt meeste surnud armastusest, mis toob inspiratsiooni ja luule kaudu surematust, toob surnud peigmees surma, viib mõrsja endaga hauda. See motiiv on tuntud erinevate rahvaste folkloorist, seda seostatakse pulmarituaalidega ja sellel on paralleel: surnud mõrsja. Kuid peigmees ei lähe mõrsjaga hauda kaasa, vaid vastupidi, päästab ta lohe käest, puhastab tema sisikonna lohejärglastest ja äratab ta ellu. Ning nad elavad õnnelikult.

Ahmatoval ja Tsvetajeval, aga ka nt Anna Haaval kohtame veel üht motiivi, mida meesluulest ei leia: see on surnud autorist minategelane. Tsvetajeva pöördub juba oma noorpõlveluuletuses oma hauast mööduva meesterahva poole. Ahmatoval aga on see püsimotiiv, mis algab noorpõlvepoeemis "Sinise mere ääres", lõpliku kuju saab see luuletuses "Uusaastaballaad":

Uut aastat võtavad vastu minategelane, tema mees ja sõbrad. Laud on kaetud kuuele, kuid üks koht on tühi. Peremees tõstab klaasi: "Ma joon meie aasade mulla auks, milles me kõik lebame." Seepeale hüüdis sõber mulle otsa vaadates: "Aga mina tema laulude auks, milles me kõik elame." Kolmas külaline ütles aga: "Me peame jooma selle eest, keda veel meiega pole."

Venelaste komme on meenutada lahkunuid
uusaastaööl toostiga. Ahmatoval on aga vastupidi: surnud joovad veel elava auks.


Ning lõpuks teema, mida ma peaaegu üldse ei valda: homoerootiline luule.

Traditsioon seostab Sapphod lesbilise armastusega, kuid tema luules homoerootilisi motiive ei ole. Tõsi, radikaalne feministlik kriitika ei ole minuga nõus ja nii mõndagi kujundit interpreteeritakse seal homoerootilisena. Seksuaalsus on Sappho luules aga seotud pulmarituaaliga (tõstke sarikad kõrgele, puusepad). On hirm neitsilikkuse kaotuse ees ja surmahirm abiellumise ees, kuid need kõik on pulmarituaaliga seotud arhetüüpsed motiivid. Võib-olla kõige kuulsam homoseksuaalse armastuse ja surmateemaga seotud luuletus on W. H. Audeni "Funeral Blues". Tema surnud armastatu oli tema jaoks kõik, kogu universum, millel pärast tema lahkumist ei ole enam mingit mõtet. Ta oli kõik, k.a minategelase luule. Kuid selline oli ta ainult eluajal. Nüüd, kui ta on surnud, ei ole enam midagi.


Picture
W.H.Auden (1907-1973)
Võtame kokku. Ma ei oska öelda, kui representatiivne on selline arusaam, kuid praegu joonistub vähemalt mustandina välja järgmine pilt. Kui meesluule üks arhetüüpe on surnud armastatu, kes toob läbi loomingu surematuse, siis naisluules toob surnud armastatu vaid surma. Mis aga puutub homoseksuaalsesse luulesse, siis siin ei leidnud ma surmataguse armastuse ja üldse transtsendentse armastuse motiive. Ning selle poolest erineb see nii meeste kui naiste armastusluulest.
4 Comments
j
1/4/2015 03:52:10 am

Hmm, elliptiline. Huvitava materjali otsas jäetakse avamata mingit sorti homopoint. Ei esine teatud olulisi inimeksistentsi kategooriad? Kui siinkohal mitte otsida, mille ümber siis homoluule raskus mängib, jäetakse meile järeldada, et homoeksistents on inimkogemuse rikkalikkusega võrreldes pehmelt väljendudes lihtsakoeline? Aga see mõtteväli on miine täis, põnev...

Reply
ML
1/5/2015 03:37:14 am

Teil on osalt õigus, osalt mitte. Õigus elliptilisuse osas, ja ma seda ka tunnistasin. Ei ole homokirjanduse asjatundja. Lugesin küll selle postituse jaoks sadu homoerootilisi luuletusi erinevates keeltes, kuid seda on selgelt vähe. Ka ei ole ma asjatundja naisluules. Üldse olin naiivsel arvamusel, et on olemas üks luule, milles kehtivad üldised seaduspärasused. Kuid muusa sooline kuuluvus sundis mind teise pilguga vaatama naisluuletajate loomingut ning selgus, et see erinebki selles osas meesluulest. Siin on vaja täpsustada. Naisluule oli Euroopas kuni viimase ajani stigmatiseeritud. Trubaduuridel -- sõdalastel, armastajatel ja poeetidel oli oluline roll luuletaja kuju konstrueerimisel. Nii keskaeg kui ka renessanss tundsid naisluuletajaid, neist mõni oli väljapaistev, kuid naisluule traditsiooni sellel ajal veel välja ei kujunenud.
Venemaal, mille ainest ma tunnen paremini, tekkis naisluule alles 18. sajandi lõpul, kusjuures traditsiooni looja oli üks tolle aja juhtivaid meesluuletajaid Aleksandr Sumarokov (1717-1777). Ta kirjutas rea luuletusi, kus minategelane on naine ning teemad on need, mis tema meelest on naisele sobivad: õnnetu armastus jms, sh ka selline riskantne teema nagu oma aborteeritud last leinav noor naine. See sonett lõpeb aforistlikult: armastus võites au sundis sulle elu andma, au võites armastust sundis sind tapma. Teine tuntud luuletaja Mihhail Heraskov mitte üksnes ise kirjutas luuletusi naisminategelasena, vaid ka ergutas luuletama oma naist ning tema ümber tekkis terve luuletajate ring, kuhu kuulus nii mehi kui naisi. Paraku ei ole kogu sellel loomingul erilist tähtsust. Naisluuletajaid püüdsid hiljem ergutada Nikolai Karamzin ja Aleksandr Puškin, kuid jällegi suurema eduta. Esimene märkimisväärne vene naisluuletaja oli Karolina Pavlova (1807-1893), kelle loomingu juured ei ole vene, vaid saksa traditsioonis. Ta oli sakslanna (sündinud Jänisch) ning vene keel oli tal õpitud keel. Kuid temagi ei loonud pidevat traditsiooni. See tekkis alles 19. sajandi lõpu dekadentlikus luules. Mirra Lohvitskaja ("vene Sappho") tõi luulesse mitte üksnes naiseliku temaatika, vaid ka naiseliku tunnetuse. Talle järgnesid Zinaida Gippius jt. Ahmatova ja Tsvetajeva aga tõid naisluule absoluutsesse tippu.
Sellegipoolest, kui vaadata isegi 20. sajandi esimese poole produktsiooni, siis meesluule domineerib kvantiteedilt absoluutselt. Sooline tasakaal saavutatakse vähemalt kvantiteedi mõttes alles postsovetlikul ajal.
Mis aga homoerootilist luulet puudutab, siis siin on materjali veel vähem. Avalikult homoerootilisi tekste leiame küll nii antiikajast kui ka sufi luulest, Euroopas oli see temaatika aga arusaadavatel põhjustel represseeritud.
Ma ei julgeks küll väita, et homoerootiline luule on mingil määral kehvem kui heteroerootiline. Ainuüksi Oscar Wilde'i, Mihhail Kuzmini, Federico García Lorca, Fernando Pessoa, W. H. Audeni nimed tagavad kõrgeima luule kvaliteedi. See, et seal ei leidu transtsendentse armastuse motiive, ei tähenda, et see on kuidagi puudulik või ebaloomulik. Tegelikult võiks palju ebaloomulikum tunduda meesluulekompleks, nii nagu seda esitab näiteks Brodsky. Luuletaja hing, armastatud tütarlaps, muusa on vaid maskid, mille taga peitub keel. Teistel luuletajatel võib selles rollis esineda Amor. Keel (Amor) loob kogu armastusluule. Sellel taustal on homoerootiline luule palju maisem ja loomulikum. Aga ka teravam. Homoerootiline armastus on veel rohkem seotud valuga kui heteroseksuaalne. Sama käib ka morbiidsuse kohta. Surmamotiivi on homoerootilises luules isegi rohkem. Vrd nt Lorca Tumeda armastuse sonette. Nt 4. algus: Amor de mis entrañas, viva muerte, armastus on elav surm.

Reply
Tarmo Jüristo
1/10/2015 05:35:44 am

Mihhail, Audeni "Funeral blues" sai küll kuulsaks gei-armastust käsitleva luuletusena tänu filmile "Neli pulma ja üks matus", aga algselt pärineb see ühest näidendist ("The Ascent of F6"), mille Auden kirjutas koos Christopher Isherwoodiga ja kus see käis iroonilises võtmes ühe diktaatori surma kohta.

Reply
ML
1/11/2015 04:52:14 am

Aitäh, tean seda. Sellegipoolest on Funeral blues geikogukonnas kultustekst.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman