MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Putini teine rinne

5/9/2014

10 Comments

 
Tänases Postimehes on Evelyn Kaldoja väga asjakohane kirjutis: Euroopa ekstremiste ühendab armastus Putini vastu (kahjuks ainult paberväljaandes, linki ei saa anda). Kuna mul endalgi on vastavat materjali pikkamööda kogunenud, teen sellele väikese täienduse.
        Kuid alustada tuleb hoopis mujalt.
        1. mail toimuvad kogu maailmas punaste lippude all traditsioonilised vasakjõudude väljaastumised. Seekord aga lehvisid mitmes Euroopa pealinnas punalippude kõrval ka Venemaa trikoloorid. Kostsid Putinit kiitvad kõned, kusjuures praeguselt Venemaalt mindi sujuvalt üle Nõukogude Liidu ülistamisele. Berliinis aga kõlas isegi Nõukogude Liidu hümn (praegusel Venemaa hümnil on sama meloodia, sõnad aga erinevad).
(Päris huvitavad on ka filmile peale loetud sõnad: venelasi on Berliinis nii palju, et sakslased peavad kuulama Nõukogude hümni, neil pole pääsu, võime ka mingi riigipöörde korraldada. Sellele võiks lisada vaid seda, et venelaste nimel kõneleja pole peaaegu kindlasti etniline venelane.)       
        Poliitilise spektri vasaktiib on traditsiooniliselt olnud antiameerikalik ja provenemaalik ning Putin toetab igati neid režiimi vanu sõpru (see toetus ei pruugi piirduda moraalsete või isegi majanduslike meetmetega, Süüria puhul näeme olulist sõjalist abi ja diplomaatilist katet). Euroopa eri riikide vasakjõud ühinevad venemeelsetega, kellest suurem osa on lihtsalt venelased, erinevates aktsioonides, mis mõistavad hukka Ukraina fašistliku režiimi ja toetavad Krimmi annekteerimist. Oma toetust Venemaale Ukraina kriisis ja heakskiitu Krimmi "tagastamise" osas Venemaale on väljendanud paljud läänemaailma kommunistide liidrid, nagu näiteks José Luis Centella (Hispaania Kommunistlik Partei), Gregor Gysi (Saksamaa Vasakpartei, endine Stasi agent) jt. Ei saa unustada ka meie sõpra Johan Bäckmanit. Venemaa või Ukraina kommunistidest pole mõtet isegi rääkida: nii Gennadi Zjuganovi kui Petro Simonenko retoorika on Putini omast märksa sõjakam.
        See kõik on ootuspärane ja mitte eriti oluline. Nendel kärarikastel aktsioonidel on väga vähe tagajärgi.
         Palju olulisem on aga see, et Putin sõbrustab aktiivselt nende Euroopa poliitiliste liidritega, keda venekeelne ajakirjandus tavaliselt nimetab kas pro- või neofašistlikeks. Kusjuures Putin ise hoiab targalt madalat profiili ning tema kiidusõnad nende poliitikute suhtes on kitsid ja ettevaatlikud. Küll aga ei koonerda kiitustega Putini režiimi teise ešeloni esindajad ja Venemaa arvamusliidrid. Seevastu paremäärmuslikud või mitmed radikaalselt konservatiivsed poliitikud ja ühiskonnategelased esinevad väga võimsate avaldustega Putini kaitseks ja propageerimiseks.
        Näiteks võiks tuua sellised märkimisväärsed USA poliitikategelased ja arvamusliidrid, nagu Patrick Buchanan ja Ron Paul (mõlemad on olnud presidendikandidaadid). Esimese meelest on Putini vastasseisus läänemaailmaga Jumal Venemaa poolt, kuna Putin kaitseb traditsioonilisi pereväärtusi, keelustab homopropagandat ja piirab õigust abortidele (selleks ajaks oli traditsioonilise perekonna vapiloom oma abikaasast Ljudmila Putinast lahutatud). Kui Pat Buchanan on katoliiklik konservatiiv, siis Ron Paul baptistist libertariaanina peab pere- ja usuelu sügavalt isiklikuks asjaks, millega ühiskonnal ja riigil pole pistmist. Kuid vihates USA establishment'i ja raha võimu (mis ei takista tema annetajatel olla ta presidendikampaaniate ajal ülimalt lahke), leiab temagi tröösti Venemaast. Ta mõistab otsustavalt hukka president Obama ukrainameelsed seisukohad ning toetab Putinit, rõhutades, et Krimmi annekteerimine oli igati õigustatud, ja seda ka juriidiliselt. Eraldi tuleb mainida USA äärmuslikke rassistlikke liikumisi ning nii mõnegi meelest on Putin ideaalne valge juht, kes julgeb vastanduda maailmale, kus mustanahalised hõivavad ühe positsiooni teise järel.
        Nüüd aga tuleks Postimehe süžee juurde. Nimelt võivad Putini sõbrad ja toetajad saavutada tulevastel EP valimistel märkimisväärse edu, kusjuures tegemist ei ole vasakpoolsete marginaalidega, vaid nende jõududega, mida veel hiljuti tembeldati paremäärmuslasteks. Nüüd aga on nendest arenenud märkimisväärsed poliitilised jõud.
PictureNick Griffin valimiskabiini ees Venemaal
Putini entusiastlikud sõbrad on Prantsusmaa Rahvusrinde juht Marine Le Pen, briti euroskeptikud Nick Griffin ja Nigel Farage, kusjuures Griffin esines isegi nii eksootilise avaldusega, et kiitis Venemaa demokraatiat ja presidendivalimisi, öeldes, et need on palju ausamad kui Suurbritannia valimised (jutt käis nendest samadest valimistest, mille puhul avastati tohutu hulk rikkumisi ja mis tõid 2011. aastal Moskva tänavatele kümneid tuhandeid inimesi).  Putini toetajate hulgas on Šotimaa peaminister ja iseseisvuslaste liider Alex Salmond, Itaalia Põhjaliiga liider Matteo Salvini, Ungari Jobbiku liider Gábor Vona jt.  Kui Itaalia Põhjaliigat nimetatakse äärmuslikuks poliitiliseks jõuks, siis Berlusconi Forza Italia kuulub paremtsentristlike erakondade hulka. Seda huvitavam on teada, et paar päeva tagasi avasid Forza Italia toetajad Milanos Vladimir Putini auks klubi, et nõnda väljendada austust nii Vladimir Putinile kui ka Silvio Berlusconile.

Picture
Kirjutasin, et ehkki Keskerakonna ja Reformierakonna võitlus võib pakkuda Eesti valijale pinget, kuuluvad mõlemad EPs vähetähtsasse liberaalide ühendusse, mis pretendeerib alles kolmandale kohale. Eksisin. Seisuga 7.05.2014 juhib endiselt konservatiivne Rahvapartei (Eestis IRL), teisel kohal on sotsid (Eestis SDE), kuid kolmandal kohal ei ole liberaalid (Eestis KE ja RE) oma 63 prognoositud kohaga, vaid 99 kohaga nn Non-Inscrits (NI), kellest lõviosa moodustavad Putini sõbrad. (Lõpetavas koosseisus oli neid vaid 30, kusjuures venemeelseid nende hulgas alla poole).
        Postimehes toodud tabelis on NI erakonnad jaotatud kolme tulpa: venemeelsed, neutraalsed ja venevaenulikud. Esimesi on 14, teisi 7 ja kolmandaid vaid 3 (allikaks on Political Capital Policy Research and Consulting Institute). Selles tabelis on vähemalt üks ebatäpsus, mis puudutab venevaenulikuks märgitud põlissoomlaste erakonda. Ma ei tea, kust selline arvamus. Olen põlissoomlaste seisukohti monitoorinud ja minu meelest peaksid nad kuuluma kas neutraalsete või koguni venemeelsete jõudude hulka. Erakonna liider Timo Soini on oma ütlustes väga ettevaatlik, kuid rõhutab pidevalt vajadust headeks suheteks Venemaaga ja näeb selles olulist vastukaalu Euroopa Liidule, mille suhtes on Soini alati vaenulik. Kuid selles erakonnas on ka päris venemeelseid liikmeid. On mindud isegi nii kaugele, et väljendatud soovi Soome Venemaaga taasühendada (tervitus Žirinovskile, kes ei väsi sellest rääkimast). Niisiis jäävad venevastasteks erakondadeks NIs vaid Läti Isamaale ja Vabadusele ning Suur-Rumeenia Partei teadagi kus.
        Ning viimane. Putini-lembelisusega ühinevad jõud, mida vanasti kvalifitseeriti paremateks ja vasakuteks. Uueks nähtuseks võib pidada selliseid algatusi nagu Jürgen Elsässeri patsifistlik, antiimperialistlik ja Wall Streeti vastane mitteformaalne liikumine. Jürgen Elsässer on värvikas kuju, osav ajakirjanik ja esseist, kuldsuu. Ta on olnud nii kommunist, roheline, sellise eksootilise rühmituse nagu Saksavastased (Antideutsche) liige, kuid on põrganud ka erinevatesse parempoolsetesse organisatsioonidesse. Nüüd püüab ta ühendada parem- ja vasakäärmuslased, rohelised ja piraadierakondade liikmed ühiseks proputinlikuks ja antinatolikuks liikumiseks. Putin tahab rahu, NATO tahab sõda. Putin tahab rahu Ukrainas ja Krimmis, lääneriigid aga kehtestavad Ukrainas fašistliku režiimi selleks, et ohustada Venemaa julgeolekut. "Mind on võrreldud Staliniga ja Hitleriga," (ei tea, kes, kas ka Napoleoniga? -- ML), "aga meie eeskujud ei ole sellised, meie eeskujud on rahva kaitsjad nagu Robin Hood, Wilhelm Tell, Klaus Störtebeker,
Thomas Müntzer." Praegu võib Jürgen Elsässer vaid muigele ajada, kuid sellistel liikumistel on suur potentsiaal.

Olukord Euroopa ühiskondlikus elus meenutab järjest rohkem seda, mis valitses enne Teist maailmasõda. Nii rahvad kui ka intellektuaalne eliit olid vaimustuses tugevatest liidritest. Hitlerist, Mussolinist, Stalinist, ning vihkasid ja naeruvääristasid demokraatiat, seda vananud hoora. Vaid üksikud intellektuaalid, nagu George Orwell, Thomas Mann või
Ernst Cassirer, jäid hoolimata kõikidest nendevahelistest maailmavaatelistest erinevustest truuks demokraatlikele väärtustele. Nemad päästsid Euroopa intellektuaalide au.
10 Comments
Veiko Vihuri
5/9/2014 06:24:42 am

Huvitav analüüs, aitäh selle eest, aga kas mitte enne seda, kui Putin korraga pahaks muutus, ei sõbrustanud temaga üksteise võidu mõjukad peavoolu poliitikud, Euroopa liidrid (Schröder, Berlusconi jt) ja mitte naeruväärsed ekstremistid? Sellest pole Jumal teab kui palju aega möödas. Kas nad ei tundnud siis tõelist Putinit (nagu me nüüd tänu meediale tunneme), kes lubas juba toona avalikult inimesi peldikus "märjaks teha"?

Ja ka korruptant, lurjus ja Putini agent (vaat mis kõik korraga välja tuli) Janukovitš võeti Tallinnas alles mullu sügisel pidulikult vastu kui Ukraina rahva väärikas president.

Nüüd on ühtäkki Putini sõpradeks ja seega kasulikeks idiootideks kuulutatud euroskeptikud, rahvuslased, konservatiivsed kristlased, "homofoobid" jt ekstremistid, kes ei jaga tingimata valitsevat arusaama õnnest ja progressist. Mind teeb see veidi mõtlikuks.

Reply
ML
5/10/2014 01:50:34 am

Putin oli samasugune alati (st vähemalt viimased veerand sajandit). Teie nimetatud Putini sõbrad läänes on kas kasulikud idioodid või korrumpeerunud lurjused.

Reply
kaaks
5/9/2014 02:43:10 pm

Veiko, kes tegi, kes tegi. Võin olla oleks kasulik tahele panna ikka et ise tegi.

Reply
ckrabat link
5/10/2014 03:35:20 am

Ideoloogilises plaanis on Putin lähedane USA neokonservatiividele, mis on kummaline segu endistest vasakpoolsetest, kes võtsid Vietnami sõja ajal vastu rahvuslikud-konservatiivsed vaated ja kes mõjutasid suurel määral GWB välis- ja julgeolekupoliitikat ja kujundasid nn Bushi doktriini, mis on olnud VVP-le alati olnud suureks välispoliitiliseks eeskujuks. Kindlasti ei soovi Putin taastada nõukogude liitu, vaid ta seisab kindlalt Vene impeeriumi eest. Muidugi ta kasutab nõukogude sümboolikat, kuid seda rahvuslikus tähenduses. Need, kes arvavad, et ta toob "kuldse nõukaaja" tagasi, saavad rängalt petta :)

Reply
ML
5/12/2014 08:21:21 am

Vaidleksin vastu.
1) Putinil pole mingit oma ideoloogiat, vaid sõnad;
2) Putini eesmärk ei ole ei Nõukogude Liidu ega impeeriumi taastamine. See ei tähenda, et ta neid loosungeid ei kasuta -- kui vaja, siis kasutab, aga need on vahendid, mitte eesmärgid;
3) neokonid ei toeta Putinit; seda teevad mõlema tiiva äärmuslased ja traditsiooniliselt antiameeriklikud vasakjõud;
4) neokonid usuvad seda, mida kärarikkalt kuulutavad (aga Teil on õigus: liberaalseid väärtusi tahaksid nad levitada trotskistlike meetoditega); Putini ainus usk on salateenistused.

Reply
Jaak
5/11/2014 06:35:58 am

Küll mina oleksin uhke olnud, kui mõni meie omadest oleks Euroopas mallanud öelda, et kulla mehed, nii see asi Ukrainas küll ei lähe.

Mis meil teadmata oli? Milline on Venemaa? Vaevalt. Ukraina? Ka mitte.

Kas ma peaksin ehk arvama, et nii oligi mõeldud? Ukraina laguneb, äärmusvaated levivad, rahvad kapselduvad. Oma piiridesse ja piiratusse. Imelik!

Värviliste revolutsioonide veetlus. Ajaloo talgud, juba jälle. Kahju, et Fukushimayamal õigus ei olnud.

Reply
Peeter
5/13/2014 02:58:57 pm

Kaur Kenderi lipitsev truudusevanne za/umis langeb samasse rubriiki.

Reply
Jaak
5/15/2014 09:20:32 pm

Ei ole lipitsev truudusevanne. Hoopiski kohmakas katse varjata nõutust ja meeleheidet, mis on tingitud umbes sellisest mõtlemisest:

"Why has Washington mounted the most sustained propaganda campaign since probably the Korean War?

What is going on in the US media is like nothing I have ever seen before.



What is more, although it is carefully unsaid, between every single line is: WAR. Something in the US wants WAR. And whatever that something is, it is at least so powerful that it can control the entirety, repeat the entirety, of the US media.



Why?



The answer is that it is not just Ukraine. The entirety of Europe has failed. The US has failed. Specifically, shipping jobs overseas has resulted in domestic populations that cannot function. And the problem is getting worse. Much worse.



Case in point. Europe is sliding into deflation. Deflation reliably destroys the debtor, read "poor", class. European society is about to implode.



It's not just Ukraine, and the only solution is war. A real war. With a real adversary. And they have picked their adversary: Vladimir Vladimirovich.



The only problem as you point out is that V. V. is not playing. He understands the game perfectly.



What we will see within 12 months is a false flag casus belli."

PS. See on kommentaar internetist.

Reply
Tõnis Bleive
5/26/2014 02:05:31 am

Mihhail Lotman, kas Te palun täpsustaksite, kus Gregor Gysi on väljendanud "oma toetust Venemaale Ukraina kriisis ja heakskiitu Krimmi "tagastamise" osas Venemaale"?

Leivi Šer on tõlkinud tema Ukraina kriisi ainelise kõne eesti keelde ning see algab nii: "Putin tahab lahendada Ukraina kriisi sõjalisel teel. Ta pole aru saanud, et inimkonna probleeme on võimatu lahendada sõdurite või relvaga. Vastupidi! Ja ka Venemaa probleeme sel moel ta lahendada ei suuda. Ta ütleb ja tegutseb valesti. Meie mõistame ta hukka."

Lugesin sissekannet edasi ja märkasin sarnast väidet ka Nigel Farage'i kohta. Martin Helme paraku selgitas, et Farage on ikkagi Putini tegutsemise - UKIP-i juhi arvates küll briljantselt osava - ühemõtteliselt hukka mõistnud.

Reply
ML
6/22/2014 05:02:55 am

Ei märganud õigel ajal, kuid see vajab vastust. Mul ei ole vaja Leivi Šeri vahendamist, et lugeda Gysit või ükskõik millist saksa autorit. Arvatavasti on silmas peetud Gysi kõnet Bundestagis, kus ta kritiseerib sõjalise jõu kasutamist Krimmis. Kuid isegi selles kõnes ei sea ta kahtluse alla Venemaa õigust Krimmi territooriumile. Kuid see ei ole ainus Gysi kõne. Tema ja ta erakonna liikmed on korduvalt väljendanud heameelt Krimmi "taasühendamise" üle Venemaaga. Esinedes Moskvas, võrdles Gysi Krimmi annektsiooni Berliini müüri langemisega ja kahe Saksamaa taasühinemisega. Ja need on just need sõnad, mida Kreml ja šovinistlikult meelestatud Vene üldsus kuulda tahtsid.

Samuti ei ole mul vaja Martin Helme vahendamist Nigel Farage'i puhul. Kes ei varjanud oma vaimustust Putini tegevuse üle, nimetas teda korduvalt geeniuseks ja meie ajastu väljapaistvaimaks poliitikuks.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman