Tänases Postimehes on Evelyn Kaldoja väga asjakohane kirjutis: Euroopa ekstremiste ühendab armastus Putini vastu (kahjuks ainult paberväljaandes, linki ei saa anda). Kuna mul endalgi on vastavat materjali pikkamööda kogunenud, teen sellele väikese täienduse.
Kuid alustada tuleb hoopis mujalt.
1. mail toimuvad kogu maailmas punaste lippude all traditsioonilised vasakjõudude väljaastumised. Seekord aga lehvisid mitmes Euroopa pealinnas punalippude kõrval ka Venemaa trikoloorid. Kostsid Putinit kiitvad kõned, kusjuures praeguselt Venemaalt mindi sujuvalt üle Nõukogude Liidu ülistamisele. Berliinis aga kõlas isegi Nõukogude Liidu hümn (praegusel Venemaa hümnil on sama meloodia, sõnad aga erinevad).
Kuid alustada tuleb hoopis mujalt.
1. mail toimuvad kogu maailmas punaste lippude all traditsioonilised vasakjõudude väljaastumised. Seekord aga lehvisid mitmes Euroopa pealinnas punalippude kõrval ka Venemaa trikoloorid. Kostsid Putinit kiitvad kõned, kusjuures praeguselt Venemaalt mindi sujuvalt üle Nõukogude Liidu ülistamisele. Berliinis aga kõlas isegi Nõukogude Liidu hümn (praegusel Venemaa hümnil on sama meloodia, sõnad aga erinevad).
(Päris huvitavad on ka filmile peale loetud sõnad: venelasi on Berliinis nii palju, et sakslased peavad kuulama Nõukogude hümni, neil pole pääsu, võime ka mingi riigipöörde korraldada. Sellele võiks lisada vaid seda, et venelaste nimel kõneleja pole peaaegu kindlasti etniline venelane.)
Poliitilise spektri vasaktiib on traditsiooniliselt olnud antiameerikalik ja provenemaalik ning Putin toetab igati neid režiimi vanu sõpru (see toetus ei pruugi piirduda moraalsete või isegi majanduslike meetmetega, Süüria puhul näeme olulist sõjalist abi ja diplomaatilist katet). Euroopa eri riikide vasakjõud ühinevad venemeelsetega, kellest suurem osa on lihtsalt venelased, erinevates aktsioonides, mis mõistavad hukka Ukraina fašistliku režiimi ja toetavad Krimmi annekteerimist. Oma toetust Venemaale Ukraina kriisis ja heakskiitu Krimmi "tagastamise" osas Venemaale on väljendanud paljud läänemaailma kommunistide liidrid, nagu näiteks José Luis Centella (Hispaania Kommunistlik Partei), Gregor Gysi (Saksamaa Vasakpartei, endine Stasi agent) jt. Ei saa unustada ka meie sõpra Johan Bäckmanit. Venemaa või Ukraina kommunistidest pole mõtet isegi rääkida: nii Gennadi Zjuganovi kui Petro Simonenko retoorika on Putini omast märksa sõjakam.
See kõik on ootuspärane ja mitte eriti oluline. Nendel kärarikastel aktsioonidel on väga vähe tagajärgi.
Palju olulisem on aga see, et Putin sõbrustab aktiivselt nende Euroopa poliitiliste liidritega, keda venekeelne ajakirjandus tavaliselt nimetab kas pro- või neofašistlikeks. Kusjuures Putin ise hoiab targalt madalat profiili ning tema kiidusõnad nende poliitikute suhtes on kitsid ja ettevaatlikud. Küll aga ei koonerda kiitustega Putini režiimi teise ešeloni esindajad ja Venemaa arvamusliidrid. Seevastu paremäärmuslikud või mitmed radikaalselt konservatiivsed poliitikud ja ühiskonnategelased esinevad väga võimsate avaldustega Putini kaitseks ja propageerimiseks.
Näiteks võiks tuua sellised märkimisväärsed USA poliitikategelased ja arvamusliidrid, nagu Patrick Buchanan ja Ron Paul (mõlemad on olnud presidendikandidaadid). Esimese meelest on Putini vastasseisus läänemaailmaga Jumal Venemaa poolt, kuna Putin kaitseb traditsioonilisi pereväärtusi, keelustab homopropagandat ja piirab õigust abortidele (selleks ajaks oli traditsioonilise perekonna vapiloom oma abikaasast Ljudmila Putinast lahutatud). Kui Pat Buchanan on katoliiklik konservatiiv, siis Ron Paul baptistist libertariaanina peab pere- ja usuelu sügavalt isiklikuks asjaks, millega ühiskonnal ja riigil pole pistmist. Kuid vihates USA establishment'i ja raha võimu (mis ei takista tema annetajatel olla ta presidendikampaaniate ajal ülimalt lahke), leiab temagi tröösti Venemaast. Ta mõistab otsustavalt hukka president Obama ukrainameelsed seisukohad ning toetab Putinit, rõhutades, et Krimmi annekteerimine oli igati õigustatud, ja seda ka juriidiliselt. Eraldi tuleb mainida USA äärmuslikke rassistlikke liikumisi ning nii mõnegi meelest on Putin ideaalne valge juht, kes julgeb vastanduda maailmale, kus mustanahalised hõivavad ühe positsiooni teise järel.
Nüüd aga tuleks Postimehe süžee juurde. Nimelt võivad Putini sõbrad ja toetajad saavutada tulevastel EP valimistel märkimisväärse edu, kusjuures tegemist ei ole vasakpoolsete marginaalidega, vaid nende jõududega, mida veel hiljuti tembeldati paremäärmuslasteks. Nüüd aga on nendest arenenud märkimisväärsed poliitilised jõud.
Poliitilise spektri vasaktiib on traditsiooniliselt olnud antiameerikalik ja provenemaalik ning Putin toetab igati neid režiimi vanu sõpru (see toetus ei pruugi piirduda moraalsete või isegi majanduslike meetmetega, Süüria puhul näeme olulist sõjalist abi ja diplomaatilist katet). Euroopa eri riikide vasakjõud ühinevad venemeelsetega, kellest suurem osa on lihtsalt venelased, erinevates aktsioonides, mis mõistavad hukka Ukraina fašistliku režiimi ja toetavad Krimmi annekteerimist. Oma toetust Venemaale Ukraina kriisis ja heakskiitu Krimmi "tagastamise" osas Venemaale on väljendanud paljud läänemaailma kommunistide liidrid, nagu näiteks José Luis Centella (Hispaania Kommunistlik Partei), Gregor Gysi (Saksamaa Vasakpartei, endine Stasi agent) jt. Ei saa unustada ka meie sõpra Johan Bäckmanit. Venemaa või Ukraina kommunistidest pole mõtet isegi rääkida: nii Gennadi Zjuganovi kui Petro Simonenko retoorika on Putini omast märksa sõjakam.
See kõik on ootuspärane ja mitte eriti oluline. Nendel kärarikastel aktsioonidel on väga vähe tagajärgi.
Palju olulisem on aga see, et Putin sõbrustab aktiivselt nende Euroopa poliitiliste liidritega, keda venekeelne ajakirjandus tavaliselt nimetab kas pro- või neofašistlikeks. Kusjuures Putin ise hoiab targalt madalat profiili ning tema kiidusõnad nende poliitikute suhtes on kitsid ja ettevaatlikud. Küll aga ei koonerda kiitustega Putini režiimi teise ešeloni esindajad ja Venemaa arvamusliidrid. Seevastu paremäärmuslikud või mitmed radikaalselt konservatiivsed poliitikud ja ühiskonnategelased esinevad väga võimsate avaldustega Putini kaitseks ja propageerimiseks.
Näiteks võiks tuua sellised märkimisväärsed USA poliitikategelased ja arvamusliidrid, nagu Patrick Buchanan ja Ron Paul (mõlemad on olnud presidendikandidaadid). Esimese meelest on Putini vastasseisus läänemaailmaga Jumal Venemaa poolt, kuna Putin kaitseb traditsioonilisi pereväärtusi, keelustab homopropagandat ja piirab õigust abortidele (selleks ajaks oli traditsioonilise perekonna vapiloom oma abikaasast Ljudmila Putinast lahutatud). Kui Pat Buchanan on katoliiklik konservatiiv, siis Ron Paul baptistist libertariaanina peab pere- ja usuelu sügavalt isiklikuks asjaks, millega ühiskonnal ja riigil pole pistmist. Kuid vihates USA establishment'i ja raha võimu (mis ei takista tema annetajatel olla ta presidendikampaaniate ajal ülimalt lahke), leiab temagi tröösti Venemaast. Ta mõistab otsustavalt hukka president Obama ukrainameelsed seisukohad ning toetab Putinit, rõhutades, et Krimmi annekteerimine oli igati õigustatud, ja seda ka juriidiliselt. Eraldi tuleb mainida USA äärmuslikke rassistlikke liikumisi ning nii mõnegi meelest on Putin ideaalne valge juht, kes julgeb vastanduda maailmale, kus mustanahalised hõivavad ühe positsiooni teise järel.
Nüüd aga tuleks Postimehe süžee juurde. Nimelt võivad Putini sõbrad ja toetajad saavutada tulevastel EP valimistel märkimisväärse edu, kusjuures tegemist ei ole vasakpoolsete marginaalidega, vaid nende jõududega, mida veel hiljuti tembeldati paremäärmuslasteks. Nüüd aga on nendest arenenud märkimisväärsed poliitilised jõud.
Nick Griffin valimiskabiini ees Venemaal Putini entusiastlikud sõbrad on Prantsusmaa Rahvusrinde juht Marine Le Pen, briti euroskeptikud Nick Griffin ja Nigel Farage, kusjuures Griffin esines isegi nii eksootilise avaldusega, et kiitis Venemaa demokraatiat ja presidendivalimisi, öeldes, et need on palju ausamad kui Suurbritannia valimised (jutt käis nendest samadest valimistest, mille puhul avastati tohutu hulk rikkumisi ja mis tõid 2011. aastal Moskva tänavatele kümneid tuhandeid inimesi). Putini toetajate hulgas on Šotimaa peaminister ja iseseisvuslaste liider Alex Salmond, Itaalia Põhjaliiga liider Matteo Salvini, Ungari Jobbiku liider Gábor Vona jt. Kui Itaalia Põhjaliigat nimetatakse äärmuslikuks poliitiliseks jõuks, siis Berlusconi Forza Italia kuulub paremtsentristlike erakondade hulka. Seda huvitavam on teada, et paar päeva tagasi avasid Forza Italia toetajad Milanos Vladimir Putini auks klubi, et nõnda väljendada austust nii Vladimir Putinile kui ka Silvio Berlusconile.
Kirjutasin, et ehkki Keskerakonna ja Reformierakonna võitlus võib pakkuda Eesti valijale pinget, kuuluvad mõlemad EPs vähetähtsasse liberaalide ühendusse, mis pretendeerib alles kolmandale kohale. Eksisin. Seisuga 7.05.2014 juhib endiselt konservatiivne Rahvapartei (Eestis IRL), teisel kohal on sotsid (Eestis SDE), kuid kolmandal kohal ei ole liberaalid (Eestis KE ja RE) oma 63 prognoositud kohaga, vaid 99 kohaga nn Non-Inscrits (NI), kellest lõviosa moodustavad Putini sõbrad. (Lõpetavas koosseisus oli neid vaid 30, kusjuures venemeelseid nende hulgas alla poole).
Postimehes toodud tabelis on NI erakonnad jaotatud kolme tulpa: venemeelsed, neutraalsed ja venevaenulikud. Esimesi on 14, teisi 7 ja kolmandaid vaid 3 (allikaks on Political Capital Policy Research and Consulting Institute). Selles tabelis on vähemalt üks ebatäpsus, mis puudutab venevaenulikuks märgitud põlissoomlaste erakonda. Ma ei tea, kust selline arvamus. Olen põlissoomlaste seisukohti monitoorinud ja minu meelest peaksid nad kuuluma kas neutraalsete või koguni venemeelsete jõudude hulka. Erakonna liider Timo Soini on oma ütlustes väga ettevaatlik, kuid rõhutab pidevalt vajadust headeks suheteks Venemaaga ja näeb selles olulist vastukaalu Euroopa Liidule, mille suhtes on Soini alati vaenulik. Kuid selles erakonnas on ka päris venemeelseid liikmeid. On mindud isegi nii kaugele, et väljendatud soovi Soome Venemaaga taasühendada (tervitus Žirinovskile, kes ei väsi sellest rääkimast). Niisiis jäävad venevastasteks erakondadeks NIs vaid Läti Isamaale ja Vabadusele ning Suur-Rumeenia Partei teadagi kus.
Ning viimane. Putini-lembelisusega ühinevad jõud, mida vanasti kvalifitseeriti paremateks ja vasakuteks. Uueks nähtuseks võib pidada selliseid algatusi nagu Jürgen Elsässeri patsifistlik, antiimperialistlik ja Wall Streeti vastane mitteformaalne liikumine. Jürgen Elsässer on värvikas kuju, osav ajakirjanik ja esseist, kuldsuu. Ta on olnud nii kommunist, roheline, sellise eksootilise rühmituse nagu Saksavastased (Antideutsche) liige, kuid on põrganud ka erinevatesse parempoolsetesse organisatsioonidesse. Nüüd püüab ta ühendada parem- ja vasakäärmuslased, rohelised ja piraadierakondade liikmed ühiseks proputinlikuks ja antinatolikuks liikumiseks. Putin tahab rahu, NATO tahab sõda. Putin tahab rahu Ukrainas ja Krimmis, lääneriigid aga kehtestavad Ukrainas fašistliku režiimi selleks, et ohustada Venemaa julgeolekut. "Mind on võrreldud Staliniga ja Hitleriga," (ei tea, kes, kas ka Napoleoniga? -- ML), "aga meie eeskujud ei ole sellised, meie eeskujud on rahva kaitsjad nagu Robin Hood, Wilhelm Tell, Klaus Störtebeker, Thomas Müntzer." Praegu võib Jürgen Elsässer vaid muigele ajada, kuid sellistel liikumistel on suur potentsiaal.
Olukord Euroopa ühiskondlikus elus meenutab järjest rohkem seda, mis valitses enne Teist maailmasõda. Nii rahvad kui ka intellektuaalne eliit olid vaimustuses tugevatest liidritest. Hitlerist, Mussolinist, Stalinist, ning vihkasid ja naeruvääristasid demokraatiat, seda vananud hoora. Vaid üksikud intellektuaalid, nagu George Orwell, Thomas Mann või Ernst Cassirer, jäid hoolimata kõikidest nendevahelistest maailmavaatelistest erinevustest truuks demokraatlikele väärtustele. Nemad päästsid Euroopa intellektuaalide au.
Postimehes toodud tabelis on NI erakonnad jaotatud kolme tulpa: venemeelsed, neutraalsed ja venevaenulikud. Esimesi on 14, teisi 7 ja kolmandaid vaid 3 (allikaks on Political Capital Policy Research and Consulting Institute). Selles tabelis on vähemalt üks ebatäpsus, mis puudutab venevaenulikuks märgitud põlissoomlaste erakonda. Ma ei tea, kust selline arvamus. Olen põlissoomlaste seisukohti monitoorinud ja minu meelest peaksid nad kuuluma kas neutraalsete või koguni venemeelsete jõudude hulka. Erakonna liider Timo Soini on oma ütlustes väga ettevaatlik, kuid rõhutab pidevalt vajadust headeks suheteks Venemaaga ja näeb selles olulist vastukaalu Euroopa Liidule, mille suhtes on Soini alati vaenulik. Kuid selles erakonnas on ka päris venemeelseid liikmeid. On mindud isegi nii kaugele, et väljendatud soovi Soome Venemaaga taasühendada (tervitus Žirinovskile, kes ei väsi sellest rääkimast). Niisiis jäävad venevastasteks erakondadeks NIs vaid Läti Isamaale ja Vabadusele ning Suur-Rumeenia Partei teadagi kus.
Ning viimane. Putini-lembelisusega ühinevad jõud, mida vanasti kvalifitseeriti paremateks ja vasakuteks. Uueks nähtuseks võib pidada selliseid algatusi nagu Jürgen Elsässeri patsifistlik, antiimperialistlik ja Wall Streeti vastane mitteformaalne liikumine. Jürgen Elsässer on värvikas kuju, osav ajakirjanik ja esseist, kuldsuu. Ta on olnud nii kommunist, roheline, sellise eksootilise rühmituse nagu Saksavastased (Antideutsche) liige, kuid on põrganud ka erinevatesse parempoolsetesse organisatsioonidesse. Nüüd püüab ta ühendada parem- ja vasakäärmuslased, rohelised ja piraadierakondade liikmed ühiseks proputinlikuks ja antinatolikuks liikumiseks. Putin tahab rahu, NATO tahab sõda. Putin tahab rahu Ukrainas ja Krimmis, lääneriigid aga kehtestavad Ukrainas fašistliku režiimi selleks, et ohustada Venemaa julgeolekut. "Mind on võrreldud Staliniga ja Hitleriga," (ei tea, kes, kas ka Napoleoniga? -- ML), "aga meie eeskujud ei ole sellised, meie eeskujud on rahva kaitsjad nagu Robin Hood, Wilhelm Tell, Klaus Störtebeker, Thomas Müntzer." Praegu võib Jürgen Elsässer vaid muigele ajada, kuid sellistel liikumistel on suur potentsiaal.
Olukord Euroopa ühiskondlikus elus meenutab järjest rohkem seda, mis valitses enne Teist maailmasõda. Nii rahvad kui ka intellektuaalne eliit olid vaimustuses tugevatest liidritest. Hitlerist, Mussolinist, Stalinist, ning vihkasid ja naeruvääristasid demokraatiat, seda vananud hoora. Vaid üksikud intellektuaalid, nagu George Orwell, Thomas Mann või Ernst Cassirer, jäid hoolimata kõikidest nendevahelistest maailmavaatelistest erinevustest truuks demokraatlikele väärtustele. Nemad päästsid Euroopa intellektuaalide au.
RSS Feed