Proua Merkeli näo päästmine

Järgneva teksti kirjutasin 28.08, kuid tundub, et tänaste uudiste valguses on see veel päevakohasem.
               
                Proua Merkeli näo päästmine
Pärast 28.08 ei ole enam mingit kahtlust, et Venemaa peab lahingutegevust teise riigi, ÜRO liikme territooriumil. Tegemist on otsese ja varjamatu agressiooniga.
            Pidevate valede suitsukate ei saa kedagi eksitada ja ei olegi tegelikult selleks mõeldud. Vastupidi, Venemaa agressioon on demonstratiivne ja seda kahes mõttes: väeosad ja relvastus ületavad piiri rahvusvaheliste vaatlejate ja ajakirjanike silme all ja on põhjust arvata, et seda tehakse meelega. Teiseks aga tuuakse nahaalselt esile rahvusvaheliste institutsioonide saamatust. Esitatud versioonid on sihilikult fantastilised. Näiteks teatatakse, et dessantväelased sattusid Ukraina aladele eksikombel (eksisid umbes 70 kilomeetri kaugusele sisemaale), et tegelikult pidid dessantväelased patrullima Ukraina piiri (piiripatrull ei saa olla dessantväelaste funktsioon, miks siis juba mitte allveelaevnikud), jne.
            See sõda ei ole üksnes Ukraina suhtes alatu ja julm. Nagu tunnistavad vangistatud Venemaa sõjaväelased ja nende sugulased, on paljud saadetud sõtta vastu nende tahtmist ja vähemalt osa ka nende enda teadmata. Veelgi enam, sõdurite ja nende lähedaste mõnitamine jätkub ka pärast nende surma. Sellegi kohta on palju andmeid.
            Kellele siis seda sõda vaja on? Ametlik ettekääne on venekeelse elanikkonna kaitsmine. See ettekääne on valelik ja küüniline. Venekeelsete elanike kannatused (aga need on vaieldamatud ja suured, olukord läheneb kiiresti humanitaarkatastroofile) ei tulene sellest, et Kiievis kukutasid pro-demokraatlikud jõud Viktor Janukovitši korrumpeerunud režiimi, vaid Venemaa aina jõulisemast sõjalisest sekkumisest naaberriigi siseasjadesse.
             Ukrainlaste põhisüü seisneb selles, et nad ei taha enam elada venemaaliku autokraatse ja kuritegeliku võimu all, vaid nagu valdav enamik Euroopa rahvaid ausates, demokraatlikes ja väärikates tingimustes. Ukraina tahab kuuluda Euroopasse ja tal on selleks täielik õigus.
             Venemaa agressiivne tegevus ei kujuta endast ohtu üksnes Euroopa jaoks. Murettekitav on putinomaania nii Euroopa vasak- kui ka paremäärmuslaste seas. Kuid mitte ainult äärmuslaste seas. Ungari peaminister Viktor Orbán teatab Putinist inspireeritult, et demokraatia on igand, mis takistab efektiivset valitsemist. Ja tal on mõttekaaslasi. Kuid veel ärevamaks teevad Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli viimaste nädalate väljaütlemised. Proua Merkel muretseb Putini näo päästmise pärast.

Putini väärtuslikku nägu ei saa päästa Ukraina territoriaalse terviklikkuse arvelt; Putini nägu ei vääri seda verd, mis tema pärast valatakse Ukraina sõjatandritel.
            Eestis ollakse eriti tundlikud nendes olukordades, kus Saksamaa ja Venemaa otsustavad kolmandate riikliku territoriaalse terviklikkuse üle. Meil on halvad mälestused, mis on eriti aktuaalsed praegu, Molotov-Ribbentropi pakti 75. aastapäeval. Tollal tundus aggressori rahustamise (appeasement) poliitika mõistlik. Nüüdseks oleme nii palju õppinud, et teame, et just see poliitika viiski suurde sõtta. Praegu on veel võimalik see peatada, kuid selleks peavad kõik demokraatlikud jõud Euroopas rääkima ühel ja otsustaval häälel.

Liidukantsler Merkel on mures Putini näo pärast. Ma arvan, et praegu on põhjust muretseda ennekõike proua Merkeli näo päästmise pärast.