Vaade Cataniale Etna purske ajal (nationalgeographic.com) Indrek Hargla ei osta enam venekeelse märgistusega piima. Reporteri küsimusele: "Eesti lapsed õpivad koolis massiliselt vene keelt - milleks?" vastab ta: "Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi, ei poliitilisi!" Ehkki küsimus on suunatud, tundub, et populaarse kirjaniku (kes on juristina töötanud ka Välisministeeriumis) vastus on läbimõeldud ja siiras.
Jüri Estam aga kirjutab: "Meie geopoliitilise vööndi inimesed vajavad, et ameeriklased tunneksid Venemaad paremini. Kust võtta hea esinemisoskusega 21. sajandi Venemaa tundjaid? Kennani, Adenaueri, Kissingeri, Brzezinski ja Albrighti suguseid?"
Suurepärane! Sulgegem silmad ja kõrvad ja laskem meie eest kuulma, nägema, aru saama ja rääkima ameeriklased! Kevadel kirjutasin: "Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades." Eesti on saavutanud maailmas väärika positsiooni küberkaitse küsimustes. Eestil on nii ressursse kui ka pakiline vajadus saavutada analoogiline ekspertiis Venemaa asjus.
Praegu ma näen kaht vastandlikku, kuid võrdselt murettekitavat tendentsi. Ühelt poolt on tegu Venemaa ja venelaste demoniseerimisega, neile oma vihkamise ja hirmude projitseerimisega. Teiselt poolt aga lapsikute ootuste ja lootustega. Kes näeb seal moraali ja õigluse kantsi, mis vastandab end patusele Ameerikale ja läänele üldse, teiste jaoks aga tundub Venemaa olevat eldoraado, kus saab väikese vaevaga kokku klopsida unelmate varanduse või vähemalt rikastuda transiidist. Mõlemad on naiivsed vaated, mis võivad osutuda ohtlikuks juhul, kui neile järgnevad teod.
Analoogiat vulkaaniga võib edasi arendada. Isegi kui jätta välja krüptozooloogiline teooria, mis rõhutab vulkaanide osatähtsust antropogeneesis (Toba vulkaani purse ca 72 000 aastat tagasi), siis on ammu pandud tähele kummalist seost vulkaani ja tsivilisatsiooni vahel. Vulkaanipurse on tappev, kuid millegipärast püüavad tsivilisatsioonikolded grupeeruda vulkaanide lähedusse ning pärast hävingut tekivad samale kohale uued asulad. Agraarne teooria (vulkaanide ümber on viljakas maa) ei suuda seletada, miks jätkub see tendents ka industriaalsel ja postindustriaalsel ajastul. Kui lähtuda toodud metafoorist, siis naabrus Venemaaga pakub nagu vulkaangi mõlemat: surmaohtu ja jõukust (viimase all ei pea ma silmas üksnes materiaalset kasu, vaid ka kultuurilist ja vaimset). Kuid oma partnerit/vaenlast peab tundma.
Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.
Vastase keele ja kultuuri tundmine on (muuseas ka) relv info- ja psühholoogilises sõjas. Veerand sajandi jooksul on meil õnnestunud jagada seda relva ohtralt ka neile, kes end avalikult positsioneerivad riigivastastena (nt Dmitri Klenski või Yana Toom valdavad eesti keelt paremini kui siinkirjutaja). Üleskutsed keeleliseks desarmeerimiseks tunduvalt mulle leebelt öeldes ajakohatud.
Jüri Estam aga kirjutab: "Meie geopoliitilise vööndi inimesed vajavad, et ameeriklased tunneksid Venemaad paremini. Kust võtta hea esinemisoskusega 21. sajandi Venemaa tundjaid? Kennani, Adenaueri, Kissingeri, Brzezinski ja Albrighti suguseid?"
Suurepärane! Sulgegem silmad ja kõrvad ja laskem meie eest kuulma, nägema, aru saama ja rääkima ameeriklased! Kevadel kirjutasin: "Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades." Eesti on saavutanud maailmas väärika positsiooni küberkaitse küsimustes. Eestil on nii ressursse kui ka pakiline vajadus saavutada analoogiline ekspertiis Venemaa asjus.
Praegu ma näen kaht vastandlikku, kuid võrdselt murettekitavat tendentsi. Ühelt poolt on tegu Venemaa ja venelaste demoniseerimisega, neile oma vihkamise ja hirmude projitseerimisega. Teiselt poolt aga lapsikute ootuste ja lootustega. Kes näeb seal moraali ja õigluse kantsi, mis vastandab end patusele Ameerikale ja läänele üldse, teiste jaoks aga tundub Venemaa olevat eldoraado, kus saab väikese vaevaga kokku klopsida unelmate varanduse või vähemalt rikastuda transiidist. Mõlemad on naiivsed vaated, mis võivad osutuda ohtlikuks juhul, kui neile järgnevad teod.
Analoogiat vulkaaniga võib edasi arendada. Isegi kui jätta välja krüptozooloogiline teooria, mis rõhutab vulkaanide osatähtsust antropogeneesis (Toba vulkaani purse ca 72 000 aastat tagasi), siis on ammu pandud tähele kummalist seost vulkaani ja tsivilisatsiooni vahel. Vulkaanipurse on tappev, kuid millegipärast püüavad tsivilisatsioonikolded grupeeruda vulkaanide lähedusse ning pärast hävingut tekivad samale kohale uued asulad. Agraarne teooria (vulkaanide ümber on viljakas maa) ei suuda seletada, miks jätkub see tendents ka industriaalsel ja postindustriaalsel ajastul. Kui lähtuda toodud metafoorist, siis naabrus Venemaaga pakub nagu vulkaangi mõlemat: surmaohtu ja jõukust (viimase all ei pea ma silmas üksnes materiaalset kasu, vaid ka kultuurilist ja vaimset). Kuid oma partnerit/vaenlast peab tundma.
Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.
Vastase keele ja kultuuri tundmine on (muuseas ka) relv info- ja psühholoogilises sõjas. Veerand sajandi jooksul on meil õnnestunud jagada seda relva ohtralt ka neile, kes end avalikult positsioneerivad riigivastastena (nt Dmitri Klenski või Yana Toom valdavad eesti keelt paremini kui siinkirjutaja). Üleskutsed keeleliseks desarmeerimiseks tunduvalt mulle leebelt öeldes ajakohatud.
RSS Feed