Veidi juhtunust. Nagu on meil kombeks, tegeletakse sõnadega, mitte nende sõnade taga olevate mõtetega. Sõnad on tõepoolest vastikud ja kahjulikud. Just selliseid avaldusi ootavadki meie poliitikutelt me vaenlased, just sellised sõnad kurvastavad meie sõpru. Aeg-ajalt sõnastatud ambitsioon kuuluda Põhja-Euroopa kultuuriruumi sai järjekordse tagasilöögi -- Ida-Euroopa mis Ida-Euroopa, kusagil Tšehhi ja Venemaa vahel (siiski viimasest palju läänelikum).
Sotside roosaks nimetamine on aga lubamatu lahjendamine, ei tea, kas solvav. Erakonna ametlik värv on teadagi punane. Roosa erakond on meil pigem Reformierakond: liberaalse turumajanduse ja madalate maksude retoorika varjus peitub sotsialistlik maksupoliitika ning Eesti maksumäärad on Euroopas ühed kõrgemad, aga rahandus on meil juba aastaid nimelt Jürgen Ligi käe all. Veelgi enam, opositsioonis olles kritiseeris sots Ossinovski valitsuse maksupoliitikat parempoolsetest seisukohtadest lähtudes.
Tagasi Ligi case'i juurde. Paljud nõuavad tema tagasiastumist, minultki on mitu korda selle kohta arvamust küsitud. Aga mul selle kohta arvamust pole, veelgi enam, ma arvan, et ma pole selles asjas arvaja. Kui sotsidele sülitati näkku ja nad hõõrusid selle laiali, andes asja otsustamise üle peaministrile (vähemalt väljendas seda ühemõtteliselt Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Karel Rüütli), siis ei näe ma põhjust, miks teised peaksid sebima. Keskerakond muidugi. Neil on pakiline vajadus näidata, et teised ka. On loodetud, et opositsioonierakonnad võivad sellest kõigest midagi võita. Ma arvan, et sellest häbiväärsest loost ei ole kellelgi võimalik midagi võita.