Viimaste päevade sündmused on muretsema pannud ka osa Keskerakonna liikmeid ning siit-sealt kostub hääli, et erakond peaks katkestama häbiväärse koostöölepingu Jedinaja Rossijaga. Nt täna saime teada, et sellelaadse üleskutse tegid Läänemaa keskerakondlased eesotsas Jaanus Karilaiuga. Paraku aga tundub, et asja tõsidus pole jõudnud kohale ka nendele, kes soovitavad kaaluda lepingu lõpetamist. Pigem on tegemist vee segamisega ja Keskerakonnale iseloomuliku hämamisega. Olukord ei pidavat üldse tõsine olema, kuna esiteks sõlmis lepingu Ain Seppik, kes ei ole enam erakonna liige (Savisaar lisas siia veel anekdootliku nüansi, et Seppik võttis ilmselt lepingu endaga kaasa -- ei ole paberit, ei ole probleemi). Teiseks olevat paber algusest peale sisutühi, mingisugust reaalset koostööd Jedinaja Rossijaga pole olnud. Ei tea, kas Keskerakonda on haaranud kollektiivne amneesia või loodavad nad, et see on haaranud Eesti üldsust. Ainuüksi kesknoorte osalemine Seligeri laagrites on piisav tõend nende väidete ümberlükkamiseks. Siiski on palju olulisem see, et ka praegu töötab Keskerakond oma meedia kaudu vene partnerite ruuporina.
        Siin on vaja teha üks selgitav märkus. Mitte üksnes Keskerakonna kanalid, vaid ka Eesti soliidsemad väljaanded tsiteerivad meelsasti putinlaste propagandat -- meil on ju demokraatia, sõnavabadus ja arvamuste pluralism, las siis lugejad/vaatajad näevad ka teist arvamust. Ent tegemist ei ole "teise arvamusega", vaid millegi muuga. Vene riigi (st jõustruktuuride) kontrollitud meedia teatab juba mitu kuud avalikult, et nad (selle all peetakse silmas kogu vene ühiskonda) on sõjas ning see, millega nad tegelevad, ei ole informeerimine, vaid sõjategevus. Sellest said aru isegi kaks propagandakanali "RT" (endine "Russia Today") välismaalasest diktorit, kes väljendasid otse-eetris oma protesti. Kordan: tegu pole informatsiooniga, vaid propagandaga, mille eesmärk on külvata vastaste leeris segadust ning demoraliseerida seda. Ma ei taha mingil määral öelda, et Eesti ühiskond on nii habras ja saamatu, et vajab mingisugust tulemüüri Venemaalt tulnud sõnumite vastu. Kindlasti tuleb neid tutvustada. Kuid nimelt tutvustada, aga mitte transleerida. Ma arvan, et meie ajakirjanike ja väljaannete toimetajatel on piisavalt võimekust panna need sõnumid adekvaatsesse konteksti.     

Kui nüüd tulla tagasi Keskerakonna meedia juurde, siis tuleb rõhutada, et see tegeleb pidevalt ja järjekindlalt meile vaenuliku propaganda transleerimisega. See puudutab nii üleriigilise leviga Tallinna TVd kui isegi selliseid efemeerseid nähtusi nagu linnaosade lehed. Siin ei ole pluralismi hõngugi: käib massiivne ajuloputus. Ja see on see taust, millel meid püütakse veenda selles, et Keskerakond ei teegi sisulist koostööd Venemaa võimuparteiga.
        Formaalne lepingu katkestamine Ühtse Venemaaga on ebapiisav samm, millel oleks pigem märgiline (kuid sellisena kindlasti positiivne) kui tegelik tähtsus. On oluline, et Keskerakond leiaks endas jõu ja julguse anda objektiivne hinnang olukorrale Ukrainas ning ennekõike Krimmi okupeerimisele. See ei ole meile abstraktne humanismi ja õigluse küsimus. Nagu nii mõnigi Savisaare sõber on uhkeldanud: täna on see Krimm ja Ukraina, homme Transnistria ja Moldova, ülehomme Baltimaad.
        Alles siis, kui Keskerakond selgelt ja ühemõtteliselt distantseerub sellisest mõttelaadist (ja alustada tuleb nimelt Ukrainaga), saaksime jälle rääkida Keskerakonnast kui ühest Eesti parteist.

Olen kaua olnud Keskerakonna demoniseerimise vastu: see on suur erakond, kuhu kuulub palju erinevaid inimesi, kellest sugugi kõik ei ole Eesti Vabariigi vaenlased. Veel rohkem on aga  tavainimesi, kes erinevatel põhjustel (milleks tavaliselt on tasuta nänn) annavad Keskerakonnale valimistel oma hääli. Kuid viimased arengud osutavad selgelt, et Keskerakond ja ennekõike selle juht on astunud üle punase joone. On selgelt näha, kuidas Savisaar ja selle erakonna juhtfiguurid töötavad Eesti Vabariigi vastu ja meie naaberriigi heaks, täites niimoodi oma lepingut Jedinaja Rossijaga.
        On hämmastav see kiirus, millega Keskerakonna juht reageerib Moskvast tulevatele signaalidele. Kui Putin nimetab uut Ukraina valitsust mittelegitiimseks, kiirustab seda tegema ka Edgar Savisaar. Kui aga Putin teatab, et mingeid Vene vägesid Ukrainas ei ole (ekspertide hinnangul on võõrväelaste arv Krimmis u 25 000), avaldab Savisaar, et ta on jõu kasutamise vastu. Mul pole mingit soovi ega viitsimist siin ümber jutustada kõiki Edgar Savisaare viimaste päevade väljaütlemisi, need on elektrooniliselt kättesaadavad. Probleemiks pole niivõrd see, et Savisaar vassib (oleme sellega juba harjunud), vaid see, et ta vassib täpselt Moskva etteantud mallide järgi. Kommenteerin vaid väidet Ukraina võimude mittelegitiimsuse kohta. Oma juhi avaldust arendas Mihhail Stalnuhhin, kes viidates Ukraina konstitutsioonile (loomulikult on viited valelikud) püüdis veenda, et Viktor Janukovitš on endiselt seaduslik Ukraina president. See ei ole nii. Stalnuhhinit võib siiski mingil määral mõista, kuna ta ütles otseselt välja, et tema positsiooni määravad ta valijad, kes ei saaks aru Venemaa poliitika hukkamõistust. Muide, spetsiaalselt Stalnuhhinile ja tema valijatele on Ameerika Saatkond Moskvas teinud ebatavalise sammu, pannes oma saidile põhjalikud ja rahulikud venekeelsed selgitused olukorrast Ukrainas, ja seda ennekõike juriidilisest seisukohast. Soovitan lugeda (nüüd saadaval ka eesti keeles).
        See kõik peaks olema täiesti selge igale erapooletule vaatlejale, kes ei lase ennast segadusse viia Keskerakonnale iseloomuliku reality show'ga, mis omandab kohati koguni seebiooperliku dramaturgia: Kutser ütles nii, Tammemägi ütles naa. Savisaar ütles nii, Eesmaa ütles naa. Stalnuhhin jälle nii, Ratas jälle naa. Jne. Kõige huvitavam on aga selle kurikuulsa lepinguga Ühtse Venemaaga. Olga Sõtnik tegi ettepaneku kaaluda koostöö lõpetamist. Kadri Simson teatas, et see on üldse juba aastaid külmutatud (huvitaval kombel pole teadet vastava otsuse kohta Keskerakond kunagi avaldanud). Omakorda stiililist meistriklassi demonstreeris aga Edgar Savisaar: tema pole seda lepingut üldse näinud, istus puu otsas, kui Seppik seda sõlmis ja võttis selle nüüd ilmselt  endaga kaasa Reformierakonda ("võib-olla see on juba kuskil Reformierakonna kaukates").
        Ei ole naljakas. Ma arvan, et on ammu aeg lõpetada sellise erakonnaga igasugune koostöö. Ma ei saa oma arvamust peale suruda teistele erakondadele, kuid tahan pöörduda IRLi juhtkonna poole üleskutsega lõpetada igasugune koostöö Keskerakonnaga kõikidel tasanditel vähemalt seniks, kuni nad ei katkesta oma koostöölepingu Jedinaja Rossijaga, hakates oma tegevuses juhinduma Eestimaa, aga mitte võõrriigi huvidest. IRL ei tee juba ammu Keskerakonnaga koostööd riiklikul tasandil, kuid nii mõneski omavalitsuses kuulub meie erakond Keskerakonnaga samasse koalitsiooni. Nendest koalitsioonidest tuleb minu veendumuse järgi välja astuda isegi siis, kui see tundub pragmaatilistel kaalutlustel kahjulik -- pikaajalises perspektiivis oleks see õige otsus.
        Ning lõpetuseks tahan pöörduda Keskerakonna ausate liikmete poole. Ma ei kahtle Jüri Ratase või Olga Sõtniku siiruses. Kuid paraku on nad praegu vaid osatäitjad selles samas reality show's, mille lavastaja on nende erakonna juht. Olga Sõtniku positsioon on viimastel nädalatel märkimisväärselt evolveerunud ning nii mõneski punktis läheneb IRLi omale. Ilmselt aitas Ukraina-vastane Venemaa poliitika Ukraina juurtega poliitikul silmi avada. See on mõistetav ja tervitatav. Arusaamatuks jääb mulle vaid see, mis takistab Keskerakonna eestlasi silmi avamast.

Eesti humanitaarid on ärevuses. On tunda koguni matusemeeleolusid. Ja ametnike rahustavad manitsused stiilis "lõpetage see paranoia" millegipärast ei rahusta, vaid tekitavad sedasama paranoiat juurde. Täna saadeti TÜ filosoofiateaduskonna listi ETAgi ühiskonnateaduste ja kultuuri ekspertkomisjoni juhi akadeemik Jaan Rossi teesid, mis väljendavad tema nägemust ühiskonna- ja humanitaarteaduste arengust ja nende finantseerimisest. Juba mitu inimest on minu arvamust küsinud.
        Kõigepealt tahaksin rõhutada, et Jaan Ross ei ole sugugi humanitaarvaldkonnas ignorant ega kindlasti ka inimene, kes tahaks selle valdkonna kinni panna. Tahaksin uskuda, et enda meelest ajab ta õiget ja kasulikku asja. Minu arusaamade kohaselt jällegi on see asi vale ja kahjulik, kusjuures mitte üksnes humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kitsale ringile, vaid tervele Eesti teadusele ja Eesti ühiskonnale tervikuna.
        Arusaamatused algavad juba maailmavaatelisel pinnal. Ross kirjutab: "Meie teaduspoliitikas väljendub sama parem- ja vasakpoolsuse dilemma, mis riigis üldisemalt: kas väheste käsutuses peaks olema palju raha või paljude käsutuses vähe raha. [---] HN ette on seatud ülesanne vähendada Eestis tegutsevate uurimisrühmade hulka."
        Tegemist on minu meelest mingi karikatuurse parempoolsusega. Reaalne parempoolsus erineb vasakpoolsusest just selle poolest, et ei püüa formuleerida ühist valemit ja siis elu sellega vastavusse viia, vaid respekteerib elunähtusi nende mitmekesisuses, püüdes igale probleemile läheneda tema enese immanentsest loogikast lähtuvalt. Suured uurimisrühmad ning ressursirohked ülesanded on olulised paljudes reaalteaduslikes valdkondades (kuid ka mitte kõikides).
        Mis puudutab aga humanitaarvaldkonda, siis selline finantseerimispoliitika ei ole ressursside
kokkuhoid, vaid raiskamine. Et kvalifitseeruda, tuleb koosseisu ja kulutusi paisutada.
        Toon isikliku näite. Ilma võltstagasihoidlikkuseta võin tõdeda, et väheste kaastöötajate abiga olen suutnud eesti värsiteaduses teha rohkem kui kõik minu eelkäijad kokku. Sain selleks ka ETF grante, mis muidugi olid suurusjärgu võrra väiksemad kui need, mida jagatakse PUTi raames. Tõsi küll, ei saanud iga kord, kui taotlesin, kuid minu ebaõnnestumiste ja edu tagamaad grantide saamisel on omamoodi õpetlikud. Nimelt ei rahuldatud neid taotlusi, mis minu meelest olid tugevamad, rahuldati aga need, mille ma spetsiaalselt kirjutasin nõrgemaks, orienteerudes mitte teema enese loogikale, vaid grandiandjate kriteeriumidele. Minu meelest ei ole selline olukord hea. Eriti desorienteeriv võib see olla noorele õpetlasele, kellest võib hea teadlase asemel välja kujuneda edukas grandisaaja. Ja kordan veel kord, see ei ole hea. Mis puudutab aga eesti värsiteadust, siis juhul kui kõrged ametnikud arvavad, et seda ei ole vaja, jätkan ma ikkagi vaikselt sellega tegelemist, nagu olen seda teinud aastakümneid ilma igasuguse toetuseta.
        Kuid taolisel teaduse finantseerimise strateegial on ka suurem puudus: see ei ole jätkusuutlik. Projektipõhisus ei luba moodustada stabiilseid uurimisrühmi ning järelkasvu koolitamine muutub ülimalt problemaatiliseks. Uurija peab elama grandist grandini ning ma tean mitmeid noori andekaid inimesi, kes oma toimetuleku ja kindlate perspektiivide tagamiseks läksid üle erasektorisse või riigiametitesse ning on Eesti teaduse jaoks kadunud. Lisaks kõigele muule on jällegi tegemist ressursside raiskamisega. Nad on ülekvalifitseeritud selle töö jaoks, mida nad teevad nt panganduses või ministeeriumides. Kuid Eesti humanitaarteaduse jaoks on see lausa sucker punch.
        Jaan Ross lõpetab poeetiliselt Gustav Ernesaksa mõttekäiguga: "Eesti koorikultuur peab olema püramidaalne, s.t. tugevad koorid saavad toetuda vaid laiale madalama tasemega kooriliikumisele." See aga, mida ta oma teesides pakub, on lausa vastupidine: selle ideoloogia seisukohalt peab jääma vaid püramiidi tipp, alumine osa aga ruineeritakse. Vabamüürlased küll unistasid nähtamatu püramiidi õhus hõljuvast tipust, kuid ma ei kujuta ette, kuidas sellist rajatist saaks maiste vahenditega realiseerida.

Nii palju siis paranoiast. Tuleb arsti juurde mees ja kaebab, et krokodill ei lase tal öösiti magada. Arst: "Noo, selle vastu on mul väga häid tablette, võtke kaks tükki enne magamaminekut. Nädala pärast tulge tagasi." Patsient aga ei tule ega tule. Kuu aja pärast saadab arst õe uurima, kuid patsienti ei ole. Krokodill sõi ta ära.

Viimastel päevadel on minu poole korduvalt pöördutud palvega, et ma annaksin olümpiamängude võimaliku boikoteerimise kohta kommentaari. Nt täna helistati venekeelsest Postimehest. Mulle oli see teatud mõttes ootamatu, kuna seda tüüpi problemaatika jääb väljaspoole minu tegevus- ja huvialasid. Meenus nõukaaegne anekdoot: mehelt küsitakse, kes nende peres otsustab tähtsamaid asju. Ta vastab, et loomulikult tema. Kas ta otsustab, kuhu kooli lapsed panna, kuhu nad suvel saata, kus nad ise suvitavad jne? Ei, nende pisiasjadega tegeleb naine. Tema aga otsustab, kas Brežnevil on mõtet Nixoniga kohtuda või mitte.
        Pean tunnistama, et mul pole antud küsimuses seisukohta, ja seda mitte informatsiooni puudumise pärast. Ma võin ise tuua rohkemgi argumente boikoteerimise kasuks kui selle kõige entusiastlikumad pooldajad. Kahjuks suurem osa nendest pooldajatest ei näidanud üles analoogilist aktiivsust Pekingi olümpiamängude boikoti küsimuses. Samas, eks inimesed arenevad ja ma pean tunnistama, et kui sain teada Anvar Samosti petitsioonist, oli mul hea meel, et sellise initsiatiiviga on lagedale tuldud. Pärast põhjalikku kaalumist otsustasin aga, et allkirja ma siiski ei anna.
        Olukord inimõigustega on Venemaal tõepoolest väga halb ja küüniline, kasutaksin isegi sõna 'vastik' (kavatsen eraldi kirjutada homofoobia ja pedofiilia teemadel). Karta on, et pärast olümpiat halveneb see olukord veelgi.

Ajaloolised reministsentsid ei ole ka vähetähtsad. Et tšerkesside genotsiid tipnes just Sotšis, on õigeaegselt meelde tuletanud Andres Herkel. Mitte üksnes koht, aga ka aeg on omamoodi sümboolne: 21. mail täitub 150 aastat Sotši tapatalgutest. Kuid siingi on probleemiks see, et sugugi mitte kõik tšerkesside organisatsioonid ei Venemaal ega muudes maades ei seisa ühemõtteliselt boikoti eest. Osad näevad selles hoopis võimalust meelde tuletada rahva traagilist ajalugu ja seda sündmust, mida nii mõnegi autori seisukohalt tuleb pidada moodsa ajastu esimeseks genotsiidiks (praegu tunnistab sellist kvalifitseeringut ainult Gruusia).
        Muidugi mulle meeldiks, kui Eesti välispoliitilised otsused juhinduksid kõik selgetest moraalsetest põhimõtetest. Kuid see ei tähenda, et iga kord kui sellised orientiirid puuduvad, on tegu amoraalse või kuidagi teisiti taunitud sammuga. Ma arvan, et Andrus Ansipi Sotši-sõit kuulub just sellisesse valdkonda.
        Kui Andrus Ansip liituks nende riigijuhtidega, kes otsustasid Sotši olümpiat boikoteerida, poleks mul talle ühtegi etteheidet. Kuid ma ei saa talle etteheiteid teha ka praegu. Eesti boikoteerimine ei oleks eriti märgatav sündmus ja ma ei usu, et see kedagi Venemaal eriti kurvastaks. On selge ka see, et midagi otseselt võita selle visiidiga ka ei ole. Võib-olla pikemas perspektiivis mingi kasu võib siiski tulla. Aga samas ei tea ka. Las siis ise otsustab, kas tal tasub kohtuda Brežneviga või mitte...

Te süüdistate mind demagoogias seepärast, et minu arusaam asjadest ei lange kokku Teie omadega. Tundes ise mõnda AVP osalejat, tean, et nad enda meelest ei ole midagi reetnud, ja jätkavad sama aatelist joont. Aatelist ja Eesti ühiskonnale väga olulist joont. Te kirjutate, et AVP oli suunatud konkreetselt valelike poliitikute vastu ja viimaste all on peetud silmas reformierakonda.

See on Teie tõlgendus, mis on rajatud misreading'ule (ei poolda eesti keele reostamist võõrkeelsete sõnadega, aga ei tea head vastet: võib-olla vale lugem?): AVP ei tähenda 'aitab valelikest poliitikutest', vaid 'aitab valelikust poliitikast'. Kas tunnete vahet? Esimesel juhul oleks tegemist poliitilise liikumisega, mis on konkreetselt suunatud mingi poliitilise erakonna vastu. Teisel juhul on tegu palju laiema nähtusega, millel on puht eetilised, aga mitte poliitilised alused. Niipalju kui ma olen ZA/UMi eesmärkidega kursis (ma ei tea, kas iga kord pean lisama, et ma neid sugugi ei jaga ja et isegi nende nn manifesti pole lugenud ei enne ega pärast selle avalikustamist), tahtsid nad teha just apoliitilist, ausat kultuuri ning nende meelest suur vale seisnes selles, et kultuurileht on tegelikult ühe poliitilise erakonna häälekandja. ZA/UMi seltskond on ise oma poliitilistelt vaadetelt väga kirju. Seal leidub nii parempoolseid libertariaane kui kommuniste. Mis neid ühendab, on noortele omased maksimalistlikud vabadusvõitluse ideaalid ja arusaam ründavast kultuurist.
        Seda viimast ma juba teatud mööndustega jagan. Kultuur ei ole ühiskonnas mingisugune marginaalne lisand, mis nii materiaalselt kui vaimselt eksisteerib ühiskonna arvelt. Kultuur on see, mis viib ühiskonda edasi. Ja selles mõttes on kunst ja teadus minu jaoks kultuuri edasiviivad jõud, mis muuseas võivad anda tõukeid ka majandusele.
        Nüüd aga AVP taktikast. See lähtub nn occupy ideoloogiast ehk maakeeli -- hõiva (vene keeles: eto vsjo nashe). See on selline asi, millega ma mitte kunagi ei ole nõus. Kui lähtuda Teie arusaamast, et hõivata tuleb poliitiline süsteem, ja Teie arusaamast Langi kohta, et tema tahab hõivata "Sirbi", siis õiged revolutsionäärid tahavad hõivata kõike, kuid alustada tuleb postist, telefonist ja telegraafist, nagu ütles üks tuntud revolutsiooniline tegelane. Öeldu võib koondada sellisesse tabelisse, kus plussid tähendavad: hõiva, miinused aga: ära hõiva:

_

Ma tean, et Teie, Mihkel, saate hästi irooniast aru, aga kuna viimasel ajal olen korduvalt kokku puutunud inimestega, kellel on sellega raskusi, siis igaks juhuks märgin, et sellesse tabelisse tuleb suhtuda cum grano salis.
        Miks mina ei poolda hõivamist? Põhiliselt seepärast, et see asi ei tundu mulle õige, kui me räägime demokraatlikust ühiskonnast. See aga ei tähenda, et ma halvustan ülestõusu despootliku režiimi vastu. Aga Eesti on minu veendumuste kohaselt väike hubane demokraatlik riik ja isegi kõik meie skandaalid ei suuda minu silmis lõhkuda seda idüllilist pilti.
        Kuid lisaks kõhutundele on mul ka mõningad teadmised. Ma nimelt tean, millega sellised asjad ajaloos tavaliselt on lõppenud ja kuidas lõpetasid revolutsioonilaulikud ise. Giljotiinil elu lõpetanud prantsuse filosoofidel ja revolutsionääridel oli viimse hetkeni imestunud ilme näol. Lenini poolt hävitatud vene intelligentsi üks osa korrutas nõutult: "Ega me siis seda ei tahtnud," teine osa, need kõige järjepidevamad, needsid Leninit reetlikkuse pärast, süüdistades teda võltsrevolutsioonilisuses.
Nii kirjutas bolševike poolt vangistatud ja surma mõistetud esseeride liider Marusja Spiridonova Leninile, et tol ei ole mingit õigust kasutada terminit 'punaterror', kuna see määrib terrorismi kõrget nime. Ülejäänud bolševikest suurem osa, nn leninlik kaardivägi, lõpetas oma elu NKVD keldrites, kuul kuklas, vandudes viimsete hetkedeni truudust revolutsioonile ning paljud koguni Stalinile isiklikult. Nende hulgas oli levinud arusaam, et kõik on õige, terror on vajalik, Stalin on eksimatu, ainult et minu suhtes on tehtud saatuslik viga.
        Ma kirjutasin vastuseks ERR kultuuritoimetuse küsimusele, et praegused parlamendiväliste meetoditega võimukukutajad Eestis meenutavad mulle neid vene aadlikke, kes laulsid revolutsioonilisi laule ja siis äkki märkasid, et nende mõis põleb. Nii mõnigi märkas muuseas, et ka tema perekond on tapetud. Vaid vähesed, kes ootasid ja tervitasid revolutsiooni, nagu kuulus luuletaja Aleksander Blok, kes sai teada, et tema kogu elu kogutud raamatukogu, on mõisas põletatud, ütlesid: "Väga hea!"

PS. Teie teises postituses vihjate vist (loodan, et eksin), et parempoolne poliitik paratamatult seostub reformierakonnaga. Kui Te kas või kordagi olete vaadanud minu blogisse, siis ehk märkasite, et olen tihti seda erakonda kritiseerinud ja konkreetselt ka selle esimeest ning olin põhimõttelises konfliktis Rein Langiga sõnavabaduse teemal, kuid paraku sõnavabaduse piiramine erinevatel ettekäänetel on viimasel ajal pigem loomeinimeste agendas.
----------
Pildid saidilt: http://www.jadaliyya.com/pages/index/3725/an-interview-with-paul-sedra_another-victim-of-the (seal on ka muid, veel dramaatilisemaid)

Eilses Delfis ja tänases EPLs oli päris naljakas lugu Andrus Ansipi väljaütlemistest süütuse presumptsiooni kohta. Ajakirjanik isegi ei pidanud suurt midagi tegema – lihtsalt pani ühte tulpa peaministri ütlused oma ministrite asjus, teise tulpa aga Krossi kohta. Selgus, et isegi sõnastus on sarnane, ainult järeldused vastupidised. Netikommentaatorid said palju nalja. 
      Minul aga naljakas pole. Kuid enne, kui esitan raskeid süüdistusi peaministri aadressil, tahan ma teda kiita. Nimelt käitus ta väga adekvaatselt ja väärikalt Anastassia Rõbatšenko juhtumi puhul. Viimast süüdistasid Moskva võimud massirahutustes osalemises. Sellise süüdistuse said paljud demonstrandid Moskvas ning neile said osaks tõsised vanglakaristused. Veelgi enam, Rõbatšenkot võib oodata veel suurem karistus, kuna ta mitte üksnes väljus miitingu lubatud territooriumist, vaid „lisaks sellele varjas ta ennast pärast kuriteo sooritamist ja jätkas kuritegelikku tegevust“. Anastassia Rõbatšenko kuulutati algul föderaalselt ja siis rahvusvaheliselt ka Interpoli kaudu tagaotsitavaks. See, et Eesti peaminister astus Rõbatšenko kaitseks välja ja ei piirdunud deklaratiivsete ütlustega, vaid andis selged instruktsioonid siseminister Vaherile, on vähemalt minu silmis igati kiiduväärt. Selliste juhtumite puhul tunnen ma Eesti üle uhkust. Ütlen isegi rohkem – just sellist peaministrit tahan ma näha oma riigi eesotsas.
       Kuid kõik selle nullib täiesti ja kuhjaga ära teine juhtum: Kross. Emb-kumb, kas peaminister siin lihtsalt blufib või on tal tõepoolest mingi oluline ja avalikkusele tundmatu informatsioon. Viimasel juhul on täiesti arusaamatu, miks ta ei informeerinud Eesti politseid ja prokuratuuri, kes ei leidnud Krossil mingit süüd. Case closed. Nii tõsise süüdistuse puhul on relevantse informatsiooni varjamine ise tõsine väärtegu. Ma tahan juhtida tähelepanu veel asjaolule, et Rõbatšenko vahistamise kohta on olemas kohtuotsus (välja kuulutatud kurikuulsa Basmannõi kohtus 11.10.2013). Krossi puhul aga mingit kohtuotsust ei ole. On ainult FSB tungiv soov saada ta oma valdusesse. Ei pea vist seletama, miks ma siinkohal nimetan FSBd, mitte näiteks Venemaa prokuratuuri. On ka selge, miks Kross pakub Vene eriteenistustele nii kõrgendatud huvi. Piisab, kui tuletame meelde, et ta oli Eesti julgeoleku koordinatsioonidirektor, et ta oli luure- ja NATO-teemaline nõunik mitmes riigis, k.a Gruusias, kus on siiamaani vindumas konflikt Venemaaga, et Iraagis oli ta koalitsioonivalitsuses julgeolekuasutuste osakonna direktor. Seega on tegemist inimesega, kelle käes võib olla väga väärtuslik ja sensitiivne informatsioon mitte üksnes Eesti, vaid ka NATO ja konkreetsemalt USA kohta.
      Ja ma tõepoolest ei saa aru, miks selles konfliktis Eesti Vabariigi kodaniku ja Venemaa repressiivaparaadi vahel võtab Eesti peaminister ülimalt kahtlase positsiooni. Mis see on: rumalus, naiivsus või midagi märksa hullemat?

P.S Eerik-Niiles Kross elab värvikat ja sündmusterohket elu. Suure huviga loeksin tema memuaare või lausa autobiograafiat. Kuid ma mingil juhul ei taha, et ta kirjutaks selle Lubjanka keldris talle kinnitatud kuraatori dikteerimisel. 

Europarlamendisaadik Kristiina Ojuland käis vaatlemas Aserbaidžaani presidendivalimisi. See sündmus leidis kajastust ka Eesti ajakirjanduses, kuid nagu paraku tavaline, mitte just kõige olulisema nurga alt. Nimelt kes siis ikkagi maksis selle valimisturismi kinni, ega ometi mitte Euroliidu maksumaksja? Et Euroopa Liidu vaatlejate missiooni maksab kinni Euroopa Liidu maksumaksja, on aga täiesti normaalne ja ütleksin isegi, et ainuvõimalik. Palju halvem on, kui selle eest maksab kontrollitav pool. Poliitiline korruptsioon on palju halvem kui poliitiline turism. Paraku on selline kahtlus tõepoolest olemas.
    Kristiina Ojulandi sõnul «Valimised olid läbipaistvad, vabad ja ausad. Ükski riik ei ole täiuslik, kõigil on puudusi, aga me näeme demokraatia arengut Aserbaidžaanis.» Sellises hinnangus pole midagi üllatavat ning see on kooskõlas ENPA hinnanguga. Siiski tuleb ära märkida kaks asjaolu. Esiteks tuletame meelde, et Ojuland ei esinda mitte ENPAt, vaid Europarlamenti. Teiseks aga see, et ENPA hinnang käib ainult valimispäeva ja selle lähima aja kohta, mitte ei puuduta kogu protsessi ega kandidaatide hirmutamist ja tagakiusamist.
    Teiste rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on need valimised olnud kõike muud kui läbipaistvad ja vabad; eriti aga ei olnud nad ausad. OSCE väljendas seda ebatavalise teravusega: "valimisi õõnestasid sõnavabaduse ja kogunemiste piirangud," samuti märgiti ära, et opositsioonilistel jõududel polnud ligilähedaseltki võrdseid võimalusi kampaania läbiviimiseks ja meedia kasutamiseks; ei puudunud ka füüsiline vägivald. Ka USA riigidepartemang nimetas neid valimisi olevat kaugel rahvusvahelistest standarditest.
    Kõnealuste valimiste ausust aga iseloomustab võib-olla kõige paremini üks halenaljakas episood, mille Washington Post paigutas 2013. aasta üheksa kõige halvema idee pingereas teisele kohale. Nimelt avalikustati valimistulemused päev enne valimiste toimumist, mis tekitas loomulikult ärevust Aserbaidžaani valitsevas eliidis ja paljude irvhammaste entusiasmi üle kogu maailma. Seda püüti seletada nii, et eksikombel avalikustati 2008. aasta valimistulemused, kuid paraku ei klappinud võidunumbrid tollaste tulemustega ning kandidaatide nimed osutasid selgelt, et tegemist on selle aasta valimistega. Selle peale tehti aga selline trikk, et "tegelikult" võitis Alijev palju suurema edumaaga kui äsja avaldatud (84,5%, aga mitte 72,38% -- need sajandikud protsendid on minu meelest kõige liigutavamad).
    Kuid mis me ikka nende aserite ja maailma halvimate ideede pärast muretseme.
    Meie mätta otsast vaadatuna tundub aga päris kentsakas saata valimiste ausust jälgima ja hindama just Kristiina Ojuland. Äkki on mõtet koostada ka Eesti halvimate ideede pingerida?

Disclaimer. Kirjutan kõike seda ebamugavusega ja isegi nördimusega. Asi on selles, et Eesti esindus Euroopa Parlamendis on väga nõrk. Ei ole vaja seletada, miks sellisele riigile nagu Eesti on tugev esindus Brüsselis eksistentsiaalse tähtsusega. Paraku osa Eesti MEPe ei ole kaugeltki oma ülesannete kõrgusel, Eestil pole nendest mingit kasu. Minu jaoks oli kaks erandit: jätkuvalt Tunne Kelam, kes, tõsi küll, ei ole enam nii aktiivne kui oma esimesel perioodil, ja nimelt Kristiina Ojuland, kelle initsiatiivid inimõiguste kaitseks eriti Venemaal (piisab, kui nimetan siin nn Magnitski nimekirja) on olulised ka meile.

    EHI 25. sünnipäeva konverents „Eesti humanitaarne tulevik“
Kas Eesti humanitaarial on tulevikku? Kas Eestil ilma humanitaariata on tulevikku? Kas homse päeva teadus on eilse päeva tuletis? Kas rahvusriik vajab rahvuskultuuri? Mis on inimlik mõõde teaduses, keskkonnas, ühiskonnas?
    Neile ja veel paljudele teistele küsimustele püüab leida vastust Tallinnas toimuv konverents „Eesti humanitaarne tulevik“. „Kus on Eesti Nokia?“ küsis omal ajal president Lennart Meri ja Eesti meedia, visionäärid ja muud helgemad pead hakkasid kooris Eesti Nokiat otsima. „Kus on nüüd Soome Nokia?“ küsib selle peale üks konverentsi initsiaatoreid, TLÜ EHI prof. Mihhail Lotman. Ning jätkab: „Ajalugu ei tunne ühtegi näidet edukalt ja innovatiivselt toiminud ühiskonnast, kus oleksid nn pehmed ained unarusse jäetud. Ning vastupidi: kõikidel teadaolevatel revolutsioonidel teaduses ja tehnikas on humanitaarsed lätted. Euroopa ajalugu ei ole erand: näiteks tehniline läbimurre renessansi ajal tulenes humanitaarsest kultuurist ja humanistlikust ideoloogiast.“
    Konverentsi avab EHI direktor Hannes Palang, ettekannetega astuvad üles Mart Kalm, Tiina Kirss, Krista Kodres, Marju Lauristin, Anne Lill, Mihhail Lotman, Ülar Ploom, Rein Raud, Jaan Ross, Urmas Sutrop. Ettekannetele järgneb ühine arutelu. Konverentsi modereerib Marek Tamm.
    Konverents toimub kell 10-16 Tallinna Ülikooli Tallinna saalis.
    Lõunapausil, algusega kell 12 esitleb 3. korruse aatriumis TLÜ Kirjastus Johan Huizinga, Erwin Panofsky ja Norbert Eliase eestindusi.
    Olete oodatud!

Kritiseerides Hegeli õigusfilosoofiat, märkis endine hegeliaan Karl Marx, et kriitikarelv ei saa asendada relvastatud kriitikat. Õigupoolest seisnebki kogu Marxi poliitilise filosoofia kvintessents alates "Teesidest Feuerbachist"  selles, et elu  radikaalne (ja vägivaldne)  muutmine ongi filosoofia ainus väärikas eesmärk.

    Filosoofia seos vägivallaga on vana ja hästi tuntud teema. Neid filosoofe, kes otseselt kutsusid üles vägivallale või propageerisid seda, ei olegi ehk nii palju. Kuid väga tihti oleme tunnistajaks sellele, kuidas ülevaid ideid ning isegi sallivust ja armastust kuulutavad doktriinid transformeeruvad vägivaldseks praktikaks.  Mind on aga alati huvitanud need maailmavaatelised ja filosoofilised süsteemid, mis ka realiseerununa poliitilises praktikas pole millegipärast vägivaldseks muutunud. Üks selline kandidaat on kindlasti analüütiline filosoofia, kuid see näide pole eriti huvitav, kuna tegeleb probleemidega, mis tädi Maalit eriti ei eruta. 

    Palju huvitavamaks juhtumiks pidasin kantiaanlust nii oma klassikalistes kui ka erinevates uuskantiaanlikes vormides. Ent elu on targem kui meie. Minu eksimust on korrigeerinud relvastatud kriitika juhtum Rostovis Doni ääres, kus kahe õllesabas seisnud kantiaani vahel tekkis palav diskussioon oma eeskuju filosoofia üle. Vaidlus kasvas üle rüseluseks, kuid tipnes sellega, et üks filosoofidest võttis välja traumaatilise püstoli ja tulistas sellest oma oponenti pähe. Jäängi nüüd mõttesse, kas tegemist oli tõelise kantiaaniga või hoopis varjatud marksistiga, kes otsustas realiseerida metafoori relvastatud kriitikast.