Nad tulevad lakkamatu voona, läbides sadu ja sadu kilomeetreid, läbides kõrbeid, metsi ja pori. Nad on kurnatud, kuid sihikindlad. Nad lähevad sinna, kuhu juhatab neid mingi jõud, kui teel on ületamatu takistus, muudavad nad suunda, nagu jõgi, mis jõuab kaljuni. Takistused neid ei peata, nad otsivad uut võimalust, valivad uue tee. Ungari piir läks kinni, keeratakse Horvaatia poole.
Hämmelduses Euroopa vaatab neid nõutul pilgul. Kes need on? Ohvrid ja hädalised, kes vajavad kaastunnet ja abi, või hoopis halastamatud vallutajad, kes tahavad allutada meid oma barbaarsetele kommetele? Vastust pole. Õigemini, vastuseid on nii palju ja neid esitatakse nii emotsionaalselt ja valjuhäälselt, et nad summutavad iseennast ära.
Üht asja võib väita kindlalt: Euroopa ei olnud selleks valmis. Ei majanduslikult, ei intellektuaalselt, ei moraalselt ega emotsionaalselt. Euroopa Liit ebaõnnestus, näidates järjekordselt oma paindumatust. Mis mind sugugi ei rõõmusta. Kuid veel rohkem kurvastab mind see, et samu etteheiteid olen sunnitud esitama ka Eesti riigile, mida ometi ei tohiks kammitseda ülemäärane bürokraatia. See, et ma olen juba mitu aastat (st enne kriisi ägenemist) erinevatel kohtumistel rääkinud, et pagulaste probleem on ka Eesti mure, mind kuidagi ei lohuta. Eesti riik ja, mis veel olulisem, Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Valitsusele esitatud poolsalajane raport pagulastega seotud ohtudest on leebelt öeldes naiivne. Kogu lähenemine on vale: lähtutakse sellest, et tegemist on singulaarse probleemiga, mis võib küll tekitada teatud raskusi ja pingeid, kuid ajapikku nad vähenevad. Minu hinnang on vastupidine: mainitud raskused on vaid algus. Nende lahendamine toob aga endaga paratamatult kaasa uusi probleeme. See on nagu tuha mahapuhumine tordilt: mida rohkem sa puhud, seda rohkem seda laiali ajad.
Üht asja võib väita kindlalt: Euroopa ei olnud selleks valmis. Ei majanduslikult, ei intellektuaalselt, ei moraalselt ega emotsionaalselt. Euroopa Liit ebaõnnestus, näidates järjekordselt oma paindumatust. Mis mind sugugi ei rõõmusta. Kuid veel rohkem kurvastab mind see, et samu etteheiteid olen sunnitud esitama ka Eesti riigile, mida ometi ei tohiks kammitseda ülemäärane bürokraatia. See, et ma olen juba mitu aastat (st enne kriisi ägenemist) erinevatel kohtumistel rääkinud, et pagulaste probleem on ka Eesti mure, mind kuidagi ei lohuta. Eesti riik ja, mis veel olulisem, Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Valitsusele esitatud poolsalajane raport pagulastega seotud ohtudest on leebelt öeldes naiivne. Kogu lähenemine on vale: lähtutakse sellest, et tegemist on singulaarse probleemiga, mis võib küll tekitada teatud raskusi ja pingeid, kuid ajapikku nad vähenevad. Minu hinnang on vastupidine: mainitud raskused on vaid algus. Nende lahendamine toob aga endaga paratamatult kaasa uusi probleeme. See on nagu tuha mahapuhumine tordilt: mida rohkem sa puhud, seda rohkem seda laiali ajad.
Pagulased pole veel kohalegi jõudnud, kui Eesti ühiskonna niigi habras sidusus hakkas ohtlikult mõranema. Pärast Breiviku veretööd julgesid vaid üksikud väga anonüümsed kommentaatorid tema teo heaks kiita. Trollhätteni mõrvatöö puhul aga ilmutab suurem hulk kommentaatoreid nii Delfis kui Postimehes mõistvat ja koguni heakskiitvat suhtumist, seda veel tingimustes, kus kõige krõbedamad kommentaarid kustutatakse. Igal juhul pagulased (moslemid) ise süüdi! Kui eile see uudis tuli ilma üksikasjadeta, siis osa kommentaatoreid teadis aga huvitaval kombel juba kindlalt, et mõrtsukas on moslem. Lase veel sellised riiki sisse. Kui aga hiljem selgus, et tegu on puhtaverelise rootslasega, kelle vaated olid pehmelt öeldes väga rahvuslikud, siis muutus hinnang teole diametraalselt, aga süüdlasteks jäid ikkagi moslemid. Mis mind kõige rohkem kurvastas, on see, et paljud kommentaarid ei olnud tavalise trollimise stiilis: voh, kõva mees, tahaks ka jne, vaid põhjalikud, kaalutletud ja kained arutlused.
Mul oli raske lugeda järgmist teksti, kuid ma arvan, et seda Delfi kommentaari peaks lugema igaüks:
DELFI 23.10.2015 10:12
Ma ei saanud aru Breiviku teost ja eile ei saanud aru ka selle noormehe teost
Aga täna turgatas mulle pähe, et see on sõnum sisserändajatele. Et riik võib küll teha hea näo ja Teid siia kutsuda, aga Te peate arvestama võimalusega, et põliselanikud ei salli Teid ja Te võite seetõttu oma elust ilma jääda. Ja just seepärast on ka valitud ohvriteks lapsed. Tapaks ta üks või kaks täiskasvanut, ei ületaks see uudiskünnist. Aga kui tappa lapsi, siis võib-olla hakkab mõni lapsevanem mõtlema, et järsku ei viiks oma lapsi sellisele maale.
Ükskord prahvatab vimm, mis koguneb salaja!
Ja kuna keegi rahvast kuulda ei võta, siis ei jäägi üle muud, kui äärmuslikud abinõud.
Ja kui ma oleks rootslane, siis mul oleks häbi, et Rootsi on PISA testis 38. Ja kahjuks poliitkorrektsus ei luba teha Pisa testi kahel alusel: rootslastele üks ja sisserännanutele teine.
Kui neid teise kultuuritaustaga inimesi on vähe, siis ei ole probleemi. Kui neid on palju, siis hakkavad põliselanikud ennast halvasti tundma. Ja kui põliselanikud ennast halvasti tunnevad, siis tunnevad tegelikult kõik ennast halvasti.
Muidugi ei ole see kogu Eesti ühiskond, kuid see killuke peegeldab väga olulist osa praeguse Eesti ühiskonna meeleoludest. Tahaksin, et lugeja vaataks sellesse kui peeglisse. See kommentaar ei ole isegi vihakõne, vaid normaalne, arukas Eesti inimene arutab rahulikult, et tõepoolest tuleb inimesi tappa ja tappa nimelt lapsi. Ning see kõik toimub juba siis, kui pagulased pole siia veel jõudnudki.
Palun mind õigesti mõista: ma ei taha kedagi hukka mõista, k.a ülalmainitud postituse autorit. Ma olen peaaegu kindel, et aasta tagasi oleks ta ise sellisest postitusest olnud tõsiselt häiritud ning poleks uskunud, et selle autor on tema. Paraku aga istub kõigis meis monstrum. Kas me päästame ta lahti või hoiame vaos, on kultuuri, distsipliini, aga ka ühiskondliku atmosfääri küsimus. Ja meie ühiskonna atmosfäär ei ole hea ning karta on, et see halveneb veelgi. Minu meelest on tasakaal ühiskonna ja riigi vahel kui mitte päris rikutud, siis kõvasti kreenis.
Üks nüüdisaegse riigiteooria rajajaid Thomas Hobbes kirjutas 1651. aastal oma kuulsa teose "Leviaatan". Et vähendada vägivalda ja pingeid ühiskonnas, delegeerib ühiskond jõu kasutamise riigile, st kui mulle naaber teeb liiga, siis ei lähe ma ise temaga arveid klaarima, vaid pöördun karistusorganite poole. See, mis delegeeritakse riigile, on ühiskonna range kontrolli all. See on riigivõim, politsei, kohus, sõjavägi. Riik omalt poolt on kohustatud kaitsma kodanikke nii välisvaenlaste eest kui ka siseriiklikes kataklüsmides, kuritegude korral jne. Ideaalis on kodanikud lahked ja üksteise suhtes sõbralikud, aga see, mis on tõeline monstrum, on riik, Leviaatan.
Ma arvan, et suur osa pingeid tuleneb praegu sellest, et nii EL tervikuna kui ka Eesti selle osana on kaotanud orientatsiooni. Kodanikud, vähemalt teatud osa neist, tunnetavad, et riik neid ei kaitse, ja siis näib neile, et nad peavad selle funktsiooni võtma enda kätte.
Tundub, et ma räägin teemast mööda. Lubatud on rääkida pagulastest, aga räägin hoopis eestlastest. Siiski on need asjad seotud ning nagu ma juba ükskord kirjutasin, kõige suuremad pagulaste vastuvõtmise entusiastid lähtuvad samadest stereotüüpidest, mis pagulasvastased. Kogu ELi pagulaste ümberasustamise programm rikub jämedalt inimõigusi ja ennekõike nimelt pagulaste õigusi. Neid suunatakse nagu vange (et mitte öelda, nagu loomakarja) erinevatesse riikidesse, arvestamata mitte üksnes kohalike elanike soove, vaid ka pagulaste enda soove. Ning millegipärast nimetatakse seda solidaarsuseks.
Mida nüüd teha? Siiamaani on meie valitsus, mis üldjuhul hoiab migratsiooni osas mõistlikku konservatiivset joont, tegutsenud kahes suunas: esiteks üritanud kvoote vähendada, teiseks olles valmis võtma ennekõike neid sisserändajaid, kes on meie ühiskonnale (loe: tööturule) vajalikud. Ma ei taha öelda, et see on täiesti vale, kuid siiski pole see ka õige. Minu sügava veendumuse kohaselt tohib valida vaid nende hulgast, kes on ise tõsiselt motiveeritud Eestis elama. St austust siinse ühiskonna, keele ja kultuuri vastu, kes ise soovivad Eestile anda, aga mitte ainult saada ning ei vaata Eestit lihtsalt kui järjekordset vaheetappi oma pikal rännuteel.
Tundub, et ma räägin teemast mööda. Lubatud on rääkida pagulastest, aga räägin hoopis eestlastest. Siiski on need asjad seotud ning nagu ma juba ükskord kirjutasin, kõige suuremad pagulaste vastuvõtmise entusiastid lähtuvad samadest stereotüüpidest, mis pagulasvastased. Kogu ELi pagulaste ümberasustamise programm rikub jämedalt inimõigusi ja ennekõike nimelt pagulaste õigusi. Neid suunatakse nagu vange (et mitte öelda, nagu loomakarja) erinevatesse riikidesse, arvestamata mitte üksnes kohalike elanike soove, vaid ka pagulaste enda soove. Ning millegipärast nimetatakse seda solidaarsuseks.
Mida nüüd teha? Siiamaani on meie valitsus, mis üldjuhul hoiab migratsiooni osas mõistlikku konservatiivset joont, tegutsenud kahes suunas: esiteks üritanud kvoote vähendada, teiseks olles valmis võtma ennekõike neid sisserändajaid, kes on meie ühiskonnale (loe: tööturule) vajalikud. Ma ei taha öelda, et see on täiesti vale, kuid siiski pole see ka õige. Minu sügava veendumuse kohaselt tohib valida vaid nende hulgast, kes on ise tõsiselt motiveeritud Eestis elama. St austust siinse ühiskonna, keele ja kultuuri vastu, kes ise soovivad Eestile anda, aga mitte ainult saada ning ei vaata Eestit lihtsalt kui järjekordset vaheetappi oma pikal rännuteel.
RSS Feed