
Pärast I maailmasõja lõppu kirjutas saksa kultuurifilosoof Oswald Spengler oma kaheköitelise bestselleri "Õhtumaa allakäik". Sellised meeleolud olid tollal levinud, juba 1904. aastal kirjutas väljapaistev kreeka luuletaja Konstantinos Kavafis luuletuse "Barbarite ootel", samal ajal kirjutas Valeri Brjussov luuletuse "Tulevased hunnid". 1940. aastal kirjutas Dino Buzzati oma kuulsa romaani "Tatarlaste kõrb". Kõigi nende ja veel paljude tekstide juhtmotiiv on elu serva peal. Serva taga on barbarid, hunnid, tatarlased, kes kohe-kohe tungivad meie hubasesse maailma. Kuid Spengleril ja ta järglastel on siin ka teine idee: meie hubane maailm on mäda ja ta hukkub seepärast, et on hukkumist väärt.
Kogu see metafoorika rajaneb moodsa Euroopa ja Rooma impeeriumi lõpuperioodi võrdlusel ja see võrdlus ei ole päris alusetu. Euroopa Liit on juba algusest peale sarnane Rooma impeeriumiga ja mida rohkem ta föderaliseerub, seda suuremaks see sarnasus muutub. Mõlemal juhul on tegemist moodustisega, mis pretendeerib oikumene tuumale. EL ei saa pretendeerida sellele majanduslikus ega sõjalises mõttes, küll aga kultuuriliselt. Kuid praegu ei huvita meid niivõrd Rooma impeeriumi õitseaeg, kuivõrd selle languse ja huku põhjused. Peab tunnistama, et see probleem pole sugugi nii lihtne ning sõltub suurel määral arutleja vaatenurgast ja hetkeolukorrast. Siin vaid mõned pakutud versioonid.
2. Keisrite allakäik: Rooma hiilgeaeg oli vabariik, tsentraliseeritud ja piiramatu võim korrumpeeris võimukandjad, mis lõhkus kogu ühiskondliku ja riikliku süsteemi.
3. Orjandusele rajatud majandus kaotas oma efektiivsuse.
4. Impeerium läks lõhki. Needsamad faktorid, mis tõid talle hiilguse, selle ka hävitasid. Et impeeriumi hallata, oli vaja aina suurenevaid kulutusi sõjaväele. Ühenduseks provintsidega ja leegionide kiireks liikumiseks oli vaja infrastruktuuri, mille rajamine ja ülalpidamine muutus ülejõukäivaks. Ja need on vaid osa kulutustest, mis ei osutunud jätkusuutlikuks.
5. Epideemiad. Nn Antoninuse katk (165-180) lõi sellise demograafilise augu, millest Rooma ühiskond enam välja ei tulnud. (Mis haigus see täpselt oli, on vaieldav, põhiliseks kahtlusaluseks pole katk, vaid rõuged või leetrid.)
6. Geneetika. On otsitud ja leitud erinevaid geneetilisi põhjusi, kuid viimasel ajal on rohkem moes epigeneetiline teooria. Roomlased olid nii harjunud heaoluriigiga, et see peatas nende evolutsiooni ja tekitas taandarengu.
7. Keskkond. Rooma riik hävis, kuna roomlased mürgitasid ennast raskemetallidega. Olid moes tinast nõud ja tina kasutati ka veetorustikes. Roomlaste uhkus -- hügieen ja seda tagav veevärk olid hoopis hukutavad, torust tuli mürki. See tekitas viljatust ja nõrgendas füüsiliselt mehi, kellest ei olnud enam sõdureid.
8. Moraali allakäik ja konkreetselt homoseksuaalsus.
9. Revolutsioonid. Orjade ja koloonide ülestõusud (see oli ametlik nõukogudeaegne vormel, mis tekkis Stalini ajal).

Barbarite infiltreerimine Rooma kultuuri algas mitu sajandit enne impeeriumi allakäiku. Nad mängisid olulist rolli mitte üksnes kolooniates, vaid ka pealinnas. Neil oli tähtis osa kaubanduses, kultuuris (piisab, kui nimetada Lukianost), aga ka poliitikas -- juba Caesar (1. saj. eKr) kutsus senatisse barbareid, isegi kodakondsuseta isikuid. Ja mis meile eriti oluline, neil oli suur tähtsus sõjaväes. Rooma sõjaväkke astusid terved barbarite hõimud. Mitu väljapaistvat Rooma väejuhti olid endised barbarid. Kui leegionid hakkasid keisrit määrama, sai keisriks teiste seas ka Maximinus I Traaklane (3. saj.), kes sõdis väga edukalt barbarite vastu.

Kokkuvõttes võib öelda, et Ricimer kaitses Roomat nagu roomlane, kuid rüüstas seda nagu barbar.
Arminius, kes elas neli ja pool sajandit varem, oli samuti germaanlane (herusk) Rooma teenistuses. Algul teenis ta rahvuslikus väeosas, kuid varsti sai temast märkimisväärne väejuht, kes saadeti sõdima germaanlaste vastu. Kuidas sündmused edasi arenesid, pole täpselt teada, on esitatud erinevaid variante, ka täiesti proosalisi. Meie aga peatume siin rahvusromantilisel. Nimelt seal, germaanlaste maal, ärkasid temas rahvustunded ja ta läks üle barbarite poolele. Nähes nende armetuid sõjaoskusi, otsustas ta nad roomlaste sõjakunsti järgides välja õpetada. Tulemuseks oli, et germaanlased omandasid roomlaste distsipliini ja relvastuse, kuid neil oli maastikutundmise eelis. 9. aastal ründasid nad Teutoburgi metsas roomlaste sõjaväge ning purustasid selle. Väejuht Varus hukkus. See oli esimene roomlaste suurkaotus barbaritele. See aga sai võimalikuks vaid Arminiuse reeturlikkuse tõttu.
Mis ühtedele reeturlikkus, teistele kangelastegu. Arminius sai sakslaste rahvuskangelaseks juba reformatsiooni ajal ning arvatakse, et juba Martin Luther seostas ta nime Hermanniga ja seeläbi germaanlastega. Arminiusest sai rahvuslik sümbol. Siiski ei ole Arminiuse nime ja Germaania vahel etümoloogilist seost. Küll aga on see Arminiuse võitjal, kes kandis sümboolset nime Julius Caesar, aga pärast võitu kutsuti teda lihtsalt Germanicuseks.