MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Ricimer ja Arminius

10/15/2015

14 Comments

 
Picture
Seoses viimase migratsioonikriisiga on tekkinud paanikast kantud konstruktsioone a la barbarite invasioon, Euroopa vallutamine, allajäämine kultuurisõjas jne. Teiselt poolt kostavad aga hääled, et ah, mis te jamate, mingit ohtu pole. Mõlemad äärmused aga meenutavad kõige rohkem jaanalinde, kes peidavad pea liiva alla, vahe on ainult selles, et mõni sealjuures veel hädaldab. Tahaks rahustada mõlemaid: asi on nigel, kultuurisõda (õigemini peaks rääkima kultuurisõdadest -- neid on mitu ja nad käivad korraga) on reaalsus ja seda juba pikemat aega.

Pärast I maailmasõja lõppu kirjutas saksa kultuurifilosoof Oswald Spengler oma kaheköitelise bestselleri "Õhtumaa allakäik". Sellised meeleolud olid tollal levinud, juba 1904. aastal kirjutas väljapaistev kreeka luuletaja Konstantinos Kavafis luuletuse "Barbarite ootel", samal ajal kirjutas Valeri Brjussov luuletuse "Tulevased hunnid". 1940. aastal kirjutas Dino Buzzati oma kuulsa romaani "Tatarlaste kõrb". Kõigi nende ja veel paljude tekstide juhtmotiiv on elu serva peal. Serva taga on barbarid, hunnid, tatarlased, kes kohe-kohe tungivad meie hubasesse maailma. Kuid Spengleril ja ta järglastel on siin ka teine idee: meie hubane maailm on mäda ja ta hukkub seepärast, et on hukkumist väärt.


Elu Kavafise luuletuses on katastroofi piiril, kuna täna tungivad sisse barbarid. Aga kui selgus, et nad ei tunginudki, muutub kogu elu mõttetuks, barbarite ootamine andis sellele mõtte. Sarnane on Dino Buzzati vaatenurk: terve elu möödub tatarlaste sissetungi ootel. Valeri Brjussovi eshataloogilised hunnid, hävitavad kogu kultuuri, aga minategelane, kes peidab kultuurijäänuseid katakombidesse, loob hunnidele tervitushümni.

Kogu see metafoorika rajaneb moodsa Euroopa ja Rooma impeeriumi lõpuperioodi võrdlusel ja see võrdlus ei ole päris alusetu. Euroopa Liit on juba algusest peale sarnane Rooma impeeriumiga ja mida rohkem ta föderaliseerub, seda suuremaks see sarnasus muutub. Mõlemal juhul on tegemist moodustisega, mis pretendeerib oikumene tuumale. EL ei saa pretendeerida sellele majanduslikus ega sõjalises mõttes, küll aga kultuuriliselt. Kuid praegu ei huvita meid niivõrd Rooma impeeriumi õitseaeg, kuivõrd selle languse ja huku põhjused. Peab tunnistama, et see probleem pole sugugi nii lihtne ning sõltub suurel määral arutleja vaatenurgast ja hetkeolukorrast. Siin vaid mõned pakutud versioonid.
Picture
Oikumene (Johannes Schnitzer, 1482 Ptolemaiose järgi)
1. Kristlus: Rooma oli tugev niikaua, kuni teenis elujõulisi jumalaid, kusjuures peetakse silmas mitte niivõrd Kreekast laenatud panteoni, kuivõrd Mithra kultust.

2. Keisrite allakäik: Rooma hiilgeaeg oli vabariik, tsentraliseeritud ja piiramatu võim korrumpeeris võimukandjad, mis lõhkus kogu ühiskondliku ja riikliku süsteemi.

3. Orjandusele rajatud majandus kaotas oma efektiivsuse.

4. Impeerium läks lõhki. Needsamad faktorid, mis tõid talle hiilguse, selle ka hävitasid. Et impeeriumi hallata, oli vaja aina suurenevaid kulutusi sõjaväele. Ühenduseks provintsidega ja leegionide kiireks liikumiseks oli vaja infrastruktuuri, mille rajamine ja ülalpidamine muutus ülejõukäivaks. Ja need on vaid osa kulutustest, mis ei osutunud jätkusuutlikuks.

5. Epideemiad. Nn Antoninuse katk (165-180) lõi sellise demograafilise augu, millest Rooma ühiskond enam välja ei tulnud. (Mis haigus see täpselt oli, on vaieldav, põhiliseks kahtlusaluseks pole katk, vaid rõuged või leetrid.)

6. Geneetika. On otsitud ja leitud erinevaid geneetilisi põhjusi, kuid viimasel ajal on rohkem moes epigeneetiline teooria. Roomlased olid nii harjunud heaoluriigiga, et see peatas nende evolutsiooni ja tekitas taandarengu.

7. Keskkond. Rooma riik hävis, kuna roomlased mürgitasid ennast raskemetallidega. Olid moes tinast nõud ja tina kasutati ka veetorustikes. Roomlaste uhkus -- hügieen ja seda tagav veevärk olid hoopis hukutavad, torust tuli mürki. See tekitas viljatust ja nõrgendas füüsiliselt mehi, kellest ei olnud enam sõdureid.

8. Moraali allakäik ja konkreetselt homoseksuaalsus.

9. Revolutsioonid. Orjade ja koloonide ülestõusud (see oli ametlik nõukogudeaegne vormel, mis tekkis Stalini ajal).

Picture"Lukianos" (17. saj. kujutis)
Kuid praegusel ajal on loomulikult kõige populaarsem kümnes: võõrrahvaste sissetung. Sellest räägimegi. Barbarite invasioon ei alanud 4. sajandil (üldtunnustatud Suur rahvasteränne algas 4. sajandil, 376 sisenesid goodid Rooma impeeriumi territooriumile). Sõjad barbaritega kestsid kogu Rooma riigi ajaloo vältel, selle tekkest alatest. Need sõjad on õpetlikud. Latiinid olid üks paljudest ja sugugi mitte kõige tugevam hõim Itaalias. Ehkki ei saa väita, nagu oleks kõik nende sõjad alanud sellega, et nad pidid ennast kaitsma nende aladele tungivate võõrvägede eest, moodustasid just kaitsesõjad nende rahvusliku ideoloogia, mis omakorda mõjutas rahvuslikku identiteeti. Et end vaenlaste eest kaitsta, tuli nad purustada. Sõjalistele võitudele järgnes territooriumi hõivamine, sellega aga muutusid riigipiirid pikemaks ja vaenlaste sissetungide võimalused kasvasid. Nii hakkas tekkima sõjaline mull, mis on ka varem ja hiljem saanud saatuslikuks mitmele impeeriumile. Rooma impeerium on aga meile tähtis veel selles mõttes, et siis tekkis ideologeem, et barbarite eest tuleb kaitsta kultuuriväärtusi. Seda ei olnud ei Makedoonia Aleksandri ega Tšingis-Khaani impeeriumil, kuid seda kannavad erinevad EL ideoloogilised ja poliitilised jõud, tihti üsna kultuurikauged.

Barbarite infiltreerimine Rooma kultuuri algas mitu sajandit enne impeeriumi allakäiku. Nad mängisid olulist rolli mitte üksnes kolooniates, vaid ka pealinnas. Neil oli tähtis osa kaubanduses, kultuuris (piisab, kui nimetada Lukianost), aga ka poliitikas -- juba Caesar (1. saj. eKr) kutsus senatisse barbareid, isegi kodakondsuseta isikuid. Ja mis meile eriti oluline, neil oli suur tähtsus sõjaväes. Rooma sõjaväkke astusid terved barbarite hõimud. Mitu väljapaistvat Rooma väejuhti olid endised barbarid. Kui leegionid hakkasid keisrit määrama, sai keisriks teiste seas ka Maximinus I Traaklane (3. saj.), kes sõdis väga edukalt barbarite vastu.


PicturePronksmümt Ricimeri monogrammiga
Ehk kuulsaimad barbaritest väejuhid Roomas olid Ricimer ja Arminius, seda küll erinevatel põhjustel. Ricimer (405–472) oli vastuoluline kuju, impeeriumi üks viimaseid suurkujusid. Ta oli päritolult barbar. Karjääri alguses teenis ta Flavius Aëtiuse alluvuses, keda on nimetatud viimaseks roomlaseks. Aëtiusest sai tema sõber ja mentor, kes õpetas talle roomalikke ideaale, millele Ricimer jäi kindlaks elu lõpuni. Nagu Aëtiuski oli Ricimer kristlane, kuid erinevalt temast ariaanlane, nagu paljud teisedki germaanlased. Ta oli edukas väejuht erinevatel rinnetel võitluses vandaalidega ning elu lõpul sai temast Lääne-Rooma impeeriumi faktiline valitseja, kes kontrollis keisreid. Ta leppis Bütsantsi poolt saadetud keisri Flavius Procopius Anthemiusega ning abiellus tema tütrega, ent kui keiser osutus liiga iseseisvaks, kogus kokku oma germaanlased, kukutas ta ja rüüstas Rooma, pannes tema asemele kuulekama Anicius Olybriuse.

Kokkuvõttes võib öelda, et Ricimer kaitses Roomat nagu roomlane, kuid rüüstas seda nagu barbar.


Arminius, kes elas neli ja pool sajandit varem, oli samuti germaanlane (herusk) Rooma teenistuses. Algul teenis ta rahvuslikus väeosas, kuid varsti sai temast märkimisväärne väejuht, kes saadeti sõdima germaanlaste vastu. Kuidas sündmused edasi arenesid, pole täpselt teada, on esitatud erinevaid variante, ka täiesti proosalisi. Meie aga peatume siin rahvusromantilisel. Nimelt seal, germaanlaste maal, ärkasid temas rahvustunded ja ta läks üle barbarite poolele. Nähes nende armetuid sõjaoskusi, otsustas ta nad roomlaste sõjakunsti järgides välja õpetada. Tulemuseks oli, et germaanlased omandasid roomlaste distsipliini ja relvastuse, kuid neil oli maastikutundmise eelis. 9. aastal ründasid nad Teutoburgi metsas roomlaste sõjaväge ning purustasid selle. Väejuht Varus hukkus. See oli esimene roomlaste suurkaotus barbaritele. See aga sai võimalikuks vaid Arminiuse reeturlikkuse tõttu.

Mis ühtedele reeturlikkus, teistele kangelastegu. Arminius sai sakslaste rahvuskangelaseks juba reformatsiooni ajal ning arvatakse, et juba Martin Luther seostas ta nime Hermanniga ja seeläbi germaanlastega. Arminiusest sai rahvuslik sümbol. Siiski ei ole Arminiuse nime ja Germaania vahel etümoloogilist seost. Küll aga on see Arminiuse võitjal, kes kandis sümboolset nime Julius Caesar, aga pärast võitu kutsuti teda lihtsalt Germanicuseks.
Picture
Hermannsdenkmal (Arminiuse mälestussammas Teutoburgi metsas)
Nii Ricimer kui Arminius olid sisserändaja pojad -- ühelt poolt roomlased, teiselt poolt barbarid. Võib muidugi filosofeerida vaimus "toida hunti, ikka... ". Arminius tekitas roomlastele suure kao -- tõsi, küll, suuremal määral moraalse kui reaalse. Tänu Ricimerile aga kestis Lääne-Rooma impeerium  mõnikümmend aastat kauem kui oleks ilma temata. Milline oli otsustav põhjus Rooma impeeriumi langemisel, ma ei tea. Seda aga võin kindlalt väita, et Rooma impeerium oli languseks valmis.
14 Comments
-
10/16/2015 12:20:45 am

Nö. Rooma languse üle on arutlenud paljud tegelased ja Lääne hukku on ennustanud rohkemad veel.

Jose Ortega y Gasseti "Masside Mäss", mida ka üks Teie õpilastest (Mihkel Kunnus) on hiljuti refereerinud, kirjeldas tollast olustikku (2. MS eelõhtu) üpris huvitavalt. Vabalt võiks tuua paralleele tänapäevaga. Mis muidugi tekitab küsimuse, kas me oleme lõpuks ühe suurkonflikti lävel või on tegu tsivilisatsioonis esinevate püsivate nähtustega? Ehk teistpidi võttes, kas [noorus] ongi seekord hukas või on ta seda alati olnud?

Põhiline käsitluses olev konflikt tundub tekkivat kahest vastandlikust asjast. Ühelt poolt on (rahvaste) konkurentsis peale jäämiseks vaja massi. Sellepärast kasvasidki kogukonnad küladeks, külad linnadeks, linnad riikideks ning riigid föderatsioonideks. Teiselt poolt aga pressib vastu inimeste ühtsus/identiteet. Riigi ja kultuuri laienemine ei tähenda, et väiksem grupimentaliteet kaob, see lihtsalt esineb teistes vormides ning sisulist vahet pole kas eristavaks faktoriks on keel või lemmiktoit. Jalgpallifänne võib seeläbi pidada riigiks riigis, näitena saaks tuua nende olulise rolli Ukraina sündmustes.
Mida suurem riik, seda rohkem erinevaid gruppe ning seda rohkem võimalusi gruppidevahelisteks konfliktideks. Ehk siis erinevus tõesti rikastab, kuid mitte alati positiivselt.

Antud teose puhul on omamoodi huvitav veel asjaolu, et see kirjeldab ja hoiatab Rooma Impeeriumile hukatuseks saanud asjaolude eest, kuid samas võib seda lugeda uue impeeriumisarnase moodustise loomise (nagu näiteks Euroopa Liit) ideoloogiliseks aluseks.

Jõudes tagasi oma esialgsele küsimusele, kas tegu on millegi erakordse või püsivaga? Mõlemale võiks vastata jah. Sündmused on tõesti erakordsed, kuid üldine asjade kulg üpris tavalise ajaloolainetuse vaimus. Aatomid võbelevad kah üpris vihaselt, kuid laiemas laastus on neil ikka mingi ühtlane positsioon kui jõudude vahekord oluliselt ei muutu. Rooma Impeerium ju hävis, kuid sugugi ei läinud kaotsi. Nii võime ka mõelda praegusest Euroopast.

Reply
PiretBCN
10/16/2015 06:21:17 am

Alarich ja tema mehed said Rooma riigilt lausa kodakondsuse. Minu ladina keele õpetaja ütles, et Alarich rääkis hästi ladina keelt. Ehk siis keeleprobleemi tal ei olnud. Ühesõnaga tundus olevat hästi ühiskonda lõimunud, aga siis jätsid "põlisroomlased" talle ükskord palga maksmata ning mees läks metsikuks kätte. Rüüstas nagu hull maniakk.
Võib-olla oli tal alaväärsuskompleks. Võib-olla teadis ta kuskil sügavas sisemuses, et ta ei olnud oma kodakondsusest hoolimata põlisroomlastega võrdväärne. Sellest siis tekkis see kohutav viha ja vägivald.
Kapo (?) väitis hiljuti, et Eestis toimub eestivastane tegevus venekeelsetes idamaade võitluskunsti harrastavates klubides. Mulle tuli kõigepealt meelde Tallinna abilinnapea ja siis Alarich. Ainult et nagu ma enne mainisin, Alarich oli väga hästi lõimunud. Need venelastest/sovjettidest võitluskunstide huvilised aga mitte. Kas peaks hakkama tundma hirmu?

Reply
Jüri
10/16/2015 10:43:40 am

Rooma kulditi muldiks. Veevärgi mürgisus katk ja muud hädad impeeriumit ei kukutanud, küll aga poliitika mis andis metslastele Roopa kodakondsuse nii et lõpuks ei saanud enam keegi aru, milline etniline grupp see Roomat esindas.

Sellega saab kommuniste ärritada. Ma hiljuti jagelesin lennujaamas ühe Rootsi kommunistiga kes väitis, et neid Rootsis on pederastiaga nii ja naa. Ma vaidlesin vastu, et mind eriti seksuaalperverssused ei huvita aga kui Rootsi pedeküsimus kõne alla tuleb, siis ma tahaks debateerida ehtsa rootslasega kes on pärit Somaaliast, Iraagist Süüriast Sudaanist või ükskõik kust, peaasi, et oleks musta värvi ja islami usku. Mingi paremäärmuslik vihkamisgrupp ehk siis valgenahalised Rootsi territooriumil resideeruvad äärmuslased ei esinda 21da sajandi Rootsit ning nendega pole enam mitte millestki rääkida. Ja soovitasin tal ajalooõpikusse astuda ning kaas vaikselt kinni panna.

Siit on muideks meile ka mõtteainet. Ikka ja jälle räägitakse kuidas USA meid kaitseb. Ma kahtlen kas sadat miljonit neegrit, latiino narkogängsteritert ja Lähis Ida terroristi Eesti kaitse huvitab. Neile lähevad muud asjad rohkem korda.

Reply
ML
10/16/2015 01:38:50 pm

Õnneks leidus järjekordne inimene, kes täpselt teab Rooma langemise põhjusi. Siiski pean Teid kurvastama -- sellist asja nagu põlisroomlased polnud kunagi olemas. Apenniini poolsaarel elasid kümned, kui mitte sajad erinevad hõimud ja rahvad. Nagu ma juba kirjutasin, latiinid olid vaid üks ja sugugi mitte kõige suurem nendest (piisab, kui nimetan etruske ja kreeklasi). Roomlaste identiteet oli algusest peale rajatud riiklusele, mitte etnosele. Roomlased on see, mida hiljem hakati nimetama poliitiliseks rahvuseks: selle aluseks on riiklus, keel, kultuur, kuid mitte veri. Kui olete käinud Itaalias, olete kindlasti igal pool märganud lühendit SPQR (senatus populusque Romanus -- Rooma senat ja rahvas). Seega mingisugustest põlisroomlastest rääkida on mõttetu.

Hindan Teie huumorimeelt, kuid see oleks veel väärtuslikum, kui vürtsitaksite seda veidi faktoloogiaga.

Reply
Jüri
10/17/2015 11:18:22 am

Asjaolu, et meil Rooma Impeeriumi enam pole, kvalifitseerub vist faktiks.
Tõepoolest polnud olemas mingeid põlisroomlasi, olid Apenniini poolsaare rahvused, kes olid omavahel nii sarnased, et neid ladina keeles rääkima panna ja Rooma ideed uskuma panna polnud suurem probleem. See võttis küll tubli paarsada aastat aega aga probleem oli võimuvõitluses, mitte ületamatutes geneetilistes probleemides.
Ja riiklik, keeleline ja kultuuriline identiteet pole mitte identiteet vaid võimurite meeleheitlik katse erinevaid etnilisi gruppe lojaalseks muuta. See ei töötanud. Ja ei töötanud ka Nõukogude Liidu katse Nõukogude inimest kasvatada. Ja ei tööta ka praegune eksperiment mingisugust ameeriklast ega eurooplast luua.
Võib ju teadusliku eksperimendi teha. Korjame Eesti neonatsid kokku, treenime neid Galilist ja UZist laskma, söödame koššertoiduga, õpetame heebrea keelt, nii et nad oskaksid heebrea keeles juudid ahju karjuda ning Horst Wesselit laulda ning vaatame kas kogu selle projekti tulemusena Iisraeli närune julgeolek paraneb või ei.
Ei saa ajuloputusega geneetika vastu. See kõikvõrdsed teooria lihtsalt ei tööta ja geenide vastu ei saa miski. Ma ise olen 31 aastat sõjaasjandusega kokku puutunud ja mul on faktiväiteid jalaga segada, ntx et 386dal aastal võttis Roomas deserteerumine sellised mõõtmed, et et desertööre hakati elusalt põletama ning sellest hoolimata 406dal aastal Rooma armee de facto lakkas olemast aga taktika nähtamatud tegurid, et siis miks sõjavägi ei sõdi on liiga keeruline teema, et seda lühikeses kommentaaris puust ja punasega selgeks teha. Puust sellepärast, et me peame loodusega kooskõlas elama et inimtekkeline kliimasoojenemine peatada ja punane sellepärast, et kommunism on on maailma parim riigikord
Rooma Impeerium kooles maha sellepärast, et metslasel jooksid sellest karjaga üle. See on ongi faktoloogia üks ja ainus fakt

Lõpetuseks palun vabandust nende ees, kes minu kommentaari isikiklikuks solvanguks või rünnakuks peavad. Kui hunt lambalauta pista, siis edasi arenevad sündmused loomulikku rada pidi. Siin pole mingit pistmist kasukavärvi põhjal põhineva vihaga, madala lauba või harimatuse või muu välise faktoriga. Mõned asjad lihtsalt on nagu nad on.

ML
10/23/2015 12:30:18 pm

Jürile: fakte siin on, kuid natuke vildakalt. Kirjutasite, et põhjus on see, et Rooma kulditi muldiks, teised asjad ei loe. Aga miks siis sõjavägi jooksis laiali ja massiliselt deserteerus? Sellepärast, et ei makstud raha. Miks ei makstud raha? Sellepärast, et majandus ei olnud jätkusuutlik. Miks ei saanud uusi sõdureid värvata? Sest oli demograafiline kriis. Miks oli demograafiline kriis? Selle põhjustasid ökoloogilised, sotsiaalsed jne põhjused, aga ka epideemiad. Jne (vrd nimekirja ülal).

Kui aga kirjutate geneetikast, siis, nagu teada, kõik inimesed, sõltumata rassist jne, pärinevad ühest allikast, nii roomlased kui barbarid. Igal juhul hoolimata paljudest ponnistustest ei õnnestunud seostada mingeid geneetilisi eripärasid käitumismallidega.

K_V
10/18/2015 01:28:00 pm

"lõpuks ei saanud enam keegi aru, milline etniline grupp see Roomat esindas."

Euroopaga on hetkel veel asi klaar - Euroopat esindavad need, kellele tehakse karme ettekirjutusi oma kultuurierisuste peitmise osas. Peale seda, kui need kultuurierisused kindlalt "katakombidesse" surutud saavad, peaks ükskord aeg saabuma, kui mingi, tõenäoliselt erinev kultuur, ennast jõuliselt kehtestab.
Missugune kultuur seejuures millist ja kuipalju rikastas, jääb välja selgitamiseks tuleviku geeniustele.

Reply
PiretBCN
10/16/2015 08:50:53 pm

Selgelt on näha ju väga erinev suhtumine järglastesse, kes olid Marcus Antoniusel Augustuse õega ning pärast Kleopatraga. Roomlased ei lugenud viimaseid endaga võrdseteks - nad olid lihtsalt mingid kohaliku tähtsusega valitsejad. Marcus Antoniuse järglased Augustuse õega aga said keisrite esivanemateks. Ehk siis mingil hetkel pidid roomlased ütlema: "Siit algab Rooma."
Tänapäeval on natuke naljakas, aga ka südantsoojendav, nentida, et kõige suuremad Rooma kaitsjad on endiste barbarite järglased. Enamik ladina keele oskajatest ei oska seda keelt rääkida - nad loevad, tõlgivad, tunnevad hästi grammatikat, aga rääkida lihtsat igapäevast juttu ilma kokutamata või suurt ebamugavust tundmata nad ei suuda. Millegipärast on jäänud mulle mulje, et kõige rohkem on ladina keele rääkijaid just Saksamaal, Madalmaades ja Belgias. Kohtusin hiljuti ühe ladina keele õpetajaga, kes räägib soravalt ladina keelt. Me isegi vestlesime mõned korrad. Tema rääkis minuga ladina keeles, mida ma enam-vähem mõistan ja mina vastasin ladina keeles kuni silme eest läks mustaks. Siis pikkisin sisse sõnu hispaania ja katalaani keeles. Muidugi vajus mul seda inimest kohates suu ammuli, sest enamik seda ainet õpetavad inimesed ladina keelt rääkida ei suuda. Küsisin siis talt, kus ta õppis ladina keelt rääkima. Ta vastas: "Üks sakslane õpetas." (!!!)
Tegelikult vihjas kõigele sellele ka Dürrenmatt oma kanakarjaga keisri näitemängus. Tema Odoaker tahtis alluda (kultuuriliselt) Roomale. "Keiser, me tulime, et Sinu ette põlvitada."

Reply
ML
10/23/2015 12:19:44 pm

Muidugi tehti vahet, kuid see vahe ei olnud stiilis "siit algab Rooma". Kleopatra ei ole päris hea näide, sest ta oli Egiptuse valitseja, keda roomlased vallutasid. Teine asi oli nende barbaritega, kes sajandeid hiljem tulid ise Rooma teenistusse.

Jah, nagu ütles Sergei Averintsev, Rooma impeerium lakkas eksisteerimast vaid reaalselt. Ideena kandsid seda barbarid edasi ning selle impeeriumi de iure lõpuks võiks pidada 1918. aastat, kui lakkas eksisteerimast Austria-Ungari. Samas EL on nii mõneski mõttes Rooma impeeriumi järglane.

Reply
ckrabat link
10/18/2015 09:51:18 am

"Mõlemad äärmused aga meenutavad kõige rohkem jaanalinde, kes peidavad pea liiva alla, vahe on ainult selles, et mõni sealjuures veel hädaldab."
See ongi meediakeskse ühiskonna tõsisemaid probleeme, et hakkavad domineerima hollywoodlikud mustvalged skeemid ja probleemi enese lahendamisega ei saa enam tegeleda. Ma väidan küll ka, et "pagulastelembus" on pigem vastureaktsioon pagulasvihale. Lihtsalt normaalse suhtumisega inimene ei saa kaasa minna ükskõik kelle/mille vihkamist õhutava massihüsteeriaga, aga see veel ei tähenda, et normaalsete suhtarv ühiskonnas ei võiks oluliselt väheneda - vt Saksamaa 1933, Venemaa 1917, Prantsusmaa 1789 jne jne. Meediale meeldivad aga äärmused, sest neid on võimalik paremini müüa ning ta aitab hoiakute kujunemisele tugevasti kaasa. Varem selline efekt puudus, mistõttu võib eeldada tugevamat reaktsiooni kui kunagi varem.
Teemaase tagasi minnes, probleem ei ole minu arvatest siiski niivõrd pagulaste kodustamises Euroopas, pagulasvastaste kirjeldusele vastab siiski sellest massist vähemus, mis on küll neile soodsa kuvandi tekitamiseks piisav, vaid nende põhjustega, mis neid ajendavad pagema, olgu see majandus või sõda, suurt vahet ei ole, elukvaliteet on ikkagi halb. Isegi kui nende lõimimine ei ole probleem, ei lahendaks elanikkonna ümberkolimine rikkamatesse riikidesse aga olukorda lähteriikides. Siin võib see kaasa tuua aga demokraatiast lahtiütlemise mitte niivõrd pagulaste survel, aga kohaliku vastureaktsioonina, mida poliitilised trendid näikse ka näitavat. Kõiksugused äärmuslased suurendavad populaarsust.
Ma hindan Huntingtoni töödest kõige rohkem isegi tema "Third wave of democratization". Third wave on paraku otsa saanud selle aastatuhande alguses ning me seisame vastamisi reverse wave'ga. Kõiksuguste totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide populaarsus on tõusuteel. Millal demokratiseerimise uus laine tõuseb? Seda ei oska meie siin ilmselt öelda. Millalgi kindlasti, aga peale milliseid kataklüsme?

Reply
K_V
10/18/2015 01:38:47 pm

"Millal demokratiseerimise uus laine tõuseb?"

Vahest siis, kui Euroopa juhtimine mingil põhjusel enam fundamentalistlikku islamiriiki ei meenuta, kus poliitikaprofessionaalid ühtlasi üldrahvaliku au, mõistuse ja südametunnistuse tööd teevad.
Vahest võtavadki teised kultuurid siis "arenenud maadest" õppust, praegu võiks väita, et islamistlikud ja teised jõuga vaateid kehtestavad poliitseltskonnad tegutsevad praeguse Euroopa (Liidu) eeskujul.

Reply
ML
10/23/2015 12:11:49 pm

Suurel määral nõus, kuid siiski ühe täpsustuse ja ühe vastuväitega. Et "pagulaslembus" on vastureaktsioon sallimatusele, on Teie arvamus, mina aga arvan, et siin on pigem tegemist kana ja muna probleemiga, ja mis oli enne, kas haiglane pagulasviha või sama haiglane lembus, on maitse küsimus. Vastuväide on aga seotud Huntingtoniga, kes püüab lihtsustada ja ratsionaliseerida ajaloolist protsessi: ajalugu ei ole meri, kus ühe laine järel tuleb teine. Neid laineid näeme ainult tagantjärgi. See, mis on ees, on aga mingil määral meie enda teha.

Reply
ckrabat
10/25/2015 06:36:06 am

Jah, Huntingtoniga on see probleem, et ta võib teha isegi õige üldistuse, aga detailides ja määratlustes läheb rappa. Ta teeb üldiselt õige järelduse kultuuriliste vastuolude kohta, neid ei saa eitada, aga tsivilisatsioonide sees võivad konfliktid olla sama fundamentaalsed kui bolševike või menševike vahel. Sunnide ja šiiade konflikt ei ole sugugi väiksema mastaabiga kui islami ja lääne konflikt.

Aare Klaos
10/23/2015 09:24:01 am

Isiklikult pean Rooma huku peapõhjuseks kodusõdasid ning keisri jumalikustamise teket.

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman