1. Po ponjatijam
See väljend pärineb vene kriminaalsest argoost. Sõnasõnalises tõlkes on see 'mõistete järgi', kuid tegelikult tähendab see 'targalt'. St on olemas küll ametlikud seadused, kuid elada tuleb mitte nende järgi, vaid targalt, po ponjatijam. Venemaal on see mentaalsus imbunud ka võimustruktuuridesse ning osutunud tervele ühiskonnale mingis mõttes vastuvõetavaks. Põhjus on selles, et ka vene kõrgkultuuris on seadusel madal staatus. Üks asi on külm, formaalne seadus, teine õiglus, millel on reaalne väärtus. Ning see õiglus hakkaski resoneeruma kriminaalide mõistetega.
See väljend pärineb vene kriminaalsest argoost. Sõnasõnalises tõlkes on see 'mõistete järgi', kuid tegelikult tähendab see 'targalt'. St on olemas küll ametlikud seadused, kuid elada tuleb mitte nende järgi, vaid targalt, po ponjatijam. Venemaal on see mentaalsus imbunud ka võimustruktuuridesse ning osutunud tervele ühiskonnale mingis mõttes vastuvõetavaks. Põhjus on selles, et ka vene kõrgkultuuris on seadusel madal staatus. Üks asi on külm, formaalne seadus, teine õiglus, millel on reaalne väärtus. Ning see õiglus hakkaski resoneeruma kriminaalide mõistetega.
Raamatute pealkirjad: Seadus, Põhiseadus, Mõisted © Copyright: Аркадий Абрамов, 2011
Olen alati arvanud, et Eesti kuulub lääne kultuuri sfääri sellele omase õigusriigi ideaaliga. Dura lex, sed lex. Seadused on täitmiseks, kui on vaja, neid muudetakse, aga sedagi tehakse seaduslikul moel.
Möödunud nädalal teatas Riigikogu liige Artur Talvik, et rikkus sihilikult valimisseadust:
"Tegemist on välireklaami keeluga ja valimiskampaania ajal ma jätsin oma autole kleepsud peale välikeelu ajaks. Aga eesmärk oligi, et see läheks kohtusse ja see ei olnud n-ö kohukese juhtum, vaid reaalselt soovisimegi selle kohtusse jõudmist, et see ebavõrdsus kaotataks,"
Miks ta seda tegi? Tema enda väite järgi võitleb ta sellisel moel väikeerakondade õiguste eest, kuna kehtiv seadus on nende suhtes ebaõiglane. Ne po ponjatijam.
Miks see jutt ei ole üksnes küüniline, vaid ka ebausutav? Kaks põhjust, idealistlik ja pragmaatiline. Oleks asi idees, deklareerinuks Talvik seda avalikult juba enne valimisi (umbes: "See on ebaõiglane seadus, astun sellele vastu"), kuid midagi sellist kuulda polnud. Riigikokku valituna aga oleks ta pidanud esinema vastava seadusandliku initsiatiiviga, kuid ka sellest pole midagi kuulda. Ta kasutas välireklaami vargsi ja jäi politseile vahele. Võib arvata, et põhjus on hoopis pragmaatiline ja Talvik ise ka sõnastas selle:
"Tegelikult on need välireklaamid ja autodele kleepimine üks tõhusamaid ja odavaimaid viise ennast n-ö tähelepandavaks teha."
Möödunud nädalal teatas Riigikogu liige Artur Talvik, et rikkus sihilikult valimisseadust:
"Tegemist on välireklaami keeluga ja valimiskampaania ajal ma jätsin oma autole kleepsud peale välikeelu ajaks. Aga eesmärk oligi, et see läheks kohtusse ja see ei olnud n-ö kohukese juhtum, vaid reaalselt soovisimegi selle kohtusse jõudmist, et see ebavõrdsus kaotataks,"
Miks ta seda tegi? Tema enda väite järgi võitleb ta sellisel moel väikeerakondade õiguste eest, kuna kehtiv seadus on nende suhtes ebaõiglane. Ne po ponjatijam.
Miks see jutt ei ole üksnes küüniline, vaid ka ebausutav? Kaks põhjust, idealistlik ja pragmaatiline. Oleks asi idees, deklareerinuks Talvik seda avalikult juba enne valimisi (umbes: "See on ebaõiglane seadus, astun sellele vastu"), kuid midagi sellist kuulda polnud. Riigikokku valituna aga oleks ta pidanud esinema vastava seadusandliku initsiatiiviga, kuid ka sellest pole midagi kuulda. Ta kasutas välireklaami vargsi ja jäi politseile vahele. Võib arvata, et põhjus on hoopis pragmaatiline ja Talvik ise ka sõnastas selle:
"Tegelikult on need välireklaamid ja autodele kleepimine üks tõhusamaid ja odavaimaid viise ennast n-ö tähelepandavaks teha."
2. Armastatud president
Möödunud nädalal (koolivaheaeg) istusin lastelastega ühes Tallinna kohvikus. Kõrvallauas istusid kaks abielupaari, turistid (?) Venemaalt ja nende eestlastest võõrustajad. Jutt käis loomulikult vene keeles. Eestlased rääkisid seda aktsendiga, kuid korrektselt. Üldiselt ma võõraid jutte pealt ei kuula, pealegi vanal inimesel pole kõrvakuulmine enam see. Kuid kõrvallaua vestlus oli nii entusiastlik ja valjuhäälne, et seda oli raske mitte tähele panna. Ma ei tea, millest see algas, aga mu tähelepanu äratas see, kuidas külalised entusiastlikult ja siiralt kiitsid oma presidenti. Võõrustajad olid nendega ilmselt päri ja samuti entusiastlikult, kuid korrigeeritult põhjamaise temperamendiga sõimasid meie oma. Ja sellega olid ka külalised nõus.
Möödunud nädalal (koolivaheaeg) istusin lastelastega ühes Tallinna kohvikus. Kõrvallauas istusid kaks abielupaari, turistid (?) Venemaalt ja nende eestlastest võõrustajad. Jutt käis loomulikult vene keeles. Eestlased rääkisid seda aktsendiga, kuid korrektselt. Üldiselt ma võõraid jutte pealt ei kuula, pealegi vanal inimesel pole kõrvakuulmine enam see. Kuid kõrvallaua vestlus oli nii entusiastlik ja valjuhäälne, et seda oli raske mitte tähele panna. Ma ei tea, millest see algas, aga mu tähelepanu äratas see, kuidas külalised entusiastlikult ja siiralt kiitsid oma presidenti. Võõrustajad olid nendega ilmselt päri ja samuti entusiastlikult, kuid korrigeeritult põhjamaise temperamendiga sõimasid meie oma. Ja sellega olid ka külalised nõus.
Milline idülliline rahvaste sõprus! Ja siis veel räägitakse, et eestlased ja venelased ei leia kunagi ühist keelt. Millegipärast tundsin aga ennast halvasti. Lausa häbi oli.
RSS Feed