Minu noorem poeg viibib stipendiaadina Jaapanis. Tema asukoht on ca 75 kilomeetrit maavärina epitsentrist. Maavärina elas ta päris hästi üle tänu oma mõõdukale korraarmastusele. Nimelt nõusid ta ei pesnud (vastasel korral oleks need riiulilt maha pudenenud), vaid kogus kraanikaussi. Ilmselt mingi intuitiivse impulsi mõjul ei pannud ta ka teisi asju kappidesse ja laudadele, vaid laotas need hoolikalt põrandale. Maavärinaga kohtus ta tänaval ning see elamus on tema sõnul kirjeldamatu. Siis aga kohtas ta baarmenist sõpra, kes kutsus ta oma baari kontrollima, ehk on mõni pudel veel terveks jäänud. Kui nad alustasid kontrolli, siis tundus, et üks viskipudel ongi alles jäänud. Kuid kui nad kontrollimise lõpetasid, selgus, et siiski polnud midagi alles jäänud, maavärin tegi puhta töö.
RSS Feed