17.03 lendan Ameerikasse, kus osalen kolmepäevasel rahvusvahelisel konverentsil, mis on pühendatud Kirill Taranovsky 100. sünniaastapäevale. Taranovsky oli väljapaistev värsiteadlane ja Mandelštami loomingu uurija (mõlemas valdkonnas rajas ta oma koolkonna) ning mina oma töös olen seotud mõlema suunaga. Olen kohanud Taranovskyt kolm korda: Leningradis, Moskvas ja Tartus, kaks aastakümmet olime kirjavahetuses.
Taranovsky sündis Tartus 1911. aastal, tema isa Fjodor Taranovsky oli silmapaistev õigusteadlane, keda peavad "omaks" nii Vene kui endise Jugoslaavia teadlased (ta oli Jugoslaavia TA liige). Jugoslaavias möödus ka Taranovsky noorpõlv ja ülikooliõpingud (tal oli nii juriidiline kui filoloogiline haridus). 70ndate aastate lõpul külastas Taranovsky NLiitu ning meie kirjavahetusest alguse saanud tutvus süvenes. Taranovsky rabas mind kahe asjaga, mis teadusega ei olnud üldse seotud. Esiteks tuli ta pärast rasket infarkti ning pidi seepärast suitsetamise maha jätma, selle asemel näris mingit jälkust. Mis puudutab alkoholi tarbimist, siis arstid olevat seda piiranud kahele-kolmele pitsile. Ning ta võttis tõepoolest paar-kolm pitsi, siis pidas kümneminutilise pausi ja võttis järgmised paar-kolm. Tema abikaasa, serblanna Vera püüdis aralt protesteerida, kuid Taranovsky vastas resoluutselt, et tohib kaks-kolm pitsi korraga, aga praegu on juba järgmine kord. Teine asi oli tema suhtumine teenindavasse personali, kellest ta kahtlustas (ja arvatavasti mitte alusetult), et nad on kõik KGB palgal. Näiteks Leningradis Inturisti hotellis tekkis tal ettekandjatega mingi konflikt, ta käskis välja kutsuda kõige tähtsama ülemuse ja siis veel selle ülemuse ülemuse. Kui see ilmus, virutas täiesti jõust salvrätiku vastu lauda ja kuulutas üle terve saali kõlava bassiga, et ta maksab selles näruses hotellis ööbimise eest nelikümmend dollarit päevas (tollal tundus see uskumatu summa, see oli NLiidu professori kuupalk; mis puudutas hotelli, siis mulle näis tollal, et luksuslikumat enam ei saa olla; nüüd tagantjärele kaldun ma nõustuma Taranovskyga) ja tahab, et selle raha eest mitte üksnes tema järele nuhitaks, vaid et teenindataks ka.
Tartusse, mis oli välismaalaste jaoks suletud linn, tulime me koos Tallinnast (muide, Viru hotelli teenindus meeldis talle palju rohkem kui Leningradi ja Moskva hotellid). Selleks tuli tellida Inturisti auto, kus lisaks autojuhile oli ka kohustuslik giid-tõlk ("See daam on kindlasti KGB-st," kuulutas Taranovsky teatraalse sosinaga üle terve Viru hotelli fuajee). Giid püüdis istuda ette autojuhi kõrvale, kuid Taranovsky ajas ta sealt minema, ning ta pidi istume tagapingil minu ja Taranovsky naise vahel. Tartus tahtis ta ennekõike kohtuda minu isaga, kuid ka vaadata oma sünnimaja ja lapsepõlvemaja.
Taranovsky sündis Tartus 1911. aastal, tema isa Fjodor Taranovsky oli silmapaistev õigusteadlane, keda peavad "omaks" nii Vene kui endise Jugoslaavia teadlased (ta oli Jugoslaavia TA liige). Jugoslaavias möödus ka Taranovsky noorpõlv ja ülikooliõpingud (tal oli nii juriidiline kui filoloogiline haridus). 70ndate aastate lõpul külastas Taranovsky NLiitu ning meie kirjavahetusest alguse saanud tutvus süvenes. Taranovsky rabas mind kahe asjaga, mis teadusega ei olnud üldse seotud. Esiteks tuli ta pärast rasket infarkti ning pidi seepärast suitsetamise maha jätma, selle asemel näris mingit jälkust. Mis puudutab alkoholi tarbimist, siis arstid olevat seda piiranud kahele-kolmele pitsile. Ning ta võttis tõepoolest paar-kolm pitsi, siis pidas kümneminutilise pausi ja võttis järgmised paar-kolm. Tema abikaasa, serblanna Vera püüdis aralt protesteerida, kuid Taranovsky vastas resoluutselt, et tohib kaks-kolm pitsi korraga, aga praegu on juba järgmine kord. Teine asi oli tema suhtumine teenindavasse personali, kellest ta kahtlustas (ja arvatavasti mitte alusetult), et nad on kõik KGB palgal. Näiteks Leningradis Inturisti hotellis tekkis tal ettekandjatega mingi konflikt, ta käskis välja kutsuda kõige tähtsama ülemuse ja siis veel selle ülemuse ülemuse. Kui see ilmus, virutas täiesti jõust salvrätiku vastu lauda ja kuulutas üle terve saali kõlava bassiga, et ta maksab selles näruses hotellis ööbimise eest nelikümmend dollarit päevas (tollal tundus see uskumatu summa, see oli NLiidu professori kuupalk; mis puudutas hotelli, siis mulle näis tollal, et luksuslikumat enam ei saa olla; nüüd tagantjärele kaldun ma nõustuma Taranovskyga) ja tahab, et selle raha eest mitte üksnes tema järele nuhitaks, vaid et teenindataks ka.
Tartusse, mis oli välismaalaste jaoks suletud linn, tulime me koos Tallinnast (muide, Viru hotelli teenindus meeldis talle palju rohkem kui Leningradi ja Moskva hotellid). Selleks tuli tellida Inturisti auto, kus lisaks autojuhile oli ka kohustuslik giid-tõlk ("See daam on kindlasti KGB-st," kuulutas Taranovsky teatraalse sosinaga üle terve Viru hotelli fuajee). Giid püüdis istuda ette autojuhi kõrvale, kuid Taranovsky ajas ta sealt minema, ning ta pidi istume tagapingil minu ja Taranovsky naise vahel. Tartus tahtis ta ennekõike kohtuda minu isaga, kuid ka vaadata oma sünnimaja ja lapsepõlvemaja.
Vanemuise tänava maja, kus ta sündis, oli tollal üsna haledas seisus puidust uberik. Selle eest tema lapsepõlvemaja Pepleri tänaval (mul oli tükk tegu selle ülesleidmisega, kuna ei olnud kerge kindlaks teha, et kunagine Peplerskaja on toonane Pälsoni) oli päris uhke tsaariaegne villa. Selles majas asus tollal Meditsiinikool ning Taranovsky tundis ära oma esimese korruse korteri. Majas leidis aset naljakas vahejuhtum: kooli töötajad olid väga lahked ja lubasid meil seal ringi vaadata ning sosistasid omavahel: "Peremees tuli." (Millegipärast meenus mulle Ilfi ja Petrovi "12 tooli".) Majas oli ekspositsioon, mis oli pühendatud Nõukogude võimu "taaskehtestamisele" 40ndal aastal. Mäletan fotot, kus töölisklassi esindajad kannavad kirstu, mille peale oli kirjutatud 'kapitalism'. Ja mingi medkooli esindaja rääkis meile siis, et ka nende maja on seotud toreda ajalooga, nimelt oli Veebruarirevolutsiooni ajal maja ees tudengite ja tööliste demonstratsioon majas elava kõrge sandarmiohvitseri vastu. Öelnud need sõnad, tardus nii tema kui ka teised ruumis viibijad: kelle nad ometi on majja sisse lasknud? Taranovsky märkis heldinult: "Jah, elas meie kohal üks kindral, ma istusin tal süles... Suurepärane inimene. Mäletan epolette ja bakenbarde."
RSS Feed