Minu noorem vend Grigori on üks originaalsemaid inimesi, keda ma tunnen. Juba lapsepõlvest saadik oli tema põhitegevus teha midagi muud. Tal oli suur kaasasündinud muusikaanne, mida mina -- andetu inimene -- siiralt kadestasin (ei saanud sisse muusikakooli tšelloklassi). Grigoril nagu mu isal ja tema õel, helilooja Inna Obraztsovalgi, oli absoluutne kuulmine ja ta õppis Tartu Muusikakoolis viiulit. Sõna 'õppis' peaks vist kirjutama jutumärkidesse, õigem oleks öelda, et viilis või saagis (viilis tundidest ja saagis viiulit), ning tema õpetajad olid sügavas hämmingus, kuidas absoluutse kuulmisega inimene nii lühikese ajaga absoluutselt kaotab igasuguse kuulmise. Selle eest armastas ta kirglikult joonistada, kuna aga seda ta katastroofiliselt ei osanud  (pere parim joonistaja oli siinkirjutaja tagasihoidlik isik), siis seda huvi vanemad ei toetanud. Kuid Grigori näitas üles talle üldiselt mitteomast visadust ja tegi suuri edusamme: astus Tartu Kunstikooli ja lõpetas selle (suurest kadedusest unustasin igasuguse joonistamisoskuse). Juba Pallases õppimise ajal selgus aga, et kunst Grigorit eriti ei huvita. Tema uus kirg on jälle muusika, ent seekord mitte klassikaline, vaid elektrikitarr. Vaat see hobi ajas juba meie isa tõsiselt marru, kuna Grigori ei saanud põhimõtteliselt harjutada teisiti kui maksimumtugevuse peal. Isa korrutas kurvalt, et üle kõige armastab ta vaikust (tema lemmikmuusikapala olevat "Paus suurele sümfooniaorkestrile" -- eriti kui dirigent on hea), aga sõjas pidi ta teenima suurtükiväes, pärast sündisid pojad, ent see lärm, mida tekitab Grigori, on tema kirstunael. 
    Pärast Grigoriga juhtunud õnnetust ei saanud ta enam kitarri mängida ja kvalifitseerus ümber puhkpillidele. Kuni avastas endas luulekuradi. Aastate jooksul tegi ta mitmeid katsetusi ja püüdis neid nii mõnelegi pereliikmele ette lugeda, viimasel ajal ka meiliga edasi saata. Mõned lõid vedelaks, teised -- ja mina nende hulgas -- näitasid üles meelekindlust ja ei lubanud. 
    Seletuseks peab mainima veel üht Grigori spetsiifilist joont: ta räägib võõrkeeles. St mitte selles keeles, mis on temale võõras, vaid selles keeles, mis on võõras tema kuulajale. Venelastega räägib ta kas eesti keeles või mujalttulnutega inglise keeles (pigem siiski wanna be inglise keeles), kui ka see number ei lähe läbi, siis räägib tugeva eesti aktsendiga vene keeles (proovis seda ka minu peal, kuid kui ma keeldusin kuulamast, siis selgus, et oskab ka ilma aktsendita). Seevastu minu laste ja lastelastega -- viimased vene keelt üldse ei oska -- räägib ta ainult vene keeles ja -- oh imet -- ilma aktsendita. Aga tema tõeline leivanumber on võro keel, kusjuures seda eelistab ta rääkida just nimelt nende eestlastega, kes seda hästi ei oska. Paraku aga selgus viimasel ajal, et võro keel ei olegi nii eksootiline asi, luuakse selle grammatikat ja sõnastikku ning see on juba nagu päris keel. Kuid Grigori ei alistunud. Nagu ta teatas, nüüd läheb ta oma loomingus üle hoopis Tartu keelele, mis õnneks pole veel kodifitseeritud. Nüüd see ongi tema emakeel -- keel, milles ta mõtleb, räägib ja luuletab.

Viimaks jõudis tema looming trükivalgusesse ning Grigori korraldas isegi uhke presentatsiooni talle ainuomases stiilis. Autor informeeris mind teatud kurbusega, et raamatus on paraku paar trükiviga, ning isegi ütles, millised. Kuid et Tartu keeles ortograafilised normid puuduvad, ei jäänud mulle hästi meelde, kumb oli vigane, kas see, mis ta ütles alguses, või see, mis ta ütles hiljem.
Pean ütlema, et ma sellist luulet ei armasta, lihtsalt ei ole minu tüüpi. Kuid ehk on see siis pigem minu enda viga (äkki närib mind jälle hoopis kadeduseuss). Tean aga täpselt, et on inimesi, kellele see kogu meeldib, ja nende ring ei piirdu Grigori üsna laia tutvuskonnaga. Kõik see sundis mind vaatama seda kogumikku hoopis teise pilguga: mitte vennaliku, vaid kultuurisemiootilisega.
Tavapärane kommunikatsioon seisneb selles, et kõneleja püüab kuulajale edastada mingisugust informatsiooni, mis tema meelest on uus või oluline või need mõlemad. Kuid see pole ainus kommunikatsioonitüüp. Nn faatiline funktsioon seisneb selles, et kõnelemise puhul ei ole oluline resultaat, vaid protsess ise, mis liidab kõnelejat ja tema kuulajaskonda. Kuid võib olla ka vastupidine situatsioon: eraldav kommunikatsioon, salakeelte kasutamine. Teatud vanuses -- teismeeas ja eriti tüdrukutel -- on see väga levinud suhtlemisviis. Grigori oli aga varajasest lapsepõlvest saadik huvitatud salakeeltest. Tuleb meelde selline episood, kui suvitasime Suhhumis, siis poisid hoovis rääkisid gruusia keeles. Mida Grigori (tollal viieaastane) tajus salakeelena ning hakkas minuga rääkima saksa keeles (lapsepõlves olime kolmkeelsed: vene, saksa ja eesti keel).
Hiljuti lõpetasin ühe suure inglisekeelse artikli, kus püüdsin muuseas näidata, et loomuliku keele poeetiline ja metakeeleline funktsioon on omavahel tihedalt seotud. Tegelikult osutavad sellele juba üsna selgelt nii Roman Jakobsoni kui ka Vladimir Toporovi ja Calvert Watkinsi teosed: grammatikaline traditsioon tekib refleksioonist luulekeele, mitte tavakõne üle. Selles mõttes ei ole sugugi juhuslik, et suur osa kultuurkeeltest said alguse luuleloomingust (Dante ja itaalia keel on ehk kõige markantsem, kuid sugugi mitte unikaalne nähtus). Kes teab...

Postimehes päris hea analüüs Vahur Kalmrelt, rahulik ja asjalik. Tahaks vaid paar asja lisada. Kui riigi tasandil valitsev koalitsioon võitis ning nominaalsel vähemusvalitsusel oleks praeguses Riigikogus selge häälteenamus, siis Tartus kohalik koalitsioon kaotas hääli. Tegelikult juba eelmise KOV valimiste tulemusel oleks loogiline koalitsioon RE+IRL+SDE, kuna IRL selgelt võitis Keskerakonda, aga SDE hääbuvat Rahvaliitu. Sellegipoolest valis Reformierakond oma koalitsioonipartneriteks nimelt KE ja RL. IRL-i kuluaarides käis kõmu, et ju siis on neil mingid diilid pooleli, mis ei tohi päevavalgele tulla. Ei tea, kuidas sellega on, loodan, et tegu on vaid kuulujuttudega...
Kui tavaline on olukord, et kohalike valimiste tulemused löövad laineid ka riigi parlamendi tasandil ja võivad koguni lõhkuda valitsevaid koalitsioone, siis antud juhul on olukord vastupidine: Riigikogu valimiste tulemused osutavad selgelt Tartu võimukoalitsiooni paradoksaalsusele, kui mitte absurdsusele: mis mõte on Reformierakonna liidul lüüasaanud Keskerakonnaga ja kadunud Rahvaliiduga?

Ma tänan südamlikult kõiki, kes usaldasid oma hääle minule. Olen sügavalt liigutatud, kuna mingit kampaaniat, nagu te teate, ma läbi ei viinud. Sellistel tingimustel on 760 häält väga hea tulemus ja ma tunnen, et olen oma valijatele võlgu.
Riigikokku ma ei pääsenud, kuid teie hääled ei läinud kaduma. Pean siin silmas mitte üksnes seda, et aitasite IRL-il saavutada korraliku tulemuse, vaid ka seda, et poliitikat tehakse mitte üksnes Riigikogus. Ja ma luban teile, et annan teie soovid ja mured, millest ma saan ühest või teisest allikast teada, edasi ka teie häälte abil Tartust valitud saadikutele ja hoian neil silma peal.

Valimistulemused eriti suuri üllatusi ei pakkunud ning võiks isegi öelda, et kunagi varem pole Riigikogu koosseis olnud nõnda täpselt ette prognoositav. Mõni kommentaator on üllatunud niivõrd hea sotsiaaldemokraatide tulemuse üle, kuid minu meelest on see täiesti selge: +9 mandaati jagunevad kuueks Rahvaliidu mandaadiks ja kolmeks Keskerakonna mandaadiks. Kui võtta arvesse seda, et pooled uued sotsid on endised (ja üsna hiljutised) rahvaliitlased, samas kui arvuliselt mitte nii suur, kuid kaalult väga oluline osa on tulnud Keskerakonnast, k.a erakonna esimees, on see kõik seaduspärane. Roheliste mandaadid läksid jagamisele Reformierakonna ja IRL-i vahel. Rohelistest on natuke kahju, kuid nende põrumine oli kahjuks prognoositav.
Ma olen nõus nende kommentaaridega, et uus Riigikogu tuleb igavam, kuid võib-olla ei olegi lõbusus selle organi kõige tähtsam omadus.

Tänases Postimehes on meie vestlus avaldatud kummaliste kärbetega. Suht tühjad naljad on jäetud alles, aga tähtsad lõigud on välja jäänud. Nt kaks minu jaoks olulist seisukohta. Kõigepealt:

"Eetika algab mitte kosmiliselt korrast, vaid alles sealt, kust algab vaba valik. Planeedil ei ole vaba valikut – ta ei saa öelda, et täna teen ebaeetiliselt ja keeran teise külje. Üldse, see on minu meelest väga vale lähenemine. Riik ja poliitika ei ole üks ja sama."

See oli vastuväide Tõnu Viigi poolt välja toodud Sokratese seisukohale "kosmiline kord on ühtlasi ka hea kord eetilises mõttes." Eetika ei ole kosmoloogiline printsiip, taevakehad ei saa oma orbiiti valida, inimene teatud piirides saab ja peab valima oma elu trajektoori. Need piirid tähistavadki eetika valdkonda.

Teine aga, vastupidi, illustreerib eetika universaalsust: ühed ja samad põhimõtted kehtivad nii üksikindiviidi, perekonna kui ka riigi ülesehitamise tasandil. Nii nagu majandusliku kitsikuse olukorras ei tohi võtta sms-laenu, et see kasiinos panuseks panna, pole ka tasakaalustamata riigieelarve mitte üksnes majanduslik, vaid ka ühiskonnaeetiline probleem.

"See kehtib ka riiklikul tasandil. On väidetud, et tasakaalustatud riigieelarve on ebaeetiline seepärast, et see on seotud suurte ohvritega sotsiaal- ja muudes sfäärides. Ma ei ole sellise probleemiasetusega kategooriliselt nõus. Ebaeetiline on elada üle jõu ja ebaeetiline on võtta võlgu, mida peavad maksma järgmised generatsioonid."

Minu jaoks oli see vestlusring huvitav ka seetõttu, et selgelt eristusid kaks gruppi: esimeses need, kellele on eetikaprobleem pigem filosoofiline arutlus ja intellektuaalne konstruktsioon, mida nad ühel või teisel põhjusel ei rakendanud Eesti aktuaalsele poliitilisele maastikule. Teisele, kuhu kuulusid ennekõike Rein Raud, Mikko Lagerspetz ja mina, oli eetika valdkonnas oluline nimelt analüüsida Eesti poliitilisi otsuseid ja valikuid. Mis mind üllatas ja rõõmustas, oli see, et ehkki meil Reinuga on põhimõtted üsna erinevad, on reaalsed lahendused aga väga sarnased. See on just see, mida ma kogu aeg püüdsin väljendada: tähtsad ei ole niivõrd eetiliste normide formuleeringud, kui teod, mida sa neist lähtudes teed. Minu jaoks ei ole verbaalne ja operatsionaalne tasand nii rangelt eristatud nagu enamikus intellektuaalsetes konstruktsioonides: sõna on ka tegu, mille eest sa pead vastutama, ja tegu võib olla tõene ja vale nagu verbaalne konstruktsioon.
P.S. Juhiksin tähelepanu ka ilmselt meie vestlusest välja kasvanud väga sisukale artiklile, mille autor on Margus Vihalem.

Homme peaks Postimehes ilmuma kolmas Agoraa ja sellega seoses jäävad mitu asja kripeldama, kuna ei leidnud piisavat artikuleeringut.
Esimene on seotud levinud stambiga poliitika ja eetika vastuolust. See on eriti levinud postkommunistlikus ja eriti postsovetlikus ruumis ning paraku on poliitikud selle kinnistumisele kõvasti kaasa aidanud. Minu veendumuse kohaselt aga siin mitte üksnes pole vastuolu, vaid need asjad on otseselt omavahel seotud: poliitika on eetika jätk ja juhul kui on tegemist räpase poliitikaga, on selle taga räpane, korrumpeeritud eetika. Sellel probleemil on ka teine tahk: eetika ja poliitik. Olen ise korduvalt puutunud kokku olukorraga, kus mind muidu usaldavad inimesed muutuvad umbusklikuks, kui nad kahtlustavad, et nüüd ma räägin kui poliitik. Just hiljuti oli mul ebameeldiv vahejuhtum mu heade kolleegidega vene kirjanduse õppetoolist. Nad poleks iialgi mulle niimoodi öelnud, kui ma poleks poliitikaga seotud. Tekib kummaline ja demokraatia jaoks ebasoodus olukord, kus inimesed a priori ei usalda poliitikuid, ükskõik mis erakonna poliitikutest jutt ka ei käiks.
Vastuoksa esimesega on teine huvitav asjaolu seoses Agoraaga. Erinevalt kõikidest mu vestluskaaslastest arvasin mina, et eetika on lihtne ja loogiline. Kõik teised väitsid ühel või teisel moel, et eetilisi norme on palju, need võivad sattuda vastuollu ning üldse on asi keeruline ja segane.  Ja samas olin kogu selles seltskonnas ainus, keda võiks nimetada ka poliitikuks. Seega kipuvad eetilistes küsimustes keerutama pigem „mittepoliitikud“.
Toon kaks näidet, mille pakkusid vastavalt Rein Raud ja Tõnu Viik. Rein tõi näiteks loo ühest suutrast, kus mängivad lapsed ei taha välja minna põlevast majast ning isa valetab neile nende päästmiseks, et väljas on veel rohkem mänguasju. Küsimus: kas ta käitus eetiliselt või ebaeetiliselt, kuna valetamine on selgelt ebaeetiline tegu. Mikko Lagerspetz vastas, et demokraatlikus kontekstis pole selline käitumine eetiline, oleks pidanud seletama ja andma adekvaatset informatsiooni ohust. Minu meelest pole siin mingit eetilist konflikti ega isegi probleemi. Isa peab päästma lapsed surma käest kõiki võimalusi appi võttes. Kui ta oleks võtnud nad sülle või vägisi põlevast majast välja toonud, poleks see samuti inimrööv, vägivald ega isegi lapseahistamine. Iga normaalne eetika sisaldab endas väärtuste hierarhiat. Väärtuste konflikt on üksnes relativistliku eetika lahendamatu probleem. Nii olevat Uku Masing väitnud, et kui kedagi kirvega tagaajav mõrtsukas küsib teilt, kuhu see inimene end peitis, siis seisate te lahendamatu dilemma ees, kuna te ei tohi ei valetada ega kaasa aidata mõrtsukale. Minu jaoks on see selgelt pseudoprobleem. Kui te päästate inimese elu, siis ei ole tegemist valega, vaid vastupidi, väga õige teoga.

Teine näide pärineb Tõnult (olen seda ka mingist Ameerika eetikakäsitlusest lugenud). Terroristid võtavad pantvangi  100 inimest ja ähvardavad nad maha lasta. Juhul kui sina võtad relva oma kätte ja tapad ise  50, siis lasevad nad ülejäänutel minna. Mida nüüd teha? Tõepoolest, olukord on äärmiselt ebameeldiv, kuid näiteks minu jaoks siin eetilist dilemmat ei teki. Mõrv ja valetamine ei ole võrdsed asjad, ning see, kes on valmis tapma sada süütut inimest, on kindlasti valmis ka valetama. See on tüüpiline näide sellest, kuidas me ei saa lähtuda tagantjärgi tulemustest. Me ei tea, mis juhtub. Võimalusi on palju rohkem kui kaks. Nt terroristid on argpüksid ja ei suuda ise kedagi tappa, ning kui sina tapad 50, siis ei päästnud sa ülejäänud 50, vaid ainult tapsid teised. Või hoopis lased 50 inimest maha, ülejäänud aga tapavad terroristid. Või siis kukub lagi kõikidele pähe ning tapab kõik: terroristid, pantvangid ja sinu. Või siis polnud neil üldse kavatsust kedagi tappa, lihtsalt panid sind proovile. Või siis lendab ventilatsiooniaugust välja Peeter Paan ja vabastab kõik head ning vangistab kõik halvad. Paljugi, mis võib juhtuda. Mis aga ei saa juhtuda, on see, et mina osalen pantvangi tapmises. Seega vähemalt minu jaoks on tegu pseudoprobleemiga.

Kolmas asi. Minu kolleegid rõhutasid korduvalt, et inimesel on mitu rolli ning erinevatel rollidel on erinev eetika. Üks ja sama inimene võib olla pereisa, asutuse juht jne. Ning nende rollide täitmine on seotud erineva eetikaga. Nii on ka poliitik selline roll, et talle ei kehti tavainimese eetikareeglid. Ei saa öelda, nagu oleks tegu täieliku jamaga. On küll selliseid ameteid ja rolle, mis nõuavad vähemalt osalist eemaldumist tavaeetikast. Pean siin silmas salaagente vms. Kuid siiski on normaalolukord minu jaoks see, et inimesel on ühed ja samad põhimõtted, mida ta realiseerib kõikides oma tegevustes. Siin on muidu taas tegu ühe Eesti poliitika eripäraga. Poliitikud varjavad oma isiklikku elu ja see nagu üldse ei puutuks nende ühiskondlikku positsiooni. Ka mulle tundus vanasti võõrastav ameeriklaste komme, et poliitikud tavaliselt, eriti aga valimiskampaanias esinevad koos pereliikmetega ning näiteks kui poliitikul on pereprobleemid või kui ta peab armukest, siis see on tugev tagasilöök tema poliitilisele karjäärile, kui mitte selle täielik häving, vrd senaator Gary Harti lugu, kes ometi oli üks demokraatide juhtivaid presidendikandidaate. Probleem on siin selge: perekonna liikmete (eriti abikaasa) õnnelikud näod näitavad, et tegu on inimesega, keda vähemalt tema lähedased usaldavad. Aga kuidas sa saad usaldada riigijuhtimist inimese kätte, keda ei usalda isegi ta perekond või kes on kuritarvitanud oma lähedaste usaldust? Ameeriklased püüavad seda asja lahendada neile omase sirgjoonelisuse ja isegi teatud lapsikusega, kuid põhimõte on minu meelest õige. Eesti poliitikasse aga tulevad nii mõnigi kord inimesed, kes on läbi kukkunud nii elus kui ka oma ametis (eriti puudutab see vene poliitikuid Eestis: nii mõnigi, kes on professionaalse ebapädevuse tõttu koondatud, tuleb helgele mõttele, et äkki hakkaks hoopis venelasi juhatama).

Pole vähimatki kahtlust, et sündmused Araabiamaailmas on ajaloolise tähtsusega. Riigid ja rahvad, kelle kohta isegi liberaalsed autorid on autoriteetselt väitnud, et neile demokraatia ei sobi, et tegelikult nad igatsevadki kõva kätt, autoritaarset või isegi totalitaarset ühiskonnakorda, tõestasid ilmekalt, et nad on samasugused inimesed nagu meiegi ning tahavad elada vabas ja demokraatlikus ühiskonnas.
Ma olen väga kaugel sellest, et vaadata sündmusi Magribis läbi roosade prillide. Seal on oodata tugevaid tagasilööke ja ka suurt põgenikevoolu Euroopasse. Enamik vaatlejaid on keskendunud Liibüa sündmustele, mis on tõepoolest dramaatilised, kuid Euroopa julgeoleku seisukohalt on palju olulisem olukord Alžeerias. Kui seal tekivad suured rahutused, siis hakkame põgenike arvu mõõtma mitte tuhandetes, vaid sadades tuhandetes. Ent selle postituse teema on hoopis teine. On huvitav jälgida, kuidas teised diktaatorlikud ja autoritaarsed režiimid reageerivad närviliselt Araabia revolutsioonile. Hiinas, kus Google on keelatud, andis kohalik otsimootor sõnale 'Egiptus' null vastust ning teadaande, et vastav informatsioon ei ole lubatud. Venemaal internetipiiranguid ei ole, pealegi esineb president Medvedev ise aktiivse blogijana ja Twitteri kasutajana. Sellegipoolest kaotas ka tema selgelt tasakaalu, kui lajatas Põhja-Kaukaasia olukorrale pühendatud nõupidamisel äkki: "Vaadakem reaalsusele näkku. Nad plaanisid sellist stsenaariumi ka meie jaoks, ja nüüd püüavad kõigest väest seda meile kaela määrida." See kummaline formuleering tekitas tormilise poleemika küsimuse ümber, kes on need nemad. Aga üldine konsensus on selline, et sündmused Araabiamaailmas seonduvad otseselt Venemaaga, kusjuures kui vanasti oli Nõukogude Liit see, kes suurel määral määras Araabiamaailma sündmusi, siis nüüd on olukord risti vastupidine.
Ka liberaalsed autorid rõhutavad seda seost, kuid erinevalt võimuladvikust suhtuvad nad sellesse lootuse ja optimismiga. Omamoodi hitiks sai Lermontovi-teemaline pastišš, mille lõi luuletaja Dmitri Bõkov ja esitas Venemaa rahvakunstnik Mihhail Jefremov.

Ma ei hakka siin peatuma sellel, kui põhjendatud need hirmud/lootused on (selge, et mitte eriti, nad ei arvesta demograafilist faktorit), kuid nende olemasolu on ülimalt sümptomaatiline.