Selliste sündmuste puhul on kaks tavalist reaktsiooni: 1) see oli küll täiesti ootamatu; 2) ma juba ammu hoiatasin.
    Mõlemal on õigus. See on nagu maavärin, mis pea alati on ebameeldiv üllatus, teisalt on juba ammu teada, et ükskord ta tuleb. Selles mõttes tunduvad kõige naljakamad Soome ekspertide analüüsid, mille järgi «Suurbritannia pealinnast alguse saanud mürgeldamine näitab ametivõimude ja elanike problemaatilist suhet». Sama tark oleks väita, et perevägivald näitab probleemseid suhteid perekonnas: vastu vaielda on raske, aga sisuliselt pole ka midagi öeldud.

Igale mässule võib alati leida sügavaid poliitilisi ja sotsiaalseid põhjusi, kuid sama hästi võib neid üldse mitte aktsepteerida ja näha ainsa põhjusena tahet vandaalitseda. Tavaliselt on aga tegu nende mõlema kokteiliga. Viimase kolme aasta jooksul oli Belgradis kaks suurt märulit. Esimese ajendiks oli Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine, mis meenutas oma poliitilise agenda poolest väga Tallinna Pronksiööd. Kuid möödunud aasta veelgi ägedamate kokkupõrgete ajendiks oli kahe populaarsema jalgpalliklubi Partizan ja Crvena Zvezda kohtumise tulemus.
OK. Need on seal ju "metsikud slaavlased". Sarnane märul juhtus aga hiljuti Kanadas, kui Vancouveri hokiklubi kaotas Stanley karika finaali. Vandaalitsejad olid enamasti korralikest keskklassi perekondadest. 

  Siinkohal tahaksin juhtida tähelepanu vaid ühele aspektile: Inglismaa mässajad kasutavad edukalt Araabia revolutsioonide kogemust: "spontaanseid rahutusi" koordineeritakse osavalt Twitteri, Facebooki ja muude sidevahendite abil.
     Selles mõttes on oluliseks verstapostiks Tallinna "Pronksiöö". See oli vist esimene samalaadsetest sündmustest, mida valmistati hoolikalt ette nii internetifoorumites (suurem osa neist oli serverites väljaspool Eestimaa piire) kui sms-ide abil.  Tallinna sündmused oleksid võinud anda väga olulise kogemuse politsei- ja kohtupraktikale. Paraku kohtunik lihtsalt kõrvaldas prokuratuuri poolt hoolikalt ette valmistatud vastava süüdistusmaterjali.
    Interneti kaasamisel on ka teine pool, ekshibitsionistlik. Kui Tallinna sündmuste tegelased veel häbenesid telekaameraid, ehkki ka siin täheldati hulgaliselt oma kangelastegude jäädvustamist digifotodele. Kanadas aga sai sellest oluline sotsiaalne nähtus.

Viimastel päevadel on minult mitu korda küsitud kommentaari Norra terroriaktide kohta, kuid ajapuudus ei lubanud seda anda. See pitsitab ka praegu, kuid et teema on väga oluline, teen mitte ühe põhjaliku, vaid mitu lühemat postitust.

Esimene ja kõige olulisem asi on see, et on täiesti mõttetu uurida Breiviki avaldusi tema teo mõistmiseks:

Breivik ei korraldanud tapatalguid mitte sellepärast, et tal on mingid vaated, vaid vastupidi, ta otsis endale vaated, millega õigustada oma tungi korraldada tapatalgud.

See ei tähenda, et Breiviki tekstides ja eriti tema nn manifestis ei leiduks nii mõndagi õpetlikku. Kuid sellest hiljem. Praegu aga sellest, kuidas minu meelest peaks talitama sedalaadi juhtumite puhul. Iga terroriakti eesmärk on muuta status quo'd, olemasolevat korda ja valitsevat mentaalsust. Ühesõnaga, rutiini. Vastus aga peab olema just nimelt rutiin, mitte emotsioonid ja õiguslik isetegevus, vaid bürokraatlik rutiin. Temasugused peavad nägema ja tundma, et nende teod ja vaated ei tekita ühiskonnas isegi mitte viha, vaid üksnes tülgastust ja igavust. Kõik need enda meelest suured originaalid on üksnes second hand kaup, intellektuaalselt täiesti ilmetud.

Selles mõttes kõik Breiviki vastaste üleskutsed mingisuguseks erakordseks ja eriti julmaks karistuseks tähendavad samasugust terroristi võitu kui tema mõttekaaslaste üleskutsed muuta immigratsioonipoliitikat. See ei tähenda loomulikult, et karistusseadustik või immigratsioonipoliitika on EL-is täiuslik - kaugeltki mitte! Kuid ma kategooriliselt keeldun arutlemast nende probleemide üle Breiviki kontekstis.

Pekingi keemiatehnoloogia ülikooli teadlasterühm Jinchun Cheni juhtimisel olevat välja töötanud tehnoloogia, mis lubab loomsete valkude asemel kasutada želatiini valmistamisel inimgeeni. Tõsi küll, originaalartiklis polnud kommidest juttu, kuid želatiini esmakasutus on ikkagi toiduvalmistamises.  Ei tea, kas toiduaineid, mille valmistamisel kasutatakse sellist želatiini, hakatakse ka eraldi märgistama?

Kuna asjal on kriminaalne taust, jaotan teksti paragrahvideks.
§1. Sissejuhatuseks.
Dominique Strauss-Kahni (DSK) seksiskandaal näitab ilmekalt lääne ühiskonna nõrkusi. Et kuni kohtuotsuseni ei saa me midagi kindlat juhtunu kohta väita ja kedagi kurjategijaks nimetada, on edaspidisel jutul teatud hüpoteetiline maik juures, seetõttu keskendugem mitte sündmuste faktoloogiale, vaid nende sotsiokultuurilisele taustale. Siiski ei usu ma erinevalt enamikust prantslastest vandenõustsenaariumidesse. Paistab, et asjaolud on just sellised, nagu nad paistavad: IMF’i juht üritas astuda hotelli teenijaga vastu viimase tahtmist seksuaalvahekorda, detailid vajavad täpsustamist*.
§2. Sex & crime.
Enne põhijutu juurde asumist fikseeriksin kaks olulist kõrvalteemat, mis vääriksid omaette käsitlemist. Üks on seksuaalsuse diskursuse muutus feminismi mõjul. Vähem kui pool sajandit tagasi oleks jõulist, enesekindlat, naistele tähelepanu osutavat meest nimetatud lihtsalt mehelikuks. Mehelikkus oli positiivne omadus, väärtus. Nüüd nimetatakse sellist alfaisaseks, ning see nimetus on tulnud etoloogiast (loomade käitumist uurivast teadusest); omaduste ülekanne loomalt inimesele on üldiselt taunitav, kuid antud juhul tundub see OK. Teoreetiliselt võib naiselikku isikut nimetada alfaemaseks, kuid sellist keelepruuki kohtub suhteliselt harva ja üldjuhul pole see (sotsiaalselt) tervislik. Dominique Strauss-Kahn on kahtlemata alfaisane. Eriti kriitiliselt suhtutakse sellistesse USAs.
Siin aga tuleme teise (kõrval)teema juurde: kuluuridevahelised erinevused seksuaaleetikas. Seksuaalsus on kõikides inimühiskondades korraga nii väga oluline kui sensitiivne teema, kuid kultuuridevahelised erinevused on suured. Nt kui Bill Clinton pisarsilmi avalikult kahetses oma väärtegu, oli Prantsuse ajakirjanduse reaktsioon humoorikalt põlglik: president Mitterandi armukese nimi ja isegi aadress polnud kellegi ees saladuseks: president külastas teda avalikult ametiautos, samuti polnud saladus, et tal on abieluväline tütar. Need asjad ei häirinud avalikkust, kuna esiteks kuulusid privaatsesse sfääri, teiseks näitasid, et president on täitsa mees.
Ka vägistamist käsitletakse riigiti üsna erinevalt. Julian Assange oli üllatanud, kui teda süüdistati vägistamises pärast vahekorda, millesse ta astus naise initsiatiivil. Ta ei teadnud, et Rootsis (aga ka nt  USAs) on naise “ei” eiramine ükskõik millisel vahekorra staadiumil käsitletav vägistamisena. Ka DSK juhtumi puhul väitis Euronews’is üks prantsuse ajakirjanik (nime, kahjuks, ei pannud tähele), et Prantsusmaal poleks ta selliste süüdistuste puhul arvatavasti kohtu ette jõudnud, kindlasti aga poleks teda nii toorelt vahistatud.
Seksuaalkuriteo mõiste on isegi samas kultuuriruumis eri ajastutel väga erinev. Nt on nüüdisaegses euroopa kultuuriruumis pedofiilia raske kuritegu, homoseksuaalsus aga aktsepteeritud nähtus. Kuid veel 18. sajandil oli mitmes Euroopa riigis pederastia surmanuhtlusega karistatav kuritegu, pedofiilia aga (vaikimisi) aksepteeritav. Veelgi enam, kui selline lugu päevavalgele tuli, süüdistati tavaliselt „liiderlikku poisikest“, kes viis mehe patuni (vrd. nt „Hamletis“ passaaži poissnäitlejatest (II, 2)).
§3. DSK.
Nüüd aga DSK afääri juurde. Nii mõnigi kommenteerija on hämmingus: miks nii poliitika- kui rahandusmaailmas sedavõrd väljapaistev isik nõnda talitas. Tegu on ju targa ja äärmiselt jõuka inimesega. Veel lisatakse, et koristaja on inetu. Kui tal lõppude lõpuks nii suur häda oli, võiks ta seksi osta (mis on New Yorkis muide samuti kuritegu, kuid kaugeltki mitte nii ränk), midagi ohutumat ja kvaliteetsemat. Kas tal oli siis rahast kahju?
§3.1. Raha.
Arvan, et asi on nimelt rahas, kuid hoopis teises mõttes. Raha olemusest ei saada enamasti üldse aru ja seda on eriti märgata nende puhul, kes pidevalt rahadega tegelevad – pankurid, finantsistid jt. Kui laiale publikule suunatud definitsioonides kõneldakse rahast kui maksevahendist vms, siis siseringides räägitakse rahastiihiast, instrumentidest, ressurssidest jne rohkesti kujundlikku keelt kasutades. Ressursiks võib raha nimetada vaid kujundlikult: see ei ole loodusvara, vaid artefakt, üks nendest, mis on väljunud oma loojate, st inimeste kontrolli alt. Võib tunduda omamoodi paradoksaalne, et loodusvarade käsitlemine on palju ratsionaalsem protsess kui see on inimese enda loomingu puhul. Isegi nii kained inimesed nagu George Soros kirjutavad raha alkeemiast. Asi on arenenud nii kaugele, et Wall Streetil on tekkinud oma rahamütoloogia, mis vääriks küll omaette analüüsi, kuid see ei ole meie praegune teema. Kuna ma olen korra lühidalt juba võtnud sõna rahasemiootikast , siis siin vaid paar tähtsamat osutust.
Esiteks, raha on märgisüsteem. Märgil on aga see põhiomadus, et ta ei ole identne iseendaga. Tema identiteet asub mujal ja seda nimetatakse märgi tähenduseks (raha puhul näib see endastmõistetavana, vastasel juhul oleks tegu vaid paberi- või metallitükiga). Tähendusel on kaks külge. Üks on see, mida nimetatakse signifikaadiks. See on tähendus, mida me mõistame ja saame lahti seletada või tõlkida (raha puhul nimetatakse tõlkimist konverteerimiseks, nt tulete oma EURidega panka ja palute tõlkida dollariteks). Teine aga referent – see on see, millele märk osutab. Raha puhul nimetatakse seda ostuvõimeks. Üldjuhul on antud valuutakurss ja tema ostuvõime tugevas korrelatsioonis, kuid siiski võivad siin olla märkimisväärsed kõikumised (nt EURide eest saab Eestis ja Itaalias samu kaupu erinevas ulatuses osta).
Raha on üks paljudest kultuuris funktsioneerivatest märgisüsteemidest. Küsimus on nüüd selles, mis on selle roll ja koht ühiskonnas. Väga jämedalt öeldes on see roll kriitilise tähtsusega ja suureneb kogu aeg. Euroopa Liit asub laias laastus samades piirides, kus Lääne-Rooma impeeriumi järeltulija, keskaegne kristlik Lääne-Euroopa. Selle tsementeerivaks jõuks oli ühine religioon ja ühine kultuurikeel: ladina keel. Ses mõttes võiks Euroopa Liitu pidada ühelt poolt keskaegse kristliku tsivilisatsiooni, teisalt Rooma õigusruumi järeltulijaks. 20. sajandi teisel poolel algas Euroopa ühinemise protsess ühisturust ja ühistest demokraatlikest väärtustest. Kuid mida rohkem see liit areneb, seda tähtsamat rolli mängib rahaline aspekt. Euroopa ühine raha on nii ühiskeele kui –religiooni rollis.
Rahast on saamas universaalne märgisüsteem (nn U-keel), st selline, millesse võib tõlkida sõnumeid, mis on loodud teiste märgisüsteemide raames (loomulik keel on U-keele näide). Järjest rohkem tähendusi võib väljendada rahakeele abil (vrd Million Dollar Baby), järjest suuremale asjade ja nähtuste väljale see osutab (st järjest rohkem asju saab raha eest osta). Raha tähtsust nüüdisühiskonnas illustreerib ilmekalt järgmine mõtteline eksperiment. Kaotame oma elust erinevaid asju – leiva, linnavalitsuse, kaitseväe, päästeteenistuse, friikartulid, välisministeeriumi, bensiini jne. Selge, et ilmajäämine ühestki neist asjadest tooks suuri ümberkorraldusi, bensiinikadumise puhul ilmselt ka võimsaid rahutusi. Ent kui kaoks ära raha, ootaks meid ees ühiskonna kollaps. Tagajärjed poleks nii eluohtlikud kui õhu või vee kadumise korral, kuid kogu majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline struktuur laguneks kohe koost. Mis juhtuks edasi, jätan igaühe enda fantaasia hooleks. On võrdlemisi vähe inimloodud asju, mille kadumine tooks kohese ühiskonna ja riigi kollapsi. Raha on üks nendest asjadest.
Ost-müük on kommunikatsioon, sõnumite vahetus, ning vastupidi: enamus transaktsioone, milles kasutatakse raha, on otseselt või kaudselt ost ja müük. Peab ütlema, et rahandusvaldkonnas kasutatav keel on tihti sihilikult eksitav. Nt millega tegelevad pangad? Ennekõike nad müüvad raha. Seda küll ei nimetata kunagi nii, vaid laenuks, hüpoteegiks jne. Kuid tegelikult on tegu müümisega. Te tahate osta korterit, mis maksab nt 100 000 EURi. Seda raha teil aga ei ole. Siis te lähete panka ja ostate selle. Tavaliselt hinnaga suurusjärgus 150 000 EURi. Kujutage ette reklaami: müün 100 000 EURi 150 000 EURi eest. Kas oleks palju ostjaid? Valdav enamik reklaame, mida näeme nt TV-s, on suunatud sellele, et teile üritatakse midagi maha müüa. Vaadake ise, kui palju neist on rahamüümise kuulutused (mida loomulikult ei nimetata rahamüümiseks, aga eriti soodsateks laenutingimusteks vms).
§3.2. Olümposelt kongi.
“Mille eest maksab sotsialist Strauss-Kahn hotelliarveid ja esimese klassi lende?” küsib Delfi ja annab asjaliku ülevaate tema sissetulekute ja materiaalse seisundi kohta: DSK aastapalk on ca 300 000 eurot, pluss ca 50 000 eurot kuluhüvitisi, majad, korterid vms nänni ja pudi-padi – ühesõnaga kõik see, millest üks keskmine luuser oskab vaid unistada. Erasektoris võivad pankurid teenida kordades rohkem. DSK võim rajaneb mitte tema palgal, vaid sellel, mille üle tal on võim. Ainuüksi Kreeka abipakett on ca 120 000 000 000 eurot, hiljuti DSK jõulisel osalusel saavutatud kokkulepe Portugali abipakett ulatub 78 000 000 000 euroni. Need on kaks suuremat, kuid sugugi mitte ainsad projektid. DSK mõtteväljas olid sadade miljarditeni ulatuvad summad.
Need on suurused, millega DSK opereeris oma igapäevasel tööl. IMFi rahalised ressursid on tohutud, aga ka piiratud, neid tuleb kasutada targalt ja vastutustundlikult. Inimesel, kes neid jagab, on ülisuur vastutus ja veel suurem võim. Miljonite inimeste, kümnete riikide saatus on tema kätes. Kujutagem ette, et inimesi täis majas on õhupuudus ning teie käes on hapnikukraan, millest te jagate teistele hapnikut kindlate reeglite, aga ka oma südametunnistuse ja parema äranägemise järgi. Väga hõlpsalt võib tekkida kõikvõimsuse tunne. Olümpose elanik, keegi Zeus, võib saatuslikult sekkuda „lihtinimeste“ ellu. Kui talle meeldib mõni tütarlaps, siis ühineb ta temaga kuldse vihmana, kui aga meeldib Sparta kuninga Tyndareose abikaasa, muutub luigeks ja võtab teda, kui aga hakkab meeldima Trooja prints, siis muutub kotkaks, röövib ja vägistab seda jne – ta soovidel pole piire, nagu ka võimalustel neid täita. Kuid mida tähendab ühe väikse inimese läbielamine olümplase kirega võrreldes? Kui selline olümplane tuleb alasti vannitoas välja ja näeb, et noor naine koristab tema ruume, siis kasutab ta instinktide rahuldamiseks oma jõudu. Kuid vaatame seda asja teiselt poolt. Te olete lihtne, kuid aus naine, kelle kuupalk on poole väiksem kui ühe öö tasu selles hotelliruumis, mida te koristate, ja kui äkki kargab vannitoast teile kallale paljas ahv, siis ei mõtle te sellele, milline au teile osaks võib saada, vaid sellele, kuidas end vägistaja eest kaitsta.
Ma pole rahanduses mingi asjatundja, aga viimaste väitel tegi DSK oma tööd väga hästi ja ausalt (nüüd, kui kogu ta elu on nö mikroskoobi all, pole keegi leidnud midagi, mis tekitaks kas või väikseima korruptsioonikahtlustuse DSK tegevusele). Tema suurepärane karjäär oli tõusuteel, ta oli juhtiv kandidaat tulevastel Prantsusmaa presidendivalimistel. Selle kõik purustas üks tagasihoidlik immigrant Lääne-Aafrikast, 32-aastane moslemiusku lesknaine, kellel on säilinud midagi, mis pole ostetav ega müüdav: inimväärikus.

* Selles loos tundub vaid üks asi olevat veidi kahtlane. Minu tagasihoidlik kogemus (nii luksuslikes hotellides pole kunagi olnud) ütleb, et vaid kõige odavamates ööbimiskohtades võib koristaja ootamatult siseneda ajal, kui klient viibib numbris.

UPD. Niikaua kuni ma seda postitust kirjutasin, on sündmused vahepeal arenenud ja need arengud on vastuolulised. Ühelt poolt kirjutas DSK lahkumisavalduse IMFile, mis on kaudseks märgiks sellest, et ta ei looda sellest loost puhtana välja tulla. Teiseks, selgus, et tema ohver elas majas, mille elanikud olid eranditult kas HIV-positiivsed või aidsihaiged. See sunnib seda lugu vaatama hoopis teises valguses ja võib-olla ei ole asjad tõepoolest päris nii, nagu need paistavad. Sellegipoolest jätan ma selle postituse alles, kuna, nagu ma juba alguses möönsin, ei ole niivõrd oluline selle faktograafiline külg kui sotsiopsühholoogiline taust.

On huvitav vaadata kultuurimälestisi ja kunstiteoseid nö vale, anakronistliku vaatenurga alt, st sellise vaatenurga alt, millest teose loojad ei osanud aimatagi, nt otsida Homeroselt või Shakespeare'ilt ökoloogilisi probleeme jne. Eeskujuks on siin muidugi marksistlik kunstikriitika, mis lääne ühiskonnas taas populaarsust kogub: kogu maailmakultuuri pärand on vaadeldav ekspluateerimise ja klassivõitluse nurga alt. Ka feministlik kriitika näitab üles märkimisväärset leidlikkust, projitseerides tänapäeva probleemistikku kas või antiikühiskonda. Alljärgnev on minu tagasihoidlik panus sellesse valdkonda.
Firenzes Piazza della Signorial on eksponeeritud hulganisti maailmaklassikasse kuuluvaid skulptuure, enamasti muidugi mehed (šovinistlikest sigadest skulptorid -- ise mehed -- eelistavad meeskangelasi). Siiski üks valdkond on õnneks soolises mõttes tasakaalustatud: vaid kahes skulptuuris on kujutatud mõrvaakti.

See on üks Cellini kuulsamaid skulptuure, tõeline meistriteos, mis kujutab Perseust dekapiteeritud Medusaga. Nagu teada, viimane oli nii kole elukas, et ainuüksi tema vaatamine kivistas. Mis mind alati on hämmastanud Benvenuto Cellini Medusa juures, on see, et juveliirist skulptor ei raatsinud valada koledat nägu ja Medusa on Perseusest vaat et ilusam, vrd tema teost arhailise kujuga:

Perseuse tapatööd tasakaalustab Juudit, keda skulptor Donatello tabas hetkel, kui see tõstis noa Olovernese pea mahalõikamiseks.

Ei tea, kas tegu on meessolidaarsuses või milleski muus, kuid tema Juudit on eriti koleda näoga, aga Olovernes pigem süütu kannataja (üldiselt peetakse seda skulptuuri ebaõnnestunuks -- muidugi Donatello mastaabis). Jutt on aga praegu mitte esteetilistest väärtustest, vaid et Piazza della Signoria kujundajad hoolitsesid vähemalt selles osas soolise võrdõiguslikkuse eest.
Edaspidised arutlused võiksid viia meid poliitika ja eetika pärusmaale. Mõlemad -- nii Perseus kui Juudit -- on oma rahva kangelased, kes päästsid suurest hädast. Sellegipoolest, mõlemad olid petised ja kaabakad ning ei võitnud oma vastast ausas võitluses, vaid tabasid neid une pealt (Perseuse puhul on siiski ka teisi versioone). Veel võiks arutleda selle üle, et tegu ei ole reaalsete, vaid mütoloogiliste personaažidega (üheski assüüria allikas ei leidu Olovernese nime ja Nebukadnetsari sõjaretk juutide vastu oli edukas, ta vallutas Jeruusalemma ja hävitas templi).

Kuid Piazza della Signorias näeb veel midagi õpetlikku. Need, kes hoiavad end genderliku problemaatikaga kursis, teavad, et Rio de Janeiro ühes eeslinnadest on seadustatud kolm sugu: mees-, nais- ja trans- (vastavalt sellele on ka kolm erinevad wc-d). On vist selge, et pildil olev olend ei ole teretulnud naiste tualetti, kuid kumb ülejäänudest valida, ma ei tea.

Pärast valimisi arutatakse enamikus demokraatlikes riiklikes tulevikuplaane ja tehakse kokkuvõtteid eksimuste üle, mis ei lubanud head tulemust saada. Mittedemokraatlikes riikides tekivad pärast valimisi tavaliselt kokkupõrked ja vastastikused süüdistused tulemuste võltsimises (ma ei räägi sellistest riikidest, kus valimiste asemel on hääletamine, nagu NLiidus või Hiinas -- seal on kõik rahulik, kuni plahvatab). Eesti spetsiifika on selles, et lüüasaanud hakkavad süüdistama valimissüsteemi.
Ma tahan esitada kaks teesi. Esiteks, Eesti valimissüsteem ei ole sugugi halb ning on palju parem kui mitmed selle "parandamisettepanekud". Teiseks, sellegipoolest vajab ta teatud muudatusi. Enamik etteheiteid valimissüsteemile on formuleeritud kahes punktis: a) toimub häälte ülekandmine, b) osa hääli läheb kaduma (viimastel valimistel ca 10%). Need etteheited on üksteisega vastuolus: mõte häälte ülekandmisel, mis toimub üsna piiratud ulatuses ja ainult üleriigiliste nimekirjade alusel, seisnebki selles, et minimaalselt hääli kaduma läheks ja 10% "kadunud hääli" on päris hea näitaja: st et Riigikogu koosseis tugineb 90% antud häältest.
Sellegipoolest näitavad tulemused, et suletud nimekirjad praeguses Eesti olukorras ennast ei õigusta. Nende idee seisneb selles, et erakonnad ei orienteeruks üksnes atraktiivsetele häälepüüdjatele (sportlastele, ajakirjanikele, näitlejatele jne), vaid parlamenti pääseksid ka tagasihoidlikud, kuid töökad inimesed. Kui me aga vaatame tulemusi, näeme, et väheste häältega on ka kahtlasema väärtusega tegelased. Seega teeks üsna lihtne muudatus -- üleriiklike nimekirjade avamine -- järgmiste valimiste tulemused palju vastuvõetavamaks.