Üldiselt kuulun nende hulka, kes on Eesti üle uhked. Neid asju, mis on hästi tehtud ja mis mulle meeldivad, on palju rohkem kui neid, mis tekitavad vastakaid tundeid või lausa tõrget. Paraku on aga ka viimaseid olemas.
Nii näiteks meeldib mulle väga Eesti maksusüsteem. Lihtne ja õiglane. Ja ma ei saa kuidagi aru nendest, kellel käed lausa sügelevad selle lõhkumise järele, et asendada see millegagi, mis ka teistes riikides töötab halvasti.
Ka meeldivad mulle Eesti maksuametnikud. Abivalmid ja sõbralikud. Raske isegi uskuda, et nende ametivennad USAs või Rootsis ajavad elanikkonnale hirmu nahka. Mulle meeldib meie e-riik. Paljud muudes riikides aega ja närve kulutavad asjad saavad tehtud mõne hiireliigutusega. Mulle meeldib väga, et iga-aastast tuludeklaratsiooni võib esitada elektrooniliselt ja kogu protseduur võtab mul tavaliselt alla kümne minuti.
Selle idüllilise pildi rikub aga aastast-aastasse korduma kippuv episood. Oktoobri keskpaiku saan ma Maksu- ja Tolliametilt e-maili, milles teatatakse, et minu tuludeklaratsioon on puudulik, kuna pole selles esitanud välisriigist saadud palgatulu. Lähen paaniliselt MTA koduleheküljele, mingit maksuteadet seal ei ole. Helistan siis lisatud telefoninumbrile ja vestlen väga meeldiva daamiga, kes teatab mulle, et seda teadaannet ei saagi elektrooniliselt kätte. Tuleb ajada paberid korda. Kuid meil on ju e-riik, kõigi oma tulude ja honoraride maksud saan korda ajada elektrooniliselt. Miks siis seda ei saa? Jah, kahjuks kõike muud saab, aga seda ei saa. Püüan siis välja selgitada, palju ma riigile võlgu olen. Selgub, et mitte midagi. 200 euro pealt, mille ma sain Soomes loetud loengu eest, on 64 eurot juba Soome riigile makstud. Nii et maksma ei pea midagi, aga paberid tuleb siiski korda ajada. Aega anti mulle alla kahe nädala, nende sisse mahtus ära minu operatsioon, ning kui ma esimesel võimalusel pärast loengut hüppasin taksosse ja sõitsin kohale, selgus, et amet on juba kinni. Nimelt töötab ta reedeti kuni 15.30, mina jõudsin viis minutit hiljem. Nii saigi minust maksuvõlglane või midagi...
Muidugi mu enda viga, oleks võinud mäletada seda honorari, aga paraku mõtlen ma tavaliselt oma järgmistest loengutest, mitte eelmistega seotud tuludest. Samuti oleks võinud eelnevalt avamisajad järgi vaadata, kuid jällegi, nagu vanarahvatarkus ütleb, loll pea on jalgade nuhtlus. Siiski tundub veidi kummaline, et MTA on avatud üksnes tööajal ja lõpetab teistest ametitest isegi varem.
Lojaalse Eesti kodanikuna ei kahtlusta ma siin kellegi kurja tahet. Aga siiski tuleb vägisi meelde nõukaaegne anekdoot saunast, mille riietusruum ehitati teisele poole tänavat.
Nii näiteks meeldib mulle väga Eesti maksusüsteem. Lihtne ja õiglane. Ja ma ei saa kuidagi aru nendest, kellel käed lausa sügelevad selle lõhkumise järele, et asendada see millegagi, mis ka teistes riikides töötab halvasti.
Ka meeldivad mulle Eesti maksuametnikud. Abivalmid ja sõbralikud. Raske isegi uskuda, et nende ametivennad USAs või Rootsis ajavad elanikkonnale hirmu nahka. Mulle meeldib meie e-riik. Paljud muudes riikides aega ja närve kulutavad asjad saavad tehtud mõne hiireliigutusega. Mulle meeldib väga, et iga-aastast tuludeklaratsiooni võib esitada elektrooniliselt ja kogu protseduur võtab mul tavaliselt alla kümne minuti.
Selle idüllilise pildi rikub aga aastast-aastasse korduma kippuv episood. Oktoobri keskpaiku saan ma Maksu- ja Tolliametilt e-maili, milles teatatakse, et minu tuludeklaratsioon on puudulik, kuna pole selles esitanud välisriigist saadud palgatulu. Lähen paaniliselt MTA koduleheküljele, mingit maksuteadet seal ei ole. Helistan siis lisatud telefoninumbrile ja vestlen väga meeldiva daamiga, kes teatab mulle, et seda teadaannet ei saagi elektrooniliselt kätte. Tuleb ajada paberid korda. Kuid meil on ju e-riik, kõigi oma tulude ja honoraride maksud saan korda ajada elektrooniliselt. Miks siis seda ei saa? Jah, kahjuks kõike muud saab, aga seda ei saa. Püüan siis välja selgitada, palju ma riigile võlgu olen. Selgub, et mitte midagi. 200 euro pealt, mille ma sain Soomes loetud loengu eest, on 64 eurot juba Soome riigile makstud. Nii et maksma ei pea midagi, aga paberid tuleb siiski korda ajada. Aega anti mulle alla kahe nädala, nende sisse mahtus ära minu operatsioon, ning kui ma esimesel võimalusel pärast loengut hüppasin taksosse ja sõitsin kohale, selgus, et amet on juba kinni. Nimelt töötab ta reedeti kuni 15.30, mina jõudsin viis minutit hiljem. Nii saigi minust maksuvõlglane või midagi...
Muidugi mu enda viga, oleks võinud mäletada seda honorari, aga paraku mõtlen ma tavaliselt oma järgmistest loengutest, mitte eelmistega seotud tuludest. Samuti oleks võinud eelnevalt avamisajad järgi vaadata, kuid jällegi, nagu vanarahvatarkus ütleb, loll pea on jalgade nuhtlus. Siiski tundub veidi kummaline, et MTA on avatud üksnes tööajal ja lõpetab teistest ametitest isegi varem.
Lojaalse Eesti kodanikuna ei kahtlusta ma siin kellegi kurja tahet. Aga siiski tuleb vägisi meelde nõukaaegne anekdoot saunast, mille riietusruum ehitati teisele poole tänavat.
RSS Feed