Rõvedus vaataja silmades

Kirjutasin Ekspressi artikli vabatahtlikust kombluskorravalvest. Mis on see, mis sunnib inimesi fokuseeruma mitte sellele, et ise midagi head korda saata, vaid otsida neid ümbritseva maailma puudusi? Nt selle asemel, et ise midagi head ja põnevat kirjutada, otsivad ja leiavad nad pisivigu teiste tekstides. Ma tahan rõhutada, et tegemist ei ole keeletoimetajatega, kellel on selline töö, vaid nendega, keda nimetatakse õigekirjanatsideks.
        Kuna ajaleheformaat ei lubanud lisada illustratsioone, siis toon nad siin.
        Esiteks, vene õigeusupreester Aleksandr Šumski, muide, endine amatöörjalgpallur, on hädas tänapäeva jalgpalliga. Vormid ja eriti putsad on pederastivärvides. Ning tal oli hea meel, et Venemaa langes sellest homofestivalist varasel etapil välja. Šumski on aktiivne publitsist ja tema sõnavõtt leidis ohtralt vastukaja. Näiteks on järgmiste võistluste jaoks välja pakutud Venemaa koondisele sellised vormid:

See on võitjate vorm

            Seevastu Venemaa Riigiduuma saadik Roman Hudjakov leidis pornograafiat sajarublaliselt rahatähelt. Vene Panga esimehele saadetud avalikus kirjas teatab ta, et selline pilt võib kahjustada laste psüühikat, seega peaks rahatähel olema märgistus 18+. Aga just sajarublalisi antakse tavaliselt lastele taskurahaks. Hudjakov olevat ise näinud, kuidas kaks last uurivad sajalisel seda rõvedat kohta .

Rahvasaadik Hudjakov näeb esimest korda elus pornograafiat

See iseenesest halenaljakas lugu on eriti markantne, kui arvestada kahte detaili. Esiteks, kogu selle versiooni rahatähti uurivatest lastest plagieeris Hudjakov kahe aasta tagusest pilapostitusest. Oopiumimooni varjunime all esinev blogija illustreerib sellega Vene seadusandluse potentsiaalset idiotismi. Ja ennäe, Hudjakov realiseeribki selle. Teiseks, väidetavat rõvedat kohta pole rahatähel näha.

"Pornograafiline" sajarublaline

Kui muidugi mitte vaadata suurendusklaasiga.