Eesti humanitaarid on ärevuses. On tunda koguni matusemeeleolusid. Ja ametnike rahustavad manitsused stiilis "lõpetage see paranoia" millegipärast ei rahusta, vaid tekitavad sedasama paranoiat juurde. Täna saadeti TÜ filosoofiateaduskonna listi ETAgi ühiskonnateaduste ja kultuuri ekspertkomisjoni juhi akadeemik Jaan Rossi teesid, mis väljendavad tema nägemust ühiskonna- ja humanitaarteaduste arengust ja nende finantseerimisest. Juba mitu inimest on minu arvamust küsinud.
Kõigepealt tahaksin rõhutada, et Jaan Ross ei ole sugugi humanitaarvaldkonnas ignorant ega kindlasti ka inimene, kes tahaks selle valdkonna kinni panna. Tahaksin uskuda, et enda meelest ajab ta õiget ja kasulikku asja. Minu arusaamade kohaselt jällegi on see asi vale ja kahjulik, kusjuures mitte üksnes humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kitsale ringile, vaid tervele Eesti teadusele ja Eesti ühiskonnale tervikuna.
Arusaamatused algavad juba maailmavaatelisel pinnal. Ross kirjutab: "Meie teaduspoliitikas väljendub sama parem- ja vasakpoolsuse dilemma, mis riigis üldisemalt: kas väheste käsutuses peaks olema palju raha või paljude käsutuses vähe raha. [---] HN ette on seatud ülesanne vähendada Eestis tegutsevate uurimisrühmade hulka."
Tegemist on minu meelest mingi karikatuurse parempoolsusega. Reaalne parempoolsus erineb vasakpoolsusest just selle poolest, et ei püüa formuleerida ühist valemit ja siis elu sellega vastavusse viia, vaid respekteerib elunähtusi nende mitmekesisuses, püüdes igale probleemile läheneda tema enese immanentsest loogikast lähtuvalt. Suured uurimisrühmad ning ressursirohked ülesanded on olulised paljudes reaalteaduslikes valdkondades (kuid ka mitte kõikides).
Mis puudutab aga humanitaarvaldkonda, siis selline finantseerimispoliitika ei ole ressursside
kokkuhoid, vaid raiskamine. Et kvalifitseeruda, tuleb koosseisu ja kulutusi paisutada.
Toon isikliku näite. Ilma võltstagasihoidlikkuseta võin tõdeda, et väheste kaastöötajate abiga olen suutnud eesti värsiteaduses teha rohkem kui kõik minu eelkäijad kokku. Sain selleks ka ETF grante, mis muidugi olid suurusjärgu võrra väiksemad kui need, mida jagatakse PUTi raames. Tõsi küll, ei saanud iga kord, kui taotlesin, kuid minu ebaõnnestumiste ja edu tagamaad grantide saamisel on omamoodi õpetlikud. Nimelt ei rahuldatud neid taotlusi, mis minu meelest olid tugevamad, rahuldati aga need, mille ma spetsiaalselt kirjutasin nõrgemaks, orienteerudes mitte teema enese loogikale, vaid grandiandjate kriteeriumidele. Minu meelest ei ole selline olukord hea. Eriti desorienteeriv võib see olla noorele õpetlasele, kellest võib hea teadlase asemel välja kujuneda edukas grandisaaja. Ja kordan veel kord, see ei ole hea. Mis puudutab aga eesti värsiteadust, siis juhul kui kõrged ametnikud arvavad, et seda ei ole vaja, jätkan ma ikkagi vaikselt sellega tegelemist, nagu olen seda teinud aastakümneid ilma igasuguse toetuseta.
Kuid taolisel teaduse finantseerimise strateegial on ka suurem puudus: see ei ole jätkusuutlik. Projektipõhisus ei luba moodustada stabiilseid uurimisrühmi ning järelkasvu koolitamine muutub ülimalt problemaatiliseks. Uurija peab elama grandist grandini ning ma tean mitmeid noori andekaid inimesi, kes oma toimetuleku ja kindlate perspektiivide tagamiseks läksid üle erasektorisse või riigiametitesse ning on Eesti teaduse jaoks kadunud. Lisaks kõigele muule on jällegi tegemist ressursside raiskamisega. Nad on ülekvalifitseeritud selle töö jaoks, mida nad teevad nt panganduses või ministeeriumides. Kuid Eesti humanitaarteaduse jaoks on see lausa sucker punch.
Jaan Ross lõpetab poeetiliselt Gustav Ernesaksa mõttekäiguga: "Eesti koorikultuur peab olema püramidaalne, s.t. tugevad koorid saavad toetuda vaid laiale madalama tasemega kooriliikumisele." See aga, mida ta oma teesides pakub, on lausa vastupidine: selle ideoloogia seisukohalt peab jääma vaid püramiidi tipp, alumine osa aga ruineeritakse. Vabamüürlased küll unistasid nähtamatu püramiidi õhus hõljuvast tipust, kuid ma ei kujuta ette, kuidas sellist rajatist saaks maiste vahenditega realiseerida.
Nii palju siis paranoiast. Tuleb arsti juurde mees ja kaebab, et krokodill ei lase tal öösiti magada. Arst: "Noo, selle vastu on mul väga häid tablette, võtke kaks tükki enne magamaminekut. Nädala pärast tulge tagasi." Patsient aga ei tule ega tule. Kuu aja pärast saadab arst õe uurima, kuid patsienti ei ole. Krokodill sõi ta ära.
Kõigepealt tahaksin rõhutada, et Jaan Ross ei ole sugugi humanitaarvaldkonnas ignorant ega kindlasti ka inimene, kes tahaks selle valdkonna kinni panna. Tahaksin uskuda, et enda meelest ajab ta õiget ja kasulikku asja. Minu arusaamade kohaselt jällegi on see asi vale ja kahjulik, kusjuures mitte üksnes humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kitsale ringile, vaid tervele Eesti teadusele ja Eesti ühiskonnale tervikuna.
Arusaamatused algavad juba maailmavaatelisel pinnal. Ross kirjutab: "Meie teaduspoliitikas väljendub sama parem- ja vasakpoolsuse dilemma, mis riigis üldisemalt: kas väheste käsutuses peaks olema palju raha või paljude käsutuses vähe raha. [---] HN ette on seatud ülesanne vähendada Eestis tegutsevate uurimisrühmade hulka."
Tegemist on minu meelest mingi karikatuurse parempoolsusega. Reaalne parempoolsus erineb vasakpoolsusest just selle poolest, et ei püüa formuleerida ühist valemit ja siis elu sellega vastavusse viia, vaid respekteerib elunähtusi nende mitmekesisuses, püüdes igale probleemile läheneda tema enese immanentsest loogikast lähtuvalt. Suured uurimisrühmad ning ressursirohked ülesanded on olulised paljudes reaalteaduslikes valdkondades (kuid ka mitte kõikides).
Mis puudutab aga humanitaarvaldkonda, siis selline finantseerimispoliitika ei ole ressursside
kokkuhoid, vaid raiskamine. Et kvalifitseeruda, tuleb koosseisu ja kulutusi paisutada.
Toon isikliku näite. Ilma võltstagasihoidlikkuseta võin tõdeda, et väheste kaastöötajate abiga olen suutnud eesti värsiteaduses teha rohkem kui kõik minu eelkäijad kokku. Sain selleks ka ETF grante, mis muidugi olid suurusjärgu võrra väiksemad kui need, mida jagatakse PUTi raames. Tõsi küll, ei saanud iga kord, kui taotlesin, kuid minu ebaõnnestumiste ja edu tagamaad grantide saamisel on omamoodi õpetlikud. Nimelt ei rahuldatud neid taotlusi, mis minu meelest olid tugevamad, rahuldati aga need, mille ma spetsiaalselt kirjutasin nõrgemaks, orienteerudes mitte teema enese loogikale, vaid grandiandjate kriteeriumidele. Minu meelest ei ole selline olukord hea. Eriti desorienteeriv võib see olla noorele õpetlasele, kellest võib hea teadlase asemel välja kujuneda edukas grandisaaja. Ja kordan veel kord, see ei ole hea. Mis puudutab aga eesti värsiteadust, siis juhul kui kõrged ametnikud arvavad, et seda ei ole vaja, jätkan ma ikkagi vaikselt sellega tegelemist, nagu olen seda teinud aastakümneid ilma igasuguse toetuseta.
Kuid taolisel teaduse finantseerimise strateegial on ka suurem puudus: see ei ole jätkusuutlik. Projektipõhisus ei luba moodustada stabiilseid uurimisrühmi ning järelkasvu koolitamine muutub ülimalt problemaatiliseks. Uurija peab elama grandist grandini ning ma tean mitmeid noori andekaid inimesi, kes oma toimetuleku ja kindlate perspektiivide tagamiseks läksid üle erasektorisse või riigiametitesse ning on Eesti teaduse jaoks kadunud. Lisaks kõigele muule on jällegi tegemist ressursside raiskamisega. Nad on ülekvalifitseeritud selle töö jaoks, mida nad teevad nt panganduses või ministeeriumides. Kuid Eesti humanitaarteaduse jaoks on see lausa sucker punch.
Jaan Ross lõpetab poeetiliselt Gustav Ernesaksa mõttekäiguga: "Eesti koorikultuur peab olema püramidaalne, s.t. tugevad koorid saavad toetuda vaid laiale madalama tasemega kooriliikumisele." See aga, mida ta oma teesides pakub, on lausa vastupidine: selle ideoloogia seisukohalt peab jääma vaid püramiidi tipp, alumine osa aga ruineeritakse. Vabamüürlased küll unistasid nähtamatu püramiidi õhus hõljuvast tipust, kuid ma ei kujuta ette, kuidas sellist rajatist saaks maiste vahenditega realiseerida.
Nii palju siis paranoiast. Tuleb arsti juurde mees ja kaebab, et krokodill ei lase tal öösiti magada. Arst: "Noo, selle vastu on mul väga häid tablette, võtke kaks tükki enne magamaminekut. Nädala pärast tulge tagasi." Patsient aga ei tule ega tule. Kuu aja pärast saadab arst õe uurima, kuid patsienti ei ole. Krokodill sõi ta ära.
Humanitaarid! ärgem heitkem meelt: tipp jääb ju alles
RSS Feed