Indrek Hargla ei osta enam venekeelse märgistusega piima. Reporteri küsimusele: "Eesti lapsed õpivad koolis massiliselt vene keelt - milleks?" vastab ta: "Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi, ei poliitilisi!" Ehkki küsimus on suunatud, tundub, et populaarse kirjaniku (kes on juristina töötanud ka Välisministeeriumis) vastus on läbimõeldud ja siiras.
        Jüri Estam aga kirjutab: "Meie geopoliitilise vööndi inimesed vajavad, et ameeriklased tunneksid Venemaad paremini. Kust võtta hea esinemisoskusega 21. sajandi Venemaa tundjaid? Kennani, Adenaueri, Kissingeri, Brzezinski ja Albrighti suguseid?"
        Suurepärane! Sulgegem silmad ja kõrvad ja laskem meie eest kuulma, nägema, aru saama ja rääkima ameeriklased! Kevadel kirjutasin: "Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades." Eesti on saavutanud maailmas väärika positsiooni küberkaitse küsimustes. Eestil on nii ressursse kui ka pakiline vajadus saavutada analoogiline ekspertiis Venemaa asjus.
        Praegu ma näen kaht vastandlikku, kuid võrdselt murettekitavat tendentsi. Ühelt poolt on tegu Venemaa ja venelaste demoniseerimisega, neile oma vihkamise ja hirmude projitseerimisega. Teiselt poolt aga lapsikute ootuste ja lootustega. Kes näeb seal moraali ja õigluse kantsi, mis vastandab end patusele Ameerikale ja läänele üldse, teiste jaoks aga tundub Venemaa olevat eldoraado, kus saab väikese vaevaga kokku klopsida unelmate varanduse või vähemalt rikastuda transiidist. Mõlemad on naiivsed vaated, mis võivad osutuda ohtlikuks juhul, kui neile järgnevad teod. 
        Analoogiat vulkaaniga võib edasi arendada. Isegi kui jätta välja krüptozooloogiline teooria, mis rõhutab vulkaanide osatähtsust antropogeneesis (Toba vulkaani purse ca 72 000 aastat tagasi), siis on ammu pandud tähele kummalist seost vulkaani ja tsivilisatsiooni vahel. Vulkaanipurse on tappev, kuid millegipärast püüavad tsivilisatsioonikolded grupeeruda vulkaanide lähedusse ning pärast hävingut tekivad samale kohale uued asulad. Agraarne teooria (vulkaanide ümber on viljakas maa) ei suuda seletada, miks jätkub see tendents ka industriaalsel ja postindustriaalsel ajastul. Kui lähtuda toodud metafoorist, siis naabrus Venemaaga pakub nagu vulkaangi mõlemat: surmaohtu ja jõukust (viimase all ei pea ma silmas üksnes materiaalset kasu, vaid ka kultuurilist ja vaimset). Kuid oma partnerit/vaenlast peab tundma.
        Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.
        Vastase keele ja kultuuri tundmine on (muuseas ka) relv info- ja psühholoogilises sõjas. Veerand sajandi jooksul on meil õnnestunud jagada seda relva ohtralt ka neile, kes end avalikult positsioneerivad riigivastastena (nt Dmitri Klenski või Yana Toom valdavad eesti keelt paremini kui siinkirjutaja). Üleskutsed keeleliseks desarmeerimiseks tunduvalt mulle leebelt öeldes ajakohatud.

On diskuteeritud selle üle, kas Eesti peaks tõkestama mõned meile vaenulikud võõrriigi telekanalid. Või siis looma meie vene keelt kõneleva elanikkonna jaoks alternatiivse telekanali. Esimene on selgelt mõttetu ja vastuolus Eesti ühiskonna aluspõhimõtetega, teine aga jätab kuidagi kahemõttelise mulje. Millegipärast kerkivad need teemad esile kriiside ajal, samas kui on selge, et ükski kanal ei saa kriisi lahendada, tegemist võiks olla parimal juhul profülaktilise vahendiga. Karta on, et tegeletakse hoopis eneserahustusega ja kui pinge langeb, siis katkeb ka huvi vene kanali loomise vastu.
        Millega aga võiks Eesti ajakirjandus tegeleda juba praegu, on vaenu õhutamise vähendamine kohalikus venekeelses meedias. Ja ma pean siin silmas ennekõike venekeelset Delfit. Ma saan aru, et tegemist on eraõigusliku omandiga, mille eesmärk on kasumi teenimine. Eestit halvustavad või otseselt vaenulikud materjalid müüvad hästi ning on isegi võimalik, et tegemist ei ole eestivaenulike ajakirjanikega, vaid inimestega, kes kainelt (küüniliselt) jahivad klikke.
        Pealegi on pahatihti tegemist madala kvaliteediga ja professionaalselt ebaeetilise käitumisega. Tähelepanuväärne on mitte üksnes see, milliseid materjale esitatakse, vaid ka see, mis jäetakse esitamata. Päris kvaliteetseid kirjutisi, mida võib leida nii eestikeelses kui ka teiste riikide meedias, venekeelne Delfi millegipärast väldib (meediaekspertidele võiks pakkuda sellise teema nagu maailmapilt eesti- ja venekeelses Delfis). Eriti drastiline on aga see, et asi ei puuduta üksnes kommentaare ja analüütilisi materjale, vaid ka uudiseid. Tundub, et venekeelne Delfi püüab kaitsta oma lugejaid nende uudiste eest, mis käsitlevad objektiivselt olukorda Ukrainas, aga ka Venemaal. Ka uudised Eesti poliitika kohta on lünklikud ja tendentslikud, tihti juba suunavalt pealkirjastatud. Ma saan aru "Stolitsast". See on kallutatud väljaanne ja väljendab Keskerakonna vaateid (miks seda tehakse maksumaksja raha eest, on teine küsimus). Kuid Delfi ei ole vist Jedinaja Rossija väljaanne?
        Olen sõna- ja infovabaduse eestvõitleja ning seda mitte üksnes sõnades. Oma blogisse panin copylefti märgi, mis tähendab, et minu materjale võib vabalt ja ilma minult luba küsimata kasutada. Piirangud pole siin juriidilised, vaid kõlbelised. Ning ma võin tõdeda, et eestikeelsed väljaanded on järginud selles mõttes hea ajakirjandusliku tava põhimõtteid. Seda ei saa aga öelda vene Delfi kohta, kus nii mõnigi kord on minu artikleid avaldatud halvas, ebaintelligentses ja kallutatud tõlkes, millele on toimetus lisanud omapoolseid tendentslikke kommentaare, minult luba küsimata ja jätmata mulle ka võimaluse need kommentaarid vaidlustada.
        Hoopis kummaline lugu aga juhtus mõni päev tagasi, kui Delfi avaldas lühendatud tõlke minu Ekspressis ilmunud arvamusloost "Oma tankide tule all". Arvamuslugusid Eesti Ekspressile kirjutan silmas pidades eesti lugejat. Vene lugejal on veidi teistsugune taustsüsteem ja need asjad, mis eestlastele tunduvad enesestmõistetavad, oleks vajanud lahtikirjutamist. Delfis aga on tõlge hoopis lühendatud, kusjuures nõnda, et kogu lugu muutub mõttetuks. Mitmed kommentaatorid (ka sugugi mitte sõbralikud) juhivad sellele ka tähelepanu: tekst on absurdne, pealkirjas on juttu tankide tulest, kuid artiklis pole sellest sõnagi. Ma võin vastutada selle eest, mida ma olen ise kirjutanud, kuid mul on raske vastutada selle eest, kui keegi tõlkija ilma minu loata viskab tekstist välja võtmetähendusega lõigu.
        Asjal on minu jaoks ka juriidiline aspekt. Nimelt on mul leping Eesti Ekspressiga, mitte vene Delfiga. Ja need minu tekstid on juba autoriõigusega kaitstud ning kokkuleppe kohaselt Ekspressiga ei avalda ma neid tekste oma blogis. Nüüd aga on minu jaoks kujunenud kummaline ja ebameeldiv olukord. Need lugejad, kelle jaoks ma oma lugusid kirjutan, peavad nende eest maksma, samas kui lugejad, keda ma üldse silmas ei pea, saavad neid nautida ja jälestada täiesti tasuta. Kuna minuga ei ole Delfi selle artikli avaldamist kuidagi kooskõlastanud, siis kaldun sellist tegevust käsitlema piraatlusena.

Et tõhustada juhtimist ja hoida kokku vahendeid, viib Tartu Ülikool läbi laiapõhjalisi reforme, mille käigus kaovad muuseas usu- ja õigusteaduskond.
        Võimalik (ehkki ma pole selles sugugi kindel), et pakutud abinõud isegi täidavad püstitatud eesmärgid. Kuid reformi kõrvalmõju on see, et ainus universitas Eestis lakkab olemast. Sooritab enesetapu.
        Kui Gustav Adolf 1632. aastal rajas Academia Tartu linna, nappis samuti vahendeid. Rootsi sõdis mitmel rindel ning ainuüksi osalemine Kolmekümneaastases sõjas neelas tohutult ressursse (tuletame meelde, et just sellel samal 1632. aastal pidas ta Kolmekümneaastase sõja olulisima lahingu (Slaget vid Lützen), kus Gustav Adolf kahjuks ka hukkus). Sellegipoolest leiti vahendid täisväärtusliku ülikooli rajamiseks oma meretaguses provintsis. Academia Gustavianas olid kõik neli teaduskonda, ilma milleta õppeasutusel ei ole õigust universitase nimele: teoloogia, juura, meditsiin ja filosoofia.
        Kui Aleksander I taastas 1802. aastal ülikooli Tartus, ei olnud Venemaa majanduslik olukord samuti sugugi kiita. Napoleoniga sai küll vaherahu sõlmitud, kuid tohutult ressursse neelas pidev sõjategevus Kaukaasias. Sellegipoolest lasi Aleksander rajada mitte lihtsalt ühe kõrgkooli, vaid universitase oma nelja -- teoloogia, juura, meditsiin ja filosoofia -- teaduskonnaga.
        Eesti ülikool loodi 1919. aastal ka mitte just kõige soodsamates majanduslikes oludes. Ei pea vist meelde tuletama, et Vabadussõda alles käis. Sellegipoolest suudeti säilitada mitte üksnes kõik klassikalised teaduskonnad, vaid isegi lisati kaks uut.
        Universitas lakkas olemast Tartus nõukogude okupatsiooni ajal, kui arusaadavatel põhjustel likvideeriti teoloogiateaduskond.
        Kui 1989. aastal sai Tartu Riiklikust Ülikoolist jälle Tartu Ülikool, hoolitseti ka universitase staatuse taastamise eest ja taasloodi usuteaduskond.
        Universitas Tartuensis, asutatud 1632, kaotatud 2014, RIP.

Kui vaatame eestikeelses Vikipeedias kategooriat „Eesti rahvusrühmad“, siis näeme kuut alamkategooriat: baltisakslased, Eesti vähemusrahvuste ühendused‎, eestirootslased‎, juudid ja judaism Eestis‎, rannarootslased, võrukesed. Selles kategoorias on järgmised leheküljed: armeenlased Baltimaades, eestlased, eesti juudid, mulgid, mustlased Eestis, peipsivenelased, setud, vanausulised Eestis, Eesti venelased. Nagu näeme, hästi on esindatud venelased ja juudid, samuti mustlased, vähemal määral armeenlased jne. Seda kummalisem võib tunduda asjaolu, et suuruselt kolmas rahvusrühm Eestis -- ukrainlased -- ei ole leidnud eraldi kajastamist (sama võib öelda ka suuruselt neljanda rahvusrühma, valgevenelaste kohta).
        Öeldu ei ole mingilgi määral mõeldud Vikipeedia ja selle autorite halvustamisena, sama pilt on ka eesti meedias ja üldse meie igapäevaelus. Ukrainlased hoiavad madalat profiili ja nad tunnevad end Eestis kahekordse surve all. Eestlaste jaoks on nad venelased (aga suuremal osal neist ongi vene keel kui mitte ema-, siis vähemalt kodune keel) koos kõigi sellega kaasnevate psühholoogiliste tagajärgedega (migrandid, okupandid jne), venelaste jaoks aga parimal juhul veiderdavad venelased, halvimal juhul rahvusreeturid. Olukord muutus igas mõttes teravamaks seoses sündmustega Kiievis, Krimmis ja Ida-Ukrainas. Positiivne on see, et eestlased -- vähemalt osa neist -- hakkasid aru saama, et tegemist ei ole siiski venelastega, vaid rahvaga, kes samuti kannatas nii Vene impeeriumi kui Nõukogude Liidu tõttu. Kuid paraku on ukraina kogukond -- kui siin võib üldse kogukonnast rääkida -- ise lõhestunud. Pühapäeval kohtusin Narvas Ida-Virumaa ukraina kultuuriseltside liikmetega ning seal oli väga selgelt tunda pingeid kolme leeri vahel. Ühed olid demokraatliku Ukraina ja Maidani pooldajad, teised (väike, kui häälekas rühm) olid Putini pooldajad, kusjuures neist suurem osa olid venekeelsed ja isegi Venemaa kodanikud, ning kolmas, võib-olla kõige suurem grupp olid segaduses ja ehmunud inimesed, kes ei saanud aru, mis toimub -- vene kanalitest räägitakse üht, ukraina omadest teist, eesti omadest kolmandat jne.

Eesti ühiskond ja riik elab kaasa Ukraina sündmustele ja toetab sealset demokraatlikku liikumist. Aga võib-olla oleks aeg märgata ukrainlasi ka meie ümber.

Eilses Delfis oli väga oluline informatsioon, mis sidus omavahel kolm asja: Ukraina praegused arengud, sündmused Kirde-Eestis rohkem kui 20 aastat tagasi ja Vladimir Putini isiku. Natuke kummastav oli vaid lugeda Eestit nii olulises mõttes puudutavaid asju rahvusvahelise uudistekorporatsiooni vahendusel. Kuid lausa piinlikuks muutub asjaolu, et juba peaaegu aasta tagasi ilmus see informatsioon vene keeles, kusjuures siinsamas Eestis, venekeelses Postimehes. Väga kahetsusväärne on, et eestikeelne Postimees seda teemat ei kajastanud ning veelgi enam, Eesti meedias ei leidunud üldse kedagi, kes oleks seda informatsiooni tähele pannud.
        Möödunud sajandi 80ndate aastate lõpul Eesti vabadusvõitluse ajal oli levinud järgmine arusaam Eesti ühiskonna tulevasest rollist Euroopas: kuna me nii hästi tunneme Venemaad ning seal toimuvaid sündmusi ja protsesse, siis Eesti võib mängida omamoodi informatsioonilise silla rolli, tutvustades Euroopale Venemaad ja hoiatades sealsete ohtude eest. Paraku kujunesid asjad nõnda, et me ise peame sisse tooma ajusid ja informatsiooni, selleks et aru saada, mis toimub meie naabrite juures, ja seda ka küsimustes, mis on meile eksistentsiaalse tähtsusega. Ignorantsuse hea kaaslane on naiivsus ja kriitikavabadus, mida näeme Ukraina sündmuste kajastamises. Vahel tundub, et tegemist on lihtsalt Vene meedia kriitikavaba refereeringuga.
        Hiljuti küsiti minu käest ühel avalikul dispuudil, miks eestlased peavad oskama vene keelt. Vastasin kujundlikult: kui sa elad vulkaani nõlval, peavad sul olema vähemalt algelised teadmised vulkanoloogiast. Peab oskama keelt, aga peab oskama ka (kriitiliselt) mõista sõnumeid, mis on selles keeles kirjutatud. Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades.
      

Et paar tuntud luuserit korraldavad Eesti-vastase ja Putinit toetava performance'i, ei omaks iseenesest mingit tähtsust. Isegi Ukraina sündmuste kontekst ei tee neid otseselt ohtlikeks. Oluline on aga see, mis nendele asjadele järgneb. Eilsest Izvestijast võis lugeda, et venemeelsed on Tallinnas plaaninud kaks väljaastumist. Peab tundma praegust Venemaa meediat. Izvestija-taolised väljaannete eesmärk ei ole lugeja informeerimine toimunust, nende funktsioonid formuleeris juba Lenin: lugeja informeerimine ei ole üldse selle ülesanne, ajaleht peab olema agitaator ja propagandist, kuid ennekõike kollektiivne organisaator ("Millest alustada?", 1901). Vot seda Izvestija teebki -- organiseerib.
         Siinkohal tuleks meelde tuletada pronksiööd, mille ajal "spontaanne" rüüstajate mass liikus kontrollimatus suunas, enamik osalejaid ei teadnud ise, kuhu minna, ei teadnud seda ka Eesti politsei, kuid millegipärast igas kohas olid juba ette ootamas telekaameratega Vene ajakirjanikud. Nendest sündmustest on tehtud erinevaid järeldusi, kindlasti ka rahutuste kuraatorid. Vastavat vene terminoloogiat kasutades oli tegu lahinguluurega, st operatsiooniga, mis näeb välja nagu spontaanne lahing, aga mille tegelik eesmärk on hoopis luureandmete kogumine.
         Ent asi ei ole vaid selles, et provokatsiooni traagelniidid paistavad Venemaalt, teine eesmärk on see, et meie seda teaksime, et a) hirmutada, b) provotseerida vastuaktsioone, nii et tuleksid tublid Eesti rahvuslased ja korraldaksid mingisuguse kähmluse venemeelsega. Eriti hea oleks aga see, kui mingi Venemaa kodanik saaks kannatada või koguni surma. See on just see ettekääne, mida Venemaa vajab.

Olen veendunud, et ainus adekvaatne reageerimisvorm sellistele üritustele on nende täielik ignoreerimine -- nii kõikide eestimeelsete inimeste kui ka meedia poolt. Paraku leiab isegi kõige idiootlikuma putinoidi kõige haledam ettevõtmine tublide ajakirjanike parve, kes lendavad kohale nagu kärbsed s*** peale ja reostavad siis kogu meediaruumi sellega täis. Muidugi, kui Venemaa plaanib suurejoonelist provokatsiooni, siis ta ka teeb selle teoks. Aga ärgem vähemalt võtkem ise sellest osa.

Andsin nõusoleku kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti. Mitte et ma tahaksin nii väga sinna trügida (neid soovijaid on piisavalt), aga ma arvan, et suudaksin seal olla kasulik nii Eestile kui ka Euroopale. Nüüd aga seisab minu kui blogipidaja ees dilemma. Ühelt poolt pean vajalikuks valgustada oma seisukohti, mis on seotud Euroopa Parlamendiga (eriti aga valimistega), teiselt poolt ei taha blogi risustada enda valimiskampaaniaga. Seepärast lõin oma veebikeskkonda eraldi lehekülje "EP valimised 2014", kuhu pääsevad need, kellel on selle vastu eraldi huvi.

Edgar Savisaar sõitis Moskvasse ja esines Moskva Diplomaatilises Akadeemias loenguga. Loeng ise (sellega saab tutvuda Delfis) on peaaegu sisutühi, kui välja arvata see, et suure osa loengust pühendas Tallinna linnapea mitte munitsipaalprobleemidele ja linnadevahelistele kontaktidele, vaid sellele, kui kahjulik on nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult Eesti riigi Venemaa-poliitika. See kõik ei vääriks isegi mainimist, kui mitte arvestada esinemise aega ja kohta.
        Juba Moskva-visiidi aeg sätiti ajale, kui läänemaailm piirab kontakte Venemaaga. Selle taustal on ühe Eesti juhtiva poliitiku külaskäik interpreteeritav (ja Vene meedia just nii seda ka serveeris) heakskiidu ja solidaarsuse märgina. Savisaare loeng aga langes kokku ajaga, mil Venemaa parlament kuulutas välja Krimmi annekteerimise ja president Putin esitas oma uue välispoliitilise doktriini, mis ei piirdu enam Venemaa kaasmaalaste kaitsega, vaid seisneb "Vene maade taasühendamises". See formuleering nõuab eraldi analüüsi, praegu aga keskendume Edgar Savisaare tegevusele.
        Ülimalt märgiline on ka esinemise koht. See ei ole tavaline õppeasutus. See Stalini loodud akadeemia kuulub mitte haridus-, vaid välisministeeriumi alluvusse, arendades ja lihvides välispoliitikat ning valmistades ette välispoliitilise nomenklatuuri tippkaadrit (mitte segamini ajada Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudiga (МГИМО), mis valmistab ette keskastmespetsialiste, kusjuures mitte tingimata diplomaate).
        Venemaa välispoliitilist stiili näitlikustavad hästi välisminister Sergei Lavrovi ja Venemaa esindaja ÜROs Vitali Tšurkini viimaste päevade esinemised. Pärast Tšurkini Krimmi-teemalist sõnavõttu ÜROs tuletati vene sotsiaalmeedias meelde vana nõukaaegset anekdooti:
        Tund Moskva Diplomaatilises Akadeemias. Ülesanne: kujutage ette, et Nõukogude allveelaev uputas kogemata Burkina Faso reisilaeva. Burkina Faso esitas protesti. Kodus koostage meie valitsuse hüpoteetiline vastus. Järgmine tund. Õppejõud: "Üldiselt said kõik päris kenasti hakkama. Vaid kaks viga kippusid korduma: 'ei koti' kirjutatakse lahku, aga 'mustap***lised' jällegi kokku."
        Venemaa välispoliitiline stiil ei ole sellest ajast muutunud. 

        Kuid meediasse jõudis Savisaar mitte niivõrd oma loenguga, vaid arvamusega Krimmi referendumi asjus. RIA Novosti (Venemaa riiklik infoagentuur) tsiteeris Savisaart: "Мэр Таллина: вопрос о легитимности референдума в Крыму не важен." Sellest sai omakorda uudis kõikides tähtsamates Vene propagandakanalites, näiteks propagandakanal "RT" analüüsis maailma reaktsiooni Krimmi annekteerimisele. Selgus, et kõik on vastu: NATO, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Norra. Ainus helge laik sellel masendaval pildil on Eesti ja viidatud on loomulikult Edgar Savisaarele. RT tuletas ka meelde, et märtsi alguses pälvis Tallinna linnapea meedia tähelepanu oma avaldusega Kiievi praeguste võimude mittelegitiimsuse kohta. Nii et kui keegi väidab, et Tallinna linnapea ajab Moskvas munitsipaalasju, siis mingu kukele.
        Ent Keskerakond poleks Keskerakond, kui ei jätkaks oma reality show'd. Nimelt teatas Keskerakonna juhtkond, et RIA Novosti tsiteeris Savisaart valesti. Teatas ta seda aga eesti keeles eesti lugejatele (hiljem ilmus err.ee-s ka venekeelne tõlge); ühestki Venemaa meediakanalist ei õnnestunud mul sellest avaldusest leida jälgegi. Küll aga jätkuvad sõnavõtud teemal, kuidas Savisaar meid mõistab ja toetab.

UPD. Keskerakonna vaidlustusega on üldse naljakad lood. See pole esimene kord, kui venemeelne meedia olevat Savisaart valesti tsiteerinud ja temast valesti aru saanud. Siinkohal tekib ridamisi küsimusi. Esiteks, kas see meedia on üldse valelik või valetab ta üksnes seoses Savisaarega? Teiseks, Keskerakond on pidevalt süüdistanud Eesti "peavoolumeediat", et see tõlgendab tendentslikult ja pahatahtlikult Edgar Savisaare väljaütlemisi. Kas Vene riiklik infoagentuur on nüüd Eesti meediaga mestis või on tegemist palju laiema Savisaare-vastase (illuminaatide??) vandenõuga?       

        Eerik-Niiles Krossilt väga hea ja täpne analüüs tänases PMs.  Tahtsin ise midagi sarnast kirjutada, aga Kross on siin pädevam autor. Olukord on tõsine, vajab energilisi ja kainelt läbimõeldud samme, vältides nii paanikat kui ka jaanalinnupoosi.
          Teine lugu on seotud Keskerakonnaga. Priit Kutseri seisukoht tema skandaalses postituses leidis edasiarenduse Edgar Savisaare avalduses. Keskerakonda on kahtlustatud selles, et nad ei tegutse Eesti, vaid hoopis naaberriigi (õigemini selle valitsejate) huvides. Teises kohas väljendab Kross, et Savisaar on kaotanud kontakti reaalsusega. Ei tea, kuidas on lood reaalsusega, kuid tundub, et kontakt Jedinajaga Rossijaga on Savisaarel endiselt hea.
        Ma arvan, et antud juhul ei saa me rahulduda arusaamaga, nagu oleks tegu vaid Kutseri või Savisaare isikliku arvamusega, ühiskonnal on  õigus nõuda Keskerakonnalt ametlikku seisukohta Venemaa agressiooni suhtes Ukrainas.

Eesti humanitaarid on ärevuses. On tunda koguni matusemeeleolusid. Ja ametnike rahustavad manitsused stiilis "lõpetage see paranoia" millegipärast ei rahusta, vaid tekitavad sedasama paranoiat juurde. Täna saadeti TÜ filosoofiateaduskonna listi ETAgi ühiskonnateaduste ja kultuuri ekspertkomisjoni juhi akadeemik Jaan Rossi teesid, mis väljendavad tema nägemust ühiskonna- ja humanitaarteaduste arengust ja nende finantseerimisest. Juba mitu inimest on minu arvamust küsinud.
        Kõigepealt tahaksin rõhutada, et Jaan Ross ei ole sugugi humanitaarvaldkonnas ignorant ega kindlasti ka inimene, kes tahaks selle valdkonna kinni panna. Tahaksin uskuda, et enda meelest ajab ta õiget ja kasulikku asja. Minu arusaamade kohaselt jällegi on see asi vale ja kahjulik, kusjuures mitte üksnes humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kitsale ringile, vaid tervele Eesti teadusele ja Eesti ühiskonnale tervikuna.
        Arusaamatused algavad juba maailmavaatelisel pinnal. Ross kirjutab: "Meie teaduspoliitikas väljendub sama parem- ja vasakpoolsuse dilemma, mis riigis üldisemalt: kas väheste käsutuses peaks olema palju raha või paljude käsutuses vähe raha. [---] HN ette on seatud ülesanne vähendada Eestis tegutsevate uurimisrühmade hulka."
        Tegemist on minu meelest mingi karikatuurse parempoolsusega. Reaalne parempoolsus erineb vasakpoolsusest just selle poolest, et ei püüa formuleerida ühist valemit ja siis elu sellega vastavusse viia, vaid respekteerib elunähtusi nende mitmekesisuses, püüdes igale probleemile läheneda tema enese immanentsest loogikast lähtuvalt. Suured uurimisrühmad ning ressursirohked ülesanded on olulised paljudes reaalteaduslikes valdkondades (kuid ka mitte kõikides).
        Mis puudutab aga humanitaarvaldkonda, siis selline finantseerimispoliitika ei ole ressursside
kokkuhoid, vaid raiskamine. Et kvalifitseeruda, tuleb koosseisu ja kulutusi paisutada.
        Toon isikliku näite. Ilma võltstagasihoidlikkuseta võin tõdeda, et väheste kaastöötajate abiga olen suutnud eesti värsiteaduses teha rohkem kui kõik minu eelkäijad kokku. Sain selleks ka ETF grante, mis muidugi olid suurusjärgu võrra väiksemad kui need, mida jagatakse PUTi raames. Tõsi küll, ei saanud iga kord, kui taotlesin, kuid minu ebaõnnestumiste ja edu tagamaad grantide saamisel on omamoodi õpetlikud. Nimelt ei rahuldatud neid taotlusi, mis minu meelest olid tugevamad, rahuldati aga need, mille ma spetsiaalselt kirjutasin nõrgemaks, orienteerudes mitte teema enese loogikale, vaid grandiandjate kriteeriumidele. Minu meelest ei ole selline olukord hea. Eriti desorienteeriv võib see olla noorele õpetlasele, kellest võib hea teadlase asemel välja kujuneda edukas grandisaaja. Ja kordan veel kord, see ei ole hea. Mis puudutab aga eesti värsiteadust, siis juhul kui kõrged ametnikud arvavad, et seda ei ole vaja, jätkan ma ikkagi vaikselt sellega tegelemist, nagu olen seda teinud aastakümneid ilma igasuguse toetuseta.
        Kuid taolisel teaduse finantseerimise strateegial on ka suurem puudus: see ei ole jätkusuutlik. Projektipõhisus ei luba moodustada stabiilseid uurimisrühmi ning järelkasvu koolitamine muutub ülimalt problemaatiliseks. Uurija peab elama grandist grandini ning ma tean mitmeid noori andekaid inimesi, kes oma toimetuleku ja kindlate perspektiivide tagamiseks läksid üle erasektorisse või riigiametitesse ning on Eesti teaduse jaoks kadunud. Lisaks kõigele muule on jällegi tegemist ressursside raiskamisega. Nad on ülekvalifitseeritud selle töö jaoks, mida nad teevad nt panganduses või ministeeriumides. Kuid Eesti humanitaarteaduse jaoks on see lausa sucker punch.
        Jaan Ross lõpetab poeetiliselt Gustav Ernesaksa mõttekäiguga: "Eesti koorikultuur peab olema püramidaalne, s.t. tugevad koorid saavad toetuda vaid laiale madalama tasemega kooriliikumisele." See aga, mida ta oma teesides pakub, on lausa vastupidine: selle ideoloogia seisukohalt peab jääma vaid püramiidi tipp, alumine osa aga ruineeritakse. Vabamüürlased küll unistasid nähtamatu püramiidi õhus hõljuvast tipust, kuid ma ei kujuta ette, kuidas sellist rajatist saaks maiste vahenditega realiseerida.

Nii palju siis paranoiast. Tuleb arsti juurde mees ja kaebab, et krokodill ei lase tal öösiti magada. Arst: "Noo, selle vastu on mul väga häid tablette, võtke kaks tükki enne magamaminekut. Nädala pärast tulge tagasi." Patsient aga ei tule ega tule. Kuu aja pärast saadab arst õe uurima, kuid patsienti ei ole. Krokodill sõi ta ära.