Kui vaatame eestikeelses Vikipeedias kategooriat „Eesti rahvusrühmad“, siis näeme kuut alamkategooriat: baltisakslased, Eesti vähemusrahvuste ühendused, eestirootslased, juudid ja judaism Eestis, rannarootslased, võrukesed. Selles kategoorias on järgmised leheküljed: armeenlased Baltimaades, eestlased, eesti juudid, mulgid, mustlased Eestis, peipsivenelased, setud, vanausulised Eestis, Eesti venelased. Nagu näeme, hästi on esindatud venelased ja juudid, samuti mustlased, vähemal määral armeenlased jne. Seda kummalisem võib tunduda asjaolu, et suuruselt kolmas rahvusrühm Eestis -- ukrainlased -- ei ole leidnud eraldi kajastamist (sama võib öelda ka suuruselt neljanda rahvusrühma, valgevenelaste kohta).
Öeldu ei ole mingilgi määral mõeldud Vikipeedia ja selle autorite halvustamisena, sama pilt on ka eesti meedias ja üldse meie igapäevaelus. Ukrainlased hoiavad madalat profiili ja nad tunnevad end Eestis kahekordse surve all. Eestlaste jaoks on nad venelased (aga suuremal osal neist ongi vene keel kui mitte ema-, siis vähemalt kodune keel) koos kõigi sellega kaasnevate psühholoogiliste tagajärgedega (migrandid, okupandid jne), venelaste jaoks aga parimal juhul veiderdavad venelased, halvimal juhul rahvusreeturid. Olukord muutus igas mõttes teravamaks seoses sündmustega Kiievis, Krimmis ja Ida-Ukrainas. Positiivne on see, et eestlased -- vähemalt osa neist -- hakkasid aru saama, et tegemist ei ole siiski venelastega, vaid rahvaga, kes samuti kannatas nii Vene impeeriumi kui Nõukogude Liidu tõttu. Kuid paraku on ukraina kogukond -- kui siin võib üldse kogukonnast rääkida -- ise lõhestunud. Pühapäeval kohtusin Narvas Ida-Virumaa ukraina kultuuriseltside liikmetega ning seal oli väga selgelt tunda pingeid kolme leeri vahel. Ühed olid demokraatliku Ukraina ja Maidani pooldajad, teised (väike, kui häälekas rühm) olid Putini pooldajad, kusjuures neist suurem osa olid venekeelsed ja isegi Venemaa kodanikud, ning kolmas, võib-olla kõige suurem grupp olid segaduses ja ehmunud inimesed, kes ei saanud aru, mis toimub -- vene kanalitest räägitakse üht, ukraina omadest teist, eesti omadest kolmandat jne.
Öeldu ei ole mingilgi määral mõeldud Vikipeedia ja selle autorite halvustamisena, sama pilt on ka eesti meedias ja üldse meie igapäevaelus. Ukrainlased hoiavad madalat profiili ja nad tunnevad end Eestis kahekordse surve all. Eestlaste jaoks on nad venelased (aga suuremal osal neist ongi vene keel kui mitte ema-, siis vähemalt kodune keel) koos kõigi sellega kaasnevate psühholoogiliste tagajärgedega (migrandid, okupandid jne), venelaste jaoks aga parimal juhul veiderdavad venelased, halvimal juhul rahvusreeturid. Olukord muutus igas mõttes teravamaks seoses sündmustega Kiievis, Krimmis ja Ida-Ukrainas. Positiivne on see, et eestlased -- vähemalt osa neist -- hakkasid aru saama, et tegemist ei ole siiski venelastega, vaid rahvaga, kes samuti kannatas nii Vene impeeriumi kui Nõukogude Liidu tõttu. Kuid paraku on ukraina kogukond -- kui siin võib üldse kogukonnast rääkida -- ise lõhestunud. Pühapäeval kohtusin Narvas Ida-Virumaa ukraina kultuuriseltside liikmetega ning seal oli väga selgelt tunda pingeid kolme leeri vahel. Ühed olid demokraatliku Ukraina ja Maidani pooldajad, teised (väike, kui häälekas rühm) olid Putini pooldajad, kusjuures neist suurem osa olid venekeelsed ja isegi Venemaa kodanikud, ning kolmas, võib-olla kõige suurem grupp olid segaduses ja ehmunud inimesed, kes ei saanud aru, mis toimub -- vene kanalitest räägitakse üht, ukraina omadest teist, eesti omadest kolmandat jne.
Eesti ukrainlaste ansambel Svjata Vatra: ukrainlane olla on uhke ja hea.
Eesti ühiskond ja riik elab kaasa Ukraina sündmustele ja toetab sealset demokraatlikku liikumist. Aga võib-olla oleks aeg märgata ukrainlasi ka meie ümber.
RSS Feed