Aasta lõpul (21.12.) andsin Õhtulehele intevjuu, mis ilmus 31.12. vaid paberilehel. Kuna mõned asjad tunduvad olulistena, avaldan seda siin intervjueerija Andres Põllu lahkel loal.
Mis on teie jaoks lõppeva aasta märksõnad?
Eestis: esimene naispresident, Keskerakonna valitsusse pääsemine juhtiverakonnana.
Maailmas: Brexit, Donald Trump, NATO idatiiva tugevdamine, Venemaa hübriidse agressiooni jätkumine Ukrainas ja sõjalised aktsioonid Süürias, terror Euroopas.
Milline lõppeva aasta sündmustest võiks meid algaval aastal veelgi rohkem mõjutada ehk milliste sel aastal aset leidnud sündmuste tähtsusest me saame alles tulevikus aimu?
Iga märksõnana nimetatud sündmustest on pikaajalise mõjuga, nii positiivses kui negatiivses plaanis. Samas võib nii mõnigi asi tuua üllatusi. Näiteks Donald Trump on venelaste lemmik ja seda mitte üksnes Venemaal, vaid üle maailma. USA, Saksamaa, Iisraeli ja ka Eesti venelased seostavad Trumpiga suuri lootusi täpselt samamoodi, nagu seda teeb Venemaa elanikkond. Kuid Trump on üllatusi täis anum ja need, kes loodavad, et see on cornu copia (küllusesarv), võivad samamoodi eksida nagu need, kes kardavad, et see on Pandora laegas. Aga üks asi on kindel: me oleme sisenemas uude ajastusse, mis on täis ebamäärasust, ning selles on nii omad ohud kui võimalused. Igal juhul on maailma poliitika oma mugavustsoonist välja raputatud.
Putin ei tee saladust sellest, mida ta Trumpilt ootab. Miinimum: sanktsioonide lõpetamine, koostöö naftatööstuse valdkonnas, Krimmi tunnistamine Venemaa osana ning vabad käed Ida-Ukrainas. Meedium: endise Nõukogude Liidu territooriumi tunnistamine Venemaa huvisfäärina. Ning maksimum: nn Jalta 2, ehk Venemaa tunnistatakse USAga võrdseks globaalmängijaks ning maailm jagatakse mõjusfäärideks, kus Venemaal on samasugune roll, nagu see oli Nõukogude Liidul.
Iseenesest võiks Trump kõike seda ju lubada, kuid väga eksivad need, kes loodavad, et ta võiks need asjad lihtsalt kinkida. Pakutav koostöö terrorismivastases võitluses on liiga väike tasu, Venemaa aga pole selles positsioonis, et võiks USAlt midagi nõuda.
See, mida Trump tahaks vastu, pole samuti saladus. Kui väljumine kliimakonventsioonist oleks Putinile endalegi meelepärane, siis Iisraeli ühepoolne toetamine Lähis-Ida konfliktis oleks märksa keerulisem. Eriti raske on aga ette kujutada, et Putin liitub Trumpi kavatsetava majandussõjaga Iraani ja Hiina vastu. Kuid ennustada midagi ei tahaks. „Elame huvitaval ajal, härrased,“ nagu on öeldud ühes filmis.
Kas Brexit ja Trumpi võit on sissejuhatus suurematele muutustele? Nii mentaalses kui ka reaalses mõõtmes? Millistele?
Kindlasti on, kuid oleks vastutustundetu hakata praegu täpseid arengustsenaariume ennustama, võimaluste spekter on selleks liiga suur. Paljud Trumpi ja Brexiti vastastest juhivad tähelepanu sellele, kuidas ühiskonna arvamusega on manipuleeritud. USA valimiste osas võib suure tõenäosusega väita, sest isegi rivaalitsevad agentuurid CIA ja FBI on selles küsimuses jõudnud üksmeelele, et Venemaa propagandamasin on aktiivselt valimisprotsessi sekkunud ja seda mõjutanud. Ja siis? See ei sea ju kuidagi kahtluse alla nende valimiste legitiimsust. Teine asi, kui Venemaa häkkeritel oleks õnnestunud tulemusi võltsida, aga seda ei juhtunud. Pealegi manipuleerisid – ja mitte vähe – ka Clintoni pooldajad, ning selles, et nende manipulatsiooni tulemused olid kehvemad, oleks küll naljakas süüdistada Trumpi.
Nii Brexit kui Trumpi valimised viisid manipuleerimistehnika hoopis kõrgemale tasemele. Siin on kaks teineteisega seotud aspekti: ühelt poolt on mõjutamise sihtmärgiks inimese psüühika kõige sügavamad mehhanismid, teiselt poolt aga on mõjutusvahendiks uusim sotsiaalküberneetiline tehnoloogia. Ja see tehnoloogia kindlasti areneb veelgi.
Kas valge heteroseksuaalne mees võtab/võidab nüüd, Trumpi võidust lootust ammutades, tagasi oma kunagise rolli? Või vähemalt pääseb tõrjutusest ja frustratsioonist?
Naljaga pooleks: loodan, et mitte kunagi. Tõsisemalt võttes ei saa ma aru, mida tähendab valge heteroseksuaalse mehe kunagine roll. Kas jutt on Antiik-Kreekast, kus meeste homoseksuaalne praktika oli privilegeeritud? Või hoopis Roomast, kus see oli häbiväärne patriitside omavahelises läbikäimises, kuid täiesti aktsepteeritav näiteks orjadega? Kui aga rääkida sotsiaalsest rollist, siis ma ka ei saa aru, kas jutt on Rooma leegionäridest või senaatoritest; sakslastest mõisahärradest või eesti soost nekrutitest.
Kui veel tõsisemaks minna, siis kõik need arutlused ja nendega seotud hirmud lähtuvad nullsummamängu mudelist: mida rohkem ühiskonnas võidavad naised, seda vähem jääb meestele. See ei ole üldjuhul nii. Tihti on tegemist win-win olukorraga. Kui nüüd jälle vaadata asjale humoorika pilguga, siis üks põhilisi meeste võite seisneb selles, et nüüd saavad ka naised aru, et kiuslik ja ebakompetentne ülemus ei pruugi ilmtingimata olla mees ning isegi kõige šovinistlikumale mehele võib töötav naine olla kasulik nii perekonna emotsionaalsest kui ka finantsilisest seisukohalt.
Kindlasti on, kuid oleks vastutustundetu hakata praegu täpseid arengustsenaariume ennustama, võimaluste spekter on selleks liiga suur. Paljud Trumpi ja Brexiti vastastest juhivad tähelepanu sellele, kuidas ühiskonna arvamusega on manipuleeritud. USA valimiste osas võib suure tõenäosusega väita, sest isegi rivaalitsevad agentuurid CIA ja FBI on selles küsimuses jõudnud üksmeelele, et Venemaa propagandamasin on aktiivselt valimisprotsessi sekkunud ja seda mõjutanud. Ja siis? See ei sea ju kuidagi kahtluse alla nende valimiste legitiimsust. Teine asi, kui Venemaa häkkeritel oleks õnnestunud tulemusi võltsida, aga seda ei juhtunud. Pealegi manipuleerisid – ja mitte vähe – ka Clintoni pooldajad, ning selles, et nende manipulatsiooni tulemused olid kehvemad, oleks küll naljakas süüdistada Trumpi.
Nii Brexit kui Trumpi valimised viisid manipuleerimistehnika hoopis kõrgemale tasemele. Siin on kaks teineteisega seotud aspekti: ühelt poolt on mõjutamise sihtmärgiks inimese psüühika kõige sügavamad mehhanismid, teiselt poolt aga on mõjutusvahendiks uusim sotsiaalküberneetiline tehnoloogia. Ja see tehnoloogia kindlasti areneb veelgi.
Kas valge heteroseksuaalne mees võtab/võidab nüüd, Trumpi võidust lootust ammutades, tagasi oma kunagise rolli? Või vähemalt pääseb tõrjutusest ja frustratsioonist?
Naljaga pooleks: loodan, et mitte kunagi. Tõsisemalt võttes ei saa ma aru, mida tähendab valge heteroseksuaalse mehe kunagine roll. Kas jutt on Antiik-Kreekast, kus meeste homoseksuaalne praktika oli privilegeeritud? Või hoopis Roomast, kus see oli häbiväärne patriitside omavahelises läbikäimises, kuid täiesti aktsepteeritav näiteks orjadega? Kui aga rääkida sotsiaalsest rollist, siis ma ka ei saa aru, kas jutt on Rooma leegionäridest või senaatoritest; sakslastest mõisahärradest või eesti soost nekrutitest.
Kui veel tõsisemaks minna, siis kõik need arutlused ja nendega seotud hirmud lähtuvad nullsummamängu mudelist: mida rohkem ühiskonnas võidavad naised, seda vähem jääb meestele. See ei ole üldjuhul nii. Tihti on tegemist win-win olukorraga. Kui nüüd jälle vaadata asjale humoorika pilguga, siis üks põhilisi meeste võite seisneb selles, et nüüd saavad ka naised aru, et kiuslik ja ebakompetentne ülemus ei pruugi ilmtingimata olla mees ning isegi kõige šovinistlikumale mehele võib töötav naine olla kasulik nii perekonna emotsionaalsest kui ka finantsilisest seisukohalt.
Kui aga rääkida normaalsetest meestest, siis ennast teostav naine, õde, tütar, ema, ämm jne on rõõmu ja uhkuse faktor. Mis aga puudutab alaväärsuskompleksi ja sellel põhinevat frustratsiooni, mis on osadel meestel Eestis ja mujalgi õhtumaades tõepoolest olemas, siis arvan ma, et naiste õigused on siin pigem ennastõigustav ettekääne kui reaalne põhjus. Reaalne frustratsiooni allikas ei peitu tavaliselt naises või naistes, vaid mehe rahulolematuses iseendaga. Normaalne kompleksivaba mees ei vaja oma täisväärtuslikuks eluks naiste sotsiaalset allutatust.
Vestleme päev pärast Saksamaal Berliinis aset leidnud terrorirünnakut. Kas terror on tulnud, et jääda?
Siin on jällegi mitu küsimust. Kahjuks on terror see reaalsus, milles me elame. Tahaksin väga eksida, aga tuleb arvestada sellega, et see ei kao kusagile, vastupidi, laieneb ja süveneb. Terroristid ei ole üksnes väheharitud fanaatikud, viimaste osaks jääb terroriaktide teostamine. Kui rääkida konkreetselt islamiterrorismist, siis seal töötab mitu ajutrusti, kus tegutsevad euroopalikult haritud inimesed. Terroriakti läbiviimine on aga üldjuhul kergem ülesanne kui selle ärahoidmine.
Kas ja mida annab üldse ette võtta? Kaua jätkub tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika?
Tegevusprogrammidest pole puudust ja nad kõik paiknevad skaalal utoopia-võhiklikkus, mida radikaalsemad lahendused (stiilis: piirid kinni, kõik välja saata, surmanuhtlus taastada vms), seda võhiklikumad nad on, nagu on võhiklikud ka lootused, et pakutav haridus ja sotsiaalprogrammid tagavad täisväärtusliku integratsiooni. Küsimus tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika kohta on ise poliitiliselt angažeeritud.
Ma ise süüdistasin proua [Saksa kantsler Angela] Merkelit poliitilises lühinägelikkuses, mis piirneb kuritegelikkusega, kuid tuleb ka Merkelist aru saada. Ta käitus nagu kristlane, paraku aga ei saa kristlikku eetikat, mis on ennekõike inimesekeskne, üle kanda tervele ühiskonnale ja veel vähem riigile. Maine riik ei ole ei oma päritolult ega olemuselt kristlik institutsioon. Euroopas on selle lätted paganlikus antiigis. Öeldu ei tähenda, et ma arvan, et pagulastest tulnuks teha gladiaatorid või lõvidega võitlejad, kuid riigi põhiline funktsioon on oma kodanike kaitsmine ja siin ei saa riik paraku lähtuda evangeeliumiõpetusest.
Vestleme päev pärast Saksamaal Berliinis aset leidnud terrorirünnakut. Kas terror on tulnud, et jääda?
Siin on jällegi mitu küsimust. Kahjuks on terror see reaalsus, milles me elame. Tahaksin väga eksida, aga tuleb arvestada sellega, et see ei kao kusagile, vastupidi, laieneb ja süveneb. Terroristid ei ole üksnes väheharitud fanaatikud, viimaste osaks jääb terroriaktide teostamine. Kui rääkida konkreetselt islamiterrorismist, siis seal töötab mitu ajutrusti, kus tegutsevad euroopalikult haritud inimesed. Terroriakti läbiviimine on aga üldjuhul kergem ülesanne kui selle ärahoidmine.
Kas ja mida annab üldse ette võtta? Kaua jätkub tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika?
Tegevusprogrammidest pole puudust ja nad kõik paiknevad skaalal utoopia-võhiklikkus, mida radikaalsemad lahendused (stiilis: piirid kinni, kõik välja saata, surmanuhtlus taastada vms), seda võhiklikumad nad on, nagu on võhiklikud ka lootused, et pakutav haridus ja sotsiaalprogrammid tagavad täisväärtusliku integratsiooni. Küsimus tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika kohta on ise poliitiliselt angažeeritud.
Ma ise süüdistasin proua [Saksa kantsler Angela] Merkelit poliitilises lühinägelikkuses, mis piirneb kuritegelikkusega, kuid tuleb ka Merkelist aru saada. Ta käitus nagu kristlane, paraku aga ei saa kristlikku eetikat, mis on ennekõike inimesekeskne, üle kanda tervele ühiskonnale ja veel vähem riigile. Maine riik ei ole ei oma päritolult ega olemuselt kristlik institutsioon. Euroopas on selle lätted paganlikus antiigis. Öeldu ei tähenda, et ma arvan, et pagulastest tulnuks teha gladiaatorid või lõvidega võitlejad, kuid riigi põhiline funktsioon on oma kodanike kaitsmine ja siin ei saa riik paraku lähtuda evangeeliumiõpetusest.
Berliin 20.12.2016
Pagulasprobleemi lahendamine on pikaajaline ja ressursirohke protsess. Ainus reaalne strateegia seisneb võitluses mitte tagajärgede, vaid põhjustega. Ning paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja MTÜd püüavadki sellega tegeleda, paraku on see pigem tilk meres. Aleppo „vabastamine“ [Süüria juhi Bashar al-] Assadi vastastest tõi paari päevaga üle 200 000 uue põgeniku. Kuid põgenikevoo põhjused ei ole üksnes sõjalised. Nälg ja ökoloogiline olukord subekvatoriaalses Aafrikas paneb miljonid põhja poole liikuma, nii nagu varakeskaegse Suure rahvasterände ajal pani põud liikuma rahvad läände. Paraku püüame seda tulekahju kustutada loitsudega.
Mis oli Eesti jaoks olulisem sündmus - kas Reformierakonna või Edgar Savisaare võimult tõrjumine? Või on need ühe medali kaks külge?
Olen nõus, need on tõepoolest möödunud aasta tähtsaimad sündmused Eesti poliitikas ja tõepoolest on need omavahel seotud. Siiski need protsessid on erinevad. Savisaare võimult kukutamine oli isegi pigem halastusakt: inimene on oma suuruse ammu maha mänginud ja nagu üleküpsenud vili oleks ise pudenenud, parem, kui see juhtub enne, kui see päris roisku läheb.
Teine asi on Reformierakonnaga, mille kukkumine oli ootamatu eelkõige nende enda jaoks, kuid asjaolu, et mitte ükski riigikogus esindatud erakond ei tahtnud nendega enam koostööd teha, kõneleb enda eest.
Mida võiks lõppev aasta meile õpetada?
On kaks ütlust: ’kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta’ ja ’ajaloo ainus õppetund on see, et ajaloost ei õpita midagi’. Kummaski on tõetera sees, kuid mõlemad on pigem kõlavad aforismid. Vastus sõltub suuresti sellest, kes on need „meie“, kes peaksid midagi õppima. Poliitikas ja ühiskonnaelus on lõppemas või on juba lõppenud ideoloogiate ja suurte narratiivide aeg. Postmodernism võidutseb nii sõjalises sfääris (hübriidne sõda), kui poliitikas ja avalikus elus, kus arutluste asemel on säutsud, millest võib igaüks nagu legodetailidest teha oma valiku ning moodustada talle sobiva konfiguratsiooni. Trumpi kampaania oligi sellele üles ehitatud: sellal, kui vastased otsisid ja leidsid tema ütlustes jaburusi, solvanguid ja vastuolusid, külvas ta valijad üle aina uute sõnumitega, millest igaüks vihastades ühtesid leidis vastukaja teiste seas.
Mida toob algav aasta? Millised jõud tulevad (või jäävad võimule) Prantsusmaal ja Saksamaal? Mis hakkab toimuma Eestis? Kas saabub rahva suur pettumus Ratase valitsuses?
Ei armasta ennustajaid ja ise olen halb ennustaja. Eriti ei meeldi mulle, kui minu enamasti pessimistlikud prognoosid täituvad. Seepärast pakun kaks äärmuslikku võimalust: optimistliku ja pessimistliku.
Mis oli Eesti jaoks olulisem sündmus - kas Reformierakonna või Edgar Savisaare võimult tõrjumine? Või on need ühe medali kaks külge?
Olen nõus, need on tõepoolest möödunud aasta tähtsaimad sündmused Eesti poliitikas ja tõepoolest on need omavahel seotud. Siiski need protsessid on erinevad. Savisaare võimult kukutamine oli isegi pigem halastusakt: inimene on oma suuruse ammu maha mänginud ja nagu üleküpsenud vili oleks ise pudenenud, parem, kui see juhtub enne, kui see päris roisku läheb.
Teine asi on Reformierakonnaga, mille kukkumine oli ootamatu eelkõige nende enda jaoks, kuid asjaolu, et mitte ükski riigikogus esindatud erakond ei tahtnud nendega enam koostööd teha, kõneleb enda eest.
Mida võiks lõppev aasta meile õpetada?
On kaks ütlust: ’kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta’ ja ’ajaloo ainus õppetund on see, et ajaloost ei õpita midagi’. Kummaski on tõetera sees, kuid mõlemad on pigem kõlavad aforismid. Vastus sõltub suuresti sellest, kes on need „meie“, kes peaksid midagi õppima. Poliitikas ja ühiskonnaelus on lõppemas või on juba lõppenud ideoloogiate ja suurte narratiivide aeg. Postmodernism võidutseb nii sõjalises sfääris (hübriidne sõda), kui poliitikas ja avalikus elus, kus arutluste asemel on säutsud, millest võib igaüks nagu legodetailidest teha oma valiku ning moodustada talle sobiva konfiguratsiooni. Trumpi kampaania oligi sellele üles ehitatud: sellal, kui vastased otsisid ja leidsid tema ütlustes jaburusi, solvanguid ja vastuolusid, külvas ta valijad üle aina uute sõnumitega, millest igaüks vihastades ühtesid leidis vastukaja teiste seas.
Mida toob algav aasta? Millised jõud tulevad (või jäävad võimule) Prantsusmaal ja Saksamaal? Mis hakkab toimuma Eestis? Kas saabub rahva suur pettumus Ratase valitsuses?
Ei armasta ennustajaid ja ise olen halb ennustaja. Eriti ei meeldi mulle, kui minu enamasti pessimistlikud prognoosid täituvad. Seepärast pakun kaks äärmuslikku võimalust: optimistliku ja pessimistliku.
Optimistlik: eurooplased ja põhjaameeriklased ei häbene enam oma identiteeti ja juuri, nii nagu ei häbene neid moslemid, hindud, hiinlased jne. Kompleksivaba inimene ei pea vabandama oma religiooni ja traditsioonide pärast, ei varja oma pühi kohitsetud nimetuste taha (nagu USAs ei ole enam poliitiliselt korrektne öelda Merry Christmas, vaid tuleb öelda Häid pühi vms). Järjest rohkem on inimesi, kes täiendavad pidevalt oma hariduslikku ja kultuurilist pagasit, ei ole kergesti manipuleeritavad ja suudavad orienteeruda infovoogudes. Selline inimene hindab vabadust ja mõistab sellega seotud vastutust.
Pessimistlik: järjest suurema võimu võtavad hirmud ja nendest toituvad populistlikud liikumised. Islamiterrori hirmust pöördub osa nii lääneeurooplastest kui ka eestlastest „mõistmist ja abi“ otsides Putini Venemaa poole, ja nad leiavad seda. Kui aga paratamatult selgub, et see polnud see, mida nad lootsid, on juba hilja.
Mis puudutab valimisi Prantsusmaal ja Saksamaal, siis nende tulemused erinevad arvatavasti oluliselt. Prantsusmaal jätkub Rahvusrinde tõus ja nii erakonnal kui selle juhil Marine Le Pen’il on head väljavaated jõuda presidendivalimistel teise vooru. Selge favoriit on aga François Fillon (suur Vladimir Putini sõber nagu Marine Le Pen’gi), kes lisaks vabariiklastele saab ilmselt teises voorus ka suurema osa sotsialistide häältest. Sellegipoolest saab Rahvusrindest oluline poliitiline jõud.
Saksamaal on aga suuri muudatusi raske ette näha: [islami ja immigratsioonivastased] PEGIDA ja AfD (Alternatiiv Saksamaale) jäävad poliitilisel areenil marginaalseteks mängijateks, parempoolne CDU/CSU säilitab oma edumaad sotsialistide ees, liberaalid (FDP) on endiselt audis.
Jüri Ratas näitas end osava manööverdajana ja arvatavasti ta ise suuri vigu ei tee. Martin Repinski saaga ei ole minu hinnangu järgi Ratase kaotus, vaid peen intriig ja lõppkokkuvõttes võit. Valitsuse populaarsus sõltub aga suurel määral sotsidest, kust tulevad nii selle valitsuse tugevamad ministrid, pean silmas Sven Mikserit ja Andres Anveltit, kui ka nõrgemad, keda ei hakka siinkohal nimetama, kellega võrreldes on ka Repinski kõva tegija. Nende sõnad ja teod võivad kahjustada mitte üksnes valitsuse positsioone. Aga elame-näeme.
RSS Feed