MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Kas raamat on igand?

1/18/2017

7 Comments

 
Mõned selgitused eilsele postitusele lisaks.

Kõigepealt tahan rõhutada, et selle eesmärgiks ei olnud kedagi süüdistada, rõhutasin seda täna ka telereporterile. Lihtsalt nägin midagi, mis mind väga haavas. Tegemist on ulatusliku nähtusega ja raamatute hävitamine on vaid selle üks, kuid väga oluline tahk.

Ma ei hakka vastama konkreetsetele vastuväidetele, mida esitasid nt Delfi kommentaatorid, vaid mõtiskleksin veidi probleemi üle laiemalt.

Väidetakse, et raamat on vananenud infokandja, meedium vms. Siin ei ole isegi midagi pikalt arutada, kuna väga hästi on sellele küsimusele mitu korda vastanud Umberto Eco. Eco juhib tähelepanu kahele aspektile.

Esiteks, infokandja säilivus. Raamatu surmast hakati rääkima juba esimeste flopidiskide ajastul: nad pidid olema palju mugavamad, võtma vähem ruumi ja sisaldama rohkem informatsiooni. Kus on nüüd flopidiskid? Siis tulid CD-ROMid, mälupulgad jne. CD-ROMid on juba moraalselt vananenud, mälupulgad kestavad keskmiselt aasta. Raamatud kestavad aga sajandeid. Uuemate vahendite -- virtuaalkettad, pilved jne -- jätkusuutlikkus on samuti küsitav: on liiga palju võimalusi ja parameetreid, kuidas need tasalülitada (alates küberrünnakutest ja lõpetades looduskatastroofidega).

Picture


Teiseks, raamat on ese, mille vorm väljendab Eco järgi täiuslikult selle olemust. Nii nagu seda on ratas, mida ei saa teha ümmargusemaks, nagu on lusikas jne. Lisaksin sellele siiski, et väikseid täiustusi võib teha ja seda pidevalt ka tehakse. Raamatu trükkimine on kunst ja tehnoloogia ning mõlemad arenevad. Nagu muide arenevad ka rattad ja lusikad. Aga Ecol on õigus: põhiolemust need muudatused ei moonuta.



Omalt poolt lisaksin sellele veel ühe olulise nüansi. Elektrooniline meedia on kergesti manipuleeritav ja võltsitav: vanad dokumendid "modifitseeritakse" uute eesmärkide tarbeks. Kohtan seda pidevalt vene allikate käsitlemisel. Muidugi, sellist asja on tehtud ka raamatutega, nt Gorki mälestusted Leninist, mis avaldati Nõukogude Liidus igal aastal, muutusid pidevalt ja eriti pärast Gorki surma. Vanemad trükid korjati aga raamatukogudest ära. Või siis täiesti teisest valdkonnast: Lutheri väike katekismus areneb pidevalt. Kuid digitaalne meedia annab palju efektiivsemad ja totaalsemad manipuleerimisvõimalused. Orwelli "1984" Tõeministeeriumis tegeleti pidevalt uute faktide fabritseerimise ja esitamisega vanade faktide pähe. Kuid see oli mehhaaniline tükitöö. Elektrooniline meedia annab siin palju võimsamad vahendid.


Picture
Kõik see ei tähenda, et ma olen e-raamatute ja digiväljaannete vastane. Vastupidi, olen nende entusiastlik pooldaja. Kuid digiraamat ja koodeks on põhimõtteliselt erinevad asjad ning üks ei asenda teist, nii nagu ka kõige ilusam hõbenuga ei saa asendada alumiiniumist lusikat. Teatmeteosed sobivad mulle paremini elektrooniliselt, erialast kirjandust tahan omada nii digitaalselt kui paberkandjal, aga näiteks ilukirjandust eelistan igal juhul lugeda paberkandjalt.

Veel üks asi tehnilise progressiga seoses. Kui 1980. aastatel tulid CD-d, kuulutati kõigepealt mitte raamatute, vaid plaatide ja magnetlintide surma. Siis aga tulid DVD-d, MP3-d, MP4-d jne. Viimane trend on aga see, et vinüülplaadid tulid triumfaalselt tagasi: mõned muusikaarmastajad isegi eelistavad neid elektroonilistele vidinatele. Raamatute olukord on aga veel parem: nad ei ole kadunud ja ehkki ma ei armasta prognoose, kipun nõustuma Umberto Ecoga, et need ei kao ka tulevikus.

Nüüd paar sõna raamatukogudest. On laialt levinud eksiarvamus, et raamatukogu on koht, kus hoitakse kõige enam nõutud raamatuid, ning üks hoiustamise kriteeriume ongi see, kui tihti ja kui mitu lugejat on üht või teist üllitist küsinud. See on viga. Raamatukogu on koht, kust sa saad kätte raamatu, mida sa vajad, sõltumata sellest, kas seda on enne juba 10 000 inimest lugenud või on see veel lahti lõikamata. (Kord laenasin -- mitte TÜ raamatukogust, ühest teisest -- lahtilõikamata raamatu 19. sajandi lõpust, mis oli minu töö jaoks väga vajalik; pärast seda, kui olin paar korda pikendanud, tõin selle tagasi ning mõne aja pärast tellisin uuesti. See oli kadunud.)

Picture
Öeldu ei tähenda, et raamatukogus peaksid säilima kõik trükised ja raamatuid ei tohikski fondidest maha kanda. Nt kui ülikooli raamatukogus on mitukümmend venekeelset lineaaralgebra või matemaatilise analüüsi õpikut, siis suur osa nendest kuuluvad tõesti mahakandmisele, juba seepärast, et esiteks on need osalt vananenud ja teiseks praegu TÜs matemaatikat vene keeles ei õpetata. Sama käib ka paljude teiste õpikute kohta. Eraldi asi on nõukogude ideoloogiaga seotud kirjandus: sajad poliitökonoomia, NLKP ajaloo, dialektilise materialismi jne õpikud, Brežnevi kirjandusteosed vms. Samas ei tohi siingi äärmusesse laskuda ja teha ideoloogilist tsensuuri, nagu see oli Nõukogude Liidus, ainult vastupidise märgiga. Pealegi annab ignorantsus marksismi-leninismi teooria valdkonnas nii mõnigi kord paradoksaalseid tulemusi, kui kõva wannabe rahvuslane tuleb äkki lagedale ideedega, mis on vanematele inimestele hästi tuttavad. Ma ei räägi juba sellest, et läänes on trotskistlikud ideed järjest rohkem moes (vrd Bernie Sandersi, Jeremy Corbyni jt moodsate liidrite seisukohti).

Picture
Trotski rebränding sotsialistide häälekandjas (Allikas: socialistpartyni.net/analysis-news/trotskyism-what-is-it/)
PictureSolomon Schechter Kairo Genizah's

Pealegi tekst, mis tundub praegu täiesti väärtusetu, võib sajandite pärast muutuda ülimalt väärtuslikuks. Nii on grafiti tihti käsitletav vandalismiilminguna, kui tegemist on tänapäevaga. Aga näiteks TÜ kartseris on nad kultuurinähtus. Vanarooma grafiti on muinsuskaitse all, ehkki sisu on neil umbes sama, mis tänapäevasteski. Nii ka raamatutega. Kairo sünagoogi keldrisse (genizah) viidi sajandite jooksul mahakantud raamatuid (juutidel oli raamatute hävitamine keelatud, need kas pandi panipaika, nt keldrisse, või maeti nagu inimesi). Neid peeti täiesti tarbetuteks ning kui talmudist Solomon Schechter 1898. aastal läks asja uurima, ei tahetud teda keldrisse lasta, kuna seal olevat ebahügieeniline ning selles elavat maod ja krokodillid. Keldrist avastas ta aga üle 100 000 käsikirja, millest suur osa olid hindamatu väärtusega. Tõepoolest, „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks."

Kuid mida siiski teha mahakantud raamatutega? Esiteks on Eestis olemas Hoiuraamatukogu. Ma helistasin täna neile ja nad kinnitasid, et võtavad kõik raamatud vastu, teine asi, et nad ise ka neid sorteerivad. Teiseks, Eestis on suur rahvaraamatukogude võrk, mis on paraku alafinantseeritud. Loomulikult pole nad venekeelsetest trigonomeetrilistest tabelitest ilmselt huvitatud, kuid eile nägin konteinerites hulgaliselt ka ilukirjandust ja seda nii eesti, saksa kui vene keeles. Kirde-Eesti raamatukogud oleksid viimastest huvitatud. Lisaks sellele on veel sellised asutused nagu haiglad, vanadekodud, vanglad jne. Ning lõpuks: tasuta jagamine, on mitu erinevat võimalust, kuidas seda korraldada.



UPD 19.01
Jaan Toominga jaoks panen välja veel paar üleeile tehtud pilti. Ja nüüd palun leida siit üles Stalini, Hitleri ja Lenini teosed.
Picture
Picture
Picture
Picture
7 Comments
1/18/2017 10:52:56 am

See meenutas mulle ühte kunagist artiklit Indrek Schwedelt.

http://arvamus.postimees.ee/73760/indrek-schwede-online-meedia-lopp

Pogress on muidugi üks ütlemata tore värk.

Reply
Indrek Tart
1/19/2017 06:17:40 am

Märgates illustreerivas kärus Aili raamatut "Rahva mälumustrid" (1990), millest on puudus mitmel tegusal kultuuriuurijal, teistest kõnelemata, läbib mind kurbus nende justnagu süüdimatute raamatukogutöötajate pärast, kes on raamatuvalvuriteks tagantatud, kellest enam vist lugejaid ei saagi. Aga nemad on vähemalt raamatuid näinud, teised pole sedagi.

Reply
Tarmo Sepp
1/20/2017 04:33:25 am

Pakun veel paar argumenti raamatute hävitamise vastu:

1) raamatute hävitamisel lähtutakse nende väärtusest, kuid:

1a) raamatukoguhoidjad pole superinimesed, kes on kompetentsed kõigis valdkondades, aga kui väärtust hinnata kvantitatiivsete
näitajate järgi, jääks raamatukogudesse alles ainult "kollane kirjandus";

2a) keegi meie kaasaegsetest pole pädev hindama, mis on väärtuslik meie
järeltulijate jaoks. Me ei tea isegi, mille alusel tulevikus raamatute väärtust hinnatakse.
See on volituseta otsustamine kellegi teise, antud juhul meie järeltulijate eest.

2) raamatute aegumisest - raamatukoguhoidjate loogika järgi aeguvad raamatud selle
järgi, kui:

2a) kui tõesed on seal esitatud andmed. Isegi täiesti valefaktidel põhineval propagandal on
väärtus, sest keegi saab tulevikus teada, kuidas ja mis eesmärgil minevikus valetati. St
osaliselt valeinfo baasil on võimalik teha tõeseid järeldusi;

2b) kui aktuaalsed on seal esitatud andmed. Kui sama usinad raamatukoguhoidjad oleks
tegutsenud antiikajal, ei teaks me midagi ei geotsentrilisest maailmapildist, alkeemiast
jne. Meil puuduks absoluutselt igasugune teadusajalugu.

3) ruumiprobleem - see on pseudoprobleem, sest hetkel mittevajalikke raamatuid ei pea
hoidma esindushoonetes ja säilitama kõrgeimate standardite järgi. Vanu raamatuid on
lõplik hulk, neid ei trükita juurde.

Sama probleem on tegelikult elektrooniliste andmetega. Millegipärast on elektroonilises
andmehalduses samasugune dogma, et andmetel on "elutsükkel", mis kindlasti sisaldab
tekkimis ja hävitamist. Tegelikkuses aga kasvavad säilitusseadmete mahud tunduvalt
kiiremini, kui toodetud andmete maht. Flopiketaste-aegne riiulitäis mahub tänapäeval 1 mälupulga peale.
Puht-praktilistel kaalutlustel pole vaja suurt midagi hävitada, eriti mitte dokumente, mille puhul seda "elutsüklit" kõige sagedamini rakendatakse. Tänapäeval oleks väga huvitav uurida antiik- või keskaegset kaupmehe raamatupidamist...

Reply
Margareta Telliskivi
1/22/2017 03:28:26 pm

Rahvusraamatukogus asub kohvik "Poogen" (huvitav nimevalik), mis käitub raamatutega vähemalt sama jubedalt - raamatutest on augud läbi puuritud ja lambijalg läbi topitud. See olevat taaskasutus. Uus raamatukogukultuur? Lisan fotolingi, kui see pole lubatud ja eemaldatakse, siis fotot saab näha kohviku seinal Facebookis.
https://www.facebook.com/kohvikbuffetPoogen/photos/a.275805209485736.1073741831.105128486553410/275806016152322/?type=3&theater

Reply
Marje Jõeste
1/25/2017 04:07:50 am

Lugupeetud Mihhail Lotman! Tänan, et raamatute prügimäele viimise küsimuse tõstatasite. See pole ainult ühe raamatukogu probleem, vaid kogu ühiskonna kultuurituse avaldus. 16.02.2016 avaldas Postimees esiküljel pildi Maarjamäe lossi remondi alguse kohta, pildil oli allkiri: "Eile kolisid remondi teelt prügimäele EKP esimese sekretäri Vaino paraadportree, kaheksa köidet "Eesti nõukogude entsüklopeediat" koos lisaköitega, mõned vähem väärtuslikud taiesed ja hulk igavamapoolset kirjavara...". Püüdlikult olid autole kõrvuti asetatud Vaino portree ja ja ENE 8 köidet ja lisaköide. Saatsin selle kohta oma arvamuse Ajaloomuuseumi direktorile Sirje Karisele, kes aga oma vastuskirjas leidis, et muuseumi raamatukogus on ENE olemas, partnerid ka seda ei soovinud ja nii ta prügimäele saadeti. See, et tegemist oli teatmeteosega, mille avaldamise eesmärk oli olnud eestluse ja eestikeelse kirjavara säilitamine, et tegemist oli üldrahvaliku üritusega, milles osales kogu eesti vaimne eliit, teda ei häirinud. Mina ei saanud vastust küsimusele, miks üks muuseum enda vastu sellisel kujul püüab huvi äratada. Prügimäele viidavatest asjadest oli just teatmeteos see, mis esile toodi.

Reply
ML
1/26/2017 05:30:07 am

Tänan, seepärast kirjutasingi, et tegemist on laiema protsessiga ja barbaarsus tungib sisse mitte üksnes raamatukogudes, vaid ka nt haridussüsteemis. Sellele tuleb vastu hakata.

Reply
Risto
2/28/2017 06:57:02 am

Barbaarsus tungib sisse ka ülikoolides (kas ka juba Eestis?). Kel on mahti, palun kuulake. Saksa riigiraadio vestlusring tunnustatud professoritega (24.2.17). Võtab sõnatuks: http://www.deutschlandfunk.de/hochschulquartett-ueber-gewalt-keine-hochschule-ist-eine.1301.de.html?dram:article_id=376095




Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman