Trollidele ma tavaliselt ei reageeri, kuid seekord esinesid vähemalt mõned oponendid  oma nime all. Täiesti ootamatult on nad mind süüdistanud selles, et ma ei olevat nõukogude ajal režiimi vastu protesteerinud ega olnud tagakiusatud nagu Mart Niklus, Lagle Parek või akadeemik Sahharov (Allar Õunapuu, Aimot Viira jt Postimehe kommentaariumis) ning olevat olnud kõigega rahul.

Jah, pean tunnistama, et ma ei ole kunagi ennast positsioneerinud kutselise vabadusvõitlejana. Valisin hoopis teadlase teekonna. Kuid juba varases nooruses püüdsin järgida põhimõtet, mille hiljem lugesin välja Solženitsõnilt: elagem ilma valeta (vene keeles on rõhuasetused veidi teised: elada mitte vale järgi). See tõi mulle pahandusi kaela juba keskkoolis, kui protesteerisin kirjanike tagakiusamise ja sõnavabaduse puudumise vastu Nõukogude Liidus. Tookord pääsesin direktori käskkirja ja vanemate koolikutsumisega. Ülikoolis kutsuti mind juba esimesel kursusel KGBsse välja seoses keelatud kirjanduse levitamisega (sh Anatoli Martšenko raamat "Minu tunnistused", mis käsitles Hruštšoviaegseid vangilaagreid). Ma ise pole KGB protokolle näinud, kuid mu sõbrad "Memorialist" ütlesid, et neis seisis: "Mihhail Lotman on profülakteeritud". Mida see täpselt tähendab, ma ei tea, tuleb küsida KGB asjatundjatelt. Nägi aga see profülakteerimine välja nii: istusin laua taga, minu kõrval seisid kaks meest ja karjusid mõlemasse kõrva. Üks nendest oli KGB Tartu osakonna ülem Boriss London, teine aga hoopis tähtsam mees Moskvast, kelle nime ma ei mäleta. Too viimane oli eriti agressiivne. Ma ei saa öelda, et ma üldse ei kartnud, kuid kedagi välja ei andnud, koostööettepaneku lükkasin tagasi.

Profülakteerimisel olid teatud tagajärjed, muutusin ettevaatlikumaks. Aastaid pärast ülikooli lõpetamist tunnistas mulle tollane kursusevanem, et KGB tegi talle ülesandeks minu järgi nuhkida, kuid ta püüdis seda korraldust saboteerida, teatades iga kord, et ei suutnud kontakti luua. Kuid siiski oma jonni ma ei jätnud ja alates 1970. aastate teisest poolest ei piirdunud enam kirjanduse levitamisega, vaid osalesin Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" paljundamisaktsioonis (raamat oli fotofilmil, trükkisin seda fotopaberile). Mõne aja pärast sain teada, et KGB oli filmi kätte saanud, kuid minuni nad ei jõudnud.

Ma ei olnud tuttav Eesti vabadusvõitlejatega, kuid olin pidevas kontaktis Moskva dissidentidega, ennekõike Natalja Gorbanevskaja ja Tatjana Velikanovaga (viimase poeg Fjodor, samuti dissident, oli minu lähedane sõber). Ma lõpetasin ülikooli kiitusega, kuid kraadiõppes jätkata ei saanud, selle asemel suunati mind tööle kooli, kus ma pidin eesti lastele õpetama vene keelt. 1970. aastate teine pool oli venestamise tippaeg Eestis. Ma keeldusin selles osalemast ja nähes, et õpilased ei tunne vene keele ja kirjanduse vastu mingit huvi, saboteerisin vene keele programme, asudes õppima hoopis oma õpilastelt. Ma sain üle oma esinemishirmust ja õppisin pidama avalikku kõnet eesti keeles. Minu õpilaste seas olid muuseas ka mõned tulevased kuulsused, nagu nt Mart Laar, Imre Arakas jt. Pärast neid õppetunde polnud mul enam mingeid probleeme esineda ei eesti ega vene keeles (nt esinesin paar korda ülimalt vaenuliku interrindlaste auditooriumi ees, kus kuulajad oleksid hea meelega minuga füüsiliselt arveid õiendanud).

1980. aastatel avaldasin mõned kirjatööd välisajalehtedes ning esinesin ka Vabadusraadios/Raadio Vaba Euroopas (VR/RVE). Molotov-Ribbentropi Pakti 50. aastapäeva puhul esinesin VR/RVE-s kahe avaldusega: "MRP 50. aastapäevaks (Eesti vaatevinklist)" ja "Nõukogude väed tuleb Balti riikidest välja viia". Sellel teemal esinesin ka BBC-s. Artiklitest võiksin nimetada järgmisi: Zuerst müssen die Truppen abziehen. Die Welt, 24.August 1989 (Nr. 196), S. 5; samas ka intervjuu C. G. Ströhmiga: "Vor allem die priviligierten Russen träumen von der "imperialen Idee"". Avaldasin artikleid ka Helsinkin Sanomates (neist mõni avaldati lühendatult ka rootsi keeles).  

Seega kobisesin küll. Mind küll ei arreteeritud ega vangistatud, küll aga olin pidevalt KGB valvsa pilgu all (demonstratiivselt avati minu kirjavahetusi, telefonitsi terroriseeriti ka mu perekonda). Nõukogude ajal ei tulnud kõne allagi, et ma oleksin saanud ülikoolis õpetada (üks etteheide kommentaatoritelt oligi, et miks ma ülikooli töötajate koosolekul ei esinenud). Samuti ei saanud ma kaitsta oma väitekirja. Eestis ei tulnud see üldse kõne alla, kuid mul õnnestus astuda Moskva Ülikooli kaugõppe aspirantuuri, kus ma sooritasin kõik eksamid viitele, kuid keeldusin muutmast valmiskirjutatud väitekirja ideoloogiliselt vastuvõetavaks. See on üks näide sellest, kuidas elada ilma valeta, ja ma olen teatud hinda selle eest maksnud. Ma ei olnud revolutsionäär, aga ka mitte režiimi ohver. Ma ei saanud töötada ülikoolides, kuid olen väga tänulik Eesti Informatsiooni Instituudile ja Küberneetikainstituudile, kus ma sain tegeleda teadustööga. Alles Eesti taasiseseisvumise järel sain ma kaitsta oma väitekirjad ja asuda tööle kõrgkoolidesse.

Ja tööline lõi mulle vasaraga vastu pead,
seejärel lõi kolhoositar sirbiga munadesse.
Venedikt Jerofejev, "Moskva-Petuški"

Gustav Adolfi Gümnaasiumi nõukogude estraadi festivalist on kirjutatud juba piisavalt. On selge, et see ei ole mingi arusaamatus või viga. See pole isegi katse šokeerida väikekodanlasi ja paista silma originaalsusega. Ei, GAGi direktor Hendrik Agur tahab sellega teha "kingituse Venemaale ja kõikidele inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad." Öelduga on veidi vastuolus tema teine tees, et asjad tuleks unustada ja andestada (jällegi metodoloogiline küsimus: kuidas andeks anda see, mida sa ei mäleta?).

Ei taha siinkohal hakata ahastama ega moraali lugema, kuna minu meelest pole asi Hendrik Aguris, see on vaid jäämäe tipp ning palju ohtlikuma protsessi järjekordne sümptom.

Ent kõigepealt vaatame asja natuke teisest perspektiivist ning isegi metodoloogiliselt kahtlasel viisil, ühendades omavahel kaks täiesti erinevat, kuid viimasel ajal aktuaalset teemat. Kas vägistatud naine võib andestada oma vägistajale? Oleneb. Kuid kindlasti ei saa teda selleks sundida. See oleks vägistamise jätkumine või isegi uus, seekord mentaalne vägistamisakt. Eriti kummaline oleks andestada sellisele vägistajale, kes uhkustab oma teoga, hoopleb kaunite kingitustega, mille naine on saanud, ja lisaks vastab häbistamise korral, et ta ise noris seda oma igasuguste kehaosade välgutamisega. Pealegi on selgunud, et tegemist on hoopiski sarivägistajaga, kes on praegugi selle asjaga ametis.

Riigi vägistamisest võib rääkida vaid metafooriliselt, kuid retoorikas võib märgata selgeid paralleele. Venemaa okupeeris Eestit? Oh mis te nüüd, Eesti ise tahtis vennasrahvaste pere liikmeks saada. Mingit okupeerimist pole ju olnud, Riigikogu saatis Moskvasse delegatsiooni palvega võtta Eesti NSVLi vastu ja see soov rahuldati. Ja vaadake, milliseid tehaseid, linnaosi, teid ja muud infrastruktuuri oleme teile ehitanud. Tänulikud peaksite olema. Ja see käib ka teiste nn Balti riikide kohta, aga mis puutub lähiaega, siis vabastasime Gruusia agressioonist Lõuna-Osseetia ja Abhaasia; tulles vastu rahva tahtele, vabastasime Ukraina anastajate käest Krimmi ja tõime rahu Donetski ja Luhanski oblastisse. Hoiame oma rahuarmastavat kontingenti Transnistrias. Vaat selline riik me oleme!

Nii palju siis andestamisest. Aga kuidas siis jääb kingitusega neile, kes elasid nõukogude ajal? Mina elasin samuti sellel ajal ja märksa kauem kui härra Agur. Minu jaoks on kõik need laulud jälgid ja nad solvasid siis ja solvavad ka praegu minu esteetilist ja eetilist taju. Ja minusuguseid vene taustaga inimesi on palju. Kui härra Agur räägib Venemaast, peab ta silmas valitsevat kriminaalset režiimi ja selle häälekandjaid. Kuid on olemas ka teine Venemaa.

Olen korduvalt kirjutanud Venemaa propaganda mõjust ja see propaganda ei mõjuta vaid siinseid venelasi. Neid laule, mida GAG tahab Venemaale kinkida, mängitakse erinevast vene meediast niigi. See, et Eesti lapsed laulavad oma vabast tahtest püüdlikult nõukogude laule, ei ole andestamise, vaid alistumise märk. Ja sellisena leiab see ilmselt ka vägistaja heakskiidu.

Kui juba kingitusteks läks, siis omalt poolt lubage kinkida nostalgitsejatele väike suveniir.

Annely Akkermann astus IRList välja. Mõistan tema tundeid, ehkki mitte lahendust. Mul endal on needsamad etteheited erakonnale ja veel rohkemgi. Püüan need hästi lühidalt formuleerida.

1. Valimisliit koos Keskerakonnaga, millel on kehtiv leping Jedinaja Rossijaga. Analoogilisest lepingust on lahti öelnud isegi kõige venemeelsem Läti poliitik Nils Ušakovs. Kui me kordame mantrana, et hea Jüri ei ole seesama mis halb Edgar, siis võiksime ajada selja sirgeks ja öelda: hea Jüri, ütle lahti sellest häbiväärsest lepingust.
 
2. Maksusüsteemi solkimine. Eesti riigil oli ja on palju arenguruumi erinevates valdkondades, kuid lihtne ja loogiline maksusüsteem oli põhimõtteliselt hea. Seda oleks pidanud muutma ettevõtjasõbralikumaks, vähendades nende maksukoormust, kuid mitte maksude lihtsuse ja läbipaistvuse arvelt.

3. Aktsiiside tõus ja ennekõike läbimõtlematu alkoholiaktsiisi tõstmine. Seda tehti kahel eesmärgil: a) rahva kainestamine, b) riigikassa täitmine. Ma ei tea, kuidas kainusega on, valitsus esitab optimistlikku statistikat, kuid minu enda ja mu tuttavate tähelepanekud Lõuna- ja Kagu-Eestis ütlevad vastupidist: inimesed hakkasid rohkem ja hasartsemalt jooma. Riigikassa täitmisega ei ole asjad ka paremad. Kuid mulle on siin palju olulisem mitte materiaalne, vaid moraalne aspekt. Seadused ja valitsemise poliitika peavad soodustama inimeste ausat ja patriootlikku käitumist. Eestis aga on minister Ossinovski ühe liigutusega lükanud inimesed halli tsooni. Ja IRL ei takista seda.

4. Riigieelarve tasakaalust väljaviimine. Omal ajal tahtis Isamaa liider Mart Laar viia eelarvetasakaalu nõude isegi Põhiseadusesse. Siis tundus mulle, et ta pingutab üle. Tasakaalus eelarve on tähtis põhimõte, kuid mitte dogma. Teatud tingimustel võib teha olulisi tulevikku suunatud investeeringuid, mis ajutiselt viivad eelarve tasakaalust välja. Praegu aga suunatakse see raha populistlikult tarbimisse. See ei ole investeering, mis tooks tulevikus kasu, see raha lihtsalt kulutatakse ära. See on keskerakondlik poliitika: elada praegu tulevikupõlvkondade arvelt. Ja meie läheme sellega kaasa.

5. Olen täiesti nõus sellega, mida Annely kirjutas teise samba likvideerimise kohta. Siin on kaks halba asja korraga. Esiteks, teise samba kehtestamisega võttis riik endale oma kodanike ees teatud kohustused. Nendest loobumine õõnestab riigi usaldusväärsust. Teiseks oli teine sammas iseenesest hea mõte, kuna sellesse panustab nii inimene ise kui ta tunneb ka riigi toetust. Samuti rikuti lubadusi kolmanda samba maksustamise osas, mis pole ka hea.

6. Osa inimesi ja ennekõike töötavad pensionärid tunnevad ennast õigustatult petetuna. Selle kompenseerimiseks pakub valitsus jällegi puht keskerakondlikku lahendust: ühekordset valimiseelse pensioni tõusu. Mille arvelt? Eks ikka laste ja lastelaste arvelt.

Need kõik on väga tõsised asjad ja ma ei ole nende üle sugugi õnnelik. Mida ma siis ise sellises erakonnas veel teen? Asi on selles, et kõikide puuduste ja vigade kiuste on IRL siiski Eesti parim erakond ja mis võib-olla veel tähtsam, Eesti vajab vastutustundlikku erakonda, mis väljendaks normaalseid isamaalisi konservatiivseid vaateid, laskumata ei vasak- ega parempopulismi. IRLil ja selle liikmetel on palju häid ideid. Need tuleb läbi töötada ning selgelt formuleerida. Mis puutub aga tehtud vigu, siis need tuleb parandada.

Sain järgmise kirja Kundas asuva puitmassitehase Estonian Cell juhatajalt Lauri Raidilt:

"pöördun Teie poole seoses artikliga, mis avaldati täna Postimehe arvamusportaalis ja pisut varem Teie blogis. Kahetsusväärselt sisaldab Teie artikkel faktiviga ja valeväidet Estonian Celli aadressil ja loodan, et meievaheline kirjavahetus ning suhtlus aitab need kommunikatsioonivead parandada.
 
Esmalt faktiveast. Estonian Cell ei ole tselluloositehas. Tootmistehnoloogia, mida ettevõte kasutab, on puitmassi kemitermomehaaniline purustamine, mitte Kraft-tehnoloogia sulfaatmeetod, millele viitate oma artiklis. Need on põhimõtteliselt erinevad tehnoloogilised protsessid. Palun teil lugeda lisa siit:http://www.estoniancell.ee/ee/1314/keskkond .
 
Teiseks, valeväitest. Estonian Cell ei ole lasknud solki Kunda lahte. Tehasest keskkonnaloa kohaselt merre jõudev puhastatud heitvesi on tervisele ja keskkonnale ohutu ning selle kvaliteet vastab keskkonna kompleksloa normidele.  Ettevõttel on kohustus võtta tehasest väljuva heitvee kvaliteediproove igapäevaselt. Nii keskkonnaagentuur kui ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadurite poolt eelmisel aastal teostatud merekeskkonna seire raport, mis jõudis Estonian Cellini möödunud aasta lõpus, kinnitab, et ettevõtte heitveel puudub negatiivne mõju Kunda lahe põhjataimestikule ja –loomastikule. Samuti ei ole ületatud raskemetallide kontsentratsiooni piirnorme ning puudub heitvee mõju vee ja setete hapnikusisaldusele."

Mul on alati hea meel oma vead parandada ja nii ka siin. Nimetasin Estonian Celli tselluloositehaseks, lähtudes sellest, et see toodab (muude asjade hulgas) tselluloosi. Samas minu postituse fookuses ei olnud üldse Estonian Cell, vaid Tartusse planeeritav tehas. Lauri Raid juhib õigustatult tähelepanu sellele, et Estonian Celli tehnoloogiline protsess ei rajane sulfaatmeetodil, vaid on hoopis keskkonnasõbralikum. Kui juba nende projektide võrdlusest läks, siis Estonian Celli kasuks räägib ka see, et toormaterjaliks on haab ning seega ei suurendata okaspuude raiet. Kuid jällegi, minu mure on seotud Tartusse planeeritava tehasega.

Samuti pean vabandama, et nimetasin Estonian Celli heitvett solgiks. Kuid ma ei taha siiski nõustuda sellega, et siin üldse mingit probleemi ei ole. Lehes avaldatud fotol on näha reostust. Minu point oli aga, et ka sellistel keskkonnasõbralikel ja igati kiidetud ettevõtetel võib juhtuda ettenägematuid asju ning Emajõe reostus on hoopis midagi muud kui merereostus.

Täna peaks minister Reinsalu umbusaldamine toimuma ja umbusaldajate hääled pidid ka koos olema. Seega ei saa minu postitust pidada hääletamistulemuste mõjutamise katseks. 

Ma pole salanud, et praegune valitsuskoalitsioon ei meeldi mulle sugugi ja kui see kukub, ei hakka ma seda taga nutma. Ainus, mis mind seejuures kurvaks teeb, on kogu selle protsessi küünilisus ja lausa valelikkus. 

Justiitsminister kirjutas arvamusloo, milles ta kaitses tema meelest ebaõiglase rünnaku alla sattunud lavastajat. Tegi seda ebaõnnestunult -- tema kirjatükk, mis pidi sotsiaalset viha leevendama, hoopis suurendas seda. Osa feministe tundis end solvatuna, kuna nad lugesid välja, et neid nimetati kanakarjaks. Lugesid valesti, kuna nad arvatavasti väga soovisid solvuda (sellele on teiste seas osutanud ka EKRE juhatuse liige Malle Pärn): kui keegi ütleb "lõpetage pullitegemine", siis ei tähenda see, et ta nimetas kedagi pullideks, kui minister kutsus üles: "Lõpetage kanakarja kambakas", ei nimetanud ta kedagi kanadeks (pealegi on tegu tsitaadiga Ken Kesey kuulsast raamatust). Samuti on pahatahtlikult eksitav süüdistus, et Reinsalu õigustab naistevastast vägivalda. 

Ma võin uskuda feministide siirust, samuti tundub mulle usutav Hannes Hanso positsioon. Kuid mul on väga raske uskuda Jürgen Ligi, Kristen Michali, ning in corpore EKRE ja Vabaerakonna fraktsioonide siirast solvumist. Ilmselt on nad ka ise saanud aru oma  ebausutavusest ja seetõttu hakkasidki valesid multiplitseerima. Naisevastasest vägivallast enam juttu pole. Ligi peab salajast registrit: "Reinsalul on paturegister olemas, aga see pole avalikkuseni jõudnud". Mart Helme esineb valesüüdistusega, et minister venestab kohtusid. Siiram on Artur Talvik, keda ei häiri Ojasooga seotu, talle lihtsalt ei meeldi kogu Reinsalu elutöö. 

Kuid hämavad mitte ainult umbusaldamise pooldajad. Kui Liisa Oviir teatas, ei hääleta umbusaldamise poolt, kuna vastasel korral "vabariigi sünnipäevaks oleks justiitsministriks juba Helme", siis on mul raske uskuda, et ta ise usub sellist jama.

Kogu see jant paraku õõnestab veelgi rohkem Riigikogu autoriteeti. Ma arvan, et antud rumalas olukorras on ainus mõistlik võimalus mitte osaleda -- las osalevad hääletuses vaid need, kes sellisel kahtlasel viisil loodavad oma poliitilist kapitali kasvatada. 
​

Andsin oma allkirja "Avalikule pöördumisele kavandatava tselluloositehase asjus". Tavaliselt ma kollektiivsetes protestikampaaniates ei osale, kuna arvan, et ühe vastutust võtta julgeva inimese hääl on tihti tugevam kui massiüritus. Ma tean, kui kerge on üles kruvida proteste, eriti nii tundlikel teemadel nagu keskkond, ning õilsatest, ent emotsionaalsetest ajenditest lähtuvad teod võivad tuua ettearvamatuid negatiivseid tagajärgi (nagu nt loomade "päästmine" karusnahafarmidest). Ma ei pea ennast mingil juhul ökofundamentalistiks. Mitte ükski asi ei tule tasuta. Linnade arengud, maanteed, raudteed, õhu- ja meretransport koormavad kõik loodust. Ehkki olen põhimõtteline jalgrattur, ei taha ma võidelda teiste transpordiliikide vastu. Asi pole keskkonnariskide nullimises, vaid optimaalsete lahenduste otsimises. Seepärast toetan, tõsi küll, teatud reservatsioonidega Rail Balticut. Ökoloogilised probleemid, mis paratamatult selle rajamisega kaasnevad, vajavad lahendust, vähemalt leevendust, kuid muud strateegilised, majanduslikud ja NB! ökoloogilised kaalutlused (kiirraudteeühendus Euroopaga vähendab koormust maanteedel) kaaluvad need minu jaoks üle.

Mis aga puudutab Tartu tselluloositehast, siis see asi on teistsugune: riskid ületavad oluliselt võite. Sellevastane pöördumine on koostatud väga professionaalselt ja lähtub ratsionaalsest argumentatsioonist, mitte hetkeemotsioonidest, ning kuna ma niikuinii kavatsesin veel kord sel teemal sõna võtta, siis andsin sellele suurima heameelega oma allkirja.

Siiski tahaksin eraldi välja tuua veel mõned asjaolud. Nii tehase pooldajad kui ka selle vastased lähtuvad tehase ohutuse/ohtlikkuse hindamisel ettenähtud režiimis, kui kõik sujub, nagu peab. Ka sellisel juhul kätkeb rajatav tehas endas suurt koormust keskkonnale. Nagu teada, on tselluloositööstus üks toksilisemaid, jäädes alla vaid metallitööstusele. Sulfaattselluloosi tootmine koormab kõiki biosfääri osi: atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri ülemist kihti. Tartu tehase rajajad ja propageerijad korrutavad mantrana, et tegu on innovatiivse, keskkonnasäästliku ja rohelise ettevõtmisega. Soovitan vaadata nende reklaamvideot kui manipulatsiooni meisterklassi  (pange tähele rohelist tausta, linnulaulu, pidevalt korduvaid tüvesid bio-, rohe-, keskkonna- ja teisigi armsaid detaile).

Millest aga ei ole siiamaani räägitud, on tehase kaitstus erinevates ettenägematutes olukordades. Praegu võib tunduda, et suurim oht on seotud ühiskondliku pahameelega. Aga millised on tehnoloogilised riskid? Kuidas on tehas kaitstud üleujutuste eest (tuletame meelde hiljutist keemiatehase plahvatust USAs, millel erinevalt Tartusse rajatavast tehasest oli kahekordne kaitse, kuid üleujutuse käigus lakkasid mõlemad töötamast). Kuidas on see kaitstud tormide eest, nagu näiteks selliste eest, nagu orkaan Herwart, mis möllas praegu Saksamaal? Kuidas on see kaitstud teiste loodusõnnetuste eest, mis viimasel ajal on Euroopas sagenenud, kas kliima soojenemise või muude põhjuste tõttu? Kõik need küsimused on paraku vastuseta, asjalikku arutelu asemel näeme vaid ülistuslaule moodsale ja progressiivsele tehnoloogiale.

Igaks juhuks võiks meelde tuletada, et Eestis juba on üks moodsal progressiivsel tehnoloogial töötav tselluloositehas Estonian Cell, mis on poolteist aasta kogemata solki merre lasknud. Tuletame meelde, et ka see ettevõte reklaamib ennast eriti keskkonnasõbralikuna ja 2014. aastal nimetas Keskkonnaministeerium selle isegi aasta keskkonnasõbralikuks ettevõtteks. Jõgi on palju hapram ökosüsteem kui meri ning tõsisem avarii rajatavas tselluloositehases võib hävitada Emajõe biosfääri ja isegi Peipsi järve biosüsteemi. Ja siis ei päästa enam õigustused stiilis tegijal juhtub ja kes nüüd sellist asja võis ette näha.

Madam Rajasaar teatab, et mister Reinsalu ei sobi ministriks. Tal on selleks täielik õigus. Me elame vabas riigis ja igaüks võib väljendada oma negatiivset suhtumist ka kõrgematesse riigiametnikesse (üksnes kohtunike solvamine ja laimamine pole lubatud). Minister Reinsalu ütles midagi, mis ei meeldi EV kodanikule Rajasaarele, minule, kodanik Mihhail Lotmanile ei meeldi samuti mitu ministrit ja ennekõike mitte niivõrd nende sõnade, vaid tegude pärast. Ma ei tahaks peaministri kohal näha Jüri Ratast, ma ei tahaks ministrikohtadel näha ka Kadri Simsonit, Jevgeni Ossinovskit ega Urve Palot. Ja mitte keegi ei saa mind nendel teemadel suukorvistada. NB! Kuid mingil juhul ei looda ma ega isegi taha, et nimetatud ministrid kaotaksid oma positsiooni üksnes sellepärast, et keegi kodanik Lotman on väljendanud sellist mõtet. Elame demokraatlikus riigis ja ministrite mahavõtmine käib kindlate protseduuride kaudu, millest üheks on umbusaldamine Riigikogus. Ma oleksin ülimalt nördinud, kui minu käsu või isegi tungiva soovituse peale hakkaksid ministrid tagasi astuma. See oleks riigi seisukohalt palju kahjulikum kui ühe või teise ministri problemaatilised sõnastused.

Kahjuks on probleem aga palju laiem kui Ylle Rajasaare seisukohavõtt. Nii üksikinimestel kui ka nende ühendustel on õigus väljendada arvamusi, mis lahknevad võimukandjate ja valitsuse seisukohtadest ja valitsuse poliitikast. Veelgi enam, see on nende kodanikukohustus. Kodanikuühiskonna tasakaal on tagatud seeläbi, et ühiskonnas on arvamuste paljusus ja mitte ükski arvamus ega grupp ei saa domineerida ning oma tahet peale suruda teistele. Ning veel üks oluline asi: arvamusi väljendav grupp ei tohi muutuda lintšivaks jõuguks, mis võtab endale süüdistaja, kohtuniku ja kohtuotsuse täitja rolli. See on ühiskonnale ohtlik. Eriti ohtlik on aga, kui samas puhangus liituvad üksteisega erinevad vastandideoloogia väljendajad. Antropoloog ja kirjandusteadlane René Girard on üksikasjalikult kirjeldanud selliseid olukordi põhiliselt arhailiste kultuuride ja antiikmaailma näitel. Kriis võib tekkida täiesti tühjalt kohalt ja see leiab lahenduse lunastusohvri toomisega. Selleks otsitakse ja leitakse patuoinas.

Ma ei tunne Tiit Ojasood ei inimese ega isegi mitte teatrikunstnikuna. Ma ei tea, kelle kallal ja mis asjaoludel ta lumes vägivallatses. Aga kui EKRE, SAPTK ja feministid liigutavas üksmeeles nõuavad tema ohverdamist, siis kultuurisemiootikuna tekitab see minus igasuguseid mõtteid.

P.S. Üks kriisiolukorra tunnuseid on äkiline kollektiivne huumorimeele kaotus. Ma ei looda, et minu tagasihoidlik sõnavõtt võiks olukorda muuta. Kuid siiski, kuna selle aasta šovinisti tiitel on juba enneaegselt hõivatud, palun käsitleda antud kirjutist kui oma kandidatuuri esitamist esimese printsessi kohale.

Kui poleks vastik, siis võiks olla päris huvitav vaadata praegust hääletu alistumise protsessi. Erakond, millel on koostööleping Jedinaja Rossijaga, on peaministrierakond. Selles erakonnas vohab endiselt korruptsioon ja putinimeelsus. Eriti vastik on jälgida, kuidas koalitsioonipartnerid kaitsevad Keskerakonna korruptante ja äraandjaid. Jüri Ratas pidi olema koguni eestimeelsuse etalon. Muinasjutud koostöölepingu külmutamisest või mittetoimimisest võivad mõjuda ainult enesepetjatele või väga lihtsameelsetele. See leping toimib suurepäraselt ja juba mitte üksnes erakonna, vaid terve valitsuse tasemel. Leping Jedinaja Rossijaga on nii odioosne asi, et isegi venemeelseim Läti poliitik ja riigitegelane Nils Usakovs pidas paremaks sellest lahti öelda. Eesti on aga Venemaa mõju avant-poste Euroopas.

Räägitakse: see on ainult kultuur, see on ainult lihtinimeste kontaktid, selle taga pole mingit propagandat ega tanke. Tankid ootavad tõepoolest piiri taga, aga propaganda on nii sügavale imbunud, et seda enam ei märgatagi. Eesti juurtega tuntud dirigent annab kontserdi Venemaa saatkonnas -- oh, mis te nüüd, kus siin siis propaganda on, see on ju puhas kunst. Eestit külastavad kultuuri- ja kunstitegelased on valdavas enamuses Putini kaaskonnast. Ja see on suur. Kui Stalini ajal allutati kultuur massirepressioonide ja hirmuga, siis Putini Venemaal on repressioon vaid pisteline, kultuuritegelased lihtsalt ostetakse ära, ja seda väga lihtsate vahenditega. Kui sa oled dirigent, filmiinimene või teatrijuht, antakse selgelt märku, et sinu finantseerimine sõltub sellest, kas sa avaldad toetust Krimmi annekteerimisele või kas sa kirjutad alla palvekirjale Putinile, et ta kandideeriks järjekordselt presidendiametisse. Ja siis öeldakse veel sulle, et ise võid sa olla ükskõik kui julge mees, aga sinu teatris töötab mitusada inimest, kes kõik hakkavad kannatama. Ja need inimesed tulevad Eestisse tutvustama päikselist Venemaad.

Enne Teist maailmasõda ei alanud vaikiva alistumise otsustav etapp mitte Molotov-Ribbentropi pakti allkirjastamisega. 1938. aastal avastati, et Nõukogude Liit polegi nii kuri, selles on palju häid kirjanikke, kunstikke jne, keda hakati ohtralt ka Eestis tutvustama. Initsiatiiv ei olnud eestipoolne. Nii eelnes tankidele kultuuriline dessant, mis oli üsna edukas, igal juhul õõnestades suurel määral eestlaste vastupanutahet. Ka Eesti progressiivsemad kultuuritegelased käisid Venemaal ja nägid oma silmaga, et kõik need õudused, mida Nõukogude Liidu kohta räägitakse, on valed: inimesed on seal õnnelikud. Olen sellest juba kirjutanud.

Eriti markantne on viimase aja diskussioon vene telekanalite üle: need ei olevat vaenulikud midagi, propagandat ei sisalda, hoopis meie kasutame neid oma huvides ära. Ja üldse, peame ju mõtlema ka oma venelastest kaaskodanike peale, ei saa ju neid jätta ilma väärt informatsiooniallikatest. On avaldatud koguni graafik, mis näitab erinevate telekanalite vaadatavust venekeelse elanikkonna seas. Sellest graafikust võib aga näha, et vene kanaleid vaatab väga väike osa Eesti venelasi. PBK-d (kanalit, mis on spetsiaalselt loodud Balti riikidele) vaatab parimal juhul 5-6%. Muidugi, võrreldes nullilähedaste ETV+ näitajatega võib see arv tunduda suur, kuid üldiselt vaatab seda väga väike -- ja väga putinimeelne -- seltskond.

Mis siis teha? Kaks asja, millest esimene on seotud Venemaa kanalitega, teine ETVga. Ma olen selle vastu, et midagi keelata, olgu see kas või televisioonivormis oopium rahvale. Minus tekitab nördimust, et kõikides pakutavates teleprogrammide pakettides on kohustuslikus korras tasuta terve hulk Venemaa kanaleid. Minu jaoks on need kanalid objektiivse informatsiooni seisukohalt sama väärtuslikud kui pornokanalid inimeste intiimelu kajastamisel. Jällegi, ma ei ole pornokanalite keelustamise poolt, aga see spetsiifiline auditoorium, kes neid vajab, maksab selle eest eraldi, nagu peaksid maksma ka PBK jt sarnaste kanalite tarbijad. Nende jaoks aga, kes ilma Putini vaatamiseta ei saa tippu jõuda, lihtsalt üks ilus pilt ortodokssete jõulude puhul.

Mis aga puudutab ETV+-i, siis see projekt pole mitte läbikukkunud, vaid surnult sündinud. Vene vaataja, k.a see, kes on Eesti Vabariigi suhtes ebasõbralikult meelestatud, vajab hoopis midagi muud. Nagu ma juba korduvalt olen öelnud, vene vaataja tahab teada Eesti riigi ja valitsuse ametlikke seisukohti. Külma sõja ajal oli Ameerika Hääles igapäevane lühike kommentaar, mille kohta teatati, et see pole ajakirjandus, vaid USA valitsuse seisukohtade kajastus. Analoogilist kommentaari vajaksid ka siinsed venelased, ja mitte ainult nemad. Samuti peavad selles kanalis olema Eesti ajaloo tunnid, eesti kultuuri tutvustused, Eesti ja Euroopa juriidilise ruumi tutvustused ning eritasemelised eesti keele kursused, k.a need, mis aitavad valmistuda kodakondsuseksamiks, et lõppeks hädaldamine teemal: tahaks küll väga eesti keelt õppida, aga see on nii raske ja maksab nii palju.

Seekord otsustasin kirjutada mitte päkapikkudest, vaid ühest möödunud sajandi väljapaistvamast ja omapärasemast mõtlejast Kurt Gödelist, kelle surmast möödub 14. jaanuaril nelikümmend aastat.

Läbi ajaloo on inimkonnal olnud mitmesuguseid suuri sihte, omamoodi unistusi, mis on ajastuti ja kultuuriti olnud erinevad. Näiteks keskaja alkeemikutel olid nendeks filosoofide kivi (lapis philosophorum), mille abil võib kõik teised elemendid muuta kullaks, ning elueliksiir (elixirium vitae), mille manustamine tagab igavese elu ja isegi nooruse. Filosoofide kivi on oma algupärasel kujul päevakorralt maas, mis aga puudutab elueliksiiri, siis viimase kallal töötab aktiivselt nüüdisaegne meditsiingi, tõsi küll, igavene noorus on märkamatult transformeerunud igaveseks vanaduseks.

On raske kujutada ette mõjukamat ja edukamat teadlast kui Gottfried Wilhelm Leibniz. Ta oli edukas kõikidel aladel, millega ta tegeles, aga ta tegeles filosoofiaga, teoloogiaga, loogikaga, füüsikaga, mehaanikaga, matemaatikaga, ajalooga, leiutamisega, keeleteadusega, juuraga. Lisaks sellele oli ta autoriteetne ühiskonna- ja riigitegelane, diplomaat. Ta oli mees, kelle ideed ja sõnad lubasid lõpetada nõiaprotsessid vähemalt saksa protestantlikel aladel.

Öeldu valguses on raske kujutada ette, et ta oli luuser. Nimelt läksid luhta kaks talle endale kõige olulisemat projekti: luua ideaalne keel, milles ei saa valetada (characteristica universalis), ning tõestada Jumala olemasolu (theodicaea). Nagu Leibnizil ikka, olid ka tema läbikukkumised ülimalt õpetlikud ja viljakad ning stimuleerisid loogika, filosoofia, keeleteaduse ja teoloogia arengut. Characteristica universalise probleemi võiks sõnastada järgmiselt. Iga keele ütluste puhul võime eristada kahte aspekti: esiteks, kas nad on grammatiliselt õiged või vigased, teiseks, kas nad on tõesed või väärad. Need aspektid ei ole omavahel seotud -- esimesega tegeleb grammatika, teisega semantika. Ülim ülesanne aga seisnes sellise keele loomises, kus need asjad oleksid lahutamatud: grammatiliselt õiged laused oleksid automaatselt ka tõesed, aga kõik valed väited oleksid automaatselt ka grammatiliselt vigased. Tegu oleks omamoodi filosoofide kiviga, mis aga tooks välja mitte kulla, vaid tõe. Ehkki seda ülesannet Leibniz lahendada ei suutnud, andsid tema katsed suure tõuke matemaatilise loogika, analüütilise filosoofia, kombinatoorika, programmeerimise ja veel mitmete teiste distsipliinide arenguks. Tema ideed selles valdkonnas inspireerisid Kanti, Freget, Russelli jt.

Sama kehtib ka jumalatõestuse kohta. Leibniz püüdis ühendada oma ratsionalistliku filosoofia piibliusuga. Eriti oluline oli talle näidata, et tema monadoloogia ei vastandu kristliku (ennekõike protestantliku) õpetusega. Ehkki ta ei saavutanud täisedu, andis tema käsitlus suure tõuke modaalsele loogikale ja võimalike maailmade semantikale.

Characteristica universalise probleem muutus aga uuesti aktuaalseks seoses nn teise Hilberti probleemiga (see puudutab aritmeetika aluseid ja nende sisemist vastuolulisust) ning põnevate arengutega keelefilosoofia ja loogilise positivismi valdkonnas. Tundus, et on võimalik täiesti formaliseerida kogu matemaatika ja -- mis siis ikka -- ka kõik teadused ja teadmised. Need unistused purustas Gödel 1930. aastal, kui ta esitas matemaatilisel kongressil Königsbergis oma kaks kuulsaks saanud mittetäielikkuse teoreemi. Aasta hiljem avaldas ta artikli "Über formal unentscheidbare Sätze der Principia Mathematica und verwandter Systeme I" (nagu selgub juba selle pealkirjast, on see suunatud mitte niivõrd Leibnizi, kuivõrd Russelli vastu). Gödel tõestas, et formaalne süsteem ei saa olla korraga sidus (konsistentne) ja täielik: kui süsteem (sh keel) on täielik, siis see pole sidus, kui süsteem on sidus, pole see täielik.

Enne kui me läheme Gödeli theodicaea juurde, paar üldisemat sõna tema iseloomu kohta. Gödel oli standardse geeniuse kuju kehastus, st friik. Selle poolest erines ta radikaalselt nii Leibnizist kui oma sõbrast Albert Einsteinist -- mõlemad olid normaalsed ja mitmes valdkonnas edukad inimesed. Kuid õige geenius ei tohi olla normaalne ja Gödel vastas täpselt geeniuse stereotüübile: lahendab neid probleeme, mida keegi teine maailmas lahendada ei suuda, ja ei oska kõige elementaarsemaid asju, millega saab hakkama iga kollanokk. Gottlob Frege arvas, et loogika võib olla matemaatika alus, ja seda suunda nimetatakse matemaatikas logitsismiks. Pärast seda püüti loogika abil lahendada igasuguseid mentaalseid ja ka elulisi probleeme.

Gödel oli totaalne logitsist, teda võiks nimetada panlogitsistiks, ja see ta lõpuks ka hukutas. Tal olid niigi paranoilised kalduvused, kuid panlogitsism süvendas neid veelgi. Nii tõestas ta loogiliselt, et teda tahetakse ära tappa mürgitamise teel, ja kuna ta täpselt ei teadnud, kelle poolt, sai ta süüa vaid seda toitu, mida pakkus talle tema naine. Hiljem aga tõestas ta, et teda tahetakse endiselt mürgitada, ja puht loogiliselt tähendas see, et mürgitajate hulgas on ka tema naine. Niisiis, ainus võimalus surma vältida oli mitte süüa. Ja nii vältis ta mürgitamist. Ta suri nälga. Tema surnukeha kaalus 29 kilo.

1940. aastal põgenes Gödel Austriast natsirežiimi eest USAsse. Mõne aja pärast oli tal võimalus saada USA kodanikuks. Kodakondsuseksamiks pidi ta õppima ära põhiseaduse. Tema soovitajateks olid kuulus majandusteadlane Oskar Morgenstern, keda koos John von Neumanniga peetakse matemaatilise mänguteooria rajajaks, ja veel kuulsam teadlane Albert Einstein. Eksamineerija oli Einsteini tuttav ja tema suur austaja ning Morgenstein ja Einstein uskusid, et tegu on üsna formaalse toiminguga, mis läheb ilma viperusteta. Kuid lugedes USA põhiseadust, läks Gödel endast välja ning rääkis erutatult Morgensteinile ja Einsteinile, et Ameerika põhiseadus ei kaitse fašistliku diktatuuri kehtestamise eest. Einstein võttis seda naljana ja soovitas sellest eksamil mitte rääkida. Läks aga teisiti. Eksamineerija küsis: milliselt maalt te tulete. Gödel vastas: Austriast -- see oli demokraatlik vabariik, kuid muutus tänu oma põhiseadusele lõpuks diktatuuriks. Eksamineerija vastas, et paha lugu, kuid selles riigis ei saa seda juhtuda. Gödel aga vastas: oo jaa, saab küll, ja ma võin seda tõestada. Einstein ja Morgenstern olid väga ehmunud, kuid nagu kirjutab Morgenstern, viis intelligentne eksamineerija jutu kiiresti teisale ning Gödel sai kodakondsuse. Nüüd aga probleem, mis vaevab loogikuid ja juriste juba seitsekümmend aastat. Gödel ei naljatanud kunagi ja kõik tema väited olid alati loogiliselt tõestatavad, kuid millise vea leidis ta Ameerika Ühendriikide põhiseaduses, pole siiamaani selge. Morgensterni memoga saab tutvuda siin.

Nüüd aga veidi lihtsam ülesanne: Jumala olemasolu tõestamine.

Siinkohal tuleks rääkida mõne sõnaga theodicaea'de ajaloost. Siin on tegemist kahe probleemi: esiteks, kas Jumal on olemas, teiseks, mis on kurjuse allikas ja miks Jumal seda lubab. Polüteistlikes ja dualistlikes religioonides pole viimane probleem, kuna neis eksisteerivad jumalused, kes vastutavad kurjuse eest, nagu nt zoroastrismi kurjuse jumal Angra Mainyu, kes on Ahura Mazda ürgvaenlane. Või asteekide Huitzilopochtli, kes on Quetzalcoatli igipõline vastane. Teisiti on kristluses, kus kõrvale jättes mitmed hereesiad ei saa kurjus olla jumaliku tahte tulemus: Jumal on hea ja kõik, mida ta teeb, on samuti hea. Saatan ei ole Jumala antagonist, ta on üksnes langenud ingel, üks peainglitest, kelle alistas isegi mitte Jumal ise, vaid teine peaingel Miikael. Kust siis pärineb kurjus? Vastuseid on erinevaid. Neist optimistlik tuleb Aquino Thomaselt: kurjusel pole allikat ega iseseisvat tahet, kurjus on vaid headuse puudus. Nii nagu pole allikat ka pimedusel: pimedus on vaid valguse puudus ja see, mida me tunneme kurjusena, on vaid takistused, mis tõkestavad jumalikuse/valguse langemist. Nii on kurjus omamoodi headuse vari. Allpool peatume vaid esimesel, Jumala olemasolu küsimusel.

Ajaloo jooksul on Jumala olemasolu tõestusi erinevates religioonides kogunenud paarikümne ringis, ainuüksi Aquino Thomas pakkus neid välja viis. Paraku on neis kõigis loogilisi vigu. Neid märkasid nii Leibniz kui ka Kant, kes püüdsid mõlemad luua valiidse tõestuse. Leibniz püüdis selle siduda modaalse loogikaga ja tõenäosuse mõistega. On selge, et Jumal tegutseb universumit luues mitte juhuse, vaid kindla plaani järgi, ja kuna ta on ise täiuslik olend, valib ta kõikidest võimalustest parima. Seega on olemas lõpmatu arv võimalikke maailmu ja see meie oma, aktuaalne maailm, on nendest parim. See ei ole veel mingi tõestus, vaid selle ettevalmistus. Kuid ka niisugusel kujul mõjutas see oluliselt 18. sajandi kultuuri ja tähistas pessimistliku barokse maailmavaate vahetumist optimistliku ratsionalismi vastu. Ent juba sajandi lõpul muutus see tänu Voltaire'ile pilkeobjektiks. Voltaire'i tegelane Pangloss on leibniziaan, kes satub pidevalt mingisugustesse äpardustesse, kuid korrutab muudkui mantrat: kõik aina paremuse poole selles parimas maailmas.

​Kõige võimsam ja samas kõige problemaatilisem on nn ontoloogiline tõestus, mida kristlikus traditsioonis seostatakse ennekõike Canterbury Anselmiga. Idee on lihtne: kui Jumal on kõige täiuslikum olend, st kõikide positiivsete omaduste summa, siis peab ta eksisteerima, kuna eksisteerimine on positiivne omadus. Paraku on siin loogiline viga, millele on osutanud mitmed filosoofid, teiste seas ka Kant: nimelt eksisteerimine ei ole predikaat. Juba Anselmi kaasaegne Gaunilo Marmoutiers'st parodeeris Anselmi: kujutame ette ideaalset saart, mis on kõikidest -- nii olemasolevatest kui ka mõttelistest saartest -- parim, järelikult ta eksisteerib (seda formuleeringut armastas meelde tuletada Russell).

Gödel ei piirdunud sellega, et tõi välja Anselmi vead, vaid ta nägi siin väljakutset. Ja ta lõi oma versiooni ontoloogilisest tõestusest, mis koosneb kolmest definitsioonist, kuuest aksioomist, kolmest teoreemist ja ühest järelmist. Ma ei pea ennast piisavalt pädevaks, et esitada Gödeli tõestuse kohta oma arvamus, asjaarmastajad võivad nautida neid siit:

Nagu ka Ameerika Ühendriikide põhiseaduse puhul, kestavad vaidlused Gödeli Jumala olemasolu tõestuse üle siiamaani.

Lõpetada aga tahaksin isiklikumat laadi seigaga. Üle pika aja nägin oma parimat lapse- ja noorpõlvesõpra, kes lõpetas omal ajal TÜs teoreetilise füüsika eriala, praegu on aga USAs edukas it-spetsialist. Ta on laia silmaringiga agnostik ja skeptik. Tema peamine tegevusvaldkond on riistvara projekteerimine, kuid ta on samuti loonud tarkvaralahendusi nii panganduse kui ka biofüüsika valdkondades. Veel armastab ta intellektuaalseid provokatsioone ja on mind korduvalt pilanud mu religioossuse pärast. Kuid nüüd rääkis ta sellist juttu: hiljuti juhtus ta viibima ühes heade tuttavate suures seltskonnas, mis koosnes eranditult edukatest kõvade erialade esindajatest (seal oli füüsikuid, programmeerijaid ja arste), kes kõik olid nagu temagi agnostikud ja skeptikud. Seal pakkus ta pärast seda, kui üks seltskonnaliige tegi pilkava märkuse religiooni kohta, välja järgmise väljakutse: ta esitab neile viis probleemi, mis tõestavad, et Jumal on pigem olemas kui mitte olemas. Kahjuks viiendat ta enam ei mäletanud, kuid esimesed neli olid järgmised:

1. Big bang. On loogiline mõelda, et selle tekkeks oli mingi põhjus. See põhjus ei saanud olla algsingulaarsuse sees, vaid pidi tulema väljaspoolt.
2. Universumi kirjeldamiseks kasutame me seadusi ja konstante. Seadused on inimese formuleeritud ja inimesele arusaadavad. Konstantide päritolu ja väärtus ei ole ratsionaalselt seletatavad. Küll aga võib väita, et erinevad konstandid ei ole omavahel seotud. Sellegipoolest on kõikide fundamentaalsete konstantide väärtus selline, et tegi võimalikuks tähtede ja lõpuks ka elu tekke. Kui ühegi konstandi väärtus oleks veidigi teistsugune, oleks universum täiesti teine ning selles poleks olnud võimalikud ei tähtede, planeetide ega elu teke. Mis või kes kooskõlastas konstandid? (Analoogilistest arutlustest lähtub nn antroopsusprintsiip, omamoodi religioon ateistidele).
3. Rakk. Ei ole ühtegi biofüüsilist või biokeemilist mehhanismi, mis seletaks raku tekkimist elutust loodusest. Rakk ei teki. Ta on juba olemas valmiskujul. Kust see tuleb? Märkus: sageli võib kuulda, et elu, sh ka raku tekke on ära seletanud Darwin. See ei vasta tõele. Darwin oli ise religioosne inimene ja lõpetab oma opus magnumi "Liikide tekkimine" sellise lausega: "Elu oma ilmingute paljususes pärineb ühest või mõnest üksikust vormist, millesse Looja on puhunud elu sisse."
4. Enrico Fermi küsimus. Kui loodusseadused, nagu õpetavad meile füüsika ja kosmoloogia, on kogu universumis samad, siis peaks olema väga suur arv maataolisi planeete, millel on mõistusega elu. Fermi küsimus: kus nad kõik on?

Seltskonna reaktsioon oli huvitav. Mitte keegi ei olnud nõus, et kõik viis probleemi on seletamatud, samas aga oli igaühel mingi probleem (erinevatel inimestel erinevad), mille kohta ta arvas, et see on tõeline. Nüüd aga palus mu sõber, et nemad kui ratsionaalsed ja ettevaatlikud inimesed valiksid, kummale paketile nad panustaksid oma raha, kas sellele, et Jumal on olemas, või sellele, et teda ei ole. Ja big bang tekkis iseenesest. Konstandid harmoneerusid juhuslikult. Rakk tekkis samuti kuidagimoodi iseenesest. Ning rohelised mehikesed lihtsalt peidavad ennast meie eest. Ning selgus, et mitte ükski, hoolimata kogu oma agnostitsismist ja skeptitsismist, ei valinud seda teist paketti. Veendumused veendumusteks, aga oma raha on oma raha. 

... ta oli mu sõber. Õigemini, tema, kes ta oli minust kuus aastat vanem, oli mulle omamoodi guru, ehkki kuni oma elu lõpuni polnud ta minu jaoks mitte Arseni Borissovits, isegi mitte Senja, vaid Senka. Kui ta astus Tartu Ülikooli, olin ma neljateistkümne-, tema aga kahekümneaastane. 

​Ta paistis silma oma erakordse andekuse ja mässumeelsusega. Roginskist sai mu isa lemmikõpilane ja pidev mureallikas. Tal olid konfliktid dekanaadiga ning ta visati ühiselamust välja.
​

​Niikaua, kui ta endale ulualust otsis, elas ta meil, minuga ühes ja samas toas. Teistkordselt elasime samas toas siis, kui töötasime mõlemad Puškini mägedes ekskursioonijuhtidena ning sealgi oli mul temalt palju õppida, ehkki mul pole kunagi olnud tema sarmi ega sära.

​Kuuekümnendate aastate keskel kaldus mu isa kirjandusloost järjest enam kirjandusteooria ja semiootika poole ning Roginski oli üks neid tema õpilasi, kes oli sellest häiritud, rõhutades alati, et ta on Lotmani õpilane, kuid mitte semiootik.  Ühes hilisemas intervjuus rääkis Roginski:

Kirjandusloost läks ta üle puhtale ajaloole ning temast sai üks parimaid 19. sajandi alguse marginaalsete vene tegelaste asjatundjaid. Tema teine uurimisvaldkond oli aga seotud Stalini repressioonide ja Nõukogude võimu vastase liikumise ajalooga. See viis ka tema enda dissidentlikku liikumisse. Ta lõi põrandaaluse ajakirja "Mälu" ning oli perestroika ajal üks vene Memoriali asutajaid. Nõukogude võimu repressioonidest teadis ta isikliku kogemuse kaudu. Tema insenerist isa kuulutati rahvavaenlaseks ja hukati ning Arseni sündiski asumisel. Hiljem sai temast endast poliitvang: KGB otsis põhjust tema neutraliseerimiseks ning tal soovitati tungivalt Nõukogude Liidust emigreeruda. Kui ta keeldus, arreteeriti ta dokumentide võltsimise süüdistusega ning talle määrati neli aastat sunnitööd. ​
​

Tähtsad dokumendid, mille ta olevat võltsinud (perestroika ajal selgus, et seegi süüdistus oli fabritseeritud), olid talle antud soovituskirjad arhiivis töötamiseks ning ehkki kõik tema soovitajad kinnitasid kohtus, et nad tõepoolest need kirjutasid, tunnistas kohus need võltsinguteks (alles 1992. aastal Roginski rehabiliteeriti täielikult ning süüdistus tunnistati fabrikatsiooniks). Isegi KGB praktikas on see üsna unikaalne juhus. Ta istus ära kõik neli aastat, kusjuures ta sõpru šantažeeriti pidevalt, et kui nad oma ajaloouurimust jätkavad, ei tule Roginski vangist elusana välja. Kui Nõukogude Liit kokku varises ja võimule tuli president Jeltsin, soosis ta Memoriali. Kui president Meri initsiatiivil loodi Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjon, kutsus president isiklikult just Arseni Roginski esindama ja koordineerima Venemaa poolset suunda. Selle töö eest autasustati teda ka Maarjamaa Risti II klassi ordeniga. Samal ajal uuris ta ka kuritegusid Poola riigi ja kodanike vastu, mis märgiti samuti kõrgelt ära. Kuid Putini ajal hakkasid asjad muutuma.​​

​Memorial, mis pole poliitiline, vaid puhtalt ajaloolis-valgustuslik organisatsioon, sattus põlu alla ning langes erinevate piirangute ja tagakiusamiste ohvriks. Roginski mõistis, et nüüd ei saa seda tööd enam teha n-ö poole kohaga, loobus oma teadustööst ja sukeldus administratiivsetesse kohustustesse. Tema karisma ja tema energia olid nakatavad. Kolleegid võrdlesid teda keravälguga... 

Viimast korda nägin Senkat Tallinnas Kuuendatel Lotmani päevadel, kuhu ta oli kaasa toonud grupi oma kaastöötajaid, kes tutvustasid Memoriali tegevust, kusjuures seda ennekõike kadunud inimeste saatuse väljaselgitamisel nii stalinlike repressioonide ajal kui ka nüüdisaja Tšetseenias. Ta oli endiselt särav ja lõbus ning ma ei osanud aimatagi, et tal on juba kaugelearenenud onkoloogiline haigus. See ei allunud ravile Venemaal ning viimases lootuses sõitis ta Iisraeli, kus ta ka suri.