Trükist tuli välja kõige kummalisem tekst, mille olen kunagi kirjutanud. See kujutab endast kirja mu surnud kolleegile Mihhail Gasparovile. Žanrilt on see segu värsiteoreetilisest traktaadist, filosoofilisest esseest, kirjavahetusest ja mälestustest teises isikus, kokku 150 lehekülge. Selline vaba vorm lubas esitada mõningaid teoreetilisi ja metodoloogilisi seisukohti, mida ma ranges akadeemilises stiilis poleks julgenud teha. See aga ei tähenda, et nad oleksid seetõttu vähem läbimõeldud ja fundeeritud.

Mihhail Gasparov, akadeemik, maailmakuulus õpetlane nii klassikalise, keskaja kui ka moodsa lääne ja vene filoloogia valdkonnas, oli enigmaatiline kuju. Tal olid suhtlemisraskused ning seetõttu suhtles ta väga paljude inimestega. Ta oli väga häbelik, tagasihoidliku väljanägemisega ja seepärast oli tal naiste seas tohutu menu. Paljud on väitnud, et nad olid Gasparovi lähimad inimesed, ning kirjutanud, kes ta tegelikult oli. Võimalik, et ta oligi selline, aga maalitud pildid ei lange kokku. Ma tundsin Gasparovit 35 aastat, alates oma ülikooli esimestest kursustest kuni tema surmani 2005. aastal. Kohtusime tihti, rääkisime palju ja vahetasime intensiivselt kirju. Olen näinud erinevate inimestega suheldes erinevaid Gasparoveid ja minuga suheldes oli ta hoopis omamoodi. Ma ei tea, milline oli Gasparov "tegelikult". Ta oli mulle väga kauge ja samas väga lähedane inimene, keda ma jäängi igatsema.

...Mäletan Peeter Tulvistet noore teadlasena, kes oli äsja Moskvast tulnud, kuid  võimeka teadlasena tuntud juba mitte üksnes Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidus. Selle tunnistuseks on, et temalt telliti Cole'i ja Scribneri raamatu tõlge kõige prestiižikamasse nõukogude ühiskonnateaduste seeriasse (М. Коул, С. Скрибнер. Культура и мышление. Психологический очерк. Moskva: Progress, 1977). Tulviste oli psühholoog, kuid psühholoogias huvitasid teda ennekõike kultuuriga seotud faktorid. Selles mõttes oli ta lähedane Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonnale ning minu isa külalisena polnud ta haruldane. Psühholoogina oli akadeemik Tulviste edukas teadlane, kelle tuntus välismaal võis koguni olla suurem kui Eestis.

Järgmised kokkupuuted olid mul Tulvistega tema rektoraadi ajal. Eesti oli hiljuti taasiseseisvunud ja oli vaja välja töötada uus (rahvus)ülikoolikontseptsioon. Tulviste organisatoorseid võimeid on kritiseeritud, kuid minu jaoks on olulisem see, et tal oli selge visioon, mille poolest ta eristub nii mõnestki hilisemast ülikoolijuhist (ja see käib mitte üksnes TÜ kohta), kes on ehk head organiseerijad, kuid kelle arusaamad kõrgharidusest on pigem piiratud. Olukord kõrghariduses on küll oluliselt muutunud, üleminek nn Bologna süsteemile lubas lahendada mõningad probleemid, kuid tõi hulgaliselt uusi juurde, ent Tulviste ideed ei ole aegunud ja ma loodan, et tulevikus leiab ülikooli juhtkond neist nii mõndagi kasulikku. Igatahes paljud TÜ töötajad, kellel endal õnnestus õppida Tulviste ajal, meenutavad seda aega nostalgiliselt: mitte kunagi varem ega hiljem pole TÜs olnud nii palju akadeemilist vabadust.

Ning kolmas kokkupuude Tulvistega on seotud poliitikaga: olin Riigikogus samas koosseisus Tulvistega (kes oli seal ka eelmises koosseisus) ning just sellal meie erakonnad ühinesid. Hiljem olime mõlemad Tartu volikogu IRLi fraktsiooni liikmed. Meie maailmavaated olid väga lähedased ja varasem tutvus andis poliitilistele kontaktidele lisadimensioone (näiteks arutasime temaga Šolohhovi Vaikse Doni autorsuse probleemide üle). Oleme mõlemad rahvuslased ning kuulusime sellesse IRLi osasse, mis pooldab avatud rahvusluse kontseptsiooni, st rahvuslus ei seisne kapseldumises minevikku, vaid edasiminekus, dialoogis teiste rahvaste ja kultuuridega.

Peeter oli andekas vestluskaaslane; see on tõepoolest haruldane anne, kui sa mitte üksnes ei tunne, et inimene sind täiel määral mõistab, vaid pärast iga vestlust on tuju kas või natuke parem. Isegi inimesed, kes esitasid talle täiesti vastuvõetamatuid seisukohti, said arvestada sellega, et ta tähelepanekult ja vahele segamata vähemalt kuulab nad ära. Ning tema vastuväited ei olnud kunagi teravad, rääkimata juba sellest, et ta oleks kunagi isiklikuks läinud. Nt Riigikogus säilitas Peeter ka kõige teravamate debattide ajal alati rahu ja temalt võis alati nõu küsida, isegi siis, kui teadsid, et tema seisukoht erineb sinu omast.

Peeter Tulviste oli tunnustatud teadlane, oluline haridustegelane ning märkimisväärne poliitik. Kuid kõige olulisem on see, et ta oli hea ja empaatiline inimene.

Juba rohkem kui veerand sajandit on Eesti trikoloor jälle Toompeal lehvinud. Peaks juba olema harjunud, seda mitte märkama. Sellegipoolest tõstan alati pilgu Pika Hermanni torni poole ja vaatan Eesti lippu harduse ja liigutusega. Eesti taasiseseisvus tuli veretult, kuid sugugi mitte enesestmõistetavana. Asjassepühendatud teavad, kuivõrd üle noatera see tuli ja millised olid alternatiivid (Karl Vaino poleks kõhelnud Eesti iseseisvuspürgimusi verre uputamast).

Eesti iseseisvus on üks meie tähtsamaid ühisvarasid, kuid minu jaoks on see ka väga isiklik asi. Mul on valus kohata inimesi, kes mõtlevad ja räägivad teisiti, eriti kui neid jutte aetakse puhtas eesti keeles.

​Hiljuti leiti ja avaldati president Konstantin Pätsi viimane avalik kõne. Ma ei hakka praegu andma hinnangut Pätsile kui riigitegelasele, ma ei hakka isegi rääkima võimukukutajatest. Jutt on sellest kisakoorist, mis Kadrioru lossi ees ei lasknud Pätsil rääkida ja ei allunud isegi oma kommunistidest ninameeste korraldustele. Need inimesed ei ole kadunud. Nii mõnigi on aktiivne sotsiaalmeedias ja ajalehtede kommentaariumides.

​​Mind on ennegi üllatanud internetitrollide saamatus: nad elavad 24/7 netis, toituvad oma lemmikutest poliitpornosaitidest ning edastavad siis sealt saadud tarkust. Kuid neil puuduvad oskused iseseisvaks andmete tuvastamiseks ja nende kriitiliseks analüüsiks.

Seepärast otsustasin välja pakkuda väikese ja väga lihtsa mängu, nimelt väljakutse tuvastada, millist vahuveini pakkus Žirinovski Donald Trumpi võidu puhul.
  
​Vastajatale abiks natuke taustainfot ja kaks vihjet. 

Õiget šampanjat toodetakse Champagne piirkonnas spetsiaalse topeltfermenteerimismeetodiga, kusjuures kogu protsess kestab vähemalt 18 kuud.

​1920. aastate lõpus hakati Nõukogude Liidus välja töötama oma vahuveini. Protsessi juhtis keemik Anton Frolov-Bagrejev, kes leiutas nn Frolov-Bagrejevi akratofori (tegelikult oli sarnaseid seadmeid kasutatud Prantsusmaa ja Itaalia odavate vahuveinide tootmisel juba aastakümneid), mis lubas oluliselt kiirendada joogi valmistamise protsessi. 1937. aastaks tuligi Sovetskoje šampanskoje müüki ja Stalin isiklikult kiitis selle heaks.

​Kui traditsioonilise meetodi kohaselt toimib šampanja teine fermentatsioon pudelites ning kestab vähemalt 15 kuud, siis Sovetskoje šampanskoje fermenteerub tsisternides (standardne maht 10 000 või 5 000 liitrit) ning valmib kolme nädala jooksul; mullid ei teki loomuliku fermentatsiooni tulemusena, vaid süsihappegaasi lisamisena. Nagu tunnistavad ka vene allikad, on tegemist sisuliselt gaseeritud veiniga. Seda veinitaolist toodet nimetasingi kujundlikult vahutavaks rämpsuks.

Nüüd vihjed.
1. Tegemist on ühe parema (kuid siiski mitte parima -- vähemalt minu maitse järgi) Sovetskoje (nüüd Rossijskoje või Russkoje) šampanskoje tootjaga, mis vist ainsana Venemaal toodab vahuveini ka traditsioonilisel meetodil. Tõsi, teeb ta selle piiratud koguses (ca 5% toodangust), Žirinovski aga pakub odavat toodet.
2. Abiks on kasulik ressurss google.com.

Niisiis ŠAMPANJAMÄNG: millist vahuveini pakkus Žirinovski Donald Trumpi võidu puhul?
​
Võitjale on määratud PREEMIA: see, kes lahendab ülesande võimalikult täpselt, saab premeeritud G.H Mumm Cordon Rouge Brut Champagne 37.5cl pudeliga. Juhul kui õigesti vastanuid on rohkem, kui üks, hinnatakse tulemuse saamise kirjeldust. Asjal on ennekõike didaktiline eesmärk. Ootan õigeid vastuseid kuni 24.02. 2017  24:00

Isegi sõltumata sellest, kas ja mil määral oli Donald Trumpi võit Venemaa sepitsetud, olid peaaegu kõik Duumas esindatud erakonnad ülimalt Trumpi-meelsed juba kuid. Ainsaks erandiks on kommunistid, kellele kõik Ameerika imperialistid on halvad, ehkki Clinton siiski Trumpist halvem. Kõige entusiastlikumad olid liberaaldemokraadid Vladimir Žirinovski juhtimisel, kes panustas Trumpi võidule ja lubas sel puhul kinkida ajakirjandusele šampuse.

Trumpi võit viis inimesed tänavale. Kui Ameerika suurlinnades olid need ennekõike Trumpi-vastased, siis Moskvas tulid inimesed tänavale väikeste Ameerika lippudega, et tähistada lemmiku võitu. Riigiduumas kutsus teade Trumpi võidust esile entusiastliku aplausi, Žirinovski korraldas banketi 132 pudeli "šampanjaga" (loomulikult polnud tegu originaaliga, mille import on sanktsioneeritud, vaid kodukootud vahutava rämpsuga).

Trumpi populaarsus Venemaal saavutas müstilised mastaabid ning jaanuaris nimetas Venemaa meedia Trumpi pea poolteist korda sagedamini kui Putinit, mis on nüüdisaegsel Venemaal täiesti erakordne. Asi läks nii kaugele, et Trumpi auks lasti välja spetsiaalne Donald Trumpi lastevoodi. Vt siin disaineri seletust. Tasub tähelepanu pöörata ka tema T-särgile.

Lastemööbel on Venemaal üldse ideologiseeritud ja reageerib kiiresti päevapoliitikale. Nt kui tulistati alla MH317, disainiti Venemaal BUKi-kujulised voodid. Liberaalsed ajakirjanikud arvasid, et see on mingisugune rumal jama, kuid selgus, et need voodid on tõepoolest olemas.

Trumpomaania Venemaa oli poliitikute ja ajakirjanike seas nii valdav, et kõiki Trumpi Venemaa seisukohalt problemaatilisi avaldusi tõlgendati maksimaalselt venemeelsetena. Isegi siis, kui Trump väljendas sõnaselgelt, et Venemaa peab Krimmi tagastama (kõige sensitiivsem teema Venemaa jaoks), esines rida duumasaadikuid ja senaatoreid avaldusega, et Trump nii ei mõelnud, ta on lihtsalt Ameerikas enneolematu surve all (vrd nt siin).

Kuid mõni päev tagasi asi vist lõppes (vrd ka siin). Igal juhul tuli Kremlist massiteabevahenditele direktiiv, milles soovitatakse üsna karmisõnaliselt Trumpi ees lipitsemine lõpetada. Välisajakirjanikud said selle üle palju nalja, Putini esindaja Dmitri Peskov lükkas sellise laimava teadaande ümber (see on peaaegu et kindel märk sellest, et tegelikult nii oligi) ning igal juhul oli Trumpi kiitmisel järsk lõpp. Mesinädalad on möödas, õnn oli üürike, abielu on karile jooksmas.

Nagu teada, harrastavad paremäärmuslikud grupid ja üksikud entusiastid kirglikult kodukootud rakendussemiootikat. Nad otsivad ja näevad igal pool vabamüürlikke, illuminaatlike, globalistlikke, jewhadistlikke jm märke. Vasakpoolsed kommentaatorid saavad selle üle palju nalja. Aga kuidas on nende endaga? Teadagi, igal pool otsivad ja leiavad natsimärke, et siis nendest ehmuda. Nt isegi IRLi rukkilillekujulises embleemis on nähtud svastikat (meenus kuulus Stalini-aegne lugu, kus Bulgaaria kompartei juhi Georgi Dimitrovi soengus suudeti tuvastada svastika, vt pilti).

Viimaste päevade suurim natsiskandaal leidis aset hoopis tenniseväljakul, kui Fed Cupi mängu eel esitati natsihümni. Seda uudist levitasid paljud agentuurid, ja ma pean ütlema, et Eesti väljaannete kajastused olid ühed korrektsemad. Kuid siiski on võib-olla mõtet avada laiemat tausta.

Nimelt lõi kõnealuse natsihümni teksti 1841. aastal filoloog ja luuletaja August Heinrich Hoffmann von Fallersleben, kes osales romantilises liikumises Noor-Saksamaa. Luuletuse nimi on "Sakslaste laul" ("Das Lied der Deutschen"). Selle viisina aga kasutati veel varem, 1797. aastal loodud Joseph Haydni hümni ("Gott erhalte Franz, den Kaiser"). Kui arvestada Noor-Saksamaa demokraatlikku ja muuseas ka juudisõbralikku hoiakut, siis oleks siin millegi spetsiifiliselt natsliku nägemine ülepingutatud. Riigihümnina hakati seda kasutama Weimari vabariigi ajal 1922. aastal sotsiaaldemokraatliku presidendi Friedrichi Eberti korraldusel. Natsiajal seda tõepoolest kärbiti ja lauldi vaid esimest salmi. Just seda salmi esitatigi eksikombel USA-Saksamaa Fed Cupi matši eel. Pärast II maailmasõda aga kärbiti see luuletus teistmoodi, nimelt jäeti välja esimene ja teine salm ning lauldakse ainult kolmandat, vältimaks assotsiatsioone Natsi-Saksamaaga. Siiski ei loonud August Heinrich Hoffmann natsliku teksti ning enamik sakslasi teab ka esimeste salmide sõnu peast, mida muuseas on selgelt näha ka videost. Mõned saksa näod on küll nõutult pikaks veninud, teised, k.a tennisistid laulavad kaasa.

Sellegipoolest on luuletuse sõnad märkimisväärsed ja solvatuna võivad end tunda ehk hoopis Saksamaa naabrid, kusjuures problemaatilised ei ole mitte salmi esimesed sõnad, vaid selle lõpuosa:

Von der Maas bis an die Memel,
Von der Etsch bis an den Belt –
Deutschland, Deutschland über alles,
Über alles in der Welt!

Saksamaa algab läänes Maasist (jõgi Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi territooriumil), ulatub kuni Klaipedani (Memel) idas, Itaalias voolava Adige jõeni (Etsch) lõunas ja Belti asulani Põhja-Hollandis põhjas. Sealjuures on luuletus kirjutatud juba enne Preisi-Prantsuse sõda, mille tulemusel Alsace ja Lorraine (Elsass ja Lotring) läksid üle Saksamaa koosseisu. Nii et kulmu võiksid kergitada prantslased, belglased, hollandlased, itaallased ja leedukad.

Möödunud sajandi 80. aastate teisel poolel levis Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas gorbamaania nimeline hullus. Ajad on muutunud ning on tekkinud omamoodi peegelpilt. Ida-Euroopas ja Venemaal võib täheldada nii palavat armastust Ameerika presidendi vastu, et on võimalik koguni rääkida trumpomaaniast. Trumpomaaniat kohtame ka Eestis, ennekõike alternatiivmeedias ja kommentaarides.

​Ükskõik mida Trump ka ei teeks, ükskõik mis kontekstis ka tema nime ei mainita, kohe hüppavad välja kümned vabatahtlikud kaitsjad ja õigustajad. Võtame kas või sellise suhteliselt neutraalse uudise nagu "USA kaubanduskeskuste kett lõpetab Ivanka Trumpi brändi müümise". Juba paari minuti pärast ilmus sellele kommentaar:

Aqualung Aqualung 03.02.2017 14:10
Majandus-jewhad, "püha sõda" president Trumpi vastu pole iseenesest miskit enneolematut globalisliku Parasiidi senises maailmarevolutsioonilises praktikas. Paljalt üks aspekt kultuurimarksistlikust globaalsest totaalsõjast, nn globaaljewhadismist.

​Nii et selge pilt. Ühel poolel on õilis Trump, teisel pool tema tagakiusajad, tumedad juudid, lausa jewhadistid. Selline arusaam ei ole iseloomulik üksnes eesti trumpomaanidele. Nagu kogu sarnane kraam, tuleb see USAst. Vrd nt järgmist karikatuuri/valimisplakatit:
​​

​Siiski ei ole asi juutidega nii selge ning on kaks tõika, mis takistavad "Usume Trumpi" facebookikommuuni loomist. Ühest, mis on tegelikult huvitavam, võib-olla mõni teine kord, praegu aga keskendume teisele teemale: Trump ja juudid.

See küsimus on mitmetahuline ning kõige jämedamalt jaotades on siin kaks alateemat: Trump ja juudid ning Trump ja Iisrael. 

On laialt teada -- ja kindlasti ka Eesti antisemiitidest Trumpi fännidele -- et Trumpi väimees Jared Kushner on juudisoost. See Trumpile "andestatakse" ning ollakse nördinud, miks siis juudid ikkagi ei salli Trumpi. ​Ent juut ei ole mitte üksnes Trumpi väimees, vaid ka tema tütar ja nende lapsed. Trumpi perekonnaliikmetest viis on juudid. Juuditar on seesama Ivanka Trump, "Ameerika esimene tütar", kelle brändi müümise lõpetas Nordstromi disainkaubanduskeskuste kett.

​Juudi rahvus oma traditsioonilises mõistes (nt nagu seda mõistab rabinaat) ei ole niivõrd etno-, kui religioonikeskne. Õigemini, tähtsad on mõlemad, nii päritolu kui ka usk: juudiks peetakse igaüht, kes on sündinud juudi emast, juhul kui ta ei ole konverteerunud ristiusku (nagu nt siinkirjutaja), juut võib olla ateist, võib olla nt budist, kristlane aga selle arusaama järgi mitte (teisiti arvasid natsid, kes lähtusid verekriteeriumist). Teiselt poolt võib aga igaüks juudiks saada, läbides spetsiaalse protseduuri, mida nimetatakse giyur'iks. Erinevalt paljudest teistest religioonidest on juudiks saamise protseduur väga keeruline ning nõuab aega, vaeva ja pühendumist. Mittejuute hoiatakse selle raskuse ja ebameeldivuse eest ning see raskus pole seotud üksnes protseduuride, vaid juudi eluga, kes peab jälgima 613 keeldu.

Ivanka Trump, kellel oli enne Jaredit teisigi juutidest boyfriende, tutvus temaga 2005. aastal, kuid mõne aja pärast nad läksid lahku, arvatakse, et Jaredi ortodokssetest juutidest vanemate vastuseisu tõttu. Ivanka, kes tundis juba enne judaismi vastu huvi, otsustas saada juudiks, ja läbiski giyuri. Sealjuures ei soosi rabid sellist konversiooni, mille eesmärgiks on abielu, mis tähendab, et Ivanka pidi neid veenma, et ta soov saada juudiks ei piirdu vaid abieluplaanidega. Ivanka ja Jaredi abiellumine toimus juudi religioosse tseremooniaga, Ivankast sai ortodoksse koguduse liige, kes peab rangelt kinni nii kašrutist kui ka sabatist. Kui tal seoses isa inauguratsiooniga oli sabatiajal vaja autot juhtida, sai ta selleks erandkorras loa rabilt, kes otsustas, et tegu on hädaolukorraga. 

Donald Trump mitte üksnes kiitis heaks oma tütre valiku, vaid viimase sõnade järgi julgustas teda ning on ta üle uhke. Mis puutub aga väimehesse, siis Trump nimetas ta Presidendi vanemnõunikuks. Kuna presidendi praegune abikaasa Melania jäi (väidetavalt ajutiselt) New Yorki, mängib Ivanka praegu Valge maja perenaise rolli. 
​

Siiamaani jutt käis president Trumpi seostest juutlusega. Kuidas aga juudid suhtuvad Trumpi? Lihtne vastus oleks: erinevalt. Valimiste ajal oli mitu mõjukat survegruppi ja facebookikommuuni, kes teda häälekalt toetasid, nagu nt Jews Choose Trump, Jews 4 Trump jt:
​

Siiski ei maksa end lasta eksitada kärarikastest gruppidest. Enamik juute (ca 71%) hääletas tõepoolest Clintoni poolt, samas kui Trumpi pooldas neist vaid ca 24%. On seda palju või vähe? Oleneb, millega võrrelda. Kui arvestada, et Bushi toetas 2000. a. vaid 19% juutidest (samas kui Gore'i 79%), Kerryt 2004. a. 74% (Bushi 25%), Obamat 2008. a. 78% (McCaini 21%), siis juutide toetus Clintonile 2016 on pigem tagasihoidlik. Vabariiklastest on selle millenniumi valimistel vaid Mitt Romney (2012) saanud Trumpist selgelt suurema juutide toetuse (30%, samas kui Obama toetus oli 69%).

Nüüd aga teisest juutidega seo​tud teemast: Trump ja Israel. Trumpi suhtumine Iisraeli on hästi teada. Võib kindlalt väita, et ükski USA president ei ole veel olnud nii iisraelilembeline. Vähemalt sõnades. Tema tunnistab Jeruusalemma juudi riigi jagamatu pealinnana (vrd siin: trükitud tekstist on välja jäetud kõige problemaatilisem sõna 'jagamatu', kuid see kõlab videos) ning lubab USA saatkonna sinna üle viia. Selle teoga, millel oleks suur sümboolne tähendus mitte üksnes Iisraelile, vaid ka kogu islamimaailmale, täidaks ta kongressi 1995. a. Jerusalemma saatkonna akti, mille vastu on aga olnud kõik eelmised presidendid: nii demokraadid Bill Clinton ja Barack Obama kui ka vabariiklane George W. Bush. 
​

Nüüd siis lõpuks küsimus: kui Trump on nii juudi- ja iisraelilembeline, miks siis suurem osa USA juute hääletas tema vastu ja Clintoni poolt?  Põhjused on komplekssed, neid tuleb otsida nii traditsioonides (enamik USA rahvusvähemustest, sh nii sisserändajad kui põliselanikud /"indiaanlased"/, toetavad traditsiooniliselt demokraate), linnastumises (suurte ja edukate linnade elanikud eelistasid selgelt Clintonit), haridustasandis (kõrgema haridusega ja eriti teaduskraadiga valijad eelistasid Clintonit), ning lõpus religioossuses. Viimasel tuleks peatuda eraldi, kuna tegemist on võimalikult kõige olulisema faktoriga. Vahe on päris kõnekas (religioossus on hinnatud skaalal 0 kuni 3):  

Kõige suurem vahe on mitteusklike (ateistide ja agnostikute) seas: ca 62% Clintoni poolt, 31% Trumpi poolt, samas kui entusiastlikumad adeptid toetasid enamasti Trumpi (56%, Clintonil 40%). Enamik USA juute on usuleiged, kuid mitte kõik, ning isegi kõige liberaalsemas ja usuleigemas New Yorgis, kus Clintoni edu oli mäekõrgune, otsustas suur osa ortodoksseid juute toetada Trumpi. Niisiis osutus Trumpi või Clintoni eelistuse puhul usutugevus palju olulisemaks faktoriks kui etniline või konfessionaalne kuuluvus.

Veel keerulisemad on lood Iisraeli tunnustamisega. Suur osa Ameerika juute on Israeli suhtes meelestatud negatiivselt, kusjuures eriti need, kellele ​nende juutlus on oluline. Olen kohanud selliseid New Yorkis ja Kanadas: nad on väga vasakpoolsed, kritiseerivad USAd ja on lausa vaenulikud Iisraeli suhtes; paljud on Noam Chomsky poliitiliste vaadete pooldajad. Psühholoogiliselt on see mõistetav -- tegu on omamoodi kaitsemehhanismiga: kui Iisrael oleks õige juudi riik, siis miks nemad, kes on enda meelest nii õiged juudid, seal ei ela? Ei saa ju isegi iseendale tunnistada, et asi on mugavuses ja turvalisuses, tuleb otsida ideelisi põhjusi.

Kui Iisrael ei ole Ameerika juutidele kõige atraktiivsem teema, siis miks Trump seda toetab, nagu seda teevad teisedki konservatiivid? Asi on aga selles, et Iisraeli suurimad sõbrad USAs ei ole juudid, vaid protestantlikud fundamentalistid, eriti need, kes elavad nn Piiblivööndis. Neid on nimetatud isegi Iisraeli kristlastest sõduriteks (vrd ka siin, kus USA Piiblivööndit /Bible belt/ nimetatakse Iisraeli turvavööks).

Fundamentalist loeb Piiblit sõnasõnalt: ta teab väga hästi, kes on juudid, kus nad elasid, millised olid nende riigi piirid ja mis on selle pealinn. Aga kes on araablased? Need Hagari pojad, Ismaeli järglased on ju kõrbe elanikud. Mis õigusega pretendeerivad nad Jeruusalemmale? Sealjuures võivad need kristlased olla ka antisemiidid: kui juutidel on oma Jumala poolt antud maa, siis mida põrgut teevad nad siin, Ameerikas?
      
                                                 *         *        *
Need tagasihoidlikud märkused kummutavad mõningaid Trumpiga seotuid müüte, kuid väga vähe selgitavad tema fenomeni. Trump ei aja juudi asja, ükskõik, mida selle all ka silmas ei peeta, kas võitlust juutide eest või hoopis nende vastu. Käsitleda Trumpi läbi juutluse perspektiivi oleks eksitav. Selleks, et Trumpist paremini aru saada, tuleb vaadata hoopis teises suunas.

Eilsele jätkuks. Advokaat Andrei Vesterinen postitas Delfisse kaks kommentaari, milles ta muuseas kirjutab põhjalikumalt lahti oma lingvistilised vaated. Alustuseks deklareerib ta, et "päästeamet kardab tatari-mongoli keele lingviste", ning lõpetuseks imestab: "Tekib küsimus - miks Päästeamet ei nõustu taotlusega kaasata kohtumenetlusse mongoli-tatari keele lingviste?"

Jääb üle vaid korrata, et mongoli-tatari lingviste pole olemas, kuna pole mongoli-tatari lingvistikat. Mongoli-tatari lingvistikat aga pole, kuna pole olemas sellist keelt. Kuid oluline on see, kuidas Vesterinen jõuab arusaamale, et Sergei Menkov väljendab ennast mongoli-tatari keeles. Asi on lihtne: need sõnad, mida ta kasutas ei ole venekeelsed, kuna Vesterinen ei leidnud neid vene sõnaraamatutest:

"Vene keele üldtunnustatud sõnastikkudes, näiteks „Слова́рь ру́сского языка́» Vene keele sõnastik — üheköiteline vene keele normatiiv sõnastik, mis on koostatud veneaegse lingvisti Sergei Ivan p. Ožegov´i poolt „Vene keele seletava sõnastiku„ alusel redaktsiooni D. N. Ušakova (sic! -- M.L.) või Suur vene keele seletav sõnastik kolmandas (3) köites, mis on koostatud Vladimir Ivan p. Dali poolt XIX sajandi keskpaigas, puuduvad need sõnad, mis ime kombel õnnestus Päästeameti partneril need tõlkida. 

​Menkovi poolt kasutatud sõnad ei kuulu vene keelde ning need olid välja öeldud ilma solvanguta kellegi vastu. Päästeamet ei ole suuteline argumenteerida vastupidist. Mõned sõnad pärinevad tõenäoliselt mongoli-tatari keelest ja need kasutatud sõnad ei saa kuidagi olla venekeelseteks sõnadeks. Seetõttu, kui lahata asjaolusid täies mahus, on antud asja menetlusse vajalik kaasata mongoli-tatari lingviste."

Asi on aga selles, et nõukogudeaegses leksikograafias eemaldati obstsöönne leksika kui "mitteiseloomulik" sõnavara. Nõukogude keeleteadlaste Ožegovi ja Ušakovi sõnaraamatutes neid sõnu tõepoolest ei ole, kuid need olid Vladimir Dali sõnastikus alates 3. väljaandest. Nõukogude ajal tehti aga kordustrükk 2. väljaandest (st ilma vastava leksikata).

2000. aastate algul aga ilmus mitu sõnastiku täisvarianti, mida sai vahepeal kasutada ka internetis, kuid praegu on nad paraku raskesti kättesaadavad, ehkki siiski leitavad Google Books'is. Nt sõna bljad' on olemas 1. köite 136. leheküljel jne. Veel on oluline leksikograafiline allikas Max Vasmeri (TÜ professor 1918-1921) "Vene keele etümoloogiline sõnaraamat". Ka see avaldati nõukogude ajal kärbitult, kuid hiljem täismahus; kõik Vesterineni huvitavad sõnad on seal olemas. Kui Vesterinen on huvitatud erialasest kirjandusest vene mat'i kohta, võin soovitada nt Boriss Uspenski raamatut "Мифологический аспект русской экспрессивной фразеологии". Kui on vaja, võin nimetada veel terve rea teaduspublikatsioone.

Põhja päästekeskuse kesklinna komando rühmapealik Sergei Menkov kommenteeris tööpostil olles omapäraselt möödunud aasta Vabariigi aastapäeva paraadi ja avaldas oma reportaaži Facebookis. Sellest sai populaarne vaatamisväärsus, millest tehti omakorda mitu postitust, praegugi saab seda nautida Youtube'is. Järgnes rida administratiiv-juriidilisi toiminguid ning praeguseks on asi jõudnud Tallinna halduskohtusse. 

Mul pole vähimatki kavatsust sekkuda omapoolsete hinnangutega sellele teole juriidilisse menetlusse. Jäägu igaüks oma liistude juurde, kuid rangelt oma liistude juurde jäädes pean vajalikuks lisada paar lühikommentaari järgmisele Sergei Menkovi kaitsja Andrei Vesterineni avaldusele: 

"Menkovi poolt kasutatud sõnad ei kuulu vene keelde ning need olid välja öeldud ilma solvanguta kellegi vastu. Päästeamet ei ole suuteline argumenteerima vastupidist. Mõned sõnad pärinevad tõenäoliselt mongoli-tatari keelest ja need kasutatud sõnad ei saa kuidagi olla venekeelseteks sõnadeks. Seetõttu, kui lahata asjaolusid täies mahus, on antud asja menetlusse vajalik kaasata mongoli-tatari lingviste".

​1. Mongoli-tatari keelt pole olemas. Mongoli ja tatari keeled kuuluvad erinevatesse keelkondadesse. Nimelt kuulub mongoli keel koos burjaadi, kalmõki, hamnigani jt keeltega mongoli keelkonda, tatari keel aga turgi keelkonda. (Arvatavasti eksitas Vesterineni koolist õpitud väljend "tatari-mongoli ike"). Tõsi, mõlemad keelkonnad kuuluvad hüpoteetilisse Uurali-Altai keelte hõimkonda, aga sellesse kuulub ka nt eesti keel ning see ei anna õigust rääkida mongoli-eesti või eesti-tatari keelest.

​2. Pea kõik (sõimu)sõnad, mida Menkov kasutas oma reportaažis, kuuluvad algupärasesse vene sõnavarasse ja pärinevad protoslaavi keelest. See, et nad on laensõnad idamaa keeltest, on Maksim Gorki väljamõeldis, millel pole mingit lingvistilist põhjendust.

Vist ainus mittealgupärane vene sõna, millega Menkov kostitas paraadil osalejaid, on "pederastõ", kuid seegi on vene keeles ammu omaks võetud ning ehkki see pärineb vanakreeka sõnast παιδεραστής, ei vaja keegi selle mõistmiseks klassikalist filoloogi. Nagu pole vaja indoeuroopa keeleteaduse asjatundjat, et aru saada väljendist "pudel õlut", kuigi mõlemad komponendid on kunagised laensõnad.

Olen Jaan Toominga austaja olnud alates 1970. aastatest, kui Tartu Vanemuises (pean silmas ennekõike draamat) hakkasid puhuma värsked tuuled. Jaan Tooming paistis nii lavastaja kui näitlejana silma sügava interpretatsioonivõimega. Seda kummalisem oli mul Postimehest lugeda tema vastukaja minu seisukohtadele. Väljendasin nördimust selle üle, et raamatuid, mille hulgas on palju väärtuslikke ja isegi rariteetseid teoseid, koheldakse nii barbaarselt.

Jaan Tooming aga luges minu kirjutisest välja „IGA raamatu kriitikata jumaldamise“. Ta selgitab: „nüüd tuleb kodanik Mihhail Lotman ning kuulutab lapsemeelselt kõik raamatud pühaks. See on karjuv naiivsus. Muidugi, ajaloo jooksul on tehtud palju jubedusi: põletatud raamatuid, hävitatud terveid raamatukogusid. Mitte väga ammu loodi keelatud raamatute fonde. Kuid säilitada nt Mein Kampfi, Stalini, Lenini ja paljude teiste hullude tuhandeid köiteid raamatukogudes, neid kaitsta – see oleks äärmine rumalus.“

Midagi sellist pole ma mõelnud ega kirjutanud. Veelgi enam, võimalike arusaamatuste vältimiseks seletasin oma seisukoha eraldi kirjutises põhjalikumalt lahti:

„Öeldu ei tähenda, et raamatukogus peaksid säilima kõik trükised ja raamatuid ei tohikski fondidest maha kanda. Nt kui ülikooli raamatukogus on mitukümmend venekeelset lineaaralgebra või matemaatilise analüüsi õpikut, siis suur osa nendest kuuluvad tõesti mahakandmisele, juba seepärast, et esiteks on need osalt vananenud ja teiseks praegu TÜs matemaatikat vene keeles ei õpetata. Sama käib ka paljude teiste õpikute kohta. Eraldi asi on nõukogude ideoloogiaga seotud kirjandus: sajad poliitökonoomia, NLKP ajaloo, dialektilise materialismi jne õpikud, Brežnevi kirjandusteosed vms.“

Paraku jääb tunne, et lugupeetud teatritegelane ei tahtnud või ei viitsinud asjasse süveneda. Lõpetuseks jagab ta mulle soovitusi: „Lotmanile aga saab ikka soovitada tarkust ja tarku raamatuid.“ Tänan soovituse eest, mõtlen selle üle.

Lisaks Jaan Toomingale oli veel paar mitte eriti sõbralikku ja patroneerivat vastukaja. Kuid kokkuvõttes olen üllatunud ja isegi liigutatud sellest, kui paljudele inimestele läks raamatute hävitamise problemaatika hinge. Pean siin silmas mitte üksnes eri väljaannete kommentaare, vaid ka kirju ja isiklikke kontakte. Inimesed tulid tänaval rääkima, mitmed küsisid, kus on need konteinerid, millest raamatuid päästa. See kõik on väga positiivne ja näitab, et teatud immuunsus barbaarsuse vastu on meie ühiskonnas siiski olemas.

Lõpetan aga kurva noodiga. Indrek Tart kirjutas minu blogisse: „Märgates illustreerivas kärus Aili raamatut "Rahva mälumustrid" (1990), millest on puudus mitmel tegusal kultuuriuurijal, teistest kõnelemata, läbib mind kurbus nende justnagu süüdimatute raamatukogutöötajate pärast, kes on raamatuvalvuriteks tagandatud, kellest enam vist lugejaid ei saagi. Aga nemad on vähemalt raamatuid näinud, teised pole sedagi.“ Jagan seda kurbust.

Üks minu hea kolleeg aga vandus tulist kurja, kui nimetasin mõningaid raamatuid, mida konteineris nägin: need on hiljuti ilmunud ja läbi müüdud väikesetiraažilised väljaanded, mida ta nimetas koguni rariteetideks. Mis põhjusel need välja visati, on müstika.