Ehkki volikogu alguses lepiti kokku, et informatsiooni sellest ajakirjandusele annab istungi juhataja, hakkasid nimelt selle initsiatiivi eestvedajad saatma sotsiaalmeediasse ja meediasse sõnumeid, mis paraku asja oluliselt moonutavad. Pean siin silmas ennekõike Margus Tsahkna ja Marko Mihkelsoni sõnavõtte. 

Kõigepealt pean vajalikuks selgitada, et minu meelest on mõlema puhul tegu andekate poliitikutega. Eriti puudutab see Marko Mihkelsoni, keda ma olen alati toetanud ja olin ka üks nendest, kes esitas ta aseesimehe kohale. Seda kummalisem oli mul lugeda tema kibestunud postitust, tahtmata samas uskuda neid kuulujutte, mille järgi olevat ta juba ühe jalaga Reformierakonnas.

Mis aga puudutab Margust, siis kõigepealt ma tahaksin teda kaitsta, kuna ma ei jaga tänases lehes avaldatud Peeter Laursoni arvamust-üleskutset, et erakonna esimees ja minister ei saa olla ilma kõrghariduseta. Ma olen igasuguste kvootide ja poliitiliste tsensuste vastane, tuleb lähtuda konkreetse inimese omadustest. Muidugi on see, et inimene suudab kas või bakalaureusetasemel ülikooli lõpetada, samuti teatud näitaja.

Kuid mitte seepärast ei hakanud ma seda postitust kirjutama, vaid selle valeinformatsiooni pärast, mida on väljastatud ja mis jäi kõlama ka televisioonis. Nimelt et erakonna esimees tahtis läbi viia progressiivse reformi, mida stagneeruv volikogu ei lasknud läbi. Seepärast ei saavat Margus Tsahkna ka jätkata erakonna esimehe positsioonis ja see olevat ka erakonna ebapopulaarsuse põhjus. Kõigepealt tahan öelda, et mitte ükski volikogus arutatud küsimus ei olnud põhimõttelise tähendusega. 

Tuliselt vaieldi tehniliste detailide üle, kuid ka tehnilistel detailidel on tähtsust. Mida siis sisaldasid Margus Tsahkna ettepanekud. Neist põhiline seisnes selles, et juhtorganite valikul peaks igal erakonnaliikmel olema Suurkogul üks hääl, aga mitte neli nagu praegu. Nii väidetavalt valitakse ka Riigikogu. 

See on vale. Riigikogu valitakse mitte ühe üleriigilise nimekirja alusel, vaid valimisringkondades, mis tagab selle, et Eesti erinevad piirkonnad on Riigikogus esindatud. Mul pole midagi põhimõtte 'üks inimene, üks hääl' vastu, kuid sellisel juhul peab erakonna juhtorganeid valima piirkondades.

Ma toetan põhimõtet 'üks inimene, üks hääl', kuid ma ei toeta seda, et juhtorganites oleksid esindatud peamiselt suurlinnade, ennekõike Tallinna liikmed, eriti arvestades, et Tallinnas on IRLi reiting vaid ca 2%. Vastupidi, arvan, et erakonna probleem on rohujuure tasemelt eraldumises ja demokraatlikud reformid -- juhul kui neid on vaja -- peavad liikuma vastupidises suunas, mitte tsentraliseerimise ja bürokratiseerimise suunas, vaid tagasi rohujuuretasandile, nii nagu ühele rahvaerakonnale sobilik oleks. Mina tahan erakonda näha läbipaistva ja demokraatliku organismina, mitte stagneeruva struktuurina, kus on võim konsolideeritud väikese ja suletud grupi kätte. 

Teine ettepanek (see sai volikogus toetuse) on minu meelest samuti problemaatiline. Nimelt siiamaani valis nii erakonna esimeest kui aseesimehi Suurkogu, st kõik erakonnaliikmed. Margus Tsahkna ettepanek oli, et valitud esimees nimetab endale ise aseesimehed. Põhimõtteliselt poleks ka selle vastu mul midagi, aga seda vaid juhul, kui esimeeste kandidaadid esitaksid oma aseesimeeste kandidaadid enne valimisi, nii et Suurkogu ja kõik erakonnaliikmed teaksid, millist meeskonda nad valivad. Marguse ettepanek aga tähendaks, et valitakse esimees, kellel on kotis mitte üks, vaid koguni kolm põrsast. Ma ei näe siin erilist demokraatiat ja modernsust. 

​Kuid nagu öeldud, erakonna probleemid on vaid minimaalselt seotud selliste tehniliste küsimustega. Loodan, et ma eksin, kuid mulle tundub, et väike seltskond tahab kunstlikult nende asjade ümber tekitada lisapingeid. 
​

Homme on IRLi volikogu, ma ei tea, kas saan sellel osaleda, kuid mõningaid mõtteid tahaksin seoses sellega jagada. Erakonna esimees Margus Tsahkna esitas oma plaani, mis ausalt öeldes teeb nõutuks. Selles puudub igasugune sisuline osa, kõik käib võimu konsolideerimise nimel. Eriti märkimisväärne on ettepanek kasutada järgmise juhtkonna valimisel e-hääletust. Selles süütus ettepanekus on kaval lõks: et praegu ei ole erakonnal vastavat tarkvara ja selle arendamine võtaks vähemalt aasta, aga arvatavasti kauemgi (nagu olen aru saanud, oleks tegu nimelt turvalise keskkonna rajamisega umbes Riigikogu valimiste süsteemis), siis tähendab see sisuliselt Tsahkna ainuvõimu pikendamist määramatuks ajaks. Sellist Erdoğani stiilis juhtimist ei tahaks ma meie erakonnas näha.
​

Olen juba pikemat aega olnud mures erakonna sisedemokraatia pärast. Mulle ei istunud juba Mart Laari stiil ja seepärast ei kandideerinud ma enam ei erakonna eestseisusesse ega volikogusse. Mart Laar tegi otsuseid, millest ei olnud teadlik mitte üksnes eestseisus, aga ka erakonna aseesimehed. Ma ei tea, kus tagatoas või loožis ta nõu pidas, kuid Mardi otsused olid enamasti õiged ning Mardi visioon, teovõime ja energia kaalusid tema negatiivsed omadused üles. Tundub, et Margus on üle võtnud Mardi juhtimisstiili, omamata tema tugevaid külgi. Tema juhtimine on nõrk, tema visioonid on hambutud. Programmiline Isamaa 2.0, mis tipneb lubadusega korraldada 250 aasta pärast laulupidu, on sisult selline, et seda on isegi piinlik arutada.

IRL on mitmes mõttes praegu lahkteel. On arutatud, kas meie probleemid tulevad sellest, et oleme liiga vanamoodsad, või vastupidi, ei ole piisavalt konservatiivsed. Ma arvan, et põhiline probleem ei ole isegi mitte niivõrd teguviisis, ehkki selles ka, vaid sihtide ähmasuses. Mitte üksnes kõrvalseisjad, aga palju erakonna liikmed ei saa enam hästi aru, mis asja me ajame.

​Ma olen endiselt veendunud, et Keskerakonnaga valitsusse minek oli suur viga. Seda viga tuleb tunnistada ja see parandada. Asi ei ole mitte üksnes selles, et me vajame erakonnale uut juhti, vaid ka selles, et me peame tegema julge sammu, ja juhul kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni, olgu siis erakorralised valimised. See, mida me tegime, on Keskerakonna toomine riigijuhtimise juurde ning ei pea olema prohvet, ennustamaks, et järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita. IRLi on aastaid süüdistatud (enamasti ebaõiglaselt, kuid paraku osalt ka õigustatult), et oleme Reformierakonna puudlid. Sellest staatusest tuli vabaneda, kuid selle hind ei peaks olema Keskerakonna jalamatiks muutumine.

​Raketilöök Süüriale on sündmus, mis märkimisväärselt muudab olukorda kogu maailmas. President Trump oli teatud mõttes sundseisus. Ta kritiseeris korduvalt oma eelkäijat Obamat, et see ei reageerinud eelmistele Assadi režiimi läbiviidud keemiarünnakutele, kuigi oli need ise kuulutanud punasest joonest üleastumiseks. Veel mõni tund enne raketilööki mõnitasid demokraadid teda sotsiaalmeedias: noh, kõva mees, kus nüüd sinu vägiteod? Trumpi on juba korduvalt pilgatud, et tegelikult jätkab ta Obama poliitikat. Selgus, et ei jätka.

Samas ei maksa seda rünnakut ka üle hinnata. Trump lasi välja 59 tiibraketti, mis tekitasid piiratud ulatuses kahju (Vene sõjaväeallikate järgi oli kahju üldse minimaalne: olevat purustatud kuus remondis olevat lennukit). Sellega võiks võrrelda Venemaa õhurünnakuid Süürias möödunud aasta lõpul, mille käigus sooritati üle 30 000 ründelennu ning lasti laevadelt, lennukitelt ja maa pealt 115 tiibraketti. See oli massiivne jõudemonstratsioon ennekõike Ameerika Ühendriikidele. Pealegi tabatud sihtmärgid (Vene allikate järgi purustati 62 000 objekti) ei kuulunud ISISele, vaid USA liitlastele Süürias. Selles kontekstis on USA raketilöök väga mõõdukas. Kuid asjal on veel mitu aspekti.
​
Esiteks, Venemaa andis Assadile üle raketitõrje kompleksid C-300 väitega, et need kompleksid "kaitsevad kindlalt Süüria taevast Ameerika rakettide eest". Ei kaitsnud, neid isegi ei kasutatud. On tekkinud mitu versiooni, miks. Esimene versioon: Trump hoiatas Putinit õhulöögi eest, et pommitatud õhuväebaasis, mida kasutasid nii süürlased kui venelased, ei saaks venelased kannatada. Ning tõepoolest, ükski venelane vist kannatada ei saanud. Siiski ei ole see versioon siiamaani kinnitust leidnud. Teine versioon: C-300 kompleksid olid küll töökorras, aga süürlased ei osanud neid kasutada. Kolmas versioon: kompleksid ei olnud lahinguvalmis või oli tegu mõlemapoolse käpardlikkusega. Igal juhul, nagu ütleb Süüria asjatundja Grigori Kossatš Moskvas, Putin on segaduses ja häbistatud.
​
Teiseks, Süüria ei ole Trumpi jaoks praegu kõige akuuutsem probleem. Teatud mõttes oli see eksprompt reageering ootamatule Assadi väljakutsele. Palju olulisem peavalu on Trumpile Põhja-Korea, mis just täna katsetas järjekordset ballistilist raketti. Ent juba enne teatas Trump, et juhul kui ei jõuta kokkuleppele Hiinaga, lahendab ta Korea asja ise. Nii et selles kontekstis võiks tänast rünnakut vaadata ka selge vihjena Põhja-Korea suunas.


08.04. 2017. Mu eilne postitus vajab teatud korrektsioone, IRLi tänasest volikogust kirjutan eraldi.

UPD 1. Stockholmi terrorirünnak. Veel kinnitamata andmetel leiti veoki kabiinist lõhkeainet. Pealegi oli väidetav terrorist politseile tuntud oma radikaalsete vaadete poolest. Kõik see mõneti muudab üldpilti. Kuid siiski: põhiline on see, et terrorist(id) kasutas(id) võimalust ja see peab muutma terroriennetuse praktikat. Iga ärandatud sõiduk on potentsiaalselt terroriakti relv, sellest tuleb viivitamatult teatada ning politsei peab viivitamatult tegutsema mitte autovarga, vaid potentsiaalse terroristi kahjutukstegemisega. See aga nõuab muidugi kriminaalkoodeksi muutmist.

UPD 2. Raketirünnak Süüriale. Nagu selgus, Trump tõepoolest teatas kuuma liini kasutades Moskvale eelseisvast rünnakust ning Moskva omakorda teatas süürlastele. Putinile omast loogikat järgides katkestas Venemaa seepeale kuuma liini, nii et järgmisel korral neid enam hoiatada ei saa.

Arvasin, et selliseid konstruktsioone viljelevad üksnes internetitrollid (üks selline külastab aeg-ajalt ka minu lehekülge). Formuleeringud varieeruvad, kuid üldkonstruktsioon näeb välja umbes nii: olgu see Putin, mis ta on, aga ta on oma rahva eest väljas, kaitseb neid igasuguste sisserändajatest moslemite eest. Mõned lähevad isegi kaugemale ning väidavad, et Euroopa Liit on sama mis Nõukogude Liit ja isegi hullem: nõukaajal ei lastud siia igasuguseid, aga nüüd Brüssel muudkui suunab pagulasi Eestisse.

Ma poleks iialgi hakanud selliste lolluste peale reageerima, kuid hiljuti selgus ootamatult, et sarnaseid vaateid võib väljendada inimene, keda ma kunagi pole rumalaks pidanud. Saan aru, et tegu on omamoodi usuga ja faktidega seda ümber lükata ei saa, kuid mõnikord aitavad pildid.

Alustama peaks siiski sellega, et need sadakond pagulast, kes on Eestisse viimase kahe aasta jooksul tulnud, ei ole arvestatavad võrreldes nende tuhandetega, kes tulid Eestisse nõukogude ajal igal aastal. Olid erinevad sotsiaalsed grupid, keda Baltikumisse suunati. Neist tuleb eraldi mainida sõjaväepensionäre. Nõukogude ohvitseridel ei olnud tavaliselt püsielukohta, ent kui nad läksid pensionile, said nad vabalt valida endale elukoha, v.a Moskva ja Leningrad (nendesse linnadesse võisid naasta vaid need, kes olid sealt pärit). Baltikum oli soositud koht ja sellist valikut ka soovitati: sellel olid sotsiaaldemograafilised põhjused, kuna need inimesed kindlustasid siin okupatsioonirežiimi. Eraldi tuleb mainida ka löökehitusi: 1980. aasta olümpiamängudega seotud rajatised või 1982. aasta  Novotallinski port (nüüd: Muuga sadam) ehitus. Lisaks kohalikele kasutati soome tööjõudu, kuid eriti massiliselt toodi tööjõudu juurde "vennasvabariikidest", kusjuures osa oli nimelt Kesk-Aasia moslemiregioonidest ja seoses massilise migratsiooniga kasvas oluliselt kuritegevus (vastavad andmed olid salastatud, kõik arvud on hinnangulised).

Tallinna olümpia on millegipärast meile uhkuse asi, ehkki selleks oli okupatsioonirežiimi kindel põhjus: Eesti annekteerimist mõned riigid de jure ei tunnistanud, ent kui nende riikide lipud oleksid ametlikult lehvinud Tallinnas, olnuks see oluline märk. Tänu Ameerika presidendile Jimmy Carterile kukkus see plaan siiski suurel määral läbi.

Kui 1959. aastal moodustasid etnilised eestlased Eesti elanikkonnast 75%, siis 1989. aastal oli nende osakaal langenud 62%ni. Venelaste hulk selle aja jooksul kahekordistus, kuid rohkem kui kolmekordistunud oli moslemite arv. Täpsed arvud mul praegu puuduvad, aga igal juhul tuli nõukogude ajal siia rohkem moslemeid kui iseseisvusajal.

Nüüd aga liigume tänapäeva Moskvasse, sellesse moslemiekspansiooni vastasesse kantsi. Alustaksin jälle statistikaga. Kui palju täpselt moslemeid Moskvas elab, ei ole teada, kuna suurem osa elab seal illegaalselt. Arvestuslikult on pakutud poolteist kuni kaks ja pool miljonit. Tõenäolisem arv on kaks miljonit. Seega on Moskva kõige suurema moslemielanikkonnaga linn Eurooopas. Kes need on? Valdav enamus on esimese põlvkonna sisserändajad Kesk-Aasia riikidest, ennekõike tadžikid ja usbekid. Seletuseks nii palju, et SRÜs on piirid lahti. Kuid asi pole üksnes selles. Kui Merkelile heidetakse ette, et ta südamlikult kutsus pagulased Saksamaale, siis Moskvasse tadžikke ja usbekke veetakse sisse. Neid kasutatakse põhiliselt ehituses. See tööjõud on nii odav, et inimõiguslased räägivad orjastamisest.

Kuna sisserändajatelt on tööandjad dokumendid ära võtnud ja elavad nad enamasti ehitusobjektide keldrites ebainimlikes tingimustes ja ebasanitaarses olukorras, on nendel väidetel ka alust. See seltskond on ühelt poolt kerge ohver kuritegelikele gängidele, kuid nad ise on samuti kuritegevuse kasvulava. See pole aga ainus moslemitest kontingent Moskvas. Teine on sisserändajad Põhja-Kaukaasiast: dagestanlased, ingušid, kuid ennekõike tšetšeenid.

Kui tadžikid ja usbekid on kuritegelikus toiduahelas alumises otsas, siis tšetšeenid on selle tipus. Eriti märkimisväärne fakt on see, et tšetšeeni mafioossed grupeeringud on nii kõvasti infiltreerunud jõustruktuuridesse, ennekõike FSBsse, et 2014. aastal vahetati välja kogu FSB koosseisu isikutunnistused.

​Ramzan Kadõrovi isikliku kaardiväe võitlejad tegutsevad ametlikult nii FSBs kui politseis ja teistes jõustruktuurides. Siin saab näha mõningaid episoode nende tegevusest.

 
Kas moslemid paistavad Moskva tänavapildis välja nii nagu mõnes Euroopa linnas? Paistavad välja, aga veidi teisiti. Pole haruldased juhused, kui tšetšeeni uljaspead kihutavad mööda Moskva tänavaid, aeg-ajalt tulistades õhku. Või siis peatavad liikluse sellega, et neil tekkis tung tantsida keset tänavat lesginkat (lesginka on põhja-kaukaasia rahvaste sõjatants). Või siis kihutavad mööda Moskva tänavaid 240-kilomeetrise tunnikiirusega, ise seda ka filmides ja hiljem Youtube'i üles laadides. Kui isikud tuvastati, küsis reporter, kas nad Austrias (kus üks noormeestest elas) ka nii sõidavad? Ei, vastas ta, Austrias ei tohi. Teine aga on väga viisakas liikleja Tšetšeenias: kihutamiseks on neile Moskva.

Tšetšeenid on võitlejad. Nad võitlesid nii nõukogude võimu vastu kui selle poolt. 20. sajandil oli see rahvas kaks korda hävimise piiril (1944. aasta deporteerimine ja 1990. aastate tšetšeenia sõjad, kusjuures teine tšetšeenia sõda lõppes ametlikult alles 2009. aastal). Putin võitis sõja barbaarse julmusega, raha ja auastmetega: suurem osa sõjapealikest osteti ära ja võeti jõustruktuuridesse tööle. Neid kasutatakse räpastes operatsioonides, nagu poliitilised mõrvad (Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova, Boriss Nemtsov -- kui nimetada vaid kuulsamaid), aga ka Gruusia sõjas ja Ida-Ukrainas  (vrd ka siin). Tšetšeenid mängivat märgatavat rolli ISISes​, neid peetakse ISISe parimateks võitlejateks.

Tagasi Moskvasse. Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid. Need on tehtud viimase Kurban Bayrami tähistamise ajal. Moskvas on kümmekond mošeed; kui arvesse võtta ka need, mis on saatkondades (neist märkimisväärseim Iraani saatkonnas), on neid rohkemgi. Neist kõige majesteetlikum on Katedraalimošee, mis asub kesklinnas. See on üldse üks Euroopa suurimaid mošeesid, kuhu mahub üle kümne tuhande palvetaja (Euroopa suurim on samuti Venemaa territooriumil, Groznõis). Niisiis, kõigepealt paar pilti Katedraalimošee ümbrusest. ​Ca 10 000 inimest on juba seal sees, vähemalt kümme korda rohkem väljas. 

​Seejärel mošee Jardjam, mille ümbrusesse kogunes mitukümmend tuhat inimest. 

​Kokku on Kurban Bayrami tähistanud Moskva mošeedes ja tänavatel ca 200 000 inimest. Nagu piltidelt saabki näha, on tegemist vaid meestega. Peale selle on Moskvas aga ka suur hulk asereid, kes on šiia moslemid. Peterburis tähistas möödunud aastal Kurban Bayrami ca 60 000 inimest.

Ma ei hakka siin lahti seletama Kurban Bayrami tähendust ja tähtsust, seda võib igaüks ise uurida, kuid üks oluline element on loomade ohverdamine. Moskvas ohverdati neid lausa tänavatel. Loomakaitsjad protesteerivad ägedalt (siiski teevad nad seda elektrooniliste vahenditega, piketeerida eelistatakse tsirkuste ees). 

Ametlikult on alates 2014. aastast Moskva tänavatel lammaste tapmine keelatud; neli viimast pilti on tehtud enne keeldu. Väidetavalt aga  tapetakse  loomi poolsalaja hoovides ja autodes.

​Putin avita!

P.S. Vrd. ka eilses Postimehes: Vladimir Juškin: Putin on moslemite president (kommentaarid seal on ka head, eriti vene poole peal).

Laupäeval käisin vaatamas Bloki poeemi "Kaksteist" lavastuse esietendust. Olin trupiga varem kohtunud, teater palus mult loengut Blokist ja tema ajastust. Selle salvestas ööülikool ja salvestust võib kuulata siit (lugesin, nagu alati, peast, aga kuulates osa salvestusest, märkasin, et mälu hakkab mind alt vedama ja tsitaatides esineb väiksemaid vigu, mis ei muuda sisu, kuid siiski piinlik). Eraldi võtsime trupiga teksti läbi. Ma tunnen lavastaja Saša Pepeljajevi loomingulist käekirja ja teadsin, et tema Blok tuleb väga omapärane (vrd puht pepeljajevlikku nalja, kui Aleksander Blok seostub Aleksandri õllega).

Käsikirja ma ei näinud ning ei teadnud täpselt, mida Pepeljajev plaanib teha, kuid olin isegi veidi üllatunud, kui täppi läks mu loeng. Tavaliselt käsitletakse seda Bloki poeemi kitsas revolutsioonilises kontekstis. Mina aga püüdsin avada seda Bloki iluideaali otsingute taustas ning Pepeljajev käsitlebki Vene revolutsiooni kui kauni daami, igavese iluideaali, hukku Vene revolutsioonis (mida kehastab Lenini peaga kaheksajalg). Seal oli palju naljakaid puht pepeljajevlikke teravmeelseid leide, mida ei hakka siin kirjeldama, aga lavastust võin julgelt soovitada.

Trükist tuli välja kõige kummalisem tekst, mille olen kunagi kirjutanud. See kujutab endast kirja mu surnud kolleegile Mihhail Gasparovile. Žanrilt on see segu värsiteoreetilisest traktaadist, filosoofilisest esseest, kirjavahetusest ja mälestustest teises isikus, kokku 150 lehekülge. Selline vaba vorm lubas esitada mõningaid teoreetilisi ja metodoloogilisi seisukohti, mida ma ranges akadeemilises stiilis poleks julgenud teha. See aga ei tähenda, et nad oleksid seetõttu vähem läbimõeldud ja fundeeritud.

Mihhail Gasparov, akadeemik, maailmakuulus õpetlane nii klassikalise, keskaja kui ka moodsa lääne ja vene filoloogia valdkonnas, oli enigmaatiline kuju. Tal olid suhtlemisraskused ning seetõttu suhtles ta väga paljude inimestega. Ta oli väga häbelik, tagasihoidliku väljanägemisega ja seepärast oli tal naiste seas tohutu menu. Paljud on väitnud, et nad olid Gasparovi lähimad inimesed, ning kirjutanud, kes ta tegelikult oli. Võimalik, et ta oligi selline, aga maalitud pildid ei lange kokku. Ma tundsin Gasparovit 35 aastat, alates oma ülikooli esimestest kursustest kuni tema surmani 2005. aastal. Kohtusime tihti, rääkisime palju ja vahetasime intensiivselt kirju. Olen näinud erinevate inimestega suheldes erinevaid Gasparoveid ja minuga suheldes oli ta hoopis omamoodi. Ma ei tea, milline oli Gasparov "tegelikult". Ta oli mulle väga kauge ja samas väga lähedane inimene, keda ma jäängi igatsema.

...Mäletan Peeter Tulvistet noore teadlasena, kes oli äsja Moskvast tulnud, kuid  võimeka teadlasena tuntud juba mitte üksnes Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidus. Selle tunnistuseks on, et temalt telliti Cole'i ja Scribneri raamatu tõlge kõige prestiižikamasse nõukogude ühiskonnateaduste seeriasse (М. Коул, С. Скрибнер. Культура и мышление. Психологический очерк. Moskva: Progress, 1977). Tulviste oli psühholoog, kuid psühholoogias huvitasid teda ennekõike kultuuriga seotud faktorid. Selles mõttes oli ta lähedane Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonnale ning minu isa külalisena polnud ta haruldane. Psühholoogina oli akadeemik Tulviste edukas teadlane, kelle tuntus välismaal võis koguni olla suurem kui Eestis.

Järgmised kokkupuuted olid mul Tulvistega tema rektoraadi ajal. Eesti oli hiljuti taasiseseisvunud ja oli vaja välja töötada uus (rahvus)ülikoolikontseptsioon. Tulviste organisatoorseid võimeid on kritiseeritud, kuid minu jaoks on olulisem see, et tal oli selge visioon, mille poolest ta eristub nii mõnestki hilisemast ülikoolijuhist (ja see käib mitte üksnes TÜ kohta), kes on ehk head organiseerijad, kuid kelle arusaamad kõrgharidusest on pigem piiratud. Olukord kõrghariduses on küll oluliselt muutunud, üleminek nn Bologna süsteemile lubas lahendada mõningad probleemid, kuid tõi hulgaliselt uusi juurde, ent Tulviste ideed ei ole aegunud ja ma loodan, et tulevikus leiab ülikooli juhtkond neist nii mõndagi kasulikku. Igatahes paljud TÜ töötajad, kellel endal õnnestus õppida Tulviste ajal, meenutavad seda aega nostalgiliselt: mitte kunagi varem ega hiljem pole TÜs olnud nii palju akadeemilist vabadust.

Ning kolmas kokkupuude Tulvistega on seotud poliitikaga: olin Riigikogus samas koosseisus Tulvistega (kes oli seal ka eelmises koosseisus) ning just sellal meie erakonnad ühinesid. Hiljem olime mõlemad Tartu volikogu IRLi fraktsiooni liikmed. Meie maailmavaated olid väga lähedased ja varasem tutvus andis poliitilistele kontaktidele lisadimensioone (näiteks arutasime temaga Šolohhovi Vaikse Doni autorsuse probleemide üle). Oleme mõlemad rahvuslased ning kuulusime sellesse IRLi osasse, mis pooldab avatud rahvusluse kontseptsiooni, st rahvuslus ei seisne kapseldumises minevikku, vaid edasiminekus, dialoogis teiste rahvaste ja kultuuridega.

Peeter oli andekas vestluskaaslane; see on tõepoolest haruldane anne, kui sa mitte üksnes ei tunne, et inimene sind täiel määral mõistab, vaid pärast iga vestlust on tuju kas või natuke parem. Isegi inimesed, kes esitasid talle täiesti vastuvõetamatuid seisukohti, said arvestada sellega, et ta tähelepanekult ja vahele segamata vähemalt kuulab nad ära. Ning tema vastuväited ei olnud kunagi teravad, rääkimata juba sellest, et ta oleks kunagi isiklikuks läinud. Nt Riigikogus säilitas Peeter ka kõige teravamate debattide ajal alati rahu ja temalt võis alati nõu küsida, isegi siis, kui teadsid, et tema seisukoht erineb sinu omast.

Peeter Tulviste oli tunnustatud teadlane, oluline haridustegelane ning märkimisväärne poliitik. Kuid kõige olulisem on see, et ta oli hea ja empaatiline inimene.

Juba rohkem kui veerand sajandit on Eesti trikoloor jälle Toompeal lehvinud. Peaks juba olema harjunud, seda mitte märkama. Sellegipoolest tõstan alati pilgu Pika Hermanni torni poole ja vaatan Eesti lippu harduse ja liigutusega. Eesti taasiseseisvus tuli veretult, kuid sugugi mitte enesestmõistetavana. Asjassepühendatud teavad, kuivõrd üle noatera see tuli ja millised olid alternatiivid (Karl Vaino poleks kõhelnud Eesti iseseisvuspürgimusi verre uputamast).

Eesti iseseisvus on üks meie tähtsamaid ühisvarasid, kuid minu jaoks on see ka väga isiklik asi. Mul on valus kohata inimesi, kes mõtlevad ja räägivad teisiti, eriti kui neid jutte aetakse puhtas eesti keeles.

​Hiljuti leiti ja avaldati president Konstantin Pätsi viimane avalik kõne. Ma ei hakka praegu andma hinnangut Pätsile kui riigitegelasele, ma ei hakka isegi rääkima võimukukutajatest. Jutt on sellest kisakoorist, mis Kadrioru lossi ees ei lasknud Pätsil rääkida ja ei allunud isegi oma kommunistidest ninameeste korraldustele. Need inimesed ei ole kadunud. Nii mõnigi on aktiivne sotsiaalmeedias ja ajalehtede kommentaariumides.

​​Mind on ennegi üllatanud internetitrollide saamatus: nad elavad 24/7 netis, toituvad oma lemmikutest poliitpornosaitidest ning edastavad siis sealt saadud tarkust. Kuid neil puuduvad oskused iseseisvaks andmete tuvastamiseks ja nende kriitiliseks analüüsiks.

Seepärast otsustasin välja pakkuda väikese ja väga lihtsa mängu, nimelt väljakutse tuvastada, millist vahuveini pakkus Žirinovski Donald Trumpi võidu puhul.
  
​Vastajatale abiks natuke taustainfot ja kaks vihjet. 

Õiget šampanjat toodetakse Champagne piirkonnas spetsiaalse topeltfermenteerimismeetodiga, kusjuures kogu protsess kestab vähemalt 18 kuud.

​1920. aastate lõpus hakati Nõukogude Liidus välja töötama oma vahuveini. Protsessi juhtis keemik Anton Frolov-Bagrejev, kes leiutas nn Frolov-Bagrejevi akratofori (tegelikult oli sarnaseid seadmeid kasutatud Prantsusmaa ja Itaalia odavate vahuveinide tootmisel juba aastakümneid), mis lubas oluliselt kiirendada joogi valmistamise protsessi. 1937. aastaks tuligi Sovetskoje šampanskoje müüki ja Stalin isiklikult kiitis selle heaks.

​Kui traditsioonilise meetodi kohaselt toimib šampanja teine fermentatsioon pudelites ning kestab vähemalt 15 kuud, siis Sovetskoje šampanskoje fermenteerub tsisternides (standardne maht 10 000 või 5 000 liitrit) ning valmib kolme nädala jooksul; mullid ei teki loomuliku fermentatsiooni tulemusena, vaid süsihappegaasi lisamisena. Nagu tunnistavad ka vene allikad, on tegemist sisuliselt gaseeritud veiniga. Seda veinitaolist toodet nimetasingi kujundlikult vahutavaks rämpsuks.

Nüüd vihjed.
1. Tegemist on ühe parema (kuid siiski mitte parima -- vähemalt minu maitse järgi) Sovetskoje (nüüd Rossijskoje või Russkoje) šampanskoje tootjaga, mis vist ainsana Venemaal toodab vahuveini ka traditsioonilisel meetodil. Tõsi, teeb ta selle piiratud koguses (ca 5% toodangust), Žirinovski aga pakub odavat toodet.
2. Abiks on kasulik ressurss google.com.

Niisiis ŠAMPANJAMÄNG: millist vahuveini pakkus Žirinovski Donald Trumpi võidu puhul?
​
Võitjale on määratud PREEMIA: see, kes lahendab ülesande võimalikult täpselt, saab premeeritud G.H Mumm Cordon Rouge Brut Champagne 37.5cl pudeliga. Juhul kui õigesti vastanuid on rohkem, kui üks, hinnatakse tulemuse saamise kirjeldust. Asjal on ennekõike didaktiline eesmärk. Ootan õigeid vastuseid kuni 24.02. 2017  24:00

Isegi sõltumata sellest, kas ja mil määral oli Donald Trumpi võit Venemaa sepitsetud, olid peaaegu kõik Duumas esindatud erakonnad ülimalt Trumpi-meelsed juba kuid. Ainsaks erandiks on kommunistid, kellele kõik Ameerika imperialistid on halvad, ehkki Clinton siiski Trumpist halvem. Kõige entusiastlikumad olid liberaaldemokraadid Vladimir Žirinovski juhtimisel, kes panustas Trumpi võidule ja lubas sel puhul kinkida ajakirjandusele šampuse.

Trumpi võit viis inimesed tänavale. Kui Ameerika suurlinnades olid need ennekõike Trumpi-vastased, siis Moskvas tulid inimesed tänavale väikeste Ameerika lippudega, et tähistada lemmiku võitu. Riigiduumas kutsus teade Trumpi võidust esile entusiastliku aplausi, Žirinovski korraldas banketi 132 pudeli "šampanjaga" (loomulikult polnud tegu originaaliga, mille import on sanktsioneeritud, vaid kodukootud vahutava rämpsuga).

Trumpi populaarsus Venemaal saavutas müstilised mastaabid ning jaanuaris nimetas Venemaa meedia Trumpi pea poolteist korda sagedamini kui Putinit, mis on nüüdisaegsel Venemaal täiesti erakordne. Asi läks nii kaugele, et Trumpi auks lasti välja spetsiaalne Donald Trumpi lastevoodi. Vt siin disaineri seletust. Tasub tähelepanu pöörata ka tema T-särgile.

Lastemööbel on Venemaal üldse ideologiseeritud ja reageerib kiiresti päevapoliitikale. Nt kui tulistati alla MH317, disainiti Venemaal BUKi-kujulised voodid. Liberaalsed ajakirjanikud arvasid, et see on mingisugune rumal jama, kuid selgus, et need voodid on tõepoolest olemas.

Trumpomaania Venemaa oli poliitikute ja ajakirjanike seas nii valdav, et kõiki Trumpi Venemaa seisukohalt problemaatilisi avaldusi tõlgendati maksimaalselt venemeelsetena. Isegi siis, kui Trump väljendas sõnaselgelt, et Venemaa peab Krimmi tagastama (kõige sensitiivsem teema Venemaa jaoks), esines rida duumasaadikuid ja senaatoreid avaldusega, et Trump nii ei mõelnud, ta on lihtsalt Ameerikas enneolematu surve all (vrd nt siin).

Kuid mõni päev tagasi asi vist lõppes (vrd ka siin). Igal juhul tuli Kremlist massiteabevahenditele direktiiv, milles soovitatakse üsna karmisõnaliselt Trumpi ees lipitsemine lõpetada. Välisajakirjanikud said selle üle palju nalja, Putini esindaja Dmitri Peskov lükkas sellise laimava teadaande ümber (see on peaaegu et kindel märk sellest, et tegelikult nii oligi) ning igal juhul oli Trumpi kiitmisel järsk lõpp. Mesinädalad on möödas, õnn oli üürike, abielu on karile jooksmas.