Eesti ei hääletanud täna vastuolulise autoriõiguste direktiivi poolt, jäädes selles küsimuses erapooletuks (kuna antud hääletuses lugesid vaid poolthääled, on see sisuliselt vastuhääl; ise oleksin mõistagi eelistanud resoluutsemat ei-d, kuid esiteks oleks sellel olnud vaid psühholoogiline mõju ning teiseks saan aru ka valitsuse seisukohast, et erapooletus on seotud valitsuse vahetumise olukorraga Eestis). 

Statement by Estonia

Estonia has always supported the objective of the Directive, namely better access to content online,
the functioning of key exceptions in the digital and cross-border environment and the better and
balanced functioning of the copyright marketplace.

However, Estonia considers that the final text of the Directive does not strike a sufficient balance
between different interests in all aspects.

Furthermore, Estonia has recently had parliamentary elections and our new government and
parliament have not been able to give their position on the final compromise text.

Justiitsministeerium saatis välja sellise seletuskirja:

JUSTIITSMINISTEERIUM
15.04.2019

Eesti ei toeta autoriõiguste direktiivi vastuvõtmist lõplikul heakskiitmisel

Tänasel Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalanduse ministrite nõukogu istungil ei anna Eesti poolthäält, vaid jääb autoriõiguste direktiivi vastuvõtmisel erapooletuks. Otsustamisel on vaja saada kvalifitseeritud häälteenamus, mille lugemisel lähevad arvesse vaid poolthääled.

Justiitsminister Urmas Reinsalu hinnangul ei ole pärast hindamist internetivabaduse tulevikku silmas pidades autoriõiguste direktiivis saavutatud vajalikku tasakaalu. "Vabadus on väga tähtis väärtus ja seetõttu Eesti täna sellele asjale „jah“ ei ütle ning jääb õiguslikus tähenduses erapooletuks," kinnitas Reinsalu. Ta lisas, et direktiivi heakskiitmiseks on vaja saavutada kvalifitseeritud häälteenamus.

Eelmisel nädalal esitas Eesti alaline esindaja justiitsministri suunisel Euroopa Liidu alaliste esindajate nõukogus deklaratsiooni, milles rõhutas, et autoriõiguste direktiivis ei ole saavutatud piisavat tasakaalu õiguste omajate, inimeste ja ettevõtete vahel. See võib takistada innovatsiooni ja mõjutada negatiivselt Euroopa digitaalse ühtse turu konkurentsivõimet.  

Ühtlasi ei pruugi  direktiiv täita õigusselguse nõudeid ja selle rakendamisel võivad tekkida probleemid õiguskindlusega. Lisaks toimusid hiljuti riigikogu valimised ning meie uus valitsus ja riigikogu ei ole saanud esitada lõpliku kompromissteksti kohta oma arvamust. Oma ühisdeklaratsiooni tegid ka Holland, Luksemburg, Poola, Itaalia ja Soome.  

Autoriõiguste direktiivi kehtestamise eesmärgiks on tagada internetis sisutootjatele õiglane autoritasu ja kaitsta igaühe loomevabadust internetis ning tagada loomesisu parem kättesaadavus kogu Euroopa Liidus.

Omalt poolt tahan lisada järgmist. Tegemist on keerulise probleemipuntraga, mida kajastatakse tavaliselt tendentslikult: ühelt poolt vaesed autorid, kelle autoriõigused kannatavad piraatide ja muude mustade jõudude tegude pärast, teiselt poolt aga vaesed internetientusiastid, kelle vabadused on ohus ahnete Saksamaa meediamagnaatide ja autorite sepitsuste pärast.

Tegelikkus ei ole aga paraku nii mustvalge. Mõlemal poolel on nii sümpaatseid inimesi kui ka küünilisi monopole. Lõppkokkuvõttes on aga tegemist konfliktiga sõnavabaduse ja omandi (autoriõiguse) vahel. Kõnealune direktiiv piirab ebaproportsionaalselt sõnaõiguse valdkonda ning seetõttu olen selle resulotsiooni vastane.

Internetiajastul on autoriõiguse kontseptsioon aegunud. Seepärast ongi kõik minu postitused selles blogis tähistatud copylefti märgiga.

Olen ammu pooldanud seda, et referendumeid saaks algatada ka rahvas, ning olen paaril korral sellest ka kirjutanud (viimati siin). Tundub, et praeguse valitsuse ajal on selle idee teostamine võimalik. Kuid siin peab täpselt paika panema tingimused ja protseduurid. Ma pakkusin, et referendumit peaks saama algatada siis, kui seda taotleb kindel protsent hääleõiguslikest kodanikest, ning ma arvan, et selline lähenemine oleks õigeim. Kuid EKRE välja pakutud 50 000 on samuti minu meelest aktsepteeritav. Nüüd aga kaks olulist tingimust, mille üle Eestis eriti ei diskuteerita. Esiteks -- ja see on põhiline --, millal on referendumi tulemus siduv, ning teiseks, milliste kohustustega on seotud referendumi algatamine.

Alustame esimesest. Minu meelest on täiesti ilmne, et õigus on nendel riikidel, kus referendumi tulemus on siduv, kui poolt hääletab enamik hääleõiguslikest kodanikest. Need, kes boikoteerivad või ei osale muul põhjusel referendumil, sisuliselt hääletavad selle vastu. Näeme, millise segaduse tõi Brexiti referendum: väikese hääleenamuse said pooldajad, kuid neid oli kaugeltki vähem hääleõiguslike kodanike enamusest. UK-s populaarne idee uuest referendumist ei taastaks samuti ühiskonna sidusust. Brexiti vastased saaksid küll küsitluste järgi suurema osa hääli, aga jällegi alla poole hääleõiguslikest kodanikest. See on ilmekas näide selle kohta, et referendum ei ole naljaasi. Referendum tuleb läbi viia olulistes küsimustes, ning eesmärk on läbi selge häälteenamuse saavutada või taastada ühiskonna sidusus. Brexiti referendum aga tõi vaid segadust ja suurema polariseerumise.

See kõik paneb suure vastutuse ka referendumi algatajatele. Mina pakkusin, et iga allkirjaandja maksaks kautsjoniks 50 eurot. See raha tagastatakse juhul, kui referendumil püstitatud küsimus saab valijatelt positiivse vastuse (arvan, et kautsjoni võiks tagastada ka siis, kui vastus saab vaid referendumil osalejate häälteenamuse). See tagab, et algataja ei anna oma allkirja lihtsalt hetkeimpulsi või nalja pärast, vaid see on tõesti tema kaalutletud otsus tähtsas küsimuses. Klassikaline demokraatiamudel lähtub sellest, et ühiskonna liikmed teevad kaalutletud otsuseid, mille eest nad ka vastutavad. Praeguses lääne ühiskonnas ja ka Eestis on vabaduse ja vastutuse vahekord nihkes. See on ohtlik: ühiskonnas võib tekkida süüdimatuse kultus. Olen saanud vastuväiteid, et kautsjoninõue oleks ebademokraatlik, kuid see on arusaamatus. Vastupidi, kautsjonid on demokraatliku valimisprotsessi normaalne osa. Ka Riigikogu ja Europarlamendi valimistele kandidatuuri esitamiseks tuleb maksta kautsjon, kusjuures minu pakutust palju suurem. Saan aru, et suur osa peresid elab palgast palgani ja pensionist pensionini ning nendele on 50 eurot suur raha. Kuid referendum ongi suur asi ning juhul kui nad on veendunud, et see on suur asi, mis leiab vajaliku toetuse (sotsiaalmeediast loeme pidevalt, kuidas kogu rahvas on millegi vastu või, vastupidi, millegi poolt), on neil suur tõenäosus see raha tagasi saada.

„Pealinn“ tellis minult dopinguskandaali teemalise artikli. See avaldati, kuid vahepeal on sündmused arenenud edasi, ja seda nii mõnelegi ootamatus suunas. Seepärast avaldan selle kirjutise väikeste muudatustega ning lisan uue lõpu.

Lahvatanud dopinguskandaal toob esile mõned olulised probleemid, mis väärivad põhjalikumat vaagimist. Teemat "sport ja doping" käsitletakse tavaliselt väga kitsastes raamides. Doping on aine, mis sisaldub mingis keelatud preparaatide nimekirjas, viimane aga on pidevalt muutuv ja täienev. St doping on hägusate piiridega sotsiaalne konstrukt. 

Kuid kõigepealt mõned täpsustavad märkused. Kehakultuur ja sport on püsiv sõnaühend, need mõisted käivadki tavaliselt koos, peaaegu et sünonüümidena. Tegelikult aga on tegu täiesti erinevate, pea vastandlike asjadega. Esiteks on sport erinevalt kehakultuurist alati orienteeritud tulemustele, nende võrdlemisele teiste sportlaste tulemustega ja pideva tulemuste parandamise tungile. Teiseks, sport on vaatemänguline ning orienteeritud vaatajaskonna kasvule. Just vaatemängulisus on see kriteerium, mis viimasel ajal toob uusi spordialasid olümpiamängude kavasse ning tõrjub vanu sealt välja. Vaatemängulisus aga on eeltingimuseks sissetulekutele, sport muutub järjest enam show'ks ning sportlased showman'ideks. Sport on väga atraktiivne vaatemäng, kus liiguvad väga suured rahad ning on sportlasi, kelle sissetulek on isegi meelelahutajatega võrreldes väga kõrge, mõned on saanud ka miljardärideks. Järgmine spordiga seotud aspekt on au ja kuulsus. Sportlane toob endale kuulsust ning oma rahvale ja riigile au. Edukat sportlast autasustatakse mitte ainult võistluste pjedestaalil, vaid ka riiklike aurahadega. Teisisõnu, spordi ja kehakultuuri harrastamisel on täiesti erinevad motiivid ja eesmärgid.

Sportlane peab pidevalt otsima uusi meetmeid, et oma tulemusi parandada, ning selles kontekstis on doping püsiv ahvatlus. Kuid asi ei ole niivõrd üksikus sportlases, kuivõrd -- nagu Eesti kogemus ka näitab -- terves süsteemis, mis hõlmab nii tööstuse kui ka turunduse. Paljastatud dr. Schmidt on selles süsteemis väike mutrike ja tema käive ei ole eriti muljetavaldav. Möödunud aasta sissetulekud olid tal veidi üle 300 000 euro. Kui aga arvestada, et iga tema klient maksis vaid viis tuhat eurot, siis see näitab märkimisväärset klientuuri. Antud olukorras on dopingut kasutanud sportlased korraga nii seaduserikkujad kui ka ohvrid, aga mõnikord ka ainult ohvrid. Nt Piret Niglase väitel oli Mati Alaveri meeskond tema peal katsetanud keelatud aineid, ilma et teda oleks sellest teavitatud, ning on põhjust arvata, et ta pole ainus selline. 

Kuid dopingut kasutanud sportlaste kõrval pole süüdi üksnes treenerid ja dopinguarstid. Meedia ja ühiskonna surve on väga suur. Sportlastest "turistid" on ühiskonna silmas naljanumber. Mis nad seal käivad ainult riiki häbistamas? Enamasti ei kasuta dopingut noored tõusvad sportlased, doping ahvatleb ennekõike neid, kelle vorm on langenud kas vanuse või trauma tagajärjel. Kuulus sportlane on rohkem kui sportlane, temast peetakse ühiskonnas lugu, ta on noortele ideaal jne, teisisõnu -- ta on kangelane ja mitte üksnes spordis. Ning see on ohtlik. Väga paljude suurte sporditähtede elulugu on täis traagikat. Ja see ei pruugi olla seotud dopinguga. Sama probleem on tippmeelelahutajatel filmi- või muusikamaailmas. Pidev rambivalgus tekitab stressi ja vajaduse lõõgastuda, mida tehakse tihti ekstreemsete meetoditega. Näiteks praegu jälgin ma murega meediakära Ott Tänaku ümber. Ott on sümpaatne ja kindlasti väga andekas noormees. Tema saavutused on juba praegu märkimisväärsed ja loodame, et parimad tulemused on veel ees. Kuid sportlase tõstmine ebajumala staatusesse ei ole hea ei ühiskonnale ega ka staarile endale.

Veel üks asi, mida peab meeles pidama seoses inimeste jumaldamisega on see, et ebajumalad on au sees nii kaua, kuni nad hiilgavad. Kui nende hiilgus kaob, siis nad parimal juhul unustatakse, halvimal aga purustatakse. Tuletame meelde esimest Veerpalu dopinguskandaali. Kuidas me teda kaitsesime, kui nördinud me olime dopinguküttide peale ja nende peale, kes julgesid kahelda tema süütuses. Ärge puutuge meie iidolit! Ja kui vihased ja nördinud on vähemalt osaliselt needsamad inimesed praegu. Ja see ongi meie häda: me ei taha õppida, ei taha tunnistada omaenda kaassüüd selles loos. 

See ei ole esimese kivi viskamine. Need, kes on oma kivi juba ära visanud, seisavad järjekorras, et visata veel ja veel kive Mati Alaveri pihta. Ma ei taha teda siin mingilgi määral õigustada, see, mida ta tegi, on kindlasti amoraalne ja arvatavasti ka kriminaalne. Ning tegi ta seda mitte just omakasupüüdmatusest. Ajakirjandus tuvastas alles nüüd verelõhna peale kohale lennates Veerpalu ja Alaveri sissetulekud ja kinnisvarad. See on kindlasti ajakirjanike õigus. Mul on sellega seoses vaid üks küsimus: kus te olite varem? Nördinud halvustajate koorist eristub vaid kurikuulsa dopinguarsti Vitali Bernatski hääl: Mati Alaver tegi kõik oma teod Eesti nimel. Ning ma olen veendunud, et ei Alaver ega Veerpalu ei mõelnud esmajoones rikastumise peale, vaid tõepoolest Eesti peale. Hea näide selle kohta, et eesmärk ei pühitse abinõu. 
 
Pärast eelneva teksti kirjutamist aga ilmus mitu kaalukat sõnavõttu väidetavate dopingukasutajate kaitseks. Pean siin silmas nt Olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa või professor Michael Gallagheri väiteid. Peatungi viimasel, kuna tegemist on kompetentse inimese argumenteeritud arvamusega. Professor rõhub korduvalt süütuse presumptsioonile („...õigusriigi põhimõte on, et keegi ei ole kuriteos süüdi, kuni pole olnud õiglast kohtumõistmist, mis on langetanud süüdimõistva otsuse. Süütud kuni süü tõestamiseni. Mitte vastupidi.“). Millegipärast unustab ta täpsustada, et see käib kriminaalprotsesside kohta. Tsiviilasjadele aga süütuse presumptsioon üldjuhul ei laiene. Veel vähem kehtib see ajakirjanduse seisukohtade osas. Vastasel korral piiraks see oluliselt ja ebaproportsionaalselt sõnavabadust. Kui näen, et huligaan läheb lapsele kallale, on mul õigus sekkuda ja rääkida sellest enne vastava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kui ma aga peaksin valetama, on tegu laimuga, mille eest ma pean omakorda kandma vastutust. Vist mitte keegi – sh ka lugupeetud professor ega asjaosalised ise – ei ole vaidlustanud ajakirjanduses esitatud süüdistusi.
 
Edasi aga läheb Michael Gallagher ise rünnakule:
„Ameerika visiidil otsustas meie austatud president ära võtta teenetemärgid, mida Eesti presidendid olid Mati Alaverile andnud aastatel 2001 ja 2006. See on kummaline, sest on väga vähetõenäoline, et president Kaljulaid tegelikult teab, mida Mati Alaver tegi või ei teinud. Nagu meil, ei ole ka temal teada veel täielik lugu. Samuti ei tea ta, kas Alaver tegelikult on seadusi rikkunud.
Tundub, et president ei saanud head õigusnõu enne, kui ta tegutses. Ja tegutsenud on president nii, nagu oleks Mati Alaver kuriteos juba süüdi mõistetud – samas kui talle ei ole ametlikku kuriteosüüdistust esitatud ega ole tal olnud kohtuprotsessi. Ma väidaksin, et presidendi tegevus oli sobimatu.“
 
See on kõva sõna, kuid paraku pole see õigustatud. Teenetemärkide andmine ja nende äravõtmine on teenetemärkide seaduse järgi Vabariigi Presidendi prerogatiiv, kusjuures teenetemärkide äravõtmine ei pea tingimata olema seotud süüdimõistva kohtuotsusega. Seadus näeb ette ka teisi asjaolusid:

„§ 13. Teenetemärgi äravõtmine ja tagastamine
 (1) Vabariigi President võib otsustada isikult teenetemärk ära võtta, kui: […]
 2) saavad teatavaks enne teenetemärgi andmist esinenud asjaolud, millest teadmise korral ei oleks isikule teenetemärki antud, või
 3) isiku hilisem käitumine on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise.“

Seda võib tõlgendada nii (vähemalt see on minu arusaam asjast), et teenetemärgi kavaler peab seda väärima ka pärast selle saamist. Kas siis keegi arvab, et praegu võiks väidetavad dopinguskandaali osalised esitada nendele autasudele? Samas tuletaksin meelde ka pretsedendi, kui Risto Teinonenilt võeti riiklik autasu ära ilma süüdimõistva kohtuotsuseta.

Must päev sõnavabaduse ajaloos.

​Olen viimaste päevade jooksul saanud hulgaliselt kirju, millel on umbes selline sisu: „Kui teete koalitsiooni nendega, siis ma enam mitte kunagi…“ Mis aga erineb, on see, kes on „nemad“: kas EKRE või SDE; tõsi küll, ühes kirjas keelati mul teha koalitsioon Reformierakonnaga.

Mida mul on enda õigustuseks kosta, peale selle, et ise ma koalitsiooni kokkupanemisega pole kuidagi seotud? Kaht asja: esiteks, et koalitsiooni minnes (juhul, kui üldse kutsutakse) ei lähtuta sellest, kus on meeldivamad või ebameeldivamad inimesed, vaid sellest, kus saab programmilisi eesmärke ja valimiseelseid lubadusi paremini teostada. Teiseks, poliitika on võimaluste kunst ning edukas poliitika seisneb võimalikkuse välja laiendamises, et mitmest võimalikust variandist valida optimaalne (NB! optimaalne ei tähenda, et see on hea, vaid et ülejäänud on halvemad). Valimistel suure edu saanud erakonna välistamine enne koalitsiooniläbirääkimisi ei ole kõige mõistlikum samm, ning see võib Reformierakonna ajaloolise võidu konverteerida ajaloolisse kaotusse.

Nüüd siis minu eelistustest ja kõhklustest. Kuid lubage kõigepealt järjestada minu isiklikud prioriteedid riigivalitsemises:

1-2. Riiklik julgeolek: kaitsejõu arendamine, koostöö NATO ja EU partneritega.
1-2. Demograafia: laste ja perede toetus („Iga laps on kingitus!“).
3. Korras rahandus (tasakaalustatud eelarve) ning lihtne ja õiglane maksusüsteem (progressiivne või astmeline tulumaks pole ei lihtne ega õiglane).
4. Haritud rahvas: teaduse ja hariduse areng.
5. Puhas loodus (mets pole ressurss, vaid elukeskkond).
6. Vaba turumajandus.
7. Lihtne riik.

Ehkki ma ei välistaks ühtegi võimalikku varianti, on minu jaoks endiselt kõige probleemsem koalitsioon Keskerakonnaga, ja seda ennekõike riikliku julgeoleku seisukohalt (huvitaval kombel pole ma ühtegi keskivastast kirja saanud). Jüri Ratas võib siira ilmega väita, et mingit lepingut või protokolli Jedinaja Rossijaga ei ole või et see enam ei kehti, kuid seda on raske uskuda enne, kui see väide on dokumentaalselt kinnitatud. Venemaa allikates figureerib Keskerakond endiselt Jedinaja Rossija koostööpartnerina. Ka kultuuri- ja meediavaldkondades on endiselt märgatav nende erakondade vaheline koostöö. Ootaksin Rataselt selgesõnalist avaldust sellises vaimus: „Käesolevaga teatan, et Eesti Keskerakond lõpetab (või lõpetas sellel ja sellel kuupäeval) partnerlussuhted erakonnaga Jedinaja Rossija“. Eeskuju võiks võtta Jedinaja Rossija Läti ekspartneritelt.

Sellele tuleb lisada KE maksupoliitika ja vaba turumajanduse solkimine.

Kuid kogemus näitab, et koalitsioon Keskerakonnaga on siiski võimalik.

Minu isiklik koalitsioonieelistus oleks RE+IE+SDE (=56 kohta). Siis saaksid majandus- ja rahaasjad korda (RE), SDE on end asjatundlikuna näidanud välispoliitikas ja kaitsevaldkonnas, IE, olles pädev siseasjades ja kultuuris, tagaks rahvusriigi tugevdamise.

Selle koalitsiooni nõrk koht oleks aga EKRE ukse taha jätmine. Asi pole isegi selles, et nii radikaliseerub EKRE veelgi enam, vaid selles, et EKRE on valimiste suurim võitja, saades kõige rohkem parlamendikohti juurde ning tõustes enamikus valimisringkondades erakonnaks nr. 2. Võib erinevalt suhtuda EKRE liidritesse (ning minu suhtumine neisse on väga kriitiline), kuid sülitada kõrge kaarega pea 100 000 valijale on minu meelest andestamatu ülbus.

Seega, KESK+EKRE+IE (=57 kohta) on raske, aga võib-olla optimaalne (ehkki kaugeltki mitte hea) valik.

Huvitav, et ükski analüütik pole pakkunud ehk kõige põnevamat varianti: RE+EKRE+SD (63), aga see oleks vist pigem ulmevaldkonnast.

Tänan kõiki, kes usaldasid mulle oma hääle. 

Minu tulemus on igati rahuldav, samuti võib rahule jääda erakonna tulemusega. Erakonna kontoris ise oma võimaliku tulemuse kohta vastates pakkusin, et saan 700 häält, erakond aga 12 kohta Riigikogus. Kui arvestada vahepealseid reitinguid, võiks erakonna tulemust lugeda väga heaks. Kui aga arvesse võtta, et möödunud valimistel saime 14 kohta, on arenguruumi veel küll. 

Soovin edu kõikidele võitjatele ja tänan veel kord.​

Pühapäeval (3.03) vaatame Vaba Akadeemiaga Tartu Elektriteatris üht maailma filmiajaloo ikoonilisemat teost, Ingmar Bergmani "Seitsmes pitser" (1957). Nagu tavaliselt, on pärast filmi ka minu loeng. Vt lähemalt elektriteater.ee.

UPD 3.07.19 Loengu võib näha siin.
Kahjuks ei ole siin pilt kõige parem, aga see on minu viga, kuna ma ei andnud täpseid juhiseid.
Olulisem on aga, et tegin loengus paar sisulist viga. Esiteks ütlesin, et Surm võtab kaks korda Rüütli lipu maha. Tegelikult on esimesel korral jutt siiski ratsust.
Veel paar asja, millele juhtisid tähelepanu diskussioonis osalejad.
Minu jutust võis aru saada nii, et piibli lugemine söögilauas, nagu seda filmis kujutatakse, oli tollal tavaline asi. Tegelikult polnud rahvuskeeles piibli lugemine tolle aja Skandinaavias üldse võimalik. Lisaks oli piibli lugemine söögiajal tavaline vaid kloostrites.
Mikael näitlejate lapse nimena on arvatavasti samuti seotud apokalüpsisega, kuna just peaingel Miikael puhub viimsepäevapasunat. Ning lõpuks jätsin mainimata veel ühe abielu, mida küll ei näidatud, vaid nimetati, nimelt ütleb Jöns, et tal on naine, aga ta loodab, et ta on juba surnud. Seega pakuti filmis mitte kolme, vaid nelja abielumudelit.

Paavo Järvi on juhatanud Šostakovitši 7. sümfooniat erinevate orkestritega, ja hinnangud on olnud alati väga positiivsed. Siin juhatab ta NHK sümfoonia orkestri Tokyos (1.10.2017)

Tegelikult aga valmisid sümfoonia kaks esimest osa enne sõda ning helilooja tutvustas neid kodus ka sõpradele. "7. sümfoonia oli kavandatud enne sõda, [...] seda ei saa käsitleda reaktsioonina Hitleri kallaletungile. "Invasiooni teemal" ei ole midagi ühist kallaletungiga", ütles Šostakovitš Solomon Volkovile. "Kui ma kirjutasin selle teema, mõtlesin ma hoopis teistele inimkonna vaenlastele [st ennekõike Stalinile -- ML]."

Hitler ja sõda mõeldi hiljem juurde ilmselt siis, kui Šostakovitš lõi lõpuosa, mis pidi väljendama leningradlaste kangelaslikkust. Samas rõhutas ta vestluses Solomon Volkoviga, et sümfoonia on ennekõike Requiem: "Ahmatova kirjutas oma "Requiemi", mina aga enda oma -- 7. ja 8. sümfoonia".  Šostakovitšile ei meeldinud üldse sümfooniat saatnud propagandistlik kära: "Mind muudeti mingiks sümboliks. "Šostakovitši sümfooniat" topiti igale poole ja see ei olnud üksnes ebameeldiv, see hirmutas".

Helilooja ei teadnud, kuhu veel seda sümfooniat võib "toppida". Nüüdisaja Venemaal, kus võit fašismi üle võtab iga aastaga mastaapsema kuju, on Šostakovitši teos leidnud uut kasutust: 21.08.2008 esitati seda Lõuna-Osseetias , 28.08.2015 aga "Donetski vabariigis", mõlemal juhul pidi see tähistama suurepärast võitu selge vihjega, et tegu on jälle järjekordsete fašistidega. "Donetski vabariigi" juht Zahhartšenko (†​ 31.08.2018) kuulutas 2015. aasta võiduaastaks, mis langes kokku pidustustega seoses Suure Võidu 70. aastapäevaga.

Kõik see aga ei saa varjutada tõsiasja, et tegemist on muusikaliselt väga huvitava ning sugugi mitte ühemõttelise teosega. Esimeses osas (Allegrettos) on kuulda viisi Lehári populaarsest operetist "Lõbus lesk". Ühes ingliskeelses allikas olen kohanud arvamust, et nii olevat Šostakovitš narrinud Hitlerit, kuna Lehár oli viimase lemmikhelilooja. See on muidugi täielik jama -- Šostakovitš siis Hitlerile ei mõelnud. On aga huvitav, et sama motiivi kasutas Béla Bartók oma Kontserdis orkestrile, kuid parodeeris ta mitte Lehárit, vaid Šostakovitšit. Jutt käib aariast "Da geh' ich zu Maxim", Nõukogude Liidus lauldi seda tavaliselt vene keeles: "Пойду к Максиму я" (silmas on peetud kabaree "Maximi"). Tegemist on tüüpilise Šostakovitši varjutatud huumoriga: tsitaat oli inspireeritud tema pojast Maksimist, kes sündis 1938. aastal. Nn Invasiooni ülesehitus viitab aga selgelt Maurice Raveli Boléro'le.

Siit aga küsimus: kas sümfoonia majesteetlikku finaali sobiksid kõikidele arvukatele löökriistadele lisaks veel ka lehmakellad?

Muide, kes ütles, et klassikaline muusika ja lehmakellad ei sobi kokku?

Oma esimeses kirjas naisele iseloomustab Tony Dr. Shirleyt: ta ei mängi nagu neegrid, "ta mängib nagu Liberace, aga  paremini, ta on vist geenius". Vähesed mäletavad praegu Liberacet, kuid filmi tegevuse ajal oli ta USA meelelahutustaeva suurim täht. Praegugi asetab Las Vegas Weekly ta esikohale Las Vegase kõige aegade suurimate staaride seas (Elvis on selles nimekirjas alles kolmas). Liberace tõi muusikalise šõu täiesti uuele tasandile ja ta mitteametlik tiitel oligi "Mr. Showmanship" ning 1950.-1970. aastatel oli ta kõige rohkem teeniv meelelahutaja maailmas. 

Liberace (Władziu Valentino Liberace 1919-1987) oli pärit immigrantide perest (ema poolatar, isa itaallane). Ta sündis õnnesärgis nii selle sõna otseses kui ülekantud tähenduses -- ta kaksikvend suri sündimisel. Liberace oli imelaps, ta alustas klaveriõpingutega neljaastaselt, seitsmeaastaselt suutis peast mängida keerulisi klassikalisi teoseid. Teda märkas kuulus pianist Ignacy Jan Paderewski (temast olen kirjutanud) ning andis talle kaks soovitust. Esiteks soovitas tal astuda Wisconsini konservatooriumi, teiseks soovitas loobuda Władziu Valentinost ja olla lihtsalt Liberace. 

Liberace õppis klassikalist klaverimängu, kuid mängis depressiooni ajal enda elatamiseks džässi ja poppi teatrites ja klubides (ka striptiisiklubides). Kuid ennekõike valmistus ta klassikalise muusiku karjääriks. 1937 esines ta võrdlemisi edukalt pianistide konkursil ning alustas kontserttegevust. See oli edukas, 1940. esitas ta Chicago sümfoonilise orkestriga Liszti 2. klaverikontserti ning sai kiitvaid arvustusi. Liberace oli siis 20-aastane.

Kuid ambitsioonikale noormehele oli sellest vähe. Ta sai aru, et klassikalises muusikas ei saavuta ta kunagi sellist edu, nagu naudivad Ignacy Jan Paderewski või Artur Rubinstein, ning hakkas looma oma teed ja oma stiili. Edutu kontsertpianist maandus tol ajal tavaliselt klubidesse ja baaridesse, kus mängis mitte eriti nõudlikule publikule džässi ja poppi. Odavad klubid, täissuitsutatud saalid, poolpurjus publik, kes jälgib muusikat parimal juhul poole kõrvaga -- kõik see ei olnud Liberace jaoks. Ooperid või klassikalise muusika kontserdid on osa glamuursest elust. Liberace tahab olla veel glamuursem ja ta teab, kuidas seda saavutada!

​Muusika ja selle esinemistehnika on muidugi olulised, kuid vähemalt sama oluline on seda ümbritsev glamuurne ​anturaaž. Siis võib mängida kas või ragtime'i.

​​Klassikalisest muusikast tuleb teha kerge muusika. Esiteks, klassikalised teosed on enamasti liiga pikad ja liiga igavad. Igavad osad tuleb välja jätta. Teiseks, klassika on liiga kuiv ja külm, Liberace esitus on rõhutatult emotsionaalne ja soe. Snoobid kirtsutagu nina, aga tuhanded ja tuhanded tänulikud kuulajad said täpselt, mida nad soovisid: kõrge ja peen kunst nii lihtsal ja südamelähedasel kujul.​

Noore pianisti kuulsus kasvas plahvatuslikult. 

1953. esines ta USA tähtsaimas kontserdisaalis -- Carnegie Hallis (ka Don Shirley, kes elas Carnegie Halli kohal, esines seal 1955. aastal).
1954. a Madison Square Gardeni kontserdil lõi Liberace nii publiku- (17 000), ületades sellega Paderewski kahekümne aasta taguse saavutuse, kui ka sissetulekurekordid -- $138 000 (millele Wikipedia andmetel oleks 2018. a kursiga ekvivalentne summa $1 290 000). Hiljem tõstis ta publikurekordi 20 tuhandele Los Angelesis ja 110 tuhandele Chicagos.

​Vaevalt käis Dolores Vallelonga Liberacet kuulamas kontsertsaalides ja staadionidel, kuid selleks polnud vajadust: Liberace tuli ise igasse koju. Kui Frank Sinatra lõi levimuusikas uue ajastu raadiot kasutades, siis Liberace oli esimene, kes avastas televisiooni võimalused. Sõjajärgne Ameerika nautis majanduskasvu, keskklass kasvas hoogsasti, staatusesümboliteks said auto, külmkapp ja teler. Mehed olid päeval tööl, naised vaatasid kodutööde taustaks televiisorit, kus valitses Liberace. 

Liberace olevat esimene meelelahutaja, kes igal võimalusel vaatas otse kaamerasse (ta tegi seda isegi klaverimängu ajal), jättes mulje, et ta mängib ja kõneleb nimelt sulle. See meelitas naisi Las Vegasesse, kus nad said oma iidolit imetleda. Ja nad ei pidanud pettuma. Liberace tegi laval kõike: oli korraga artist ja konferansjee, mängis erinevatel pillidel, tantsis, laulis, vestles publikuga ja viskas nalja. Tema naljad polnud eriti naljakad, neis puudus teravus, kuid nad olid ülevoolavalt heatahtlikud.

Veel üks oluline nipp. Klaverimuusika on küll suurepärane, aga tee mis tahad, ikkagi kuivavõitu. Ka klaveripaladele tuleb taustaks panna kammerorkester, või vähemalt mõni keelpill. Ja las siis Artur Rubinstein vallutab oma Chopiniga kontsertsaale, teleekraanil valitses Liberace ning miljonite ameeriklaste jaoks oligi just tema see õige Chopin. 
​

Tohutu publikumenu ei sulatanud aga kutseliste muusikakriitikute külma skeptilisust: Liberace mäng on utreeritud ja primitiivne: kiireid kohti mängib ta liiga kiiresti, aeglasi liiga aeglaselt, forte't liiga valjusti, piano't aga liiga vaikselt jne. Ühesõnaga: liiga emotsionaalne ja sentimentaalne -- nii klassikat ei mängita.

Kuid Liberacet ja tema austajaid need hinnangud ei heidutanud. Aastatega läks ta aina rohkem ja rohkem toretsevaks. Küünlajalg klaveril oli tema signatuur kogu karjääri jooksul, ent aastatega muutus see aina külluslikumaks ning klaveridki olid aina rohkemate väärismetallide ja -kividega kaunistatud. Ka Liberace ise oma kasukates ja lõputute ehetega säras rambivalguses aina enam ning seda mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses. Teda võiks nimetada kitšikuningaks. Ning tõepoolest, kitšis oli ta ületamatu. Tema motoks sai "liiga palju head on imeline". Tal oli haruldane autode kollektsioon ning oma kuulsa Zimmer Golden Spiriti kapotile laskis ta paigaldada kandelaabri.

Liberace oli väga rikas ning talle meeldis oma jõukust demonstreerida. Seda tegi ta laval esinedes, aga ka kontserdil esitatud filmiklippides.

Tegelik elu aga oli midagi muud kui lavapilt. Nagu Doni elus, oli ka tema elus palju draamat ning isegi traagikat. Sellest on tehtud väga hea, aga ka halastamatu film "Behind the Candelabra" (2013, peaosades Michael Douglas ja Matt Damon).

Kas Don Shirley mängis paremini kui Liberace? Jah ja ei. Nad olid väga erinevad ja neid on raske võrrelda. Neid ühendas vaid see, et mõlemad olid kunagi imelapsed, kes said hea klassikalise muusika hariduse, kuid klassikalist kontsertpianisti neist ei saanud. Mõlemad olid väga andekad, kuid siiski mitte päris tipud, piltlikult öeldes, mitte just Artur Rubinsteinid. Mõlema jaoks oli vaesus -- Shirley puhul ka rassismiga mürgitatud -- see, mis nad tõukas levimuusika kütke. Siinkohal võiks muidugi meenutada, et nii mõnigi vaene muusik eelistas vaesust sellele, mis nende silmis oleks kunsti profaneerimine. Nt seesama Rubinstein mõtles nälgides enesetapule (ning üritaski seda tõsiselt), mitte aga kõrtsides mängimisele. Kuid mis oli Don Shirley jaoks pidev trauma ja alandus, sai Liberace jaoks suurepäraseks võimaluseks. Liberace viis klassikalise muusika lati alla, hajutas piire süva- ja levimuusika vahel, Don Shirley aga püüdis džässi tõsta klassikalise muusika tasemele. Muidugi polnud Don oma pürgimustes unikaalne, klassikalise muusika mõju džässile ja džässi mõju klassikalisele muusikale on suur ja hästi uuritud teema, kuid pean siin silmas selliseid muusikuid nagu John Coltrane või Miles Davis. Don Shirley loomingut peab käsitlema samas kontekstis.

3. Scherzo. Orvud lõkke ääres

Küsimusele, kas ta teab midagi tema muusikast, vastab Tony Donile, et ühe plaadi ta naine ostis, selle, kus on orvud (orphans). Don vastab, et tal pole sellist plaati. Tony täpsustab: seal kaane peal on lapsed lõkke ümber. Don saab aru: mitte orvud, vaid Orpheus, ja need pole lapsed, vaid deemonid. Plaat on aga "Orpheus põrgus" ("Orpheus in the Underworld", 1956). 
​

See on keeruline ja traagiline teos, ehkki inspireeritud mitte kuulsatest ooperitest, nagu Glucki "Orpheus ja Eurydice", vaid Jacques Offenbachi samanimelisest koomilisest, et mitte öelda pilaooperist. Erinevalt Offenbachi lustakast teosest (vrd kasvõi "infernaalset galoppi", millest kujunes kuulus kankaan), on Dr. Shirley muusika melanhoolne ja meditatiivne.

4. Presto. Talvetuul ehk Artur Rubinsteini viskiklaas

Filmis küsib Don Tonylt, kas ta kujutab ette, et Artur Rubinstein mängiks viskiklaas klaveril, ning vastab ise, et vaevalt küll. Tegu on peaaegu täpse tsitaadiga Don Shirley 1982. aasta intervjuust. Kuid kontekst oli hoopis teine: erinevalt Liberacest, kes tõesti armastas oma publikut, suhtus Don Shirley publikusse väga kriitiliselt, kuid veel kriitilisem oli ta oma džässpianistidest kolleegide suhtes, kes suitsetavad mängu ajal ja panevad oma viskiklaasi klaveri peale, imestades siis, et neid ei austata nagu Artur Rubinsteini, ning lisas: "Te ei näe Artur Rubinsteini suitsetamas ja klaasi klaverile panemas". 

See möödaminnes öeldud repliik tuleb meelde, kui film kulmineerub Oranži linnu baaris. Don peab tõestama, et ta on klaverimängija. Kõik on siin selline, millest ta on alati tahtnud põgeneda: õhkkond, publik, klaver ning tagatipuks viskiklaas klaveril. Istudes pianiino taha, tõstab Don esimese asjana viskiklaasi põrandale, vahetades Tonyga pilke. Ning siis mängib ta üht keerulisemat teost klaverimängija repertuaarist, Chopini etüüdi Op. 25, No. 11 a-moll  ("Talvetuul"). Muide, Artur Rubinstein, keda peeti üheks parimaks Chopini interpreediks, meenutas, kuidas noorena Pariisis mängis ta seda teost täiesti valesti, kuid publik millegipärast arvas, et nii peabki. 

P.S. Kas Roheline raamat või Greeni raamat?

1936. aastal avaldas New Yorki postitöötaja Victor Hugo Green teatmiku "The Negro Motorist Green Book", tutvustades seal kohti, mida mustanahaline reisija võis ohutult külastada, kus teha sisseoste ja ööbida. See oli eriti oluline lõunaosariikides, kus põhjaosariikidest tulnud mustanahalised turistid riskisid verbaalse ja mõnikord ka füüsilise vägivalla ohvriks langemisega. 'Green' raamatu pealkirjas tähendas algul ennekõike autori nime, kuid sünesteetilise efekti saavutamiseks kujutati selle kaant enamasti rohelistes värvitoonides. Viimane trükk anti välja aastal 1966, kui president Johnsoni administratsioon saavutas selle, mis ei õnnestunud Kennedyl: rassilise segregatsiooni lõpu lõunaosariikides.

Pildid on klikitavad.

Et viimase Vaba Akadeemia loengu salvestamisel ilmnesid tehnilised probleemid, on kuulajad mul palunud avaldada loengumaterjalid. Lisasin oma kodulehe eraldi sektsiooni "Vaba Akadeemia" ning avaldasin seal nii slaidid kui ka lingi Youtube'is avaldatud loengule. Tulevikus plaanin sinna lisada ka teisi loengumaterjale.

Teisi akadeemia avalikke loenguid saab vaadata meie akadeemia kanalist.

Enamasti käin kinos siis, kui lapselapsed mu viivad, st nemad valivad, mida läheme vaatama. Nii ka seekord. Valiti komöödia, ja läksingi sellise häälestusega, omamata filmi kohta mingeid eelteadmisi. Film aga rabas oma dramatismi ja suurepäraste näitlejatöödega. Kaua aega pole sellist filmielamust saanud: alates sõnumist ja stsenaariumist ning lõpetades visuaalse reaga (värvide sümboolika filmis vääriks eraldi käsitlust) oli kõik perfektne ja nauditav. 

Paar päeva tagasi käisin filmi uuesti vaatamas ja taas ei pettunud. Kui esmavaatamisel üllatas film probleemide tõsidusega ja süvadramatismiga, siis alles seekord jõudis mulle kohale, kui naljakas see on, tõepoolest komöödia. Ent muidugi pole see ainult komöödia ning selle filmi žanrit on raske üheselt määratleda. See on korraga teekonnafilm, karakterdraama, sotsiaalne film, jõulumuinasjutt, aga ka filosoofiline ja muusikaline film. Kogu huumori ja happy endi kiuste saame aru, et mingit õnneliku lõppu tegelikult olla ei saa. Geeniuse eksistentsiaalne üksildus jääb, see saab vaid korraks leevendust. Samuti oleks naiivne arvata, et rassismiprobleem leidis filmis kas või mingi lahenduse. Aga see ongi üks hea teose tunnuseid: ta ütleb rohkem oma vahetust väljendusest ning mõju on palju pikaajalisem kui selle esitamise kestus. 

​Film on tehtud reaalsete sündmuste motiividel, kuid ei taotle dokumentaalset täpsust, ehkki üks stsenaristidest on Nick Vallelonga, peategelase prototüübi (Tony "Lip" Vallelonga) poeg. Muide, Nick Vallelongaga koos oma venna Frank Vallelongaga esines ise filmi episoodilises osas. ​Ka Tony Lip tegeles muuseas näitlemisega, esinedes nt mitmes "Sopranode" osas.

Üks asi seoses Rohelise raamatuga tekitas ka meil siin Eestis elevust. Tänu Siim Aimlale saime teada, et Don Shirley trio tšellomängija Juri Taht oli tegelikult eestlane Jüri Täht, kes praegu elab Tartus. Pärast esimest vaatamist ei saanud ma aru, miks on tema asemel filmis hoopis venelane Oleg, alles pärast teist vaatamist sain asjale pihta. Muide, tšellistist venelast Olegi mängib viiuldajast bulgaarlane Dimiter Marinov, väga huvitava saatusega näitleja. 

​Ma ei saa seda filmi praegu põhjalikumalt käsitleda, kuna mul on põhimõte, et saan analüüsida vaid neid linateoseid, mida olen näinud vähemalt seitse korda. Paar sõna aga soundtracki kohta. Minu meelest oli see väga kvaliteetne ja maitsekas. Filmi tegijad ei läinud kerget teed, kasutades Don Shirley rikkalikku autentset loomingut. Ka filmi muusika kohta võiks öelda, et ta on tehtud originaali motiividel. Noor helilooja Kris Bowers ei anna küll välja Don Shirley mõõtu, kuid on väga andekas ja juba tunnustatud autor. Don Shirley püüdis sünteesida klassikalist pianismi džässilikuga, leida nende vahel tasakaal. Filmis on Don Shirley muusika rohkem kaldus klassika poole, kes aga tunnevad Don Shirley autentset loomingut, saavad nautida intertekstuaalset mängu. Siin on kaks näidet. Esiteks, Irving Berlini Blue Skies (1926) Don Shirley trio originaalesituses: 

Ning teiseks Kris Bowersi variant, nii nagu see kõlas filmis. Originaal on märksa džässilikum.
​

​Ning lõpetuseks tahan märkida, et soundtrack oli selle filmi dramaturgia orgaaniline osa. See ei olnud taustamuusika ega illustratsioon või dokument, vaid lahutamatu osa jutustusest. Ja see mõjus. Ka teistkordsel vaatamisel, kui Don Shirley hakkas baaris mängima Chopini "Talvetuult" (Étude Op. 25, No. 11), tõusis mul kananahk. Vihje Artur Rubinsteinile ja viskiklaasile toob aga stseeni ka humoorika noodi.