Valimised on tulemas. See on hea ja vajalik, on ju demokraatlikul ühiskonnal hädasti tarvis regulaarset verevärskendust. Valimiskampaaniaga on aga seotud kaks ohtlikku tendentsi: kõigepealt poliitikute katmata lubadused, teiseks aga põhjendamata kahtlused. Mingi otsus oleks iseenesest nagu õige, aga miks seda tehti just praegu? Kas pole see mitte osa valimiskampaaniast?
Ükskõik milline oluline otsus ka tehakse, saadavad seda kaks mantrat: „Miks äkki nüüd?“ ja „Kuhu on sellega nii kiire?“ Kui otsust pole võimalik vaidlustada, pannakse küsimärgi alla selle ajastus. Ei ole oluline, kas kõne all on punamonumendid, eestikeelne kool, peretoetused jne, ikka kiputakse selles nägema valimiskampaaniat.
Üheks selliseks asjaks on kahetsusväärselt ka diplomaatilised suhted meie just mitte kõige sõbralikuma idanaabriga. Eesti otsus viia Venemaa diplomaatilise esinduse arvukus pariteetsele alusele, mis praktiliselt tähendab selle esinduse koosseisu olulist vähendamist, on ootamatult ja ülimalt kahetsusväärselt kistud valimiste konteksti.
Eesti välispoliitika on erakonnaülene ja seda tulevaste valimistega seostada ei ole kõige parem mõte. Paraku seda tehakse.
Nii väitis Marina Kaljurand, et otsus on iseenesest õige, aga seda oleks pidanud tegema varem, mitte enne valimisi. Ühesõnaga seesama „Miks äkki nüüd, oleks pidanud varem“. Paraku ei saa aga varem teha mitte midagi, sest nagu ütles Artur Alliksaar: „On ainult hetk, milles viibime praegu“. St midagi saab teha ainult olevikus, mitte minevikus ega tulevikus.
Marina Kaljurannal on õigus selles, et seda oleks tõepoolest pidanud tegema varem, kuid sisuliselt kritiseeris ta oma ütlemisega otsust ennast. Meie valitsuse otsuse õigustatust kinnitavad aga mitte üksnes eelnevad, vaid ka järgnenud sõnumid Ukrainast. 14. jaanuaril sooritas Venemaa järjekordse masstaapse sõjaroima Dnipro linnas. Seega tundub mitte üksnes diplomaatilise noodi sisu, vaid ka selle ajastus täielikult õigustatud.
Teise näite leiame president Kersti Kaljulaidi usutlusest, milles on see vihjamisi samuti seotud Riigikogu valimistega. Jättes kõrvale patroneeriva tooni, millega ta seab kahtluse alla välispoliitika täiskasvanulikkuse, on mul ühest kohast tema intervjuus üldse raske aru saada. „Miks me liikusime läbi pariteedi, mitte ei öelnud, et kutsume suursaadiku ära“, küsib Kaljulaid ja lisab peaaegu kohe: „Suursaadik Laidre on öelnud, et mitte miski ei asenda silmi ja kõrvu kohapeal.“ Huvitav, kuidas oleks ärakutsutud suursaadik saanud jätta oma silmad ja kõrvad kohapeale? Isegi kuidagi piinlik on tuletada meelde, et otsus jätta kaks riiki suursaadikuteta ei tulnud mitte Eesti, vaid Vene välisministeeriumilt, st Putinilt.
Ma piirdun siin spetsiaalselt kahe väga kogenud ja lugupeetud poliitiku seisukohtadega, mis on minu meelest väga kahetsusväärsed, tahtmata liialt kulutada lugejate aega marginaalsematele tegelastele, teadlikult või teadmatult Putini huvides tegutsevatele inimestele, kes pürgivad (ja ilmselt ka saavad) Riigikokku.
Ükskõik milline oluline otsus ka tehakse, saadavad seda kaks mantrat: „Miks äkki nüüd?“ ja „Kuhu on sellega nii kiire?“ Kui otsust pole võimalik vaidlustada, pannakse küsimärgi alla selle ajastus. Ei ole oluline, kas kõne all on punamonumendid, eestikeelne kool, peretoetused jne, ikka kiputakse selles nägema valimiskampaaniat.
Üheks selliseks asjaks on kahetsusväärselt ka diplomaatilised suhted meie just mitte kõige sõbralikuma idanaabriga. Eesti otsus viia Venemaa diplomaatilise esinduse arvukus pariteetsele alusele, mis praktiliselt tähendab selle esinduse koosseisu olulist vähendamist, on ootamatult ja ülimalt kahetsusväärselt kistud valimiste konteksti.
Eesti välispoliitika on erakonnaülene ja seda tulevaste valimistega seostada ei ole kõige parem mõte. Paraku seda tehakse.
Nii väitis Marina Kaljurand, et otsus on iseenesest õige, aga seda oleks pidanud tegema varem, mitte enne valimisi. Ühesõnaga seesama „Miks äkki nüüd, oleks pidanud varem“. Paraku ei saa aga varem teha mitte midagi, sest nagu ütles Artur Alliksaar: „On ainult hetk, milles viibime praegu“. St midagi saab teha ainult olevikus, mitte minevikus ega tulevikus.
Marina Kaljurannal on õigus selles, et seda oleks tõepoolest pidanud tegema varem, kuid sisuliselt kritiseeris ta oma ütlemisega otsust ennast. Meie valitsuse otsuse õigustatust kinnitavad aga mitte üksnes eelnevad, vaid ka järgnenud sõnumid Ukrainast. 14. jaanuaril sooritas Venemaa järjekordse masstaapse sõjaroima Dnipro linnas. Seega tundub mitte üksnes diplomaatilise noodi sisu, vaid ka selle ajastus täielikult õigustatud.
Teise näite leiame president Kersti Kaljulaidi usutlusest, milles on see vihjamisi samuti seotud Riigikogu valimistega. Jättes kõrvale patroneeriva tooni, millega ta seab kahtluse alla välispoliitika täiskasvanulikkuse, on mul ühest kohast tema intervjuus üldse raske aru saada. „Miks me liikusime läbi pariteedi, mitte ei öelnud, et kutsume suursaadiku ära“, küsib Kaljulaid ja lisab peaaegu kohe: „Suursaadik Laidre on öelnud, et mitte miski ei asenda silmi ja kõrvu kohapeal.“ Huvitav, kuidas oleks ärakutsutud suursaadik saanud jätta oma silmad ja kõrvad kohapeale? Isegi kuidagi piinlik on tuletada meelde, et otsus jätta kaks riiki suursaadikuteta ei tulnud mitte Eesti, vaid Vene välisministeeriumilt, st Putinilt.
Ma piirdun siin spetsiaalselt kahe väga kogenud ja lugupeetud poliitiku seisukohtadega, mis on minu meelest väga kahetsusväärsed, tahtmata liialt kulutada lugejate aega marginaalsematele tegelastele, teadlikult või teadmatult Putini huvides tegutsevatele inimestele, kes pürgivad (ja ilmselt ka saavad) Riigikokku.
RSS Feed