Maailma poliitika on kreenis, ja see kreen on aina tugevam. Ka traditsiooniliselt parempoolsed erakonnad, nagu näiteks Saksa kristlikud demokraadid, keskenduvad aina rohkem mitte loomisele, mitte produktiivsusele, vaid kvootidele ja „õiglasele“ ümberjagamisele. „Mõõdukal“ Joe Bidenil, kellel on head väljavaated saada järgmiseks USA presidendiks, on valimisprogrammi kopeeritud demokraatliku erakonna kõige radikaalsema tiiva seisukohad. Siin ei saa enam isegi rääkida Rootsi stiilis mõõdukast sotsialismist, tegu on pigem Ladina-Ameerika sotsialistlike mudelite ülekandmisega.

On levinud väide, et klassikaline parempoolse ja vasakpoolse poliitika vastandamine on vananenud, on vaja teha uusi ja peenemaid eristusi. See on isegi osaliselt õige, kuid põhiline eraldusjoon käib ikkagi parempoolse ja vasakpoolse poliitika vahel. See eraldusjoon on selge ja kergesti arusaadav. Kes on suveräänne poliitiline subjekt: kas kodanik või mingi institutsioon (klass, partei, erinevad riiklikud struktuurid vms, lõppkokkuvõttes riik ise)? Kas kodanik on vaba oma valikutes ja vastutab ise nende eest, olles oma õnne sepp, või tagab riik talle kõike vajaliku, kusjuures riigil on õigus otsustada, mida see või teine inimene vajab?

Vasakpoolne ideaalne ühiskonnamudel on hooldekodu, kus kõigile hoolealustele tagatakse turvaline äraelamine ning jagatakse võrdselt ja õiglaselt kõik õigused ja hüved. Kedagi ei eelistata, kadedusel pole enam alust, kõik on võrdsed ja õnnelikud, ei pea muretsema homse päeva pärast. Selle kõrval ei tundu parempoolne alternatiiv eriti ahvatlev. Inimene peab ise otsustama, valima ja vastutama oma otsuste ja tegude eest. Nt mida ja kuidas ta ostab, kui palju laenab, kuidas kindlustab ta oma tervist, elu ja vara, kuidas ja kui palju investeerib oma pensionisse. Kui inimene vasakpoolses mudelis on hoolealune, siis parempoolne ideaal on peremehelikkus.

[Eesti sõna ’peremees’ on mõneti problemaatiline, aga annab ka olulise võimaluse. Probleem seisneb võimalikus seksismis, mille ma tahan kohe kõrvaldada: kui ma räägin peremehe-olekust, pean ma silmas, et selle omaduse kandjaks võib olla nii peremees kui ka perenaine. Teiselt poolt aga tabab eesti sõna väga olulist asjaolu: perekonna loomine ja selle eest vastutamine on parempoolse maailmavaate seisukohalt olulisel kohal].

Peremees on vaba inimene, kuid tema õlul lasub suur vastutus: oma pere, kodu, omandi, aga ka maa ja rahva ees. Ning mõeldes perele arvestab peremees, et tema elupäevadega elu ei lõpe, ta mõtleb oma laste, lastelaste ja nende laste peale, püüdes jätta neile väärika elukeskkonna. Nii ei suhtu peremees loodusesse vaid kui ressurssi, tuluallikasse. Ta teab, et loodus ei ole tema oma, ning ta üritab jätta tulevastele põlvedele puhta looduse oma mitmekesisuses.

Lihtsam on olla üürnik sotsiaalmajas, riik tagab sulle elamispinna, kui see lagastub, on sul õigus nõuda uut. Riik peab tagama. Vasakpoolsus on atraktiivne, tasuta asjade ja teenuste lubamine ei ole juba ammu avalikult vasakparteide lubadused, ka teised – eriti enne järjekordseid valimisi – on agarad oma tasuta nänni lubadustes. Kuid tasuta asju (pean siin silmas materiaalseid asju) ja teenuseid pole olemas. „Tasuta“ tähendab kas seda, et maksab keegi teine, või pigem isegi seda, et sa maksad ise, kuid mitte otse, vaid kaudselt läbi maksude.

Ilusal perspektiivil, mida pakub vasakpoolne mudel, on kaks tumedat plekki, millest tavaliselt ei räägita. Esimene on seotud jagamisega. Kui kõik jagatakse võrdselt, siis kes on see jagaja, kes otsustab, kuidas, mida ja kellele jagada? Isegi kui siin mitte kahtlustada pahatahtlikkust, toob selline mudel paratamatult kaasa vohava bürokraatia: jagajaid on vaja ja jagaja positsioon on atraktiivne. Samuti kasvab kontrollijate ja kontrollijate kontrollijate hulk jne. Teine aspekt on õpitud abitus: inimesed harjuvad sellega, et nende eest kõik otsustatakse, ning ei julge ega oska ise teha lihtsamaidki otsuseid. Olen seda ka ise näinud erinevates Skandinaaviamaades, kus on pikad sotsiaaldemokraatliku valitsemise traditsioonid. Võib tunduda, et siin polegi probleemi: inimene elab turvalises ja kindlas keskkonnas, kus tal puudubki vajadus riskantseid otsuseid teha. Paraku aga näitavad sotsiopsühholoogilised uuringud, et selline turvalisus halvendab elukvaliteeti ja tekitab depressiooni ja muid vaimseid probleeme.

Vasakagenda hiilib ka nendesse Eesti erakondadesse, mis loevad ennast parempoolseks. Reformierakonda peetakse parempoolseks erakonnaks, kuid juba ammu on see muutunud: kadumas on ettevõtjasõbralikus, mitme Riigikogusaadikute sõnavõttudest kumavad selgelt läbi sotsialistlikud hoiakud. Näiteks teise pensionisamba saaga. Ma saan aru sotsidest, kes Riina Sikkuti suu läbi võrdlesid Eesti elanikke lastega, kes ei taha minna lasteaeda, aga nende enda huvides tark ema nad ikkagi sinna viib. Kuid mul on palju raskem aru saada reformierakondlaste ägedast vastuseisust teise samba vabatahtlikuks muutmisele.

Mis puudutab EKRE-t, mis polevat üldse vasakpoolse Rahvaliidu järglane, siis selle hoiakud tulid ilmsiks praeguse põllumajanduskriisi ajal. Kõlava retoorika kohta, kuidas eestlased tahavad ise põllul tööd teha ja saagikorjamiseks tuleb maale suunata õpilased, on mul ainult kaks märkust. Esiteks, eestlane tõepoolest ei põlga maatööd, kuid ta tahab olla maal peremees, mitte sulane. Ning teiseks, kogu see uus suurepärane EKRE põllumajanduse päästmise programm pole midagi muud kui kolhoosikorra taaskehtestamise katse. Nõukogude sotsialistlikus põllumajanduses oli hõivatud ebaproportsionaalselt suur protsent elanikkonnast, kes aga ei tulnud oma ülesannetega toime. Igal kevadel oli vaja saata tudengid ja teadusasutuste töötajad põllult kive korjama, eriti kibe oli aga saagikoristusaeg, kui põldudele saadeti ka koolilapsed. Nõukogude fraseoloogias nimetigi sügisesi põllutöid lahinguks saagi eest. Ma pole oma vaadetelt patsifist, kuid loodan siiski, et minu lapselapsed ei pea kunagi pidama lahinguid Eesti põldudel.

Ain Kaalepi surmaga lõppes terve ajajärk eesti kultuuris.

Ma tundsin Ain Kaalepit alates möödunud sajandi kuuekümnendatest aastatest. Ta oli mitte just sagedane, kuid ka mitte haruldane külaline mu isa juures. Tean, et ka isa käis tal Elvas külas, kuid selle tunnistajaks ma ei olnud. (Kaalep küll teatas minu tütrele, et mäletab mind põlvepikkuse poisikesena, aga mina neid kohtumisi ei mäleta.) Nad rääkisid vene keeles, ja kui ma 1998. aastal viisin Akadeemiasse oma värsisüsteemide artikli, hakkas ta ka minuga vene keeles rääkima ning oli meeldivalt üllatunud, kui ma läksin kohe üle eesti keelele. 

​Ain Kaalepit võib pidada juhtivaks eesti värsiteadlaseks 1950. aastate lõpust 1960. aastate lõpuni. Temas võib näha omamoodi silda, mis sidus sõjaeelset eesti poeetikat ja eesti värsiteaduse taassündi ennekõike Jaak Põldmäe loomingus. Eesti värsiõpetuse üheks olulisemaks sündmuseks oli Jaak Põldmäe väitekirja kaitsmine 1971. aastal. 

​Mu isa oli Põldmäe väitekirja üheks oponendiks ning tema ja ka teine oponent olid nõus sellega, et Põldmäe töö ületab kandidaadiväitekirja nõudmised nii mahult kui sisult ning väärib doktorikraadi. Seepeale korraldati doktoriväitekirja kaitsmine. Huvi oli nii suur, et peahoone auditoorium oli puupüsti täis, inimesed seisid ka koridoris. Loomulikult oli kohal ka Ain Kaalep. Ja kui mu isa oma oponeeringus märkis ära, et ta tõstab Jaak Põldmäe eelkäijatest eriti esile Ain Kaalepit, tekkis Kaalepi ümbruses teatud elevus. Kaalepil endal aga ei liikunud näos ükski lihas, vaid ta jätkas hoolikalt konspekteerimist.  

Nagu mitmed teised loovinimesed osales Ain Kaalep aktiivselt Eesti taasiseseisvumise protsessis, ta osales ja esines kõnega Loomeliitude ühispleenumil (1988), oli Eesti Kongressi (1990–1991) ja Põhiseaduse Assamblee liige (1990–1991). Ain Kaalep oli oma isamaa patrioot, kes kaitses seda nii relvaga kui sulepeaga. Oma vaadetelt oli ta liberaal ja valgustatud rahvuslane. Liia Hänni meenutas, et Põhiseaduse Assamblees kaitses Kaalep kindlalt liberaalse demokraatia põhimõtteid.   

​Rahvuslasena võitles Kaalep eesti kultuuri kolgastumise vastu. Tema missioon oli tuua eesti luulekultuuri võimalikult avara pildi maailma pärandist. Toetades eesti keele fonoloogia haruldasele rikkusele, jälgis ta oma tõlgetes mitte üksnes originaali värsimõõtu, vaid ka prosoodiat. Nii kohtame tema tõlgetes silbilist, silbilis-rõhulist, rõhulist, vältelist ja ka vabavärssi, mida Kaalep ühena esimesest pidas eraldi värsisüsteemiks. Nagu Goethe, kes oli Kaalepile suureks eeskujuks, orienteerus ta mitte üksnes läänelikule, vaid ka idamaisele värsikultuurile. Kuulsat Gustav Suitsu loosungit „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“ täiendas Kaalep: „ja ärgem unustagem, et oleme ka asiaadid“.

​Ain Kaalep tõi eesti luulesse gaseelivormi, mis on laialt levinud araabia, pärsia, turgi keelte ja teiste islami kultuuride luules. Selle vormi üks eripärasid seisneb selles, et viimase beidi esimene pool sisaldab autori nime või varjunime. Nii tuli eesti luulesse Ain al-Qalb.
 
Jalg vahel käigul seisatand on sääl,
kus lõpeb tee: ees lomp või land on sääl.
 
On päiksemaid, kus teed ei lõpegi:
kus lõpp näeb vaid, ees kõrberand on sääl.
 
Nii vähe vett, nii palju avarust.
Türklannat laulud ülistand on sääl.
 
Tee põleb, aga pärale su viib:
kord juba puhand sul ju kand on sääl.
 
Mis rõõm tee lõpul öelda: selle tee
vaid oma tahe lõpetand on sääl!
 
Oh tõtta kaugustesse, Ain al-Qalb,
sest laulev, põlev Samarkand on sääl!

2.1. Dialektiline materialism

Slavoj Žižek ei ole traditsiooniline marksist. Suunda, mida Žižek esindab, nimetatakse tihti ebatäpselt freudomarksismiks. Freudi õpetuse ühendamine marksistliku ilmavaatega ei ole uus teema, 1920. aastatel propageeris seda Lev Trotski, Saksamaal aga mitteortodoksne psühhoanalüütik Wilhelm Reich. Uuesti muutus see temaatika aktuaalseks pärast 1968. aasta suve. 

​Tudengite protestid Pariisis, Lääne-Berliinis ja Varssavis, eriti aga nn Praha 1968 a. kevad ja selle vägivaldne mahasurumine nõukogude tankidega 21. augustil tekitasid rahvusvahelises kommunistlikus liikumises lõhe. Samas katalüseeris see hõõguva kriisi marksismis ka teoreetilisel tasandil. Brežnevi marasmaatiline „reaalse sotsialismi“ doktriin tekitas lääne kommunistlikes intellektuaalides nõutust ja protesti. Et mitte loobuda kommunismist sootuks, otsisid nad pingeliselt mingeid topendeid, millega saaks lekkiva küna kinni lappida. Sõelale jäi neli võimalust: fenomenoloogia, strukturalism, freudism ja mittenõukogu (sisuliselt mittevene) marksism: Antonio Gramsci, György Lukács, Walter Benjamin jt. 

​Tavaliselt kasutati mitut võimalust korraga: need, kes orienteerusid fenomenoloogiale, kasutasid enamasti ka strukturalismi ideid, samuti oli levinud katse marksismile külge pookida strukturalismi ja freudismi. Žižek vürtsitaski oma marksismi alguses strukturalismiga, hiljem psühhoanalüüsiga, kuid nagu nt ka Louis Althusser, orienteerus ta mitte niivõrd Freudile, kuivõrd Lacanile. Siinkohal tuleb ära märkida, et Žižek on üks psühhoanalüüsi Ljubljana koolkonna rajajaid.

Ehkki tundus, et Žižek liikus eurokommunistidega intellektuaalselt lähedases suunas, jäi ta poliitiliselt truuks Reaalsele Sotsialismile (suurtähti kasutab Žižek) ja konkreetselt Leninile. „Tagasipöördumisest Marxi juurde on saanud süütu akadeemiline mood.“ Lenini eelis Marxi ees seisneb Žižeki jaoks esiteks sellest, et ta asus väljaspool Marxi ja Engelsi ringkonda ja euroopalikku konteksti: Lenin „tõi marksismi vene-aasialiku „despootliku põhimõtte““. Teiseks teeb Lenin „rebides teooria välja selle esialgsest kontekstist, juurutades seda teisel ajalooperioodil, selle tõepoolest universaalseks“. 

Rääkides 1968. aastast, heidab Žižek tšehhoslovakkidele ette, et nende ’inimnäoline sotsialism’ viib paratamatult kapitalismini, juhul kui see ei naase reaalse sotsialismi rööbastele. Sisuliselt kaitseb siin Žižek nn Brežnevi doktriini, mille järgi on Nõukogude Liidul kohustus kasutades kõiki vahendeid, k.a sõjalisi, sekkuda, juhul kui satelliitriikides miski ohustab sotsialistlikku valitsemisviisi. Žižekil õnnestus Prahas olla tunnistajaks Brežnevi doktriini realiseerimisele. 2003. aastal meenutas Žižek, kuidas invasiooni ajal leidis ta töötava kohviku Praha keskväljakul (Václavské náměstí). „Ma mäletan, et neil olid imelised maasikakoogid, ja ma istusin seal, süües maasikakooke ja vaadates demonstrantide vastu suunatud vene tanke. See oli täiuslik.“ 

​Surmaiha (Todestrieb) ei tähenda üksnes tungi ennast ära tappa või vigastada, see on ennekõike loobumine elust ja selle edasiandmisest. Surmaiha ei kuulunud alguses Freudi paradigmasse, kõiki hirme, neuroose ja destruktiivseid käitumisvorme seletas ta alla surutud seksuaalsusega. Surmaiha mõiste pakkus välja Sabina Spielrein 1912. aastal. Uurides skisofreeniku motivatsiooni, avastas ta, et selles puudub täielikult seksuaalne komponent. Skisofreenik kardab seksuaalkontakte, peljates, et need kahjustavad tema terviklikkust, ja oma väärkujutlustes loob ta endale sooneutraalse keha; eirates soolisi erinevusi, asendab ta need fiktiivsete suhetega; eluiha asendab surmaiha. Freud nõustus Spielreiniga ja kasutas alates 1920. aastast ise surmaiha mõistet. Freudile ei jää tähelepanuta, et semantilised konstruktsioonid, mille Spielrein avastas skisofreeniku juures, on teada eri rahvaste müütidest, ning Freud viitab Upanišadidele ja Platonile. Kreeka mütoloogias olid androgüünid (erinevalt praegusest sõnakasutusest) täiuslikud sootud olendid, keda Zeus karistas, rebides nad kaheks ebasümmeetriliseks pooleks: meheks ja naiseks. Nii tekkisid inimesed. Surmaiha aga tähendab regressiooni, igatsust mitte niivõrd elujärgse, kuivõrd elueelse seisundi järele. 

​Spielreini ideid arendasid edasi ennekõike Jung, siis Freud ja tema õpilased ning hiljem Lacan, Baudrillard ja Žižek. Kui Freudi ja Lacani jaoks oli surmaiha põhjused lõppkokkuvõttes bioloogilised, siis Baudrillard kitsendas oluliselt surmaiha valdkonda, tõlgendades seda majanduslikus ja sümboolses võtmes: kapitalismi majanduslik mudel produtseerib surmakultuuri. Seevastu Žižek paigutab surmaiha dialektilise materialismi konteksti.

​Marksistlikud intellektuaalid läänes püüavad õpetust puhastada leninlik-stalinlikest „moonutustest“. Žižeki jaoks aga oli just Lenin (ja mitte Marx) õige marksismi looja. Nõukogude Liidus jaotati marksistlik filosoofia dialektiliseks ja ajalooliseks materialismiks. Peab rõhutama, et Marx ei kasutanud sellist jaotust, isegi sellist terminit, samuti ei kuulunud termin ’dialektiline materialism’ Engelsile, nagu Lenin ekslikult arvas. Selle pakkus välja Joseph Dietzgen, iseõppijast töölisest filosoof; Marx, Engels ja nende ringkond pidasid temast lugu, Lenin aga, kes oli Dietzgeni hoolikalt konspekteerinud, suhtus temasse üleolevalt. Tõsi, dialektilise materialismi terminit kasutas hiljem ka Engels, kuid pidas silmas mitte marksismi haru, vaid meetodit. Žižek aga järgib nõukogude marksismi-leninismi traditsiooni, mille sees ta Jugoslaavias oli üles kasvanud. 

​Pean tunnistama, et ma pole Dietzgenit lugenud (ja pole plaanis ka), kuid see dialektiline materialism, mille loojateks olid Engels ja Lenin ja mida õpetati Nõukogude Liidus ja sotsmaades, oli algusest peale läbikukkunud projekt. Juba Hegeli dialektika on minu jaoks kahtlane asi, kuid ma ei taha siin selle üle diskuteerida. Hegeli dialektika on tema enda formuleeringu järgi „spekulatiivne tunnetusmeetod“, st kuulub mõtete ja mitte asjade või tegude valdkonda, see pidi olema uus loogika. Marx seevastu reinterpreteeris dialektikat nõnda, et see johtub mitte spekulatiivsest (st ratsionaalsest) sfäärist, vaid objektiivsest ühiskondlikust praktikast, mille tähtsam osa (tootmissuhted) „ei läbi inimeste päid“.

​Engelsi projekt oli veel ambitsioonikam. Ta üritas tõestada, et dialektika põhimõtted avalduvad mitte üksnes ühiskonnas, vaid juba looduses ning kujutavad endast kõige fundamentaalsemaid loodusseadusi. Kõik konkreetsed loodusseadused (nt Pascali, Boyle'i-Mariotte'i, Newtoni jt seadused, aga ka Darwini evolutsiooniteooria) on Engelsi väite kohaselt esialgsed ning alles dialektiline süntees lubab avada nende õige tähenduse. Engels pusis selle teema kallal üheksa aastat, kuid sidusa tulemuseni ei jõudnud ja jättis asja sinnapaika. „Looduse dialektika“, millega mürgitati nõukogude tudengite ajusid, kujutab endast mustanditest ja märkmetest koostatud teksti, mille 1925. aastal pani Moskvas kokku ja avaldas David Rjazanov (kes lasti maha 1938). 

​Kuidas nimelt kavatseb Žižek integreerida surmaiha dialektilisse materialismi, pole päris selge: tema formuleeringud on ebamäärased ja üldised ning süstemaatilisus pole tema tugevam külg. Kuid just surmaiha on see, mis teeb tema pandeemia käsitluse huvitavaks.
​

2.2. Viirused

Nagu esimeses osas sai välja toodud, on Slavoj Žižekil käesoleva pandeemiaga suured plaanid. Pandeemia õõnestab kapitalistlikku maailma, kuid Žižekile pakub huvi ka viirus ise. Viirus, erinevalt mikroobist, ei ole elusolend, aga ta ei ole ka surnud. „Viirused ei ole tavamõttes ei elavad ega surnud. Nad on elavad laibad: viirus on elus, kuna tal on replitseerumistung. Kuid see on omamoodi elu nulltase, bioloogiline karikatuur mitte niivõrd isegi surmaihale, kuivõrd elule selle kõige nürima korduse ja paljunemise tasandil.“ (Elu nulltase peab ilmselt assotsieeruma Roland Barthes’i kirja nullastmega: „Minu tõeline mõjutaja nüüdisaja prantsuse mõtlejate seas on Roland Barthes.“)

Siinkohal olen ma sunnitud veidi selgitama. Žižeki jutud (loengud, intervjuud) ja ka tema kirjutised sisaldavad hulganisti vastuolusid. Ta on karismaatiline kõneleja, ning nii mõnigi kord jääb mulje, et ta flirdib publikuga, teda meelitades, aga ka šokeerides. Nt väidab Žižek: „Kui loodus ründab meid viirustega, tagastab ta meile meie endi sõnumi. Sõnum seisneb selles, et mida te tegite minuga, seda ma teen nüüd teiega.“ Selles animistlikus väites pole dialektilise materialismi hõngugi, Žižeki flirdib keskkonnaaktivistidega, kes kasutavad sageli sedalaadi metafoorikat. Ka viiruste osas pole Žižek järjekindel: ta on rääkinud viiruste tapmisest ja isegi viiruste paljunemistungist, mis on selgelt vastuolus nii viroloogiliste andmetega kui ka tema enda väitega, et viirused on n-ö teisel pool elu ja surma. Kui viirus pole elus, saab seda tappa üksnes metafooriliselt, sama käib ka viiruse paljunemis- või ükskõik millise teise tungi kohta.
​

​​Mul puudub vähimgi vajadus ega soov norida Žižeki ebatäpsete sõnastuste või originaalsete viroloogiliste vaadete üle; see, mis mulle huvi pakub, on Žižeki käsitluse semiootiline interpretatsioon. Kultuurisemiootika baasopositsioonide hulka kuuluvad ’kultuur vs loodus’ ja ’elus vs elutu’. Kui alates Jean-Jacques Rousseau’st jaotab kulturoloogia maailma kultuuri ja looduse sfäärideks, siis mina oma loengutes juhin tähelepanu kolmandale sfäärile. Sellel ei ole üldtunnustatud nime, mina kasutan terminit ’tühermaa’. Selle all mõistan ma ala, mis jääb kultuurist tarbetuks jäänuna maha. See on ala, mis ei kuulu ei kultuurile ega loodusele. Üks näide on prügila. Kuni 20. sajandini olid nii prügi kui prügilad asjad, mida kõik teadsid, kuid sellest ei olnud kombeks ei mõelda ega rääkida; ammugi ei olnud nad aineks teoreetilistele refleksioonidele. Need olid asjad, mis korraga nagu olid ja ei olnud ka. Tühermaa ei kuulunud inimestele, kuid see võis olla asupaigaks ühiskonnaheidikutele, n-ö inimprügile. Nii tühermaad kui nende elanikud olid sõna otseses mõttes kultuuri välja-heited. Võib-olla esimene tekst, kus seda probleemi riivamisi puudutati, oli Hiiobi raamat. 

​Ühiskonnast väljaheidetud Hiiob lebab prügimäel. Alles 19. sajandi teisel poolel avastasid arheoloogid, et prügimäed on neile kullaaugud, kulus veel sajand, kuni prügi muutus üheks keskkonnakaitse kesksemaks teemaks. Taaskasutamine, mis arhailistes kultuurides on tavapärane praktika, muutus tähtsaks tööstusharuks. Erinevalt traditsioonilisest taaskasutusest, kus prügist otsiti välja toiduaineid või üksikuid esemeid, mida sai kuidagi sobitada uute eesmärkide täitmiseks (Lévi-Strauss tähistas seda tegevust esteetika valdkonnast laenatud terminiga bricolage), on nüüdisaegse taaskasutamise (recycling) eesmärk kogu prügi ümbertöötlemine, tagastades materjali osaliselt kultuurile, osaliselt loodusele. Samas toimub ka tühermaa alana taaskasutusele võtmine.
​
Tühermaa on lai mõiste ja prügimäed on vaid üks selle liike. Teine näide on jäätmaa. Kui alepõllunduses maa enam ei kanna, raiutakse maha järgmine metsatukk, aga jäätmaa hüljatakse. Jällegi ei kuulu jäätmaa enam kultuuri, aga ta pole ka veel loodus.

Öeldu kujutab endast väga lihtsustatud skeemi, mis jätab välja terve rea vahepealseid nähtusi nagu nt surnuaiad ja nekropolid (surnute linnad). Nendes valdkondades interfereeruvad opositsioonid ’kultuur vs loodus’ ja ’elus vs elutu’. Nii nagu ruumilises dimensioonis ei mahu tühermaa kultuuri ja looduse vahel jagunenud ruumi, ei ole ka viirustele kohta elusa ja elutu dihhotoomias. Elutus ei pruugi tähendada surma. Nii nagu on eelelu, on ka järelelu. Viiruste päritolu on ebaselge ja arvatavasti on see heterogeenne. Kui jätta välja tehis- ehk sünteetilised viirused, võib arvata, et osa neist kuuluvad eelelu, osa aga järelelu valdkondadesse. Žižek käsitleb nimelt viimaseid.

Viirused ei ole elusad ega surnud, kuid nad on (potentsiaalselt) surmavad. Žižek eksitab, kui väidab, et viirustel on paljunemistung ja nad võivad ise paljuneda. Ise paljuneda saavad võib-olla küll prioonid, aga suurem osa viiruseid vajab mitteelusolenditena paljunemiseks elusolendeid (nn peremeesorganisme), keda nad endaga nakatavad, põhjustades sellele patoloogilisi arenguid ja lõppkokkuvõttes hävingut. On teada tuhandeid erinevat liiki viirusi (arvatakse, et reaalselt on neid suurusjärkudes rohkem ja neid tekib ka juurde), neist suurem osa on inimesele kahjutud või isegi kasulikud.

​Ka Žižek räägib kasulikest viirustest, tehes tüüpilise antropotsentristliku vea: kui me räägime kasust, siis peab alati täpsustama, kellele. Osa inimesele kasulikest viirustest on nn faagid, kes nakatavad ja tapavad inimesele kahjulikke baktereid. Nad on kasulikud inimese, kuid mitte bakteri seisukohalt. Ka need viirused, mis tapavad mitte inimese patogeene, vaid tugevdavad nakatades inimese immuunsüsteemi, teevad seda teiste mikroorganismide arvelt.
​
Oleksin hea meelega lugenud Žižeki viirustest ning elutu ja elusa dialektikast nimelt dialektilise materialismi kontekstis (Hegeli Aufhebung siin läbi ei lähe), kuid kahjuks ei lähe Žižek deklaratsioonidest kaugemale.

2.3. Pandeemia ja ökoloogia

Juba viirustega seoses tekkis küsimus kasulikkusest ja kahjulikkusest. Esitame selle veel üldisemalt: hea ja halva suhte kohta. Ehk kas pandeemia on hea või halb? Sellisel kujul on küsimus mõttetu. Hea ja halb ei pruugi olla absoluutsed omadused. Üldjuhul on hea või halb kellegi suhtes või millegi jaoks. Näiteks kirves võib olla hea puuraiumiseks, kuiid ei ole kõige otstarbekam selja sügamiseks ega inimeste vaheliste suhete klaarimiseks (siingi oli Raskolnikovil teine arvamus). Pandeemia puhul peame täpsustama, mille või kelle jaoks on see halb või hea. Ilmselgelt ei ole ta hea inimesele, kes on selles epideemias kaotanud oma lähedase. Samuti ei ole see hea majanusele, turismile jne.

Teisalt on toodud välja, et see pandeemia on hästi mõjunud keskkonnale, eriti õhukvaliteedile. Samas on mitmes riigis oluliselt vähenenud teatud liiki kuritegevus, teist liiki kuriteod nagu koduvägivald või netipettused on jälle kasvanud. Tuleme nüüd õhukvaliteedi juurde.

​Paljudes maades on elanikud üllatusega avastanud maastikud. Näiteks Indias ja Hiinas oli äkki näha kuni 200 kilomeetri kaugusel paiknevaid mägesid. Ka linnade õhk lubas avastada uusi perspektiive ja vaateid. Jõgede ja kanalite vesi läks puhtamaks ja neisse on tulnud kalu ja veelinde, keda polnud juba aastakümneid näha. Muutused olid nii olulised, et neid võis näha isegi kosmosest. Näiteks Kirde-Hiina õhk, mis on muidu üks maailma reostunumaid, paistis nüüd kosmosest vaadatult puhas. 

Paraku ei ole aga ka looduse seisukohalt pilt üksnes rõõmustav. Pealegi on mõnes kohas majandus juba taastuma hakanud ning muuseas on väidetud, et Kirde-Hiinas on nüüd kasutusele võetud eriti keskkonnavaenulikud tehnoloogiad. Mõned riigid kasutavad pandeemiat ettekäändena nõrgendada keskkonnaregulatsioone. Nt Brasiilias, kus vihmametsade hävitamine sai pandeemia ajal niigi hoogu juurde, esines keskkonnaminister Ricardo Salles üleskutsega veelgi enam leevendada keskkonnaalaseid piiranguid. 

Keskonnaaktivistid teeb eriti murelikuks rohetehnoloogiate arendamise aeglustamine: negatiivsed tendentsid kapitaliturul pärsivad paratamatult alternatiivenergia arengu rahastamist. Nafta odavnemine on löök elektriautode konkurentsivõimele. Pealegi kardetakse, et on muutumas inimeste prioriteedid: tervishoid ja halvenev majandusseis varjutavad keskkonnamured.

On ka otseseid negatiivseid tagajärgi, mis on ennekõike seotud saastamise kasvuga, ja eriti käib see meditsiiniliste jäätmete kohta: ühekordsed maskid, kindad, personali kaitseriided vms juba on märkimisväärne probleem. On muutunud ka inimeste suhtumine. Kõlav loosung „Reuse. Recycle. Reduce“ on kõrvale heidetud. Moes on ühekordsed nõud ja pakendid, koju tellitud kaup ja toit on hoolikalt pakitud; jäätmete sorteerimine on paljudes linnades peatatud, need lihtsalt põletatakse.
​
Ning viimane. Arstid ja terviseametnikud on rahul ühe asjaga: inimesed on muutnud (ja loodetavasti pikemaks ajaks) oma käitumismustreid – pesevad pidevalt ja hoolikalt käsi, väldivad kokkupuuteid potentsiaalselt nakkusohtlikke pindade ja asjadega. Sellises käitumises pole midagi uut, see on ikka olnud omane inimestele, kes kannatavad müsofoobia all. Praegu on veel vara rääkida sellest, milliseid tagajärgi toob pandeemia ühiskonna psüühikale pikaajalises perspektiivis. 

1. osa: Giorgio Agamben ja Slavoj Žižek
Epideemiad ja karantiinid ei ole üksnes surmade ja kannatuste, vaid ka mõtiskluste ja loomingu aeg. Ühest sellisest karantiinist, nn Puškini „Boldino sügisest“ pidasin hiljuti avaliku loengu. Kindlasti kuuleme mõne aja pärast ka praeguse karantiini loomeviljadest. Vaieldamatult annab pandeemia – ja on juba andnud – olulise tõuke viroloogia, mikrobioloogia jt meditsiiniga seotud valdkondade, aga ka sotsiaalse hügieeni arengule. Kindlasti on oodata uusi põnevaid arenguid IT ja AI valdkondades. Kuid mind huvitab praegu käesolev olukord ise, refleksioonid selle üle, mitte kriisi mõjud teadusele, tehnikale ja sotsiaalsele jt sfäärile. 

​Mõtteajaloolased mäletavad, millise ilmavaatelise pöörde tõi Lissaboni 1755. aasta maavärin. Lootsin midagi sellelaadset ka praegu ja mind paneb veidi imestama loid reageering pandeemiale filosoofia valdkonnas. Kasutan meelega sellist kohmakat sõnastust, et eristada filosoofe filosoofiast. Et mitte kohe alustada konfliktse tooniga, täpsustan: pean siin filosoofide all silmas kõiki, keda peetakse või kes ise ennast peavad filosoofideks (need võivad olla nii tunnustatud õpetlased või arvamusliidrid kui ka nn külafilosoofid); filosoofia all aga pean ma silmas argumenteeritud ja kriitilisi refleksioone reaalsuse või tunnetuse üle. Kui ma nimetan filosoofilist reaktsiooni Covid-19 pandeemiale loiuks, pean ma silmas, et esiteks tõi see pandeemia olulisi muutusi nii meie reaalsusesse kui ka selle tunnetusse ning teiseks ei anna sellele teemale pühendatud arvukad sõnavõtud (ka filosoofidelt) enamasti filosoofilise analüüsi mõõtu välja.

Kindlasti ei ole ma kursis kõigi selleteemaliste sõnavõttudega, kuid üldpilt näib üsna troostitu. Kümmekond populaarset, et mitte öelda kõmulist autorit on esinenud ootuspäraste ja seega igavate mõtisklustega. Üks levinum stamp on, et maailm ei ole enam endine. Nii ei öelnud Noam Chomsky mitmes oma intervjuus peaaegu midagi uut, vaid korrutas USA ja kapitalismi ohtlikkuse, tuumarelvade ja kliima soojenemise teemadel (kliima kohta tahan ka mina teha märkuse, kuid seda juba loo teises osas). Pandeemia kohta ütles ta vaid niipalju, et selle ohjeldamiseks on vaja midagi sõjalise mobilisatsiooni taolist, aga pärast kriisi lõppu muutuvad riigid kas äärmiselt autoritaarseteks ja vägivaldseteks või siis toimub ühiskonna radikaalne ümberkujunemine humaansetel alustel, kus esikohal ei ole isikliku kasumi saamine, vaid humaansed vajadused (midagi sarnast väidab ka Slavoj Žižek, vt allpool). Millised need inimlikud vajadused on, ta ei ütle, samuti ei ütle ta, kes hakkab otsustama, kas see või teine vajadus on piisavalt inimlik ja mida teha, kui mõni inimene hakkab arvama, et üks tema vajadusi on kasumi saamine. Hoopis tõsisem lugu on see, et nagu kogemus paraku näitab, muutuvad riigid, kus humaanseid voorusi hakatakse juurutama kasuhimu ja teiste egoistlike soovide mahasurumise teel, väga kiiresti vägivaldseks ja autoritaarseks. 

​Ka teiste filosoofide kirjutisi lugedes jääb mulje, et pandeemia on selleks, et kinnitada nende seniseid veendumusi. Nt Peter Singer arvab, et epideemia on inimkonna karistus loomadesse halva suhtumise eest. Yuval Noah Harari leiab pandeemias järjekordse märgi sellest, et masinate abiga saavad valitsused kehtestada inimeste üle täieliku kontrolli. Omamoodi poleemika tekkis populaarsete filosoofide Giorgio Agambeni ja Slavoj Žižeki vahel. Tõeliseks poleemikaks on seda pidada siiski raske, kuna osalised räägivad ilmselgelt teineteisest mööda. 

​Agamben on pandeemiale pühendanud arvukalt sõnavõtte ja blogipostitusi; ka tema jaoks on pandeemia ennekõike võimalus uuesti eksponeerida oma juba väljakujunenud vaateid. Kogu lääne kapitalistlik maailm on sisuliselt vangilaager, kus juba Rooma impeeriumi ajast valitseb eriolukord. Seega ei too eriolukord, mis on välja kuulutatud pandeemia ettekäändel, endaga kaasa kvalitatiivseid muudatusi. Inimesed on nii kuulekult allunud erakordsetele piirangutele sellepärast, et oma hinges on nad juba orjastatud. Tegelik olukord on isegi hullem kui orjandusliku korra ajal, kuna inimene on degradeeritud bioloogilise keha tasandile ning ühiskonda valitseb biopoliitika, nagu Michel Foucault kuulutas juba 1970. aastate keskel. Inimene kui subjekt ei valitse oma bioloogilise keha üle, keha tervis on muutunud õigusest kohustuseks, mida kehtestab ja kontrollib mingi agentuur; tervist asendab biojulgeolek.

​Siiski on Agambeni mõttekäigud Foucault’ga võrreldes erinevad. Foucault’ jaoks tähendab biopoliitika ühiskonna täieliku läbipaistvust ja kontrolli; kõik on nähtav (panoptikum), iga sanktsioneerimata liigutus võib tuua endaga kaasa karistuse. Ühiskond lakkab olemast, inimmass on killustatud ja liikumatu. Seevastu Agambeni jaoks on biopoliitika ennekõike masside valede abil manipuleerimise tehnoloogia. Efektiivne biopoliitika saavutab oma eesmärgid siis, kui ühiskond ise ihkab ja teostab seda, mida võim temalt tahab. Karistuse hirm kaotab aktuaalsuse, kui valede abil permanentsesse paanikasse viidud mass meelitatuna julgeoleku illusioonist on ise loobumas vabadusest. Tulemusena aga jääb ta ilma nii vabadusest kui ka turvalisusest.
​
Mõistagi ei formuleeri Agamben oma mõtted nii selgelt ja radikaalselt, ta on selleks liiga filosoof. Sellegipoolest loodan, et väljendasin tema ideologeeme adekvaatselt. Agambeni ilmavaade on pessimistlik, nagu ta deklareeris talle omases aforistlikus stiilis veel 27. märtsil: lootus on vaid nendel, kellel pole enam lootust («solo per chi non ha più speranza è stata data la speranza»).

Slavoj Žižek on samuti pandeemia teemal korduvalt sõna võtnud (vrd siin, siin, siin jt). Erinevalt Agambenist on ta pigem optimistlik. Žižek esitab Agambenile rea küsimusi. Miks peab võim olema huvitatud paanika tekkimises, kui see paanika õõnestab usaldust võimu enda vastu? Miks on kapitali võim huvitatud paanikast, kui see halvab kapitalistlikku toodangut? Kas pole ilmseid tunnuseid selle kohta, et riigivõim ise paanitseb, tajudes, et situatsioon ei allu kontrollile? Kõige halvem reaktsioon paanikale on paanitsemine ja Agambeni arutlused on paaniline reaktsioon paanikale. See olevat tüüpiline leftistlik reaktsioon „liigsele paanikale“. Žižek toob välja paralleele uute paremäärmuslaste ja nende vahel, keda ta nimetab võltsvasakpoolseteks. Mõlemad tõrjuvad epideemia reaalsust, ei saa aru selle tõelisest tähendusest, näevad selles mingit vandenõu, eiravad riikide seatud liikumis- ja muid piiranguid. Žižek ei ole Agambenist kehvem sõnaseadja ning ta pakub välja paradoksi: mitte suruda kätt ja vajaduse korral end isoleerida – see on tänapäevane solidaarsuse vorm.

​Žižek väidab, et pandeemia loob eeltingimused kommunismile. Ainus alternatiiv uuele kommunismile on uus barbaarsus ja džungliseadus. Ja jäik riiklik kontroll on hea, kuna see hävitab turumajanduse. Trump teeb õigesti, et lubab erasektori oma kontrolli alla võtta, paiskab turumajanduse seadusi eirates triljoneid majandusse ja arutleb 1000-dollarilise kodanikupalga üle [USA terminoloogias, mida kasutab ka Žižek, nimetatakse seda kodaniku baassissetulekuks – ML]. Kuid, rõhutab Žižek, sellega ei tohi piirduda, ning riikliku või omaalgatusliku kontrolli alla tuleb võtta ka tervishoiusüsteem. „Kas veel nädal aega tagasi oleks keegi võinud ette kujutada, et Trump teeb ettepaneku erasektori kontrolli alla võtmiseks?“, esitab Žižek retoorilise küsimuse. Mina aga küsin: kas keegi oleks iialgi uskunud, et kommunist kiidab Trumpi sõnu ja plaane? [Vägisi meenub nõukogudeaegne anekdoot asjadest, mida Hruštšov ei jõudnud teha: … ja lõpuks anda Nikolai II-le postuumselt Lenini orden revolutsioonilise situatsiooni kujundamise eest.]

​Žižek loodab kommunismi tulekule, kuid mitte sellisele, mis kehtestati Venemaal 1918. aastal [NLKP ajaloos nimetati seda sõjaliseks kommunismiks – ML], vaid teaduspõhisele. Kriis näitas tema meelest, et globaalne solidaarsus ja koostöö ei ole utoopia, nad on hädavajalikud iga inimese ellujäämise jaoks, see on ainus ratsionaalne plaan. Ta nimetab seda laiapõhiseks kommunistlikuks plaaniks, mille aluseks on usaldus inimeste ja teaduse vastu. Mul on tunne, et kui Agamben hoiatab ohu eest, mida kujutab endast  teaduse upitamine religioonist vabanenud kohale, peab ta teiste seas silmas ka Žižekit. 

​Žižek on üks populaarseimaid nüüdisaja filosoofe. Tema muinasjutud lähevad hästi peale vasakpoolsetele intellektuaalidele ennekõike Euroopas ja Ameerikas, kuid mitte ainult seal. Need aga, kes veel mäletavad elu sotsialistlikus paradiisis, ja eriti need, keda ülikoolides sunniti õppima teaduslikku kommunismi, saavad aru, et midagi uut Žižek ei ütle. Ka nõukogude kord oli „teaduspõhine“ ja „inimkeskne“.

„Kõik inimese jaoks!“ oli kuulus loosung. Usaldustest ka puudust polnud: „Rahvas ja partei on ühtsed“, või nagu lauldi ühes paroodias „Me usaldasime teid nii, seltsimees Stalin, / nagu pole usaldanud iseennastki.“ Nõukogude ühiskonnateaduses polnud midagi teaduslikku, usalduse eest aga hoolitsesid jälitus- ja karistusorganid. Kõik kaunid sõnad kommunismist kui ühiskonnast, mis on üles ehitatud teaduslikele alustele, kus pole ekspluateerimist ja võõrandumist, kus „inimene inimesele on sõber, seltsimees ja vend“, on kommunistlike režiimide poolt juba ammu ära leierdatud. 
​

​
​Huvitavam oleks küsimus, kuidas jõuda sellesse maapealsesse paradiisi. Traditsiooniline tee oli selline: vägivaldne võimu haaramine (revolutsioonid Venemaal, Kuubal jt, sõjaline vallutamine mujal), punane terror, proletariaadi diktatuur, massilised repressioonid ja partokraatia.

Uusmarksist Žižek ei propageeri vägivalda, revolutsiooni võib-olla ei olegi vaja, on lootust, et pandeemia teeb selle töö ära. "Koronaviirus on ‘Kill Billi’ laadis löök kapitalismile ja võib viia kommunismi taasleiutamiseni".

1975. aastal kirjutas Prantsusmaa president Valéry Giscard d'Estaing alla määrusele, mille kohaselt jättis võidupäeva ehk 8. mai riigipühade hulgast välja, et tähistada selle asemel Euroopa rahu päeva. Ta viitas Prantsuse-Saksa leppimise süvendamise vajadusele. Samas lootis ta, et sellest saab Euroopa Majandusühenduse ühine initsiatiiv. Idee leidis toetust Saksamaal, kuid mitte teistes riikides. Eriti kriitilised olid Madalmaad ja Belgia, kes väitsid, et võit natsliku Saksamaa üle on liiga tähtis sündmus, et sellest saaks lihtsalt loobuda. Kriitilised hääled kostsid ka Prantsusmaal ja mitte üksnes endiste partisanide seast. Giscard d'Estaing oli sunnitud taganema; 2. oktoobril 1981 taastas president Mitterrand 8. mai töövaba päevana ja riikliku võidupühana.
​
1975. aastal olin veel üliõpilane, Giscard d'Estaingi ettepanekust kuulsin BBC vahendusel ja mäletan hästi oma heakskiitu. Aitab juba vanade haavade osatamisest, tuleb liikuda edasi. 

​Möödunud on 45 aastat, aga sõja armid pole kahjuks kusagile kadunud. 8. ja 9. mai on endiselt tüli, mitte lepitust sümboliseerivad daatumid.
​
Enne, kui tuleme tänasesse päeva, paar sõna sellest, mis siis 9. mail sündis. Lihtne vastus on: suurt ei midagi. Tõsi, Stalini käskkirjaga (Приказ 369) kuulutati 9. mai 1945 töövabaks päevaks. Ametlikke pidustusi sel päeval polnud, kuid Moskva oli kaunistatud nõukogude sümbolitega, tänavad ja väljakud olid täis siiralt õnnelikke inimesi, õhtul korraldati grandioosne saluut. Kuulus Punaarmee võiduparaad toimus 24. juunil 1945.  

Teise maailmasõja lahingutegevus Euroopas lõppes 7. mail 1945 Saksamaa tingimusteta alistumisega. Kapituleerumisakt hakkas kehtima täpselt keskööl. See aga ei meeldinud Stalinile, kuna esiteks, allakirjutamine toimus Reimsis, mitte "fašismi peakorteris" Berliinis, mis kuulus nõukogude okupatsioonitsooni, ning teiseks, nõukogudepoolne allkiri kapitulatsiooniaktil kuulus kindral Ivan Susloparovile, Stalin aga nõudis marssal Žukovi allkirja. Uus kapitulatsiooniakt kirjutati alla Berliini äärelinnas 8. mail kell 22:43. Moskvas oli kell 0:43.

​Kõiges selles on algusest peale midagi kahepalgelist: sõda lõppes siis, kui Stalin kiitis selle heaks. Tegelik lahingutegevus kestis ka hiljem, Kuramaal kapituleerusid saksa väed 10. mail, Prahas aga 11. mail. Praha kohta tuleb öelda eraldi. Nõukogude väed marssal Konevi juhatusel vabastasid Praha, kuid mitte sakslastest, vaid venelastest. Praha ülestõus sakslaste vastu algas 5. mail. Ülestõus oleks kindlasti maha surutud, kui tšehhidega poleks liitunud Wermachti koosseisu kuulunud Venemaa vabastusarmee (VVA) 1. jalaväe diviis kindral Sergei Bunjatšenko alluvuses. VVA juht kindral Andrei Vlassov jäi sakslastele truuks ega toetanud ülestõusu. Bunjatšenko andis alla ameeriklastele, kuid nood andsid ta Nõukogude Liidule üle. 2. augustil 1946 poodi Bunjatšenko üles koos kindral Vlassovi ja teiste VVA ohvitseridega.​

2.08.1946. Üles poodud VVA juhid.                          Memoriaaltahvel VVA võitlejatele Prahas  (2020)    

9. mail 1980. aastal avati Prahas marssal Konevile uhke mälestussammas. 1. septembril 2019 otsustas Praha 6. linnaosa nõukogu selle demonteerida; 20. aprillil 2020 viidi otsus täide. Venemaa välisminister Lavrov nimetas seda vaenulikuks ja küüniliseks aktiks, Venemaa Juurdluskomitee aga alustas kriminaalmenetlust "Venemaa sõjalise au rüvetamise" asjus. 

30. aprillil 2020 avati Prahas memoriaaltahvel neile, kes VVA ridades vabastasid Praha. Ka see „hitlerlaste ülistamise“ akt ei leidnud Moskvas heakskiitu. 

​Kujutan juba ette reaktsioone sellele postitusele: Lotman on ajupestud parteisõdur, seepärast ta kirjutabki nii. Nagu paljudes sedalaadi heietustes, on selles osa tõtt, aga osa ka valet. Algul olin pensionireformi vastane ning olen sel teemal sõna võtnud ka erakonna volikogus. Usun siiamaani, et kolme samba süsteem on põhimõtteliselt õige. Samuti vastab tõele, et olen oma seisukohta muutnud suurel määral tänu selgitavatele vestlustele erakonnakaaslastega, eriti nendega, kes erinevalt minust on majanduses ja rahanduses pädevad. Sellegipoolest poleks ma iialgi hakanud sel teemal sõna võtma, kui see ei väljendaks minu enda sügavaid veendumusi. Mis aga puutub parteisõdurisse, siis suhe on siiski vastupidine: mitte sellepärast ei avalda ma neid ja neid arvamusi, et erakond mulle need ette kirjutab, vaid sellepärast kuulun ma Isamaasse, et minu veendumused langevad suurel määral erakonna ideoloogiaga kokku.  

Kogu diskussioon teise samba reformimise üle on kattunud valemetafoorika ja demagoogiapilvega. Püüangi selles asjas natuke selgust luua. 

Mida kujutab endast nn teine sammas? 
​

​Esiteks, inimene "investeerib" sellesse kaks protsenti oma palgast. Miks ma panin selle sõna jutumärkidesse? Investeerimine on vabatahtlik tegevus ning ma olin ja olen teise pensionisamba pooldaja, kuid ainult sellisel kujul, et tegemist on tõepoolest vabatahtliku investeeringuga. Kui aga raha eraldamine on sunniviisiline, nagu see praegu on, siis see ei ole investeerimine, vaid kannab teist nimetust: maks. Isamaa ettepanek ongi maksumaksja maksukoormuse vähendamine. Ma saan aru, miks sotsid on sellise sammu vastu, kuid mul on palju raskem aru saada "liberaalsest" Reformierakonnast. 

Teiseks, sellele kahele protsendile "paneb riik omalt poolt neli protsenti" juurde. See ei ole lausvale, kuid see on tõest kaugel. Riigieelarves ei ole ühtegi rida, mis kajastaks seda nelja protsendi eraldamist. Need neli protsenti võtab riik inimese esimese samba vahenditest ja paigutab need ümber teise sambasse. Niisiis, riik ei pane midagi juurde, vaid tõstab vahendid maksumaksja ühest taskust teise taskusse. Mis selles halba on, peale eksitava retoorika? Kaks asja. Esiteks on esimene ja teine pensionisammas allutatud erinevate finantsmehhanismidele. Teine sammas on seotud maailmaturgude konjunktuuriga: majanduse tõusu ajal see tõuseb, languse ajal langeb, kriisi ajal võib aga üldse kokku kuivada. Mis aga puudutab esimest sammast, siis erinevalt teisest sambast kuulub see indekseerimisele ning just see mehhanism tagab praegustele pensionäridele väikese, kuid stabiilse pensionikasvu. Teiseks, eksitav on väide, nagu oleks Eestiga sarnane süsteem mitmes riigis edukas. Minu teada täpselt sellist süsteemi nagu Eestis ei esine kusagil (kui ma eksin, siis hea meelega tutvuksin vastavate näidetega): pensionifonde kasvatatakse kas tõepoolest eelarvelistest allikatest või teeb seda tööandja. Pensionivahendite ümbertõstmine maksumaksja ühest taskust teise on omamoodi Eesti Nokia. 
​

​Kolmas asi, mis oli seotud teise sambaga, on see, kuidas ja kuhu need vahendid investeeriti ja kuidas pensionär selle "oma raha" kätte saab. On avalik saladus, et sellisel kujul teine sammas oli kasulik ennekõike pankuritele ja kindlustusseltsidele, kes millegipärast määrati vahelüliks fondide ja pensionäride vahel. Selle süsteemi üle nuriseti juba ammu, kuid mingisuguseid konkreetseid samme selle vastu ei võetud. Alles siis, kui Isamaa tuli oma reformiplaaniga välja, tekkis arvustajate koor, kelle sõnul "seda oleksid nad nagunii muutnud". Ei ole aga selge, miks nad siiamaani seda pole muutnud ning kes vastutab nende arvatavasti miljonitesse (või isegi kümnetesse miljonitesse) ulatuva kahju eest, mida juba pensioneerunud teise samba omanikud on kannatanud, kui on oma sambaraha kindlustusseltsidele üle andnud. Seletuseks vaid niipalju, et kindlusseltsides see raha lihtsalt seisab ja kaotab oma väärtust inflatsiooni tõttu; ükskõik milline investeerimisviis oleks pensionärile märgatavalt soodsam.

Eriti suur vale peitub aga väljendis "pensionisüsteemi lammutamine". Pakutav reform ei ole pensionisüsteemi lammutamine, vaid kapitaalremont ja ehitamine. Kui rääkida lammutamisest, siis lõhutakse ehk üksnes osa maksuorjuse ahelatest. Teine sammas jääb, võimalus sellesse raha koguda on inimestel endiselt olemas ja riiklikult soodustatud, eriti kui kaob kindlustusseltside vahelüli. Igaks juhuks märgin, et mina ise olen (vabatahtlikult, kui see veel võimalik oli) teise sambaga liitunud ega kavatse sealt väljuda, kuna mul endal ei ole huvi, kompetentsi ega aega ise investeerimisega tegeleda. Küll aga paneb mind imestama, et suur osa teise samba puutumatuse kaitsjatest ei ole teise sambaga liitunud ning eriti küüniline tundub mulle see, et teise sambaga pole liitunud mitmed Reformierakonna riigikogusaadikud, eriti need, kes on kompetentsed majanduses ja rahanduses. Ei tea, miks?

​Samuti küünilised on väited, nagu tooks kavandatav pensionireform tulevikus kaasa vaesuse ja igasugused sotsiaalmajanduslikud katastroofid. Nii Eesti Pank kui ka mõningad eksperdid on esitanud graafikuid, mis näitavad, kuidas teise samba kaotamine mõjutab 25-30 aasta pärast negatiivselt pensione. Enamik andmeid on tuletatud lihtsa ekstrapoleerimismeetodiga, eriti suurt oletavat mõju avaldab demograafiline faktor. Kuna Eesti ühiskond vananeb, pensionäre on aina rohkem, iga pensionäri kohta aina vähem maksumaksjaid, heietatakse kolme lahenduse teemal: mida nüüd teha pensionäride elamisväärse elu tagamiseks, kas tõsta pensioniiga või makse või siis tuua massiliselt võõrtööjõudu. 

Kõigepealt tahan osutada asjaolule, et teine sammas oma reformimata kujul ei suudaks mitte mingil määral tagada tulevastele pensionäridele väärikat vanaduspõlve. See pole isegi mitte demagoogia, vaid lihtsalt vale. Edasi, vaikimisi lähtutakse asjaolust, et rahvaarv ja SKP on võrdelises seoses. Et see ei ole nii, tuleb heita pilk mitte udusesse tulevikku, vaid võrdlemisi selgesse minevikku: veerand sajandit tagasi oli Eesti rahvastik praegusest märkimisväärselt suurem ja noorem. Kas keegi tahab väita, et ka Eesti SKP oli tollal proportsionaalselt suurem, võrreldes praegusega? Demagoogia? Jah: me ju teame, mis oli minevikus ja mis põhjustas sellised proportsioonid. Teame küll minevikku, aga suhtun väga ettevaatlikult nendesse, kellele on tuleviku asjaolud täiesti selged. Teame, miks ei olnud minevikus rahvaarv ja SKP võrdelises seoses, aga millegipärast peame uskuma, et tulevikus nad on. Mitte ükski arvutus -- ei Eesti Panga ega kellegi teise -- ei arvesta tööviljakuse kasvuga, tehnilise progressi ega tehisintellekti võimalike mõjudega majanduskasvule. 
​

​Siin aga tuleme väidetava massiimmigratsiooni juurde. Mind paneb üllatuma, kuidas liberaalid arvavad, et praegu on kõige pakilisem aeg niigi EKRE poolt ärahirmutatud inimesi veel rohkem migrantidega hirmutada. Tuletan igaks juhuks meelde, et paar aastat tagasi oli eesti meedias hoopis teistsugune paanika: tehisintellekt võtab kõik töökohad ära ja siis jäävad inimesed (sh Eesti inimesed) töötuks. Niisiis, kumb kohutav tulevik meid siis ees ootab? Kas õudne tööjõupuudus, mille leevenduseks oleme sunnitud tooma sisse migrantide hordid, või vastupidi, kõik töö teevad ära automaadid ja mitte ühegi migrandi jaoks tööd ei enam leidugi? Või siis ökoloogilised faktorid: miks pole prognoosides üldse arvestatud nendega?

Ning lõpetuseks. Kogu pensionireformi kriitikat läbib üks fundamentaalne paralogism: ühelt poolt pidi teine sammas olema ülimalt hea ja kasulik, teiselt poolt aga toob selle vabatahtlikuks tegemine kaasa massilise sambast põgenemise. Kas inimesed on massiliselt lollid või on tõepoolest teises sambas mingi viga?

Kui see teema oli Riigikogus arutlusel, tõi sotside esindaja Riina Sikkut ilmeka paralleeli: laps ei taha lasteaeda minna, aga lasteaed on talle kasulik. Nii ka siin: rumal maksumaksja ei saagi aru, kui kasulik talle teine sammas on, aga targad riigiisandad ja -emandad viivad ta vägisi sinna, ehk ta ükskord oskab neid tänada. 

Pakutav nimekiri ei ole kaugeltki ammendav, alustada võiks vanematest juhtumitest, ning vahepealgi on juhtunud veel seda ja teist....

23. novembril 2006 suri polooniumimürgitusse Aleksandr Litvinenko. 21. jaanuaril 2016 pärast põhjaliku juurdlust leidis Londoni Kõrgem Kohus, et mõrtsukate jäljed viivad Kremlisse. Kreml: “Tühi jutt, mingeid tõendeid teil pole”.

Alates 2013. aastast kasutas Venemaa liitlane Süüria korduvalt oma elanikkonna vastu mürkgaase. Vähemalt osa „keemilisi pomme“ valmistati Venemaal (seda tõestavad markeeringud nende kestadel). „Me ei puutu asjasse, mingeid tõendeid teil ju pole,“ „mürkgaase üldse ei kasutatud,“ „aga kui kasutati, siis tegid seda USA liitlased“.

Märtsis 2014 okupeerisid Venemaa väed Krimmi. “Mingeid meie vägesid seal ei ole, tõendid puuduvad.” (Venemaa sotsiaalmeedias hakati Krimmi okupeerimises osalejaid nimetama ихтамнеты, umbes “neidsealpoled”.)

Veidi aja pärast tungisid Venemaa väed Ida-Ukrainasse, moodustades seal kaks paariariiki. Kreml: “Ei, meie vägesid seal ei ole, tõendeid samuti mitte,” – jällegi, “ihhtamnjet”. Erinevalt Krimmi operatsioonist ei läinud Ida-Ukraina vallutamine veretult. Algul hukkunud Vene sõjaväelisi varjati, hiljem aga tuldi välja versiooniga, et need sõjaväelased võtsid ajutise puhkuse ja sõitsid oma vabast ajast vabal tahtel Donetskisse ja Luganskisse. Ilmselt võtsid nad puhkusele kaasa ka kergerelvastuse, aga ka tanke, suurtükke ja pind-õhk-tüüpi (BUK) rakette. Aga “tõendeid ju pole”. 
​

28. septembril 2016 tulistati Ukraina idaosas alla Malaisian Airlines MH17 lend. Kõik tõendid viitavad Ukraina separatistidele, kes tulistasid lennuki alla Venemaalt toodud BUKiga ja Venemaalt saabunud meeskonna abil. Hollandi uurimisorganid jõudsid järeldusele, et saatusliku lask oli Kremlist kureeritud. “Aga tõendeid ju pole. Esitage meile tõendid.” Kremli propaganda väitel lennuki lasi alla Ukraina hävitaja.

4. märtsil 2018 mürgitati Inglismaal, Salisburys Sergei Skripal ja tema tütar Julia. Mürgitamiseks kasutati massihävitusrelva Novitšok. Kõrvalised ohvrid olid Dawn Sturgess, kes suri mürgitusse, ja tema partner Charlie Rowley, kes on raskelt vigastatud, samuti politseinik Charlie Rowley. Mürgitajate isikud, nagu ka Litvinenko puhul, on kindlaks tehtud. UK tollane peaminister Theresa May süüdistas mürgitamises otseselt Putinit. Venemaa vastus on standardne: “Teil pole mingeid tõendeid.”

23.08.2019 lasti Berliinis maha Zelimkhan Khangoshvili, Venemaa eriteenistusega seotud mõrtsuka isik tehti kindlaks. Ja jälle “Mingeid tõendeid teil, russofoobidel, pole.”

Pikkade aastate joostul on Venemaa sportlased jäänud vahele dopingutarvitamisega. Sotši olümpiamängudel sai selgeks, et tegu on riigi tasandil operatsiooniga, mida juhitakse väga kõrgel tasemel ja kindlasti mitte Putini heakskiiduta. “Mingeid tõendeid teil ole. See kõik on russofoobia.” Eriti tige russofoobia, lausa kooparussofoobia.

Teisalt

Krimm. Nukuadministratsiooni juht Aksjonov teatas annekteerimise viiendal aastapäeval: „Kõik see poleks võimalik, kui meie president Vladimir Vladimirovitš Putin poleks seda operatsiooni isiklikult juhtinud.“ Ja veidi hiljem juba Putin ise: „Meie eelis seisnes selles, et sellega tegelesin mina isiklikult. Mitte selle pärast, et ma kõik õigesti teen. Aga selle pärast, et kui seda teevad riigijuhid, on täitjatel kergem töötada.“

MH17. 11.12.2019. Venemaa 1. telekanali peadirektor Konstantin Ernst tunnistas, et informatsioon Ukraina hävitajast MIG29 (hiljem räägiti ka Су-25-st), mis tulistas alla reisilennukid, ja vastav foto- ja videomaterjal „oli viga“.
​
Skripal. 3.10.2018, teatas Putin, et Skripal 1) on täiesti tähtsusetu, skandaal on kunstlikult üles puhutud, 2) on Kodumaa reetur, 3) lihtsalt jätis, 4) tõendeid pole, 5) eriteenistuste vaheline arvete klaarimine on tavaline asi.

​
​Khangoshvili. 10.12.2019 teatas Putin, et 1) Khangoshvili pole lihtsalt grusiin, vaid separatist, kes osales relvastatud võitluses Kaukasuses, 2) Khangoshvili oli Venemaal tagaotsitav, ta on väga verine inimene, 3) juba üksnes ühes aktsioonis, milles ta osales, tapeti 98 inimest, 4) ta oli üks Moskva metrooplahvatuse organiseerijaid, 4) Venemaa on korduvalt taotlenud Saksa kolleegidelt selle mõrtsuka väljaandmist, 5) kahjuks me ei leidnud mõistmist, 6) Khangoshvili tapsid arvatavasti omad bandiidid.
​

Isegi raske on siia midagi lisada. Sakslased ise süüdi: ei andnud bandiite meile välja… Kommentaariks vaid nii palju, et pole teada, mida pidas silmas Putin, kui rääkis 98 tapetust, mis aga puutub Moskva metrooplahvatusse, siis Khangoshvili nimi ei figureerinud ei kohtu otsuses ega muudes avalikustatud materjalides.
13.12.2019. Saksamaa välisminister teatas, et Putin valetas: Venemaa pole kordagi taotlenud  Khangoshvili väljaandmist. 
​

Doping. Ehkki „mingeid tõendeid pole“, eemaldasid WADA russofoobid Vene sportlased neljaks aastaks suurvõistlustelt (k.a 2020 ja 2022 Olümpiamängudelt).

​Samal ajal sai teatavaks, et Venemaa spordiminister polkovnik Pavel Kolobkov pälvis Aleksander Nevski ordeni. See on kõrge autasu, mille saab „erakordsete isiklike teenete Isamaa eest“, „Venemaa rahvusvahelise autoriteedi tugevdamisel“. Lisada võib vaid nii palju, et selle ordeni sai ta salaja. Et tõendeid poleks.

"„Piinlik. Väiklane. Kitsarinnaline.” Nõnda iseloomustasid kõrgharidusega seotud Eesti mehed Isamaa mõtet kohustada välisõppejõude eesti keelt õppima." (Kui kauaks on Isamaa nimekiri pikk? EPL, 4.12.2019)

Nii reageerib Päevaleht 03.12.2019 Riigikogus toimunud arutelu „Eestikeelse kõrghariduse tulevikust“. See arutelu polnud salajane, seda võis jälgida otseülekandes, stenogrammi võib lugeda Riigikogu kodulehelt, üritus on järelvaadatav Youtube'ist.  Kuid mõni ajakirjanik kipub paraku tekste produtseerima ilma asjasse süvenemata. Tõepoolest, kes on "välisõppejõud" ja mida tähendab "kohustada välisõppejõude eesti keelt õppima"? 

Külalislektor ei ole sama, mis välismaiste juurtega põhikohaga õppejõud. Esimest ei kohusta keegi keelt õppima ja sellise plaaniga pole ei Isamaa, ega ükski teine erakond esinenud. Mis puudutab aga võõramaalasest põhikohaga õppejõude, siis ka siin pole plaanis uusi normatiive kehtestada, piisab olemasolevast: 

§ 7.  B1-tasemel keeleoskuse nõue
[...]  5) õppejõud (v.a eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õppejõud);
§ 9.  C1-tasemel keeleoskuse nõue
[...] 7) eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajad või õppejõud.

Olulisem on aga see, et välisõppejõud polnud üldse arutluse teemaks, muret tunti eestikeelse kõrghariduse tuleviku üle, selle üle, et vähendatakse eestikeelsete õppeainete arvu ja suletakse eestikeelseid programme (vastavad andmed ja konkreetsed näited sisalduvad Sigrid Västra ja professor Martin Ehala ettekannetes). Ja see on tõsine probleem, mille tagajärjed ulatuvad kaugele ülikoolide seintest välja. See ei ole üksnes õpilaste õiguste, vaid keele enda ahistamine: eesti keel ei tohi taanduda vaid olme- ja luulekeeleks. Selle maa keel tahab kaasa rääkida ka teadustes ja filosoofias ja tal on selleks ka põhiseaduslik õigus.

Minu kõne on juba avaldatud ERR lehel, toon igaks juhuks selle ka siin ära. Tahaks teada, kas minu seisukohad on kitsarinnalised, väiklased või koguni piinlikud?

Eesti keel on surve all. Ta on surve all olnud alati, vähemalt viimased tuhat aastat. Surveallikad ja -põhjused on olnud erinevad, kuid survestamine ise on omamoodi konstant. Iseenesest ei pruugi surve keelele olla alati halb. Võrdlus ja konkurents teiste keeltega on üks keelearengu stiimuleid. Halb on aga siis, kui konkurentsi asemel toimub ülevõtmine: mingid keelefunktsioonid võetakse või antakse ära. Aastasadu oli eesti keel saksa keele surve all. 19. sajandi viimasest kolmandikust kuni iseseisvumiseni ja uuesti okupatsiooniajal oli selleks vene keel. (Sulgudes võiks märkida, et Põhja-Eestis oli okupatsiooniaja lõpupoole tunda ka soome keele surve.) Praegu aga on põhiline surve inglise keele poolt. Tänase olukorra spetsiifika on aga see, et me kipume ise loovutama mitmeid keelevaldkondi ja -funktsioone, ning paraku toimub see mitte üksnes internetis või popkultuuris, vaid ka Eesti kõrghariduses.

Öeldu ei tähenda, et ma ei mõista või pean vähetähtsaks majanduslikke ja administratiivseid põhjustest, mis sunnivad sulgema väikseid eestikeelseid erialasid või ühendama neid suuremate üksustega. Olen teadlik ka demograafilisest survest haridusele üldse ja kõrgharidusele eriti. Kõik see on tähtis. Kuid lõppkokkuvõttes taandub see kõik Joosep Tootsi surematule vormelile: „Posin ennast üles et raha põle.“

Austatud Riigikogu,

Mure eesti keele saatuse pärast ajendas meid algatama oluliselt tähtsa riikliku küsimusena eestikeelse kõrghariduse tuleviku ning mul on au esineda teie ees avakõnega. Meie ülesanne on eesti keele säilitamine ja arendamine „läbi aegade“, tahangi heita pilku probleemile nö igaviku seisukohalt. Pärast mind tulevad asjalike teemade käsitlejad, mina aga tahaksin peatuda keele arengul kultuurifilosoofilisest, või kui soovite, poeetilis-filosoofilisest vaatenurgast.

Oleme harjunud rääkima eesti keelest utilitaarsest aspektist: milleks meile see keel? Kuidas me võime ja saame seda kasutada? Mina aga tahan asetada probleemi teistpidi: mida tahab keel ja mida ta meilt nõuab? Eesti Põhiseaduse preambul sätestab meile kõigile – nii siin saalis viibijatele kui ka kõikidele selle riigi kodanikele – tagada „kultuuri säilimine läbi aegade“. Et eesti keel on mitte üksnes eesti kultuuri lahutamatu osa, vaid selle aluspõhi, peangi vajalikuks formuleerida meie kohustused keele ees.

              Kas siis selle maa keel
              laulu tuules ei või
              taevani tõustes üles
              igavikku omale otsida?

Need kaunid sõnad on paraku tüütuseni ära leierdatud ja haruharva mõtleme selle peale, mida nad tähendavad. Luuletuse algul räägib Peterson rahvast ja tema meelest. Kuid keel tuleb maast ja igatseb taeva poole. Poeet fikseerib siin keele vertikaalse dimensiooni. Aastasadu oli maakeel suuline, see oli sõna otseses mõttes emakeel, mida õpiti kodus, mis oli piisav olmeküsimuste üle arutlemiseks, kuid ka rahvaluulekeel – läänemeresoome rahvaluuletraditsioon on ülimalt rikas. Paljud keeled – ja isegi kordades suurema kõnelejate arvuga kui eesti keel – ongi jäänud üksnes suulisele tasandile, rääkimata juba väljasurnud keeltest. Ühelt poolt pastorid, teiselt poolt aga luuletajad andsid keele vertikaalse dimensiooni. See on n-ö südame keel. See keel mitte üksnes väljendab tundeid, vaid ka õpetab neid.

Järgmine keelarengu etapp on seotud kooliharidusega. See laiendab keele valdkonda horisontaalses dimensioonis. Eesti keele abil saab väljendada kõiki teadmisi – nii loodus-, ajaloo- kui ka reaalaineid. See ongi kooli tähtsaim ülesanne keele suhtes.

Ülikool on aga midagi enamat. Kui kool õpetab väljendama eelformuleeritud teadmisi, siis ülikool avab ukse teadmatusse. Teatud mõttes sarnaneb teadus luulega: me uurime ja leiame eesti keelest võimalusi sõnastada asju, mida varem pole sõnastatud. Minu veendumuse kohaselt on väga oluline, et kõrghariduse valdkonnas ei tekiks valgeid laike, neid valdkondi, millest me saaksime rääkida vaid näiteks inglise keeles. Eesti kõrgharidus – ja seda kõikidel astmetel – peaks olema eestikeelne.

Siinkohal pean tegema mõned mööndused. Ma ei ole mingi fanaatik ega unistaja. Olen õpetanud mitmes eesti ja välismaises ülikoolis ning tean reaalseid probleeme ja raskusi, mis tunduvad ületamatud. Kuid probleemid on eriti ületamatud siis, kui me ei julge isegi nende peale mõelda ja neid formuleerida. See, mida ma ütlesin eesti keele kohta kõrghariduses, on ideaalpilt, mida me ei tohi silmist kaotada. Samas pragmaatilise inimesena meeldib mulle väga ühe Mihhail Saltõkov-Štšedrini tegelase manitsus: „Progressi tuleb võimaluse korral juurutada ilma verevalamiseta.“ Ma ei taha sugugi öelda, et ükski õppeaine ei tohiks olla näiteks inglise keeles. Neid võiks olla ja see on isegi väga kasulik, kui üliõpilane saab teadmisi ammutada erikeelsetest allikatest: see arendab ka tema emakeelt. Samuti ei taha ma öelda, et ülikoolides ei tohiks olla ingliskeelseid õppekavasid. Kuid minu meelest ei peaks ükski õppekava olema ainult ingliskeelne eestikeelse õppekava arvelt (selle asja juurde tahan ma tagasi pöörduda oma kõne lõpul).

Niisiis, religioon ja luule arendavad meie südame ja hinge keelt, teadmised ja teadused aga meie mõtlemise keelt. Kuid see pole veel kõik. Kolmas keeledimensioon pole ei vertikaalne ega horisontaalne, vaid selle süvamõõde ehk refleksioon. Refleksiooni aineks ei ole maailm ega tunded, vaid mõtlemine ise. Selle sugemeid leiame juba emakeele- ja loogikaõpikutest: õpime mõtlema ja rääkima õigesti. Kuid üksnes filosoofia õpetab reflektsiooni selle tähtsamates vormides.

200 aastat tagasi tõi Kristjan Jaak Peterson esile keele vertikaalse dimensiooni. Keel seob maad taevaga. 20 aastat tagasi tuli üks eesti originaalsemaid mõtlejaid ja kirjanikke Madis Kõiv uuesti selle teema juurde. Tema essee kannab kakskeelset pealkirja: „Was ist des Esten Philosophie: Metafilosoofiline mõtisklus“. Kogu Kõivu metafilosoofiline mõtisklus on keelekeskne. Keel on ennekõike maakeel; ning täpsustab: see maa on isamaa. Keelel on oma ülesanded, õigused ja tungid. Tsitaat:
„Keel, selleks et olla keel, peab midagi rääkima, tal peab see miski olema.“ Ning edasi:
„Sest filosoofia on see, millest keel räägib.
Sest filosoofia on see, mida keel räägib.
Filosoofiaga on keelel midagi, mida ja millest rääkida, ja seega olla.“

Filosoofia on aga üldmõiste, nagu näiteks füüsika või meditsiin. Ning te ei lähe oma mäluprobleemidega nahaarsti juurde (juhul kui mäletate veel, milleks teil arsti vaja). Nii on täiesti eri valdkonnad ka filosoofias, ning eesti keel vajab neid kõiki. Eesti keel vajab eestikeelset metafüüsikat, et mõtiskleda ja väljendada olemuse kõige üldisemate ja sügavamate tahkude üle. Eesti keel vajab eestikeelset analüütilist filosoofiat, mis lahkab kõige elementaarsemaid ja samas kõige sügavamaid keele ja mõtlemise mehhanisme, õpetab, kuidas sõnast võib saada tegu. Eesti keel vajab eestikeelset ühiskonnafilosoofiat, ajaloofilosoofiat jne. Ning eraldi peab mainima eestikeelset epistemoloogiat ehk tunnetusõpetust. Ja kõiki neid valdkondi saab õpetada üksnes ülikoolis. Ja see on ülikooli kohustus eesti keele suhtes, kohustus, mis tuleneb põhiseadusest.

Eraldi tuleb aga rääkida tõlgete rollist. Nii maailmasõdade vahelises Eesti Vabariigis kui ka pärast taasiseseisvumist on tehtud tohutu töö maailmakultuuri ja -teaduse eestindamisel. Tõlkijad on eesti keele nähtamatud kangelased. Nagu mesilased töötavad nad väsimatult ja tihti ennastsalgavalt selleks, et kogudes üle maailma sõnastatud väärtusi avardada eesti keele piire. Kuid tõlkimisega on seotud veel üks asjaolu. Ilukirjanduses on tegemist kahesuunalise protsessiga. Me tõlgime väliskirjandust, aga ka eesti kirjandus on võrdlemisi palju tõlgitud teistesse maailma keeltesse.

​Ülejäänud maailma jaoks on eestikeelne sõnum ennekõike ilukirjanduslik. Teaduses ja filosoofias aga on paraku ühesuunaline tee. Haruharva näeme, et mõne teadusteksti all seisab: tõlgitud eesti keelest. Ma ei taha siin mingil juhul arvustada eesti teadlasi või filosoofe ning tean suurepäraselt, et see pole üksnes eesti keele probleem. Teadlane tahab oma töid avaldada prestiižsetes väljaannetes ja sellest, kus ta oma töid avaldab, sõltub nii tema positsioonis kui ka võimalikus finantseerimises omakorda nii mõndagi. Kuid siiski on asi natuke kinni ka missioonitundes. Sügaval stagnatsiooniajastul küsis üks eesti ajakirjanik minu isalt (täpset sõnastust ei mäleta, kuid mõtte iva oli järgmine): kas eestikeelsel teadusel on üldse mõtet? Kas ei peaks eesti teadlased avaldama oma töid maailmakeeltes? Ning mu isa vastas: mõlemad on tähtsad, ning soovitas võtta eeskuju ungarlastelt, kes ühelt poolt avaldavad oma töid nii saksa kui ka inglise keeles, teiselt poolt aga ei häbene kunagi avaldada neid ka ungari keeles ning on suutnud luua olukorra, kus ka teiste riikide ja keelte esindajad tunnevad huvi ungarikeelsete publikatsioonide vastu ning hoolitsevad nende tõlkimise eest. Omalt poolt ma tahaksin unistada, et see kehtiks ka eesti teaduse ja filosoofia kohta, et ka nendes valdkondades oleks „tõlgitud eesti keelest“ kõva kaubamärk.

Austatud Riigikogu,

Keegi meist ei põe suurushullustust. Poliitikute ja ametnikude võimalused eesti keele arendamisel on väga piiratud. Keel areneb poeetide, teadlaste, filosoofide ja muude tarkade ja vaimukate inimeste kõnepruugis. Mida me aga saame teha, on luua keele arenguks mõnevõrra soodsamad tingimused ning kõrvaldada mõned takistused, eriti need, mille oleme ise tekitanud. Pean siin silmas näiteks sellist normatiivi, et ülikooli õppekava võib olla eesti või mõnes muus keeles. Seda normatiivi tõlgendatakse välistava disjunktsiooni tähenduses: emb või kumb, st kui ühe eriala õppekava on mingis muus keeles, ei tohi seda „dubleerida“ eesti keeles. See tuleb ära muuta. Ülikoolidele peab jääma õigus luua ja täita eestikeelne õppekava ka siis, kui näiteks ingliskeelne õppekava on juba olemas. 

Lisaks on minu käest küsitud, miks ma komisjonis Reitelmanni toetasin, Riigikogu saalis aga enam mitte.
​

Kõigepealt tahan rõhutada, et kired Reitelmanni ENPA delegatsiooni koosseisu nimetamise või mitte nimetamise üle on suuresti üles puhutud, eriti pidades silmas, et nädal tagasi tehti palju olulisem ja riskantsem otsus, millega nimetati Oudekki Loone NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni juhiks, mis aga eriti tormilist vastukaja ei tekitanud (vt siiski). 

Kuid kõigepealt Urmas Reitelmannist. Tuletan meelde, et esiteks läheb Urmas Reitelmann ENPA delegatsiooni koosseisu Jaak Madisoni asemel, kelle nimetamine omal ajal millegipärast teravaid emotsioone ei tekitanud. Kas Reitelmann on Madisonist nii palju halvem valik? Minu meelest on tegemist üsna ekvivalentse vahetusega. 

Teiseks, ENPA esindab Eesti Riigikogu, iga delegatsiooni liige esindab ENPA-s oma fraktsiooni ning EKRE fraktsioon kinnitas korduvalt, et just Urmas Reitelmann sobib kõige paremini esindama EKRE nägu Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. 

Kolmandaks, kutsutud väliskomisjoni istungile kinnitas Urmas Reitelmann: 1) talle omistatud ütlused tegi ta ammu ning nende eest on ta vabandanud; 2) ta on tööks ENPA delegatsioonis põhjalikult ette valmistunud ning 3) ta on selleks tööks motiveeritud.

Lähtudes nendest kaalutustest, toetasin komisjonis otsust saata Reitelmanni ENPA delegatsiooni koosseisu nimetamine või mittenimetamine hääletusele Riigikogu suurde saali.

Paraku selgus kohe, et 1) vabandamisega ei olnud nii, nagu Reitelmann komisjonis väitis, 2) et ENPA on tema meelest mõttetu koht ning 3) ta ei hooli sellest, kas ta kuulub ENPA delegatsiooni koosseisu või mitte.

Lähtudes nendest asjaoludest ei saanud ma teda enam toetada ja jäin erapooletuks. Kuid miks ma vajutasin kollast ja mitte punast?

​Nüüd tulen Oudekki Loone nimetamise juurde. Ka NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioon esindab Riigikogu ning vastavalt kokkuleppele kuulub selle delegatsiooni juhi koht Keskerakonnale. Keskerakond otsustas, et just Oudekki Loone on selleks tööks nende parim valik. Mina sellega nõustuda ei saanud, kuna Oudekki Loone seisukohad selles valdkonnas ei ühine Eesti välispoliitika põhisuundadega. Väliskomisjonis ütles Loone, et Eestis on palju inimesi, kes nagu temagi suhtuvad NATO tegevusse kriitiliselt. Sellega peab nõustuma ja oleks jutt olnud delegatsiooni lihtliikmest, võiks pluralismi huvides nõustuda ka Loone liikmelisusega, kuid ma ei tahtnud lubada, et selliste vaadetega inimene oleks delegatsiooni juht. Sellepärast vajutasin ma punast.

Ma loodan, et öeldust piisab minu valikute põhjendamiseks. Ühel juhul on tegemist võib-olla mitte kõige meeldivama inimesega, teisel juhul potentsiaalse julgeoleku ohuga. Sellepärast saigi Urmas Reitelmann minult kollase, Oudekki Loone aga punase. Kajhuks ei mängi me Riigikogus jalgpalli ja mina ei ole kohtunik, kes saab jagada vastavate värvidega kaarte.

Kahetsusväärne lugu TalTechi grandirahade väärkasutusega on tegelikult jäämäe tipp. Ma ei hakka siin kedagi õigustama: see, et teised teevad ka, ei vabanda seda välja. Probleemi tuum on aga Eesti teaduse krooniline alarahastamine või õigemini, kahvel meie ambitsioonide ja rahaliste võimaluste vahel. Me tahame olla edumeelne, haritud ja innovatiivne ühiskond, aga unustame ära, et need väärtused ei tule taevast või, kasutades ühe ministri sõnavõttu, ei kasva puu otsas.

Eesti teadusarengu kontseptsioon on projekti- ja grandikeskne (ka nn baasfinantseerimine on tegelikult varjatult projektipõhine). Kui tekib uus perspektiivne teema, pannakse kokku uus innovatiivne teadlaste grupp, kes saab (või ei saa) sellega tegelemiseks grandi. See on hea, kuid see ei saa olla teaduse jätkusuutliku arengu põhivahendite allikaks. Ka kõige innovatiivsemad projektid on tavaliselt seotud teadus- ja haridusinstitutsioonidega, mille raames neid teostatakse ja mis tagavad tööks vajaliku keskkonna. Ja mis siin salata, ka õppe- või teadusasutuse prestiiž ei ole siin vähetähtis faktor. Samal ajal peab struktuuriüksuse juht aga otsima vahendeid, et üleval pidada ka neid teadlasi (kes võivad olla väga mainekad ja asutuse jaoks vajalikud), kes sellel aastal granti ei saanud. Siin on väga kerge astuda libedale teele ja kasutada selleks mitteotstarbeliselt teiste grantide vahendeid. Igaks juhuks ütlen veel kord, et ei taha siin kedagi õigustada ning selline praktika on minu meelest väär.

Enne valimisi lubasid hiljem koalitsiooni moodustanud erakonnad tõsta teadusrahastust (Keskerakond ja Isamaa 1%ni SKT-st, EKRE koguni 2%ni). Pärast valimisi aga selgus äkki, et Eesti rahaline olukord ei ole nii roosiline kui valimislubaduste andmise ajal, ning otsustati, et vähemalt sellel aastal jääb teadusrahastus tõstmata: see jääb 0.79% juurde. Pean tunnistama, et mul on väga raske sellest loogikast aru saada. Protsendinumber ei sõltu absoluutarvudest. Ükskõik kui palju või vähe on raha laekunud ja ükskõik mis allikast (kas või rahapuu otsast), on seda ikka 100%. Väike teadusrahastuse kasv näitaks aga ühiskonna orientatsiooni – kas stagneerumisele või edule.
​
Toon nüüd orienteerumiseks mõned näiteks võrdluseks. Kõige suurem SKT protsent teadusele on Iisraelil ja Lõuna-Koreal, mõlemal üle 4%. (NB! Mõlema riigi julgeolekuolukord on selline, et nad peavad pöörama suurt tähelepanu riigikaitsele. Sellegipoolest on mõlemas ühiskonnas konsensus, et tegeleda tuleb mitte üksnes tänase päeva kindlustamisega, vaid ka homse päeva eduga.)

​Edasi tuleb grupp riike, mis kulutavad teadusarengule 3 kuni 3,5% SKT-st: Šveits, Rootsi, Taiwan (millel on samuti suured kaitsekulutused), Taani, Jaapan, Austria, Saksamaa. Minu meelest peaks just nende riikide hulka kuuluma ka Eesti. Seejärel tulevad riigid, kes kulutavad 2-3% SKT-st: USA, Soome, Prantsusmaa, Hiina, Austraalia, Belgia, Madalmaad, Singapur.

Eesti aga oma 0.79 protsendiga kuulub nende riikide hulka, mis kulutavad 0,5-1%: Türgi (0,88%), Leedu (0,88%), Marocco (0,73%), Serbia (0,71%), Valgevene (0,67%). Isegi Venemaa oma 1,1%ga pöörab meist olulisemalt rohkem teadusele tähelepanu.

Minu arvates on pidulikult lubatud 1% miinimum, millest ei tohi taganeda. Kuid perspektiivis peaks olema järjepidev ja iga-aastane tõus kas või kümnendiku protsendi võrra, kuni jõuame nende riikide hulka, kuhu me tahaksime ja kuhu oleks meil loogiline kuuluda.
​