Enamasti käin kinos siis, kui lapselapsed mu viivad, st nemad valivad, mida läheme vaatama. Nii ka seekord. Valiti komöödia, ja läksingi sellise häälestusega, omamata filmi kohta mingeid eelteadmisi. Film aga rabas oma dramatismi ja suurepäraste näitlejatöödega. Kaua aega pole sellist filmielamust saanud: alates sõnumist ja stsenaariumist ning lõpetades visuaalse reaga (värvide sümboolika filmis vääriks eraldi käsitlust) oli kõik perfektne ja nauditav. 

Paar päeva tagasi käisin filmi uuesti vaatamas ja taas ei pettunud. Kui esmavaatamisel üllatas film probleemide tõsidusega ja süvadramatismiga, siis alles seekord jõudis mulle kohale, kui naljakas see on, tõepoolest komöödia. Ent muidugi pole see ainult komöödia ning selle filmi žanrit on raske üheselt määratleda. See on korraga teekonnafilm, karakterdraama, sotsiaalne film, jõulumuinasjutt, aga ka filosoofiline ja muusikaline film. Kogu huumori ja happy endi kiuste saame aru, et mingit õnneliku lõppu tegelikult olla ei saa. Geeniuse eksistentsiaalne üksildus jääb, see saab vaid korraks leevendust. Samuti oleks naiivne arvata, et rassismiprobleem leidis filmis kas või mingi lahenduse. Aga see ongi üks hea teose tunnuseid: ta ütleb rohkem oma vahetust väljendusest ning mõju on palju pikaajalisem kui selle esitamise kestus. 

​Film on tehtud reaalsete sündmuste motiividel, kuid ei taotle dokumentaalset täpsust, ehkki üks stsenaristidest on Nick Vallelonga, peategelase prototüübi (Tony "Lip" Vallelonga) poeg. Muide, Nick Vallelongaga koos oma venna Frank Vallelongaga esines ise filmi episoodilises osas. ​Ka Tony Lip tegeles muuseas näitlemisega, esinedes nt mitmes "Sopranode" osas.

Üks asi seoses Rohelise raamatuga tekitas ka meil siin Eestis elevust. Tänu Siim Aimlale saime teada, et Don Shirley trio tšellomängija Juri Taht oli tegelikult eestlane Jüri Täht, kes praegu elab Tartus. Pärast esimest vaatamist ei saanud ma aru, miks on tema asemel filmis hoopis venelane Oleg, alles pärast teist vaatamist sain asjale pihta. Muide, tšellistist venelast Olegi mängib viiuldajast bulgaarlane Dimiter Marinov, väga huvitava saatusega näitleja. 

​Ma ei saa seda filmi praegu põhjalikumalt käsitleda, kuna mul on põhimõte, et saan analüüsida vaid neid linateoseid, mida olen näinud vähemalt seitse korda. Paar sõna aga soundtracki kohta. Minu meelest oli see väga kvaliteetne ja maitsekas. Filmi tegijad ei läinud kerget teed, kasutades Don Shirley rikkalikku autentset loomingut. Ka filmi muusika kohta võiks öelda, et ta on tehtud originaali motiividel. Noor helilooja Kris Bowers ei anna küll välja Don Shirley mõõtu, kuid on väga andekas ja juba tunnustatud autor. Don Shirley püüdis sünteesida klassikalist pianismi džässilikuga, leida nende vahel tasakaal. Filmis on Don Shirley muusika rohkem kaldus klassika poole, kes aga tunnevad Don Shirley autentset loomingut, saavad nautida intertekstuaalset mängu. Siin on kaks näidet. Esiteks, Irving Berlini Blue Skies (1926) Don Shirley trio originaalesituses: 

Ning teiseks Kris Bowersi variant, nii nagu see kõlas filmis. Originaal on märksa džässilikum.
​

​Ning lõpetuseks tahan märkida, et soundtrack oli selle filmi dramaturgia orgaaniline osa. See ei olnud taustamuusika ega illustratsioon või dokument, vaid lahutamatu osa jutustusest. Ja see mõjus. Ka teistkordsel vaatamisel, kui Don Shirley hakkas baaris mängima Chopini "Talvetuult" (Étude Op. 25, No. 11), tõusis mul kananahk. Vihje Artur Rubinsteinile ja viskiklaasile toob aga stseeni ka humoorika noodi.

Olen mitu korda võtnud sõna kõrghariduse teemadel. Teema jätkuks korraldasime koos Marju Lepajõe ja Elo-Mall Toometiga vestlusringi, kus vaagisime teravaid küsimusi nii õppejõu kui üliõpilase seisukohalt. Sirp oli lahkesti nõus selle avaldama.
​

Iga kord kui Eestis on valimised, kerkib pärast pahameelelaine: tulemused ei ole õiged, sest valimissüsteem on vale. Umbes et valisin Jüri, aga pukki pandi hoopis Jaan. Mõne aja pärast aga see teema kaob vaateväljast... kuni järgmiste valimistulemusteni. Seepärast arvan, et seekord võiks probleemi tõstada enne valimisi.

Alustan põhilisest: Eesti valimissüsteem -- ja seda igal tasandil -- on väga demokraatlik selles mõttes, et see on tehtud demokraatiaõpikute järgi ja demokraatlike institutsioonide soovitusel, kahjuks siiski mitte demokraatliku protsessi tulemusel. Nt väga demokraatlik on meie kohalike valimiste kord. See, et resideeruvad mittekodanikud saavad oma hääle anda, on igati humaanne ja progressiivne ning üks selle eesmärke (lisaks rahvusvaheliste demokraatlike organisatsioonide heakskiidule) oli ühiskonna suurem sidusus ja mittekodanike suurem integreeritus Eesti ühiskonda. Tulemus on aga paraku vastupidine, kuna erinevalt Eesti seadusandjatest ei ole enamik mittekodanikke õppinud nendesamade demokraatiaõpikute järgi.

Või siis presidendivalimised. Meie valimisprotseduurid vastavad parlamentaarse demokraatia põhimõtetele, sarnaselt valitakse presidenti näiteks Saksamaal või Itaalias. Selles mõttes peaks asi nagu korras olema. Aga kahjuks ei ole: rahva ootused on hoopis teistsugused. Huvitaval kombel võivad vastandlikud arvamused ühtida: kui Igor Gräzin arvas, et presidenti pole Eestile üldse vaja, siis toetasid teda mõned nendest kommentaatoritest, kes nõudsid presidendi otsevalimist. Rahva seas on siiamaani teatud igatsus kõvakäelise rahvaisa järele -- sellisel juhul oleks muidugi tarvis otsevalimist. Mis aga oli täiesti vale nende valimiste juures, oli meedia tegevus. Mitte ühtegi meedia korraldatud debattidest ei saa teisiti kvalifitseerida kui rahva lollitamiseks. Eesti seaduste järgi rahvas presidenti ei vali. Meedia tegevus tekitas aga palju valearusaamu, stiilis "president upitati tagatubades pukki". Presidendi valis seaduste kohaselt Riigikogu ja see, et valimiste eel erakonnad üksteisega kokkuleppele jõudmiseks konsulteerivad, on igati normaalne parlamentaarne praktika. Tõsi küll, rahvas jäi ihaldatud show'st ilma.

Valimissüsteemidega seotud probleeme tuleks käsitleda kompleksselt, alustades rohujuuretasandilt ja lõpetades presidendivalimistega, kuid et Riigikogu valimisteni on liiga vähe aega, räägin täna vaid rahvahääletuse võimalustest. Praegune kord piirab oluliselt referendumite läbiviimise võimalusi. Näiteks seda ei saa teha rahvaalgatuse korras. Mis on vähemalt minu silmis omamoodi halb paradoks.

Alati enne Riigikogu valimisi pakub üks või teine või koguni mitu populistlikku rühmitust välja, et nad viivad selle või teise küsimuse rahvahääletusele. Ma olen ka seda meelt, et mõned tähtsad küsimused tulebki lahendada rahvahääletusel. Kuid paraku praegune seadusandlus seda teha ei võimalda: rahvahääletuse saab algatada vaid parlamendi enamus. St seda lubav erakond garanteerib oma valijatele, et nad mitte üksnes võidavad valimised, vaid saavutavad Riigikogus absoluutse enamuse. Kainelt mõtlev valija peaks selle koha peal ettevaatlik olema: kas selle erakonna teised lubadused on sama realistlikud? Veelgi enam, mõned lubavad lausa Põhiseaduse muutmist. Põhiseadusliku küsimuse referendumi väljakuulutamine nõuab aga juba vähemalt 61 riigikoguliikme toetust (või siis kahe kahe järjestikuse koosseisu toetust, on ka kolmas võimalus, kiireloomuline muutmine, kuid sellisel juhul on vaja 81 poolthäält). Niisiis, lubada võib ükskõik mida, teostada seda aga ei saa ja tundub, et vähemalt mõned lubajad on sellest ise ka teadlikud. Kuid rahvahääletuse seadust saab muuta Riigikogus ja ma arvan, et selline muutmine on vajalik.

Rahvahääletuse kohta on kaks levinud müütilist väärarusaama. Esimese kohaselt on kõige parem valitsemise viis otsedemokraatia ja rahvahääletus on efektiivne probleemide lahendamise mehhanism, millega tuleks lahendada kõik tähtsad küsimused. Siinkohal tuuakse sageli eeskujuks Šveits, seejuures tavaliselt puudulikult mõistes, kuidas Šveitsi ühiskond toimib. Igaks juhuks: ka Šveitsi riigis pole klassikalist otsedemokraatiat, seal võib rääkida vaid otsedemokraatia elementidest. Teine müüt on see, et referendumid on enamasti iseloomulikud totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele ning on rahva manipuleerimise vahendid. Näiteks tuuakse Hitleri korraldatud Austria Anschlussi, Liibüat jt, viimasel ajal nimetatakse manipuleerimise kontekstis Brexitit kui referendumi negatiivset näidet.

Tegelikult ei ole rahvahääletus üldjuhul kumbki, kõik peitub detailides. Põhiline referendumitega seotud probleem seisneb selles, et siin on otsustamisõigus ja vastutuskohustus teineteisest radikaalselt lahutatud. Kui referendumi tagajärjel tehakse kahjulik otsus, siis selle otsuse eest ei vastuta keegi, ehkki tagajärgi naudib igaüks. Kuid see probleem on ületatav.

Veel üks otsedemokraatia probleem, millele juhtisid mu tähelepanu Šveitsi tuttavad, on lakkamatu poliitiline agitatsioon. See leiab aset mitte üksnes valimiste eel, vaid on seotud iga referendumiga ja siis juba kahekordselt: esiteks, et leida piisav arv toetajaid referendumi algatamiseks, teiseks, et saada referendumil vajalik tulemus. Kusjuures tuleb meeles pidada, et referendumid korraldatakse Šveitsis nii riiklikul kui ka omavalitsustasanditel. Kui meil võib kuulda hääli, et on liiga palju valimisi ja valimiskampaaniaid, siis võrreldes Šveitsiga on meie olukord märksa rahulikum.

Samuti on vastandlikud arvamused selles osas, mida referendumi tulemused võiksid anda. Pooldajate meelest lubab see tõsta rahva sidusust ja üksmeelt: referendum väljendab otseselt rahva tahet. Vastased aga väidavad, et referendumi abil on kergem rahvaga manipuleerida ja tulemuseks on suur pettumus ning rahva lõhenemine. Mõlemad pooled toovad näiteks Brexiti. Enne kui käsitleme Brexitiga seotud probleeme veidi üksikasjalikumalt, võrdleme kahe olulise hiljutise referendumi tulemusi. Esimesel oli poolhääli 51.89% ja vastuhääli 48.11% (kusjuures mitmes olulises omavalitsuses said selge ülekaalu vastuhääled), teises aga oli poolthääli 94.18%, vastuhääli 5.82% (kusjuures kõikides omavalitsustes oli poolthääli enam kui 70%). Nüüd lihtne küsimus: kumma tulemus väljendab rohkem rahva tahet, kummaga peaks seadusandja rohkem arvestama? Vastus on teada: esimesega. Just selline oli 2016. aasta Brexiti hääletuse tulemus. Teine aga oli Makedoonia referendum, mille tulemus loeti kehtetuks. Asi on detailides: nimelt osalusprotsendis. Kui me aga arvestame tulemusi, arvestades poolthääli mitte antud häälte üldsummast, vaid hääleõiguslikest kodanikest, siis on nende kahe referendumi tulemused üsna sarnased: UK-s 37,4%, Makedoonias 34,9% poolthääli. Selles kontekstis tundub mulle Makedoonia otsus palju loogilisem ja NB! demokraatlikum, kuna tegelikult loevad referendumis ainult poolthääled. Need, kes on vastu, võivad olla vastu juba probleemipüstitusele enesele ning ignoreerivad seda. Mõlemas riigis oli "pooldajaid" umbes kolmandik, ja sellisel juhul on raske rääkida rahva üksmeelsest tahtest.

Rahvahääletuse tulemused UK-s (2016) ja Makedoonia Vabariigis (2018) (klikitav)

Teine rahvahääletusega seotud probleem on vastutustunne. On väga lihtne meelitada inimesi andma oma allkirju mingisuguse küsimuse viimiseks üldrahvalikule referendumile. Allakirjutanutel pole mitte mingit vastutust ei selle tulemuste ega läbiviimise ees, samas on referendumi läbiviimine Eesti-taolisele riigile väga kulukas ettevõtmine. Muidugi ei saa nõuda referendumi taotlejatelt, et nad osaleksid mingil märkimisväärsel viisil selle kulutuste katmises, kuid mingi materiaalne vastutus, kas või päris sümboolne, võiks siiski olla.

Minu ettepanekud on järgmised. Esiteks, referendumi läbiviimine ei ole üksnes Riigikogu prerogatiiv, vaid see on võimalik ka ühiskondliku algatuse korras. Selleks tuleks koguda teatud allkirjade hulk, mis võiks olla näiteks 10% või isegi 5% valimisõiguslikest kodanikest (seda numbrit võiks muidugi täpsustada). Teiseks, kuna referendumi läbiviimine on kallis lõbu, siis võiks allkirja andmisega kaasneda materiaalne kohustus. Ka see ei tohiks olla liiga suur, kuid samas mitte ka päris tühine, välistamaks protestihääled lihtsalt trotsi või nalja pärast (minu ettepanek oleks 50 eurot). See raha oleks pandiks ning juhul kui a) referendumi algatajad saavad vajalikud hääled kokku ja b) referendumi algatajad saavutavad võidu, siis see raha tagastatakse. Vastasel juhul läheb see riigikassasse.

Edasi on oluline kindlustunne, et referendumi tulemused väljendaksid tõepoolest rahva tahet. Selleks on vaja, et poolthääli annaks 50%+1 hääleõiguslikest kodanikest (mitte osalejatest, kuna need, kes referendumil ei osale, on kas vaikimisi selle küsimuse vastu või ei pea seda probleemi tähtsaks).

Tuleme nüüd veel kord Brexiti tulemuste juurde. Need ei ole kiita. Aina tugevamalt kõlavad hääled, mis nõuavad kordusreferendumit: selline olevat rahva tahe. Vastased aga väidavad, et rahvas on juba rääkinud ning selle referendum olevat rahva tahte mõnitamine (igaks juhuks tuletan meelde, et Šveitsis on üks ja sama küsimus korduvalt referendumile toodud: ka rahval on õigus ümber mõelda). Minu meelest on selline lähenemine õigustatud, kuid jällegi ülalmainitud protseduuriliste piirangutega.

Tuletame meelde Brexitiga seotud meeleolude monitooringu tulemusi. Kõigepealt, Brexiti pooldajate ja vastaste vaheline dünaamika.

 
Nagu näha, meeleolud on muutlikud ning pooldajate ja vastaste arv on enam-vähem võrdne. Referendum aga sattus sellele päevale, kui Brexiti pooldajaid oli natuke rohkem. Kuid NB! kui välja arvata 2012. a septembri algus, kui pooldajaid oli veidi üle poole, kõigub kogu järgmise perioodi jooksul nende osakaal kusagil kolmandiku kandis.

Järgmisel graafikul näeme prognoosi, kuidas hääletaksid britid kordusreferendumi puhul.

Nagu näha, on praegu Brexiti vastaseid u 7% rohkem kui pooldajaid. Seega oleksid nad  kordusreferendumil arvatavasti võitnud. Kuid jällegi ei saavutaks ka siin võitjad üle poole kodanike häältest ning tulemuseks oleks taas lõhestunud ühiskond.

Pikal lool lühike moraal: rahvahääletus on võimas vahend oluliste probleemide lahendamiseks. Kuid protseduuriküsimused on sellisel juhul väga olulised ja peaksid tagama selle, et referendumi tulemused väljendaksid tõepoolest rahva enamuse selget tahet.

Tundus, et sellel palal on lõpmatu arv erinevaid versioone, nii instrumentaalseid kui ka vokaalseid. Instrumentaalsetest on vist kõige kuulsam James Lasti orkestri pakutud variant. Seda laulsid kuulsused eri keeltes eri kontinentidel. Soomes (aga tänu televisioonile oli Soome tollal meile aken vabasse maailma) esitasid seda Anki & Danny, kes laulsid originaalsõnadega:
​ 

Itaaliakeelses tõlkes tollal ülipopulaarne Milva:
​

Prantsuse keeles aga isegi veel populaarsem Dalida:
​

 
Jne, jne. Millegipärast oli aga originaalversioon Nõukogude Liidus põlu all ja alles perestroika ajal said paljud teada selle autori ja originaalversiooni. Laulu autor on Sonny Bono ja originaalversioon on Sonny & Cherilt. Tegelikult kirjutas Sonny Bono selle laulu Cherile, kuid viimasel oli esinemisfoobia ja ta palus, et Sonny toetaks teda laval, vähemalt seistes tema kõrval. Kui seda võrrelda Anki & Danny versiooniga, kus lauldi kordamööda, oli Sonny roll palju tagasihoidlikum: ta laulis kaasa üksnes refrääni. Järgnev video salvestati Euroopa turnee ajal, instrumentaalne osa tuli Ameerikas lindistatud fono pealt.

Märgime ära ka esinejate kehakeele. Cher on väga ebalev, eriti alguses, seevastu Sonny väljendab kogu oma kehahoiakuga kindlust ja toetust: ma olen sinu jaoks olemas.

Sonny & Cheri duo oli selleks ajaks juba üsna populaarne. Nende läbimurdehitt "I got you Babe" (1965) oli jõudnud paljudes riikides edetabelitesse, mõnes kohas ka esikohale. Sonny & Cheri lugu algas aga juba mõni aasta varem. Sonny (Salvatore Phillip) Bono, Itaalia emigrantide poeg, oli vaatamata oma lühikesele kasvule naiste seas üsna populaarne. Oli kuuekümnendate aastate algus, Sonny küll ise hipide subkultuuri ei kuulunud, kuid nägi oma pikkade juuste ja eluhoiakutega üsna hipilik välja. Sellele tuleb lisada südamlikkus, abivalmidus ja mingi seletamatu karisma. Hiljem meenutas Cher, et kui Sonny sisenes ruumi, muutus ta otsekohe selle ruumi keskpunktiks, kõik muu hägustus. Cheril, kes jättis kuueteistkümneaastaselt kooli pooleli ja jooksis kodunt ära, polnud kusagil elada. Sonny aga oli hiljuti lahutanud oma esimesest naisest ning vajas majapidajat. Ta pakkus Cherile tasuta öömaja, kui ta hakkab seal koristama ja süüa tegema. Söögitegemisest loobus Cher kohe, kuid peagi selgus, et koristada ei oska ta samuti. Sonnyl oli sellel ajal girlfriend ja ta ei pidanud Cheri eriti atraktiivseks. Kuid neist said head sõbrad, mõne aja pärast ka armukesed, kuid nad abiellusid alles 1969. aastal, kui neil sündis laps.

Niisiis, nende tutvumise ajal ei olnud Cheril ei elukohta, haridust ega tööd. Sonny aga oli seotud muusikatööstusega. Algul töötas ta plaadifirmas Specialty Records laulukirjutajana, hiljem aga läks tööle mõjuvõimsa  produtsendi Phil Spectori juurde. Spectori juures olid tema ülesanded ebamäärased, mis tähendas, et ta tegi kõike, mida vaja ehk oli gofer. Gofer on Ameerika showbisnesi termin, millega tähistati inimest, kes täidab vähese tunnustuse eest kõiksugu ülesandeid. Kaudne vaste eesti keeles on jooksupoiss. Gofer on ebareeglipäraselt moodustunud sõnades go for, mine järele: go for kohv, go for auto, go for riided keemilises puhastuses jne. Kuid Sonny puhul tähendas see vahel ka go for talendid ja go for laulud. Ka Spectori juures kirjutas ta teistele esinejatele laule ning need said kogu au selle eest endale. Kui teda aga kord ebasobiva riietuse pärast restorani ei lastud, sai ta nii vihaseks, et kirjutas ühe laulu ka iseendale ning see on kättesaadav ka Youtube'is. Sonny Bono oli ideaalne gofer. Tal oli hea vaist talentide avastamiseks ja tal polnud endal kunagi staariambitsioone. Staariks sai ta kogemata, ainult seepärast, et Cher kartis üksinda laval olla. 

Little man oli Sonny & Cheri kõige kuulsam hitt, mis oli erinevates riikides pikka aega edetabelite eesotsas. Pärast seda kirjutas Sonny veel mitu laulu, kuid sellist tunnustust need enam ei saanud. Duo populaarsuse teine tipp oli seotud nende teleshow'ga, mida nad mitme aasta jooksul tegid. See sai Emmy auhinna ja veel terve rea nominatsioone. Enamiku sketše kirjutas Sonny ning neist suurem osa seisnes selles, et Cher tegi Sonny kulul nalja, mõnikord päris õelalt. Igas show's oli vähemalt üks uus laul ning kogu sarja eesmärgiks oli näidata Cheri muusikalist võimekust ja ka kehalisi võlusid. 
Siin on ühe show alguslaul ja sketš, kus Sonny jääb topeltlolliks:

​Show's kasutati külalisesinejatena paljusid kuulsaid näitlejaid, alljärgnev episood on Burt Reynolds'iga:
​

Sonny laulud ei olnud aga enam kaugeltki nii populaarsed. Duo viimane hitiks saanud lugu oli järgmine:

 
Siin on esinejatel hoopis teine kehakeel kui Little man'i videos. Cherist õhkab enesekindlust, tema on tõeline staar, samas kui Sonny jääb tema sära varju. On näha, et Cher ei vaja teda enam laval. Tegelikult ei vajanud ta Sonnyt enam ka oma elus. Nad olid selleks ajaks lahutatud, kusjuures Sonny initsiatiivil.

Pärast pikka vaheaega esinesid nad viimast korda koos 1987. aastal David Lettermani show's. Jälgime kehakeelt. Nüüd on Cher tugevam pool, ta on Sonnyst igas mõttes üle. Selgelt on näha, et gofer on vallandatud.

Niisiis, Cher on oma kuulsuse tipul, aga Sonny on kõike muud kui luuser. Ta oli tegija. Ta teadis, et ta ei saa olla meelelahutusmaailma staar ega igatsenudki seda. Nagu igal itaallasel, oli temalgi toidutegemise kirg ning ta soovis avada oma restorani. Kuid põrkudes suure hulga bürokraatiliste takistuste vastu, otsustas ta minna poliitikasse, et need eemaldada. Siingi oli ta edukas: kõigepealt sai temast Palms Springsi linnapea, edu tipul aga püüdis ta pääseda senatisse. See tal siiski ei õnnestunud: ta kaotas veel konservatiivsemale Bruce Herschensohnile. Kaotus ei kibestanud Sonnyt, Herschensohnist sai tema sõber ja mentor. Järgnevalt kandideeris ta kongressi ja seekord edukalt. Selleks ajaks oli Sonny Bono juba neljandat korda abielus ning silus oma naise teed poliitikasse. Tema abikaasa Mary Bono tegi märkimisväärse poliitilise karjääri ja pärast Sonny surma valiti ta kahel korral USA kongressi.

Sonny Bono saavutas edu erinevates valdkondades, kuid oli elu lõpuni tagasihoidlik inimene, kes vältis staaritsemist ega armastanud seda ka teiste puhul. Nii hoiatas ta omal ajal kuulsat poliitikut Newt Gingrichit, et poliitika ja glamuur kokku ei käi. Ma ise arvan, et see on tõsi ja mitte ainult USAs.

Iga suure projekti õnnestumise korral on esiplaanil selle autorid ja teostajad. Kuid valdav osa neist ei oleks õnnestunud, kui selle taga ei oleks olnud mõne goferi ennastsalgav töö. ​

Aeg-ajalt -- ja viimasel ajal eriti tihti -- on mind tüütatud küsimusega, mis on minu hobid, umbes, et tahaks näha ka minu inimlikumat poolt. Kuna olen avaliku elu tegelane, ei soovi ma midagi varjata.

Mu põhiline ja kõige lemmikum hobi on magamine. Harrastan seda pidevalt, kuid ikka ei saa küllalt. Kui pensionile jään, pühendun sellele kirglikult. Praegu paraku kõrvalised asjad (töö vms) segavad, arvutimängud raiskavad samuti kallist uneaega.

Veel meeldib mulle lugeda rumalaid raamatuid ja vaadata lollakaid filme. Häid raamatuid ja filme ei saa ma nautida, kuna see muutub kohe nende analüüsiks, st tööks, umbes nagu kirurg pärast rasket operatsiooni hakkaks ajaviiteks veel kedagi lõikama. Halvad filmid ja raamatud on head just nimelt seepärast, et ma ei pea neid analüüsima, vaid saan nautida nende idiootsust. Kuid mõnikord kipub kutseline analüütik minus siiski naudingut rikkuma. Halva kirjanduse lemmikžanr on mul kriminullid, kuid ka halb kriminull peab olema hästi tehtud. Igasugused fakti- ja loogikavead rikuvad lugemislusti ja teevad ruumi analüütikule, kelle ma oleksin selleks ajaks meeleldi saatnud hoopis magama. Erilises failis on mul naljakad tõlkevead (oma lemmikut halba kirjandust loen enamasti vene keeles, jättes originaalkeeled väärtkirjanduse jaoks). Tüüpiline näide: Stephen Kingi tegelane tuleb baari ja küsib baarmenilt, mida siin juua on. Baarmen osutab külastajatele ja ütleb: "Nende jaoks neli roosi, aga sinu jaoks metsik türklane." Ei ole vist raske aru saada, et jutt peaks tegelikult käima metskalkunist ("Wild Turkey"). Samas kõlab metsik türklane vingemalt.

Või siis üks viimaseid leide. Siin peaksin ma kõigepealt tsiteerima venekeelset tõlget:

"Она сидела [...] с книгой «Моя жизнь» Джакомо Казавеччо в руках и внимательно изучала воспоминания шпиона эпохи Возрождения о его знаменитом побеге из Лидса. Из этой страшной тюрьмы во дворце герцога Венеции не удавалось сбежать никому – ни до, ни после него."

Eesti keeles on see umbes nii, et tütarlaps istus Giacomo Casaveccio (sic!) raamatuga "Minu elu" ja uuris tähelepanelikult renessansiaegse spiooni kuulsat põgenemist Leedsist (sic!). Sellest hirmsast vanglast Veneetsia hertsogipalees ei õnnestunud põgeneda kellelgi -- ei enne ega pärast teda.

Tekitab küsimusi. Siin on nii palju huvitavat segadust, et lahenduseks pidin otsima üles originaali. Ning sealt loeme hoopis järgmist:

"She sat [...] before her My Life by Giacomo Casavecchio, and she was intently studying the Renaissance spy’s account of his celebrated escape from the Leads, the dreaded prison in the Venetian Ducal Palace from which no one had ever escaped before—or would escape again."

Ka originaalis on asjad segased, kuid ma arvan, et see on taotluslik. Giacomo Casavecchio nimelist renessansiaegset spiooni, kes oleks kirjutanud raamatu "Minu elu", kirjanduslugu ei tunne. Jutt on arvatavasti 18. sajandi kuulsast avantüristist ja spioonist Giacomo Casanovast (renessansiajal elas Itaalias küll tuntud libertiinist arhitekt Giacomo Casavecchia, kuid ta polnud ei spioon, vang ega kirjanik). Casanova põgenes tõepoolest kuulsast Veneetsia doodžide palee (Palazzo ducale ei ole hertsogipalee) vanglast, mida selle tinast katuse järgi nimetati Tinadeks ehk Plommideks (itaalia keeles Piombi, selline on ka selle vangla korrektne nimi vene keeles: Пьомби).

Niisiis, suure osa jamadest saab originaali vaadates lahendada, kuid miks sai Casanovast Casavecchio, jääb arusaamatuks. See mõistatus ootab oma Holmes'i.

Või siis kino. Teoreetiliselt peab seal veel vähem pingutama kui lugedes: kõik näidatakse ja loetakse sulle ette, muudkui istu ja lõõgastu. Nii läksingi lapselastega uut "Robin Hoodi" vaatama: see peaks olema kindel värk, mingi action. Uuest filmist ootasin ka häid eriefekte jne, mida vanad "Robin Hoodid" ei saanud pakkuda. Ning pean kohe tunnistama, et efektide osas mul pretensioone ei ole, küll aga filmi sõnumi osas. Filmi autorid tahtsid teha meelelahutusest ideoloogiast üleküllastunud poliitilist propagandat. Kui filmi algul selgus, et Ristisõdade tagajärjel tuleb Euroopasse suur pagulasvoog ja karikatuurselt negatiivne tegelane esitab pagulasvastast retoorikat, suhtusin sellesse kerge muigega. Kuid mida edasi, seda selgemalt joonistus välja filmi ideoloogiline sõnum. See sõnum on ennekõike kristlusevaenulik (negatiivseim tegelane pole isegi Nottinghami šerif, vaid kardinal), seejärel kommunistlik: õige eesmärk ei ole ei kättemaks ega isegi rikaste röövimine, vaid sotsiaalne revolutsioon, mille juhtivaks jõuks on söekaevanduses ja tehastes töötavad töölised, kes on suurel määral mitte kohalikud, vaid võõramaalased. Peab ütlema, et Robin Hood ise ei ole filmis nii läbinägelik ja küps sotsiaalne mõtleja. Ta kujuneb selleks tänu oma kaaslasele, mustanahalisele moslemile Yahyale, kellest on saanud tema mentor. Sellise taiese vaatamine ei pakkunud lõõgastust ega parandanud ka tuju.

Paluks mind mitte valesti mõista: ma ei ole ideoloogilise kinematograafia vastane, ka siis, kui see ideoloogia pole mulle vastuvõetav. Kui rääkida konkreetselt kommunistlikust ideoloogiast, siis hindan väga kõrgelt Itaalia neorealistlikku filmikunsti, mis on enamasti sellest ideoloogiast läbi imbunud. Kuid need olid ausad ja kunstiliselt kõrgetasemelised teosed. "Robin Hood" pole aga ei aus ega andekas. Samuti pole mul midagi selle vastu, kui filmis või raamatus on selgeid anakronisme: minevikust tuntud kujundite abil esitatakse päevakajalisi asju. Nt vaatasin suure mõnuga "Holmes'i ja Watsonit", kui rääkida kõige värskematest muljetest. Mis aga mind ärritab "Robin Hoodi" taoliste teoste puhul, on nende sügav silmakirjalikkus: staaridest kubisev Hollywoodi toode, mille tegemine maksis 100 miljonit dollarit, ei aita grammigi kaasa sotsiaalsete probleemide lahendamisele ega vaeste olukorra leevendamisele. Kuid eesmärk polegi selles, vaid läbi meelelahutuse kinnistada väga primitiivseid sotsiopoliitilisi stereotüüpe.

Tahaks veel muusikast kirjutada, aga muud kohustused kutsuvad ja uni tuleb ka peale.

"Maarja ootamas Jeesust" ning "Põgenemine Egiptusesse" (u 1410, Loss Huis Bergh Hollandis)

Viimaste päevade tormilised sündmused jätavad veidra mulje. Suur kära on tõusnud väga väiksest asjast. Samas pean tunnistama, et mõistan kõiki tüli osapooli. Mis puudutab rände raamlepingut ennast, siis minu meelest on siin tegu ennekõike deklaratiivse dokumendiga, mille mõju Eestile on minimaalne, kui sedagi. Sealjuures (tahan seda rõhutada, kuna minu meelest pole seda veel selgelt artikuleeritud) pole Eesti jaoks suurt vahet, kas Eesti allkiri sellel lepingul seisab või mitte.

Nüüd aga konflikti osapooltest. Justiitsminister Reinsalu hinnangul kujutab leping endast potentsiaalset ohtu, sest selle sätted võivad millalgi muutuda tavaõiguse normideks. See arvamus ei ole laest võetud, vaid tugineb rahvusvahelise õiguse asjatundja Lauri Mälksoo arvamusele, millele võib lisada ka advokaadibüroo Sorainen ekspertiisi. Ehkki minu meelest on tegemist pigem teoreetilist laadi ohtudega, on Isamaa seisukoht see, et me ei luba teha ühtegi sammu, mis võiks nõrgestada Eesti julgeolekut. Siia tuleb lisada psühholoogiline moment: Eesti Valitsusele on selles küsimuses avaldanud survet mõned meie Euroopa Liidu ja NATO partnerid. On koguni väljendatud mõtet, et nüüd ei saa Eesti enam ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Meie erakonnas on avaldatud arvamust, et kui me allume sellisele survele juba siis, kui me alles kandideerime, siis millise surve alla satume veel siis, kui me liikmeks saame.  

Samas ma saan hästi aru ka minister Mikseri ja Urmas Paeti seisukohtadest (viimane ei esinda vist tervet Reformierakonda, kuid kindlasti selle märkimisväärset osa). Nende tähelepanu keskmes on rahvusvaheline koostöö, ennekõike kooperatsioon meie partneritega. Ning siin on oluline vastastikune mõistmine ja usaldus. See tähendab, et ma ei näe siin ei isiklikku ega isegi poliitilist konflikti Mikseri ja Reinsalu  vahel, vaid mõlemad esindavad oma vastutusala: rahvusvahelisi suhteid ja riikliku julgeoleku juriidilisi aspekte. See, et mõlemad ministrid teevad seda kirglikult, on pigem pluss mõlemale.

Küll aga tekitasid probleemi ja vääritimõistmist välisministeeriumi tegevused ja tegematajätmised seoses selle lepinguga. Ei üldsust ega isegi Riigikogu ei teavitatud õigeaegselt ja adekvaatselt. Eestikeelne tõlge (kus olevat isegi mõned olulised vead sees) ilmus siis, kui ühiskonna rahustamiseks oli juba hilja. See oli soodus pinnas erinevate vandenõuteooriate tekkeks, mille järgi Eestit tahetakse salaja siduda mingisuguse migratsiooni soodustava lepinguga, ning nende ohvriks langesid paljud toredad inimesed.

Teledebatis oli üks naljakas moment, kui Enn Eesmaa ütles midagi sellist, et praegu küll ohtu ei ole, kuid probleem tekib siis, kui selle dokumendi järgi muutub migratsioon inimõiguseks. Sellest haaras entusiastlikult kinni Mart Helme. Piinlik öelda, aga lugupeetud Riigikogu saadikud on vist midagi maha maganud. Nimelt selline inimõigus on fikseeritud 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, millega Eesti liitus 1991. aastal: artikkel 13, lõik 2: "Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa ja kodumaale tagasi pöörduda." Samad põhimõtted on fikseeritud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega Eesti on samuti liitunud, vrd protokoll 4, artikkel 2, lõik 2: "Igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, kaasa arvatud kodumaalt."

Mitte ühelgi normaalsel inimesel vist ei tuleks pähegi, et need põhimõtted seadustavad kontrollimatu massimigratsiooni (jutt on inimõigustest, mitte massiõigustest). Ka üksikinimese puhul ei tähenda need seda, et igaüks võib elama minna sinna, kuhu ta tahab: Ahmedi, Itzaki, Ivani või Juhani liikumisvabadus ei tähenda seda, et mul on kohustus lubada nad elama enda koju. Inimõigused kaitsevad põhjendamatute piirangute eest, mis on omased totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele. Demokraatlikes riikides on elukoha valimine reglementeeritud seadustega, mitte ametnike või valitseja suvaga.

Mis aga puudutab valitsuskriisi, siis olen selle valitsusliidu vastane olnud algusest peale ja palju tõsisematel põhjustel. Kui see valitsus läheb laiali, siis on see minu arust õige samm, ehkki valel ajal. Praegu jätaks see mulje, et tegu on ettevalmistusega järgmisteks parlamendivalimisteks, aga selliseid asju lubada ei tohiks.

Juba järgmisel esmaspäeval (8.10) alustan Vabas Akadeemias vene kultuuriloole pühendatud kõneluste sarja. See on minu jaoks uus ja eksperimentaalne vorm, kus ma räägin nii poliitikast ja ajaloost kui ka kunstist, filosoofiast ja religioonist. Täpsemad raamid kujunevad välja asja käigus. Lähem info siin.

Vaid viisteist aastat (väikeste vaheaegadega) tööd, kakskümmend autorit, u 20 000 värssi, mis on läbi analüüsitud 12 parameetri järgi, üle tuhande tabeli ja graafiku, millest on avaldatud vaid väike osa, ning saigi valmis.

Teiseks paavsti visiidile pühendatud lühikirjutis. Ning kolmandaks üks filmianalüüs.

Seoses paavsti eeloleva visiidiga on paslik meenutada, mida tähendab kristlus üldse ja lääne kristlus eriti Euroopa identiteedi loomisele ja tänapäeva Euroopa kultuurile. Nendele küsimustel, vähemalt osaliselt, leiame vastuse hiljuti ilmunud Leszek Kołakowski raamatus “Naeruvääristatud Jeesus”[1]. Kołakowski arutleb teemal, mida tähendab Jeesus Euroopale ja milline oleks Euroopa ilma Jeesuseta. Leszek Kołakowski ei ole teoloog, vaid filosoof. Skeptiku ja agnostikuna ei kuulunud ta ühessegi konfessiooni ning analüüsib kristlust ja selle tähendust kui fenomeni, vältides igasuguseid teoloogilisi põhjendusi. Leszek Kołakowski oli filosoof. Tema filosoofiliste vaadete analüüs on väljaspool minu kompetentsi. Ent ta oli rohkem kui filosoof – ta oli suur mõtleja. Ma ei ole sugugi kõigi tema mõtetega päri ja see käib ka tema kristluse käsitluse kohta. Minu arvates vääriksid suuremat tähelepanu lunastuse ja armastusega seotud asjaolud. Kuid olen talle tänulik selle eest, kes ta oli ning mida ta jõudis teha ja öelda.
​
[1] Leszek Kołakowski. Naeruvääristatud Jeesus. Kaksteist esseed. Koostanud ja tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017

Kołakowskit lugedes tuli mulle meelde üks teine raamat – nüüdisaja ühe juhtiva võitleva ateisti Richard Dawkinsi „Luul jumalast“. Dawkins alustab peaaegu nagu Kołakowski ja kutsub lugejat ette kujutama maailma ilma religioonita. Erinevalt Kołakowskist oleks tema arvates selline maailm aga imeliselt hea paik. Kujutage ette, kutsub Dawkins üles, et ei ole enesetaputerroriste, 11. septembri plahvatusi New Yorgis, 7. juuli plahvatusi Londonis, ristisõdu, nõiajahti, püssirohukeldri vandenõu, India jagamist, Iisraeli-Palestiina sõdu, serblaste, horvaatide ja moslemite hävitamist; juutide tagakiusamist Kristuse tapmise pärast, Põhja-Iiri konflikti, aumõrvu, teleevangeliste. Kujutage ette, et ei ole muistseid mälestussambaid õhkivaid taliibe, jumalateotajate avalikku hukkamist, naiste piitsutamist selle eest, et väike osa nende ihust on avatud võõrale pilgule.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et raamatu aluseks on Dawkinsi stsenaariumi järgi tehtud dokfilm, mille pealkiri oli “Kõige kurja juur?” Ehkki pealkiri ei ole Dawkinsilt endalt ja ta ise ei pidanud seda eriti õnnestunuks, on filmi sõnum täiesti selge: kõige kurja juur on religioon ning sellest tuleb võimalikult ruttu ja radikaalselt loobuda.

Kogu ajaloo jooksul olevat religioon takistanud teaduse ja kunstide arengut ja seda eriti kesk- ja renessansiajal. Tundub, et see väide on selges vastuolus tegelikkusega, tolle aja suurimad kultuuritegelased olid eranditult kui mitte vaimulikud, siis vähemalt sügavalt religioossed inimesed ning see puudutab ka selliseid kuulsaid religiooni märtreid nagu Giordano Bruno ja Galileo Galilei. Seda vastuolu seletab Dawkins lihtsalt: esiteks halvad traditsioonid ja neil põhinev halb (st religioosne) haridus ning teiseks raha: kes maksab, see tellib muusika, kirik oli aga rikkaim tellija. Vastav lõik on nii ilmekas, et tsiteerin seda tervikuna:

„Iga kord kui religiooni arvele kantakse Sixtuse kabel või Raffaeli „Maarja kuulutamine“, tuleb meeles pidada, et ka suured kunstnikud peavad millestki elama ja nad võtavad vastu tellimusi, kust aga saavad. Mul ei ole põhjust kahelda, et Raffael ja Michelangelo olid kristlased – see oli nende ajal peaaegu ainuvõimalik, kuid see fakt on peaaegu juhuslik. Kiriku tohutu varandus oli sellest teinud peamise kunstide patrooni. Kui ajalugu oleks läinud teisiti ja Michelangelolt oleks tellitud suure teadusmuuseumi laemaaling, kas ei oleks ta siis loonud midagi vähemalt sama inspireerivat kui Sixtuse kabel? Kui kurb, et me ei kuule iialgi Beethoveni „Mesosoikumi sümfooniat“ või Mozarti ooperit „Paisuv universum“. Ja kui kahju, et me oleme jäänud ilma Haydn’i „Evolutsiooni oratooriumist“ <…>. Lähenedes väitele teisest küljest, mis oleks saanud siis – hirmutab mind mu naine – kui Shakespeare oleks pidanud täitma kiriku tellimustöid? Me oleksime kindlasti kaotanud „Hamleti“, „Kuninga Leari“ ja „Macbethi“. Ja mille me oleksime asemele saanud?“[1]

[1] Richard Dawkins. The God delusion. London etc.: Bantam Press, 2006, 86-87

Moodsa lääne inimesena näeb Dawkins raha võimu liialdatult: keskaegsele kunstnikule oli kirikus maalimine tihtipeale auasi ja askees. Giotto, keda peetakse esimeseks renessanslikuks kunstnikuks, töötas peaaegu eranditult frantsiskaani kloostrite ja kirikute heaks ja nimelt sellepärast, et püha Franciscus oli talle nii südamelähedane ning kui me räägime kiriku rikkusest, siis frantsiskaanid polnud kindlasti kõige rikkam tellija. Ma ei räägi juba kuulsatest ikonograafidest nagu Andrei Rubljov, kes olid ise mungad ning oma meistriteoste eest mingit materiaalset tasu ei saanud. Vastupidi, ikoonide maalimine on ränk askees, millele eelneb paastu ja palvetamise periood. Kuid öeldu ei käi üksnes kunstnike kohta. Mikołaj Kopernik, vaimulik ja kanoonilise õiguse doktor, oli kahel oma eluperioodil piiskopikohustuste täitja, mis oli materiaalse kindlustatuse seisukohalt väga tõhus. Oma teadusuuringuid, mis ei piirdunud sugugi üksnes astronoomiaga, finantseeris ta ise, rahalises mõttes tähendas teadus talle mitte sissetulekut, vaid väljaminekuid; liikumapanevaks jõuks ei olnud tema puhul mingid väljaspoolt tulnud tellimused, vaid janu tõe järele, mis viis ta nii teoloogiasse kui ka teadusesse. ​​

Huvitaval kombel ei kiirusta heliloojad ka praegu, kui kirik pole enam ammu monopoolne kunstide sponsor (tegelikult polnud ta seda ka kesk- ja renessansiajal), looma „Evolutsiooni oratooriume“, ka teadusmuuseumite laemaalingud ei saa millegipärast konkureerida Sixtuse kabeliga – kas siis ei ole aine ise nii haarav või on ateistlik kunst religioossega võrreldes nii degradeerunud. Pealegi tuletan igaks juhuks meelde, et praegugi loovad kunstnikud ja heliloojad väljapaistvaid teoseid liturgilisel või muul religioossel ainel, ning sugugi mitte sellepärast, et kirik neile maksab, vrd kas või Arvo Pärdi loomingut. Tõeline kunst – ja see ei käi üksnes religioosse kunsti kohta – on ennekõike askees ja alles siis, ehkki sugugi mitte alati, ka rahateenimisvõimalus.
​
Eraldi tahaks öelda paar sõna Shakespeare’i kohta. Mul hakkab kahju inimesest, kes ei taju Shakespeare’i pidevaid kristlikke alltekste. Kui rääkida ainuüksi „Hamletist“, siis selle ehk kuulsaima monoloogi „Olla või mitte olla“ tõlgendamine muutub väga primitiivseks, kui selles mitte märgata viiteid meie isa palvele ja Ketsemani hingevõitlusele. Muide, väga peenelt tajus seda Boriss Pasternak oma luuletuses „Hamlet“, mis avab „Doktor Živago“ luulekogu. 

​Shakespeare’i „Hamleti“ puhul aga on meil unikaalne võimalus võrrelda Shakespeare’i käsitlust mittekristliku algtekstiga, mille pani kirja Saxo Grammaticus (11.–12. saj.). Selle Hamlet (Amleth) ei tundnud kõhklust ega vaevelnud moraaliprobleemide küüsis. Seal, kus Shakespeare’i tegelane mõtiskleb selle üle, kas olla või mitte olla, seksib Saxo Grammaticuse Amleth neiuga, kellest saab Ophelia prototüüp. Amlethi ainus mure on siin, et keegi ei saaks sellest teada, sest ta teeskles hullu. Ka ei kõhkle ta hetkegi kätte maksmast, tema viivitus on seotud sellega, et tal ei ole selleks head võimalust. Amleth korraldab jõhkraid tapatalguid, tükeldades mõõgaga oma onust kasuisa ning põletades elusalt tema õukondlased. Pärast seda valitseb ta ilma igasuguste süümepiinadeta kaua ja õnnelikult. Ma ei räägi juba sellistest episoodidest nagu Claudiuse palvetamine. Sündmustiku kondikava on Shakespeare’il sama mis Saxol, kuid tegelaste psühholoogia, nende motivatsioonid on hoopis teistsugused. Ilma kristliku taustata ei ole võimalik mõista, miks Hamlet kättemaksuga viivitab või miks Opheliat ei saa matta pühitsetud mulda. Muidugi pole Shakespeare’i tekstid sõna otseses mõttes religioossed ning kindlasti ei kirjutanud ta neid kiriku tellimusel. Veelgi enam, kristliku dogmaatika seisukohalt on paljud Shakespeare’i mõtteavaldused vähemalt riskantsed. Ent pole kahtlust, et Shakespeare kuulub kristlikku kultuuriruumi ning tema teoste vähegi adekvaatne mõistmine pole võimalik väljaspool kristlikku sümboolikat, kõike seda, mida Kołakowski käsitleb kristliku fenomenoloogia lahutamatu osana. 

Richard Dawkins on andekas ja kirglik publitsist. Teda on huvitav kuulata, paraku kaotavad kirja pandult tema mõtted suure osa oma veenvusest. Tõepoolest, kui Jumalat pole olemas, siis milleks raisata palju energiat ja paberit tõestamaks, et kristlaste, juutide ja moslemite Jumal on väga ebameeldiv, lausa kuritegelik tüüp. Dawkins ilmselt ei pane tähele, et tema argumentatsioon meenutab karikatuursel viisil üht keskaja teoditseiat: kui Jumal on definitsiooni järgi kõikide hüvede kogum, siis peab ta eksisteerima, kuna eksisteerimine on parem kui mitteeksisteerimine. Dawkins küll seda otseselt ei ütle, kuid tema loogika järgi tuleb välja, et kuna Jumal on nii halb, siis ta ei saa eksisteerida.

Dawkinsi arutlus on teravmeelne, kuid asjatundmatu. Pealegi ei ole ta oma arutlustes päris aus. Näiteks kui ta kirjutab muistsetest mälestussammastest, mida õhivad taliibid, jätab ta ütlemata, mis mälestussambad need on. Need aga on hiiglaslikud Buddha kujud, mille kindlasti ei rajanud ateistid tulevase teadusmuuseumi jaoks. Dawkinsi tviitidest leiab aga veelgi naljakamaid asju. Näiteks kirjutas ta, et moslemi barbarid hävitasid Timbuktu hindamatu pärandi. Tõepoolest, need, kes hävitasid unikaalsed manuskriptid, olid moslemitest barbarid, täpsemini, Boko Harami liikmed. Asi on aga selles, et nendest üliväärtuslikud raamatutest ja muudest dokumentidest (neist suurema osa moodustasid koraani eksemplarid) lõid samuti moslemid. Islami kultuur üldse, aga keskaegne eriti oli läbinisti religioosne ja see puudutas ka Timbuktus hävitatud kunsti-, meditsiini- või astronoomia teemalisi traktaate. Igal juhul ei toeta see traagiline juhtum arusaama islami lausbarbaarsusest.

Dawkinsi raamat tekitas suure poleemika ning kristluse apologeedid heitsid talle ette teoloogia mittetundmist. See etteheide on õigustatud vaid osaliselt. Oma kriitikutele vastas Dawkins, et ateism ei vaja teadmisi teoloogias, nagu ka nt päkapikkude mitteuskumine ei nõua teadmisi päkapikuloogias. Vastus on dawkinslikult teravmeelne ja pealiskaudne. Päkapikkude mitteuskumine ei nõua spetsiaalseid teadmisi, ent kui inimene kuulub päkapikuvastasesse seltsi, kui ta pühendab oma elu päkapikkude paljastamisele ja kirjutab raamatuid sellest, kui halvad need päkapikud tegelikult on, peaks ta ilmselt veidi tundma ka ainest. Siiski on Dawkinsi raamatust kasu, kuigi arvatavasti mitte päris selline, mida lootis autor. Ma ei tea, mitmel religioossel inimesel on Dawkins silmad avanud, nii et neist said ateistid. Kõik positiivsed vastukajad tema kirjutistele on nende autorite sulest, kes niigi Jumalat ei usu. Küll aga on tema raamat kasvatanud huvi religiooni ja kristliku kirjanduse vastu. Siin võime me toetuda statistikale. Dawkinsi raamat ilmus 2006. aastal ja sai bestselleriks. Samal aastal kasvas USAs ateistliku kirjanduse läbimüük 50%, samas kui Pühakirja läbimüük kasvas 150%.

Tuleme nüüd Kołakowski juurde. Filosoof ei hakka tõestama, et väljapaistvad kunstiteosed ja kuulsad arhitektuurirajatised on nii või teisiti seotud kristlusega. Need asjad on niigi selged, nad on tähtsad, kuid nad on tagajärjed. Kołakowski aga püüab välja selgitada põhjused. 

Kõigepealt tuleb rõhutada, et Kołakowski käsitlusel ei ole mingit pistmist teoloogiaga. Eriti puudutab see radikaalset protestantlikku piiblikriitikat, mis roogib kristlusest välja kõik imed ja muud tavamõistusele vasturääkivad seigad. Kuid ta heidab kõrvale ka teoloogia tervenisti, tema käsitluse keskmes on Kristus ise kui euroopaliku kultuuri alus, aga mitte teoreetilised konstruktsioonid:

„Ma jätan kõrvale ka teoloogia – kristoloogilised vaidlused on köitev ajalooline teema, aga ma ei pea oma küsimuste üle mõtiskledes neid arvesse võtma. Ja sõnastan nüüd lühidalt need oma küsimused. Kas meie kultuur elaks selle üle, kui unustaksime Jeesuse? Kui Jeesus aetakse meie maailmast välja, kas see maailm kukub siis kokku? Miks me vajame Jeesust?“ (Naeruvääristatud Jeesus, lk 119)

Kołakowskit huvitab Jeesuse fenomen Euroopa kultuuris kogu oma täiuslikkuses, kõikide imede ja pärimuslugudega:

„Ma mõtisklen sellisest Jeesusest, nagu ta euroopalikus tsivilisatsioonis on avaldunud, toetun sellele, millisena teda paljude sajandite jooksul on nähtud, sealhulgas hõlmates ettekujutusi ja stereotüüpe, mis on meile tuntud mitte üksnes Uuest Testamendist, vaid ka lõputult hulgalt piltidelt, kujudest kirikutes, jutlustest, kirikutraditsioonidest, isegi jõululauludest. Ma pean siis silmas sellist Jeesust, millisena ta on olemas kõigi meie mälus, kes me oleme selles kultuuris elanud ja uskunud. <...> Ma pean silmas tõelist Jeesust, see tahendab: tõeliselt, tegelikult ja lahutamatult meie ajaloos kohalolevat. See kohalolek hõlmab kõiki tema sõnu, kõiki imesid, palveid ja õpetusi.“ (lk 118) 
​

Kołakowski ei lähe lihtsat teed, ei hakka näitama, kui tähtis on Kristus ja kristlus Euroopa kunstis või kirjanduses. Need on tagajärjed, kuid teda huvitavad põhjused. Ja need on tema meelest järgmised. Esimest nimetaksin ma traagiliseks optimismiks. Nii iga üksikisiku elu kui ka Päikesesüsteemi või kogu universumit ootab lõpp, ja see memento mori on üks kristliku maailmavaate olulisemaid komponente. Kuid see ei tähenda ei meeleheidet, budistlikku ükskõiksust ega ka epikuurlikku hedonismi, vaid toob endaga kaasa pideva mõtiskluse elu mõtte üle ja vastutuse iga läbielatud hetke üle.
​
Sellega on lahutamatult seotud teine komponent: transtsendentaalsus. Kõik inimlikud institutsioonid, kogu sotsiaalne elu, kõik see, mida Püha Augustinus nimetas maiseks riigiks, on olulises, ehkki nähtamatus seoses taevariigiga. Ka kõige ateistlikumad riikluse arhitektid Euroopas lähtuvad sellest, et nende praegune valitsemine ei ole veel ideaalne. Ideaal tuleb alles saavutada. Tundub, et selliste riikluse teoreetikute ja valitsejate intentsioonides pole midagi kristlikku, kuid juba mudelil enesel, et maine elukorraldus peab alluma ideaalsele mudelile, on kristlikud juured. Veelgi enam, kui analüüsida näiteks kommunistlikke projekte sisuliselt, siis ei ole raske leida neis kristlike doktriinide parafraase, ehkki tavaliselt on tegu nende moonutatud ja lausa perverssete transformatsioonidega (vrd ka „tuhandeaastase riigi“ kontseptsiooni Natsi-Saksamaal). 

Ka kolmas aspekt on tihedalt seotud eelmistega. See on püha ja profaanse vastandamine:

„Me puudutame siin võtmeküsimust ja samas kristliku kultuuri väga valulikku punkti: sacrum’i ja profanum’i omavahelist suhet ja pinget. See, et sellised pinged on olemas, on paratamatu, need tulenevad juba asja enda olemusest, sellest lihtsast põhjusest, et sacrum on meile tuntud profanum’i vormi ümberpandult, sest me elame oma kehas, maailmas ja ühiskonnas.“ (lk 131)

Jällegi, nagu eelmiste vastandite puhul, on olulised mõlemad poolused: vastandumine ise pole vähem tähtis kui kumbki nendest. Ehkki elul on suurem väärtus kui surmal, taevariigil suurem väärtus kui maisel riigil ja sakraalsel suurem väärtus kui profaansel, ei saa kristlikust kultuurist elimineerida vastanduse vähemväärtusliku osa. Kui Euroopa kultuur kaotab täielikult oma sakraalse tähenduse ja transtsendentsuse mõõtme – ja nimelt seda taotlevad Kristuse naeruvääristajad – lakkab ta olemast. Euroopast jääb alles vaid geograafiline mõiste, kultuuriline tühermaa (kui kasutada Ossip Mandelštami väljendit). Kuid peaaegu sama vastuvõetamatu on klerikalism, milles kõik maine on halvustavalt maha surutud, milles maine võim on samas ka vaimne võim. Kołakowski järgi ei saa teokraatia olla kristlik projekt. „Keisrile keisri oma, Jumalale Jumala oma“ tähendab mitte üksnes seda, et keiser pole Jumal, vaid ka seda, et Jumal ei ole keiser. Keisrile ei tohi anda seda, mis on Jumala oma, aga ka Jumalale ei saa omistada keisri oma. 

Oma põhimõttelise pluraalsuse poolest eristub Euroopa kultuur islami totaalsusest:

„Teokraatia on islamimaailma probleem, kus religiooni ja riigi lahutamise idee pole kunagi juurdunud ja sellele ei leia ka koraanis põhjendust. Ent see ei ole enam kristliku maailma probleem.“ (lk 133)

Kristlus ei ole totalitaarne religioon, ei ole olemas spetsiifilist kristlikku loodusteadust, meditsiini ega juurat, ning selle poolest eristub ta mitte üksnes islamist ja judaismist, vaid ka näiteks konfutsiaanlusest. Kuid samasuguseid tendentse on täheldatud ka ilmalikes totalitaarsetes ideoloogiates (vrd aaria füüsikat Natsi-Saksamaal või marksistlikku bioloogiat ja keeleteadust kõrvuti imperialistliku küberneetika keelustamisega Nõukogude Liidus). Euroopa kultuur on kristlik, st me võime Kołakowski vaimus öelda, et kristlus on selle sakraalne alus, samas kui sekulaarne ja ennekõike juriidiline alus on pärit antiigist: Euroopa on kristliku kultuuri ja Rooma seaduse ala. Kristlus (vähemalt pärast Püha Augustinust) ei tõuka eemale paganlikku tarkust – üks tähtsamaid katoliiklikke filosoofilisi koolkondi on tomism (nüüdisajal ennekõike uustomismi variandis), mis käsitleb kristlust läbi aristotelliku prisma. Ma ei räägi juba kristlikust kunstist ja arhitektuurist, mis orgaanilise osana integreerivad endasse antiigi pärandit.

Tuleksin aga nüüd veel korraks Dawkinsi unistuse juurde, maailma juurde, kust oleksid kadunud kõik religioonid. Mul ei ole vaja oma kujutlusvõimet eriti pingutada, kuna elasin sellises maailmas pool oma elust. Ja see on küll maailm, mida ma kõige vähem igatsen ning kõige vähem soovin oma lastele ja lastelastele. Dawkins toob nimekirja religiooni kuritegudest. Ehkki nimekiri pole kaugeltki ammendav, on see muljetavaldav. Religioonide arvele võib ajaloos tõepoolest kirjutada palju kuritegusid. Ja mul pole vähimatki soovi ega vajadust neid õigustada. Kuid ilma religioonita maailm pole vähem, vaid on sootuks rohkem vägivaldne. Ja ma ei hakka siin mingit nimekirja tooma. Pealegi on siin üks huvitav aspekt: religioonist vabanenud ühiskonnad loovad otsekohe omaenda parareligioossed institutsioonid, talitused ja kombestiku. Selle kohta kirjutab Kołakowski:

„Sel grotesksel kombel saab teoks vastandite ühtsus: kaotatud sacrum kehastub türanlikeks iidoliteks, kaotatud profanum saab võimu nende üle, kes selle hävitasid, ja teeb neist oma teenrid. Tagajärjed on samasugused: näilisuse diktatuur – ei sacrum ega profanum ei ole hävitatavad, sest mõlemad on tegelikud ja seega vältimatud. Võib üht või teist nõrgendada, võib nende ilminguid keelata, aga muuta seda, mis on tegelik, in nihilum, on inimese jaoks sama võimatu, kui luua seda ex nihilo.“ (lk 131) 

Prantsuse revolutsiooni käigus tapeti vaimulikke, rüüstati kirikuid ja kloostreid. Ning peaaegu kohe hakati nende varemetel looma Mõistuse templeid, kus sooritati rituaale Mõistuse, Tarkuse ja teiste parajumaluste auks. Kommunistlikus Nõukogude Liidus olid usklike ristikäikude asemel töölisklassi demonstratsioonid, ikoonide ja kirikulippude asemel olid partei- ja valitsusjuhtide pildid (NB! Ka surnute omad) ning transparendid loosungitega. Ning suure impeeriumi tähtsaimale väljakule ehitati tsikuraadikujuline rajatis, kus säilitati profaanse riigi rajaja profaanset laipa. ​

Üks ilmekas näide on aga kristluse keelustamine Mehhikos. Antiklerikalismi laine tekkis juba 1820. aastate lõpul. Pärast 1854. aasta revolutsiooni moodustus valitsus, mille juhtfiguurid olid progressiivsed vabamüürlased. Varsti võeti kirikult ära omandiõigused. Pärast lühiajalist prantslaste valitsemist pani Juáreze valitsus katoliku kiriku praktiliselt lindpriiseisu. Katoliiklaste tagakiusamine ja nendevastane füüsiline vägivald toimus mitmes laines, millest iga järgmine oli eelmisest tugevam ning mis kestsid kuni 1946. aastani. Samal ajal toimusid aga Mehhikos mitmed valitsusvastased rahvaülestõusud. Kui valgustatud riigieliit, milles mängisid suurt rolli ateistid ja vabamüürlased, olid kiriku radikaalsed vastased, siis nende vastu võitlev lihtrahvas oli krüptokatoliiklik (nüüdisaegse statistika järgi on üle 90% mehhiklastest katoliiklased). Muide, Mehhiko vaimset atmosfääri annab suurepäraselt edasi Graham Greene’i romaan „Vägi ja au“ (tõlgitud ka eesti keelde). On huvitav, et katoliku kirikust vabaks jäänud koht ei jäänud tühjaks. Selle asendas surmakultus ja uuspaganlik mütoloogia, mille juuri otsiti põlisameeriklaste kristluse-eelsest kultuurist.

Ning lõpetuseks. Kristlus on paradoksaalne.

„See, et Galilea juudi nõrkadest, kallite sõrmustega kaunistamata kätest kerkis uus maailm, see on käsitamatu, kui vaatame sellele Jeesuse ajajärgu perspektiivist. Selle muutuse juureks – kristlik maailm on selles punktis alati üksmeelel olnud – on armastus. Mitte armastuse idee kaudu, vaid armastuse jagamise kaudu: armastus kui fakt, kui tõeline energia, mille Jumal valas maailma ja mille peegelduseks on see pisku, mida inimesed kannavad endas – kahvatu, ebatäiuslik ja kurjaga segatud peegeldus, aga alati elav. Mäejutlus ei ole moraalne “õpetus”; kui see oleks üksnes seda, siis miks kuulajad, aga samuti ka pärast neid sündinud põlvkonnad oleksid pidanud võtma tõsiselt neid veidraid, teostamatuid ja võimatuid õpetusi? Aga, nagu ütleb evangeelium, õpetas Jeesus mitte nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald (Mk 1, 22). Teisisõnu, kuulajad võtsid Jeesust kui prohvetit, võtsid tema sõnu Jumala sõnumina. Ja selline Jumala sõna ei ole mitte üksnes siduv tõde, vaid me nõustume sellega, sest mõistame selle vääramatut õigsust: see annab jõu, mis muudab hinge, see võimaldab hingel asuda talle määratud eluteele – ja kui ta sellele teele ei astu, siis tunneb ta vähemalt süüd. Mäejutlus ei olnud piibli tõlgendus ega selle korrigeerimine, samuti mitte eetiline süsteem: see oli tegu, mille kaudu sai armastus külvatud maailma.“ (lk 156-157)

Juba Tertullianus (2.-3. sajand) rõhutas seda paradoksi: Jumala poeg on surnud, kuna see on mõttetu. Maetuna ärkas ta ellu, mis on võimatu. Jumala poeg suri, mis on kindel, kuna see on absurdne. Kristus, vaeses perekonnas sündinud, väga lihtsat elu elanud ja häbiväärselt piinarikast surma surnud inimene, sobib ehk kõige vähem universumi looja ja selle valitseja tiitlit kandma. See on lihtsalt naeruväärne. Tema üle naerdi Tema eluajal, Teda mõnitasid Rooma sõdurid, Teda naeruvääristasid haritud filosoofid, neoplatoonikud, gnostikud ja teised. Tema üle naersid valgustatud pead uuel ja uusimal ajal, Teda naeruvääristatakse ka praegu.

Peab olema suur vajadus ja tung, et sajandeid järjest ikka ja jälle naeruvääristada kedagi, kes naeruvääristajate meelest ei kujuta endast mitte midagi.