Mul oli pooleli kolmas (ja loodetavasti viimane) osa pandeemiale ja filosoofiale pühendatud sarjast, kui tekkisid BLM liikumise tormakad aktsioonid. Kuna minu meelest on need sündmused omavahel seotud, siis pean vahele kirjutama ka BLM-ist.
Hoiatused.
(1) Minu „lühiülevaade“ venis palju pikemaks, kui ma oleksin soovinud, ning olen isegi sunnitud esimese, rassismile pühendatud osa poolitama; orjapidamisest ja kolonianismist postitan eraldi.
(2) USA mustanahaliste Eestis juurdunud poliitiliselt korrektne nimetus ’afroameeriklased’ ei ole päris korrektne. Nagu mulle seletati 1996. aastal New Yorgis, võib ka see solvata (põhjusi ma enam ei mäleta, kuid see oli seotud mitmekümne aasta taguste sündmustega). Korrektsem nimetus on Aafrika ameeriklased, ja seda ma ka kasutan. Ka selle sildiga identifitseerivad ennast vaid umbes 80% USA mustanahalistest. Teised on kas „Caribbean American“ või lihtsalt aafriklased, aga on ka neid, kes eelistavad ennast nimetata lihtsalt ameeriklasteks. Kindlasti on veel mingeid gruppe.
Võrdlemisi lühikese ajaga on BLM-i kohta avaldatud hulgaliselt nii publitsistlikke käsitlusi kui ka tõsisemaid analüüse. Nii mõnigi eesti autor on samuti nende sündmuste kohta sõna võtnud ning arvamust on küsitud ka minult. Selgus aga, et minul ja küsijal on nii erinev taustsüsteem, et minu vastused tundusid mõttetu veiderdamisena. Vestluse enda võiks kokku võtta nõnda (tegelikult koondan allpool kahe küsija repliigid):
Küsija: mida sa arvad BLM-ist?
ML: Ma arvan, et see on rassismi järjekordne ilming.
Küsija: Sa tahad öelda, et antirassismi?
ML: Ei, nimelt rassismi.
Küsija: Aa, sa kuulud siis nende hulka, kes räägivad mustast rassismist [ilmselt peetakse ’nende’ all silmas rassiste – ML].
ML: Must rassism mind ei huvita ja isegi selle olemasolu on seatud kahtluse alla. Ei, ma räägin vanast heast, st halvast valgest rassismist.
Küsija: No see on nüüd küll mingi jama...
Niisiis, et diskussioon poleks lihtsalt sõnadega žongleerimine, tuleb täpsustada tähtsamaid mõisteid ja fikseerida faktid.
Rassism
Rassism on võrdlemisi uus sõna ja ka nähtus. Arvatavasti esimest korda defineeriti rassism Larousse’i sõnastikus 1932. aastal, seega vähem kui sada aastat tagasi. Juba see asjaolu seab kahtluse alla jutud igipõlisest rassismist, mis vaat et kuulub inimloomuse juurde. Mõistagi ei tekkinud rassism tühjale kohale, selle valmistasid ette palju ürgsemad nähtused nagu etnotsentrism ja ksenofoobia, kuid kumbagi neist ei saa ei eraldi ega ka kokkupandult päriselt pidada rassismiks, kuna nende puhul on tegemist pigem tunnete kui doktriiniga.
Rassismi definitsioone on palju ja neid täiendatakse pidevalt. Viimati alles hiljuti seoses rassirahutustega USA-s, kui Drake’i ülikooli värske vilistlane Kennedy Mitchum avastas, et rassismi määratlus ei vasta tema arusaamadele. Ta kirjutas autoriteetse Merriam-Websteri sõnaraamatu toimetusse, et nende definitsioonis puudub süsteemne rassism. Ning mõne päeva pärast täiendaski sõnaraamat oma määratlust. Merriam-Websteri sisutoimetaja Peter Sokolowski õigustas seda otsust: aktivism ei muuda sõnaraamatut, aktivism muudab keelt. Selles küsimuses peab Sokolowskiga nõustuma: sõnaraamat peab järgima reaalset kõnepraktikat. Teine asi on, kuidas seda õiget põhimõtet teostada.
Uuendatud definitsiooni on võrreldes vanaga lisatud lõik 2b, mille järgi rassism on „rassismile rajatud poliitiline või sotsiaalne süsteem“ (a political or social system founded on racism). Seda määratlust on raske pidada leksikograafiliseks pärliks (defineeritav sõna sisaldub definitsioonis), veel halvem aga on, et see toob endaga kaasa lisasegaduse. Tõepoolest, kes on selle formuleeringu kohaselt rassist? Kas see, kes lõi taolise süsteemi? Või see, kes elab sellises süsteemis? Ei, mõeldud on ilmselt midagi muud, kuid sellest veidi allpool. Praegu aga piisab sellest, et rassismi määratlus on laialivalguv, ja see ei ole juhuslik.
„Klassikaline“ rassism
Ülaltoodud rassismikäsitlus eristub selgelt eelnevast, mida võib tinglikult nimetada klassikaliseks.
Klassikalisel (praeguseks juba lootusetult vananenud) arusaamal rassismist on aluseks kaks postulaati. Esiteks, inimkond jaguneb rassideks, st iga inimene kuulub mingisse rassi. Teiseks, rassid ei ole võrdsed (ebavõrdsuse alused võivad olla erinevad). Nendest postulaatidest tehakse järeldus, et teatud rass peab olema eelistatud või, vastupidi, oma õigustes piiratud.
Siit ka klassikalise arusaam rassistist, mille järgi moodustasid rassistid selgelt piiritletud hulka, mille liikmed viisid ellu rassistlikku doktriini või vähemalt jagasid seda. Rassist teadis, et ta on rassist, ja kui ta eitas seda, siis ta valetas. Sellist asja nagu alateadlik rassism klassikaline käsitlus ei tundnud.
Võiks arvata, et kõige tõhusam relv rassismi vastu on selle aluspostulaatide eiramine. Tuleb loobuda inimeste jagamisest rassideks ja isegi rassi mõistest, kuna see on ebateaduslik ja seotud negatiivsete konnotatsioonidega, nagu seda pakkus rida kuulsaid teadlasi veel 1950. aastatel. Suhtumine inimesse ei tohi sõltuda tema nahavärvist.
Sellisest arusaamast lähtusid rassismi vastu võidelnud USA presidendid John F. Kennedy ja Lyndon B. Johnson, kes suutis kongressis läbi suruda rassilist segregatsiooni lõpetavad seadused (Kennedy’l see ei õnnestunud) ja võtta vastu Kodanikuõiguste akt (1964). Sellele alla kirjutades pöördus Johnson kõikide USA kodanike poole:
„Mu kaaskodanikud, meil on nüüd saabunud proovilepaneku aeg. Me ei tohi ebaõnnestuda. Sulgegem rassismi mürgised allikad. Palvetagem tarkade ja mõistvate südamete eest. Loobugem ebaolulistest erinevustest ja ühendagem meie rahvas.“
Hoiatused.
(1) Minu „lühiülevaade“ venis palju pikemaks, kui ma oleksin soovinud, ning olen isegi sunnitud esimese, rassismile pühendatud osa poolitama; orjapidamisest ja kolonianismist postitan eraldi.
(2) USA mustanahaliste Eestis juurdunud poliitiliselt korrektne nimetus ’afroameeriklased’ ei ole päris korrektne. Nagu mulle seletati 1996. aastal New Yorgis, võib ka see solvata (põhjusi ma enam ei mäleta, kuid see oli seotud mitmekümne aasta taguste sündmustega). Korrektsem nimetus on Aafrika ameeriklased, ja seda ma ka kasutan. Ka selle sildiga identifitseerivad ennast vaid umbes 80% USA mustanahalistest. Teised on kas „Caribbean American“ või lihtsalt aafriklased, aga on ka neid, kes eelistavad ennast nimetata lihtsalt ameeriklasteks. Kindlasti on veel mingeid gruppe.
Võrdlemisi lühikese ajaga on BLM-i kohta avaldatud hulgaliselt nii publitsistlikke käsitlusi kui ka tõsisemaid analüüse. Nii mõnigi eesti autor on samuti nende sündmuste kohta sõna võtnud ning arvamust on küsitud ka minult. Selgus aga, et minul ja küsijal on nii erinev taustsüsteem, et minu vastused tundusid mõttetu veiderdamisena. Vestluse enda võiks kokku võtta nõnda (tegelikult koondan allpool kahe küsija repliigid):
Küsija: mida sa arvad BLM-ist?
ML: Ma arvan, et see on rassismi järjekordne ilming.
Küsija: Sa tahad öelda, et antirassismi?
ML: Ei, nimelt rassismi.
Küsija: Aa, sa kuulud siis nende hulka, kes räägivad mustast rassismist [ilmselt peetakse ’nende’ all silmas rassiste – ML].
ML: Must rassism mind ei huvita ja isegi selle olemasolu on seatud kahtluse alla. Ei, ma räägin vanast heast, st halvast valgest rassismist.
Küsija: No see on nüüd küll mingi jama...
Niisiis, et diskussioon poleks lihtsalt sõnadega žongleerimine, tuleb täpsustada tähtsamaid mõisteid ja fikseerida faktid.
Rassism
Rassism on võrdlemisi uus sõna ja ka nähtus. Arvatavasti esimest korda defineeriti rassism Larousse’i sõnastikus 1932. aastal, seega vähem kui sada aastat tagasi. Juba see asjaolu seab kahtluse alla jutud igipõlisest rassismist, mis vaat et kuulub inimloomuse juurde. Mõistagi ei tekkinud rassism tühjale kohale, selle valmistasid ette palju ürgsemad nähtused nagu etnotsentrism ja ksenofoobia, kuid kumbagi neist ei saa ei eraldi ega ka kokkupandult päriselt pidada rassismiks, kuna nende puhul on tegemist pigem tunnete kui doktriiniga.
Rassismi definitsioone on palju ja neid täiendatakse pidevalt. Viimati alles hiljuti seoses rassirahutustega USA-s, kui Drake’i ülikooli värske vilistlane Kennedy Mitchum avastas, et rassismi määratlus ei vasta tema arusaamadele. Ta kirjutas autoriteetse Merriam-Websteri sõnaraamatu toimetusse, et nende definitsioonis puudub süsteemne rassism. Ning mõne päeva pärast täiendaski sõnaraamat oma määratlust. Merriam-Websteri sisutoimetaja Peter Sokolowski õigustas seda otsust: aktivism ei muuda sõnaraamatut, aktivism muudab keelt. Selles küsimuses peab Sokolowskiga nõustuma: sõnaraamat peab järgima reaalset kõnepraktikat. Teine asi on, kuidas seda õiget põhimõtet teostada.
Uuendatud definitsiooni on võrreldes vanaga lisatud lõik 2b, mille järgi rassism on „rassismile rajatud poliitiline või sotsiaalne süsteem“ (a political or social system founded on racism). Seda määratlust on raske pidada leksikograafiliseks pärliks (defineeritav sõna sisaldub definitsioonis), veel halvem aga on, et see toob endaga kaasa lisasegaduse. Tõepoolest, kes on selle formuleeringu kohaselt rassist? Kas see, kes lõi taolise süsteemi? Või see, kes elab sellises süsteemis? Ei, mõeldud on ilmselt midagi muud, kuid sellest veidi allpool. Praegu aga piisab sellest, et rassismi määratlus on laialivalguv, ja see ei ole juhuslik.
„Klassikaline“ rassism
Ülaltoodud rassismikäsitlus eristub selgelt eelnevast, mida võib tinglikult nimetada klassikaliseks.
Klassikalisel (praeguseks juba lootusetult vananenud) arusaamal rassismist on aluseks kaks postulaati. Esiteks, inimkond jaguneb rassideks, st iga inimene kuulub mingisse rassi. Teiseks, rassid ei ole võrdsed (ebavõrdsuse alused võivad olla erinevad). Nendest postulaatidest tehakse järeldus, et teatud rass peab olema eelistatud või, vastupidi, oma õigustes piiratud.
Siit ka klassikalise arusaam rassistist, mille järgi moodustasid rassistid selgelt piiritletud hulka, mille liikmed viisid ellu rassistlikku doktriini või vähemalt jagasid seda. Rassist teadis, et ta on rassist, ja kui ta eitas seda, siis ta valetas. Sellist asja nagu alateadlik rassism klassikaline käsitlus ei tundnud.
Võiks arvata, et kõige tõhusam relv rassismi vastu on selle aluspostulaatide eiramine. Tuleb loobuda inimeste jagamisest rassideks ja isegi rassi mõistest, kuna see on ebateaduslik ja seotud negatiivsete konnotatsioonidega, nagu seda pakkus rida kuulsaid teadlasi veel 1950. aastatel. Suhtumine inimesse ei tohi sõltuda tema nahavärvist.
Sellisest arusaamast lähtusid rassismi vastu võidelnud USA presidendid John F. Kennedy ja Lyndon B. Johnson, kes suutis kongressis läbi suruda rassilist segregatsiooni lõpetavad seadused (Kennedy’l see ei õnnestunud) ja võtta vastu Kodanikuõiguste akt (1964). Sellele alla kirjutades pöördus Johnson kõikide USA kodanike poole:
„Mu kaaskodanikud, meil on nüüd saabunud proovilepaneku aeg. Me ei tohi ebaõnnestuda. Sulgegem rassismi mürgised allikad. Palvetagem tarkade ja mõistvate südamete eest. Loobugem ebaolulistest erinevustest ja ühendagem meie rahvas.“
Sarnasest arusaamast lähtus ka Martin Luther King Jr., kes oma kuulsas kõnes unistas Ameerikast kui maast, kus inimeste üle otsustatakse „nende olemuse, mitte nende nahavärvi järgi.“ Samast loogikast lähtub ka ÜRO Inimõiguste deklaratsiooni artikkel 2:
„Igal inimesel peavad olema kõik käesoleva deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist.“
„Igal inimesel peavad olema kõik käesoleva deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist.“
„Moodne“ rassism
Kassikaline arusaam rassismist enam ei kehti: see, kes ei jaga inimesi rassideks ja kes ei erista inimesi nende rassiliste kuuluvuste järgi, on rassist. Uue rassismivormi nimi on värvipimedus (color blindness). Siinkohal on võib-olla sobilik tsiteerida üht tublit eesti naist, kes pages liiga traditsionalistlikust Eestist rassistlikusse Ameerikasse. Ma toon selle lõigu ära kahes osas: kõigepealt kärbitud kujul ja seejärel kärbitud osa eraldi.
„Olen valge nahaga ja pean isegi ikka ja jälle oma eksimusi tunnistama, mis puudutab rassismi. […] Sajandi alguses olin naiivsena enda üle uhkegi, kui kord väitsin, et ei näe nahavärvi, vaid kohtlengi kõiki ühesugusena. See nn värvipimedus on aga väga väär, sest kui sulgeme silmad nende erinevuste ees, pigistame tahtmatult silmad kinni ka erinevustest tuleneva kohtlemiste ja kiusu ees.“
Niisiis, uus antirassistlik doktriin nõuab rasside eristamist ja ka nende erinevat kohtlemist: uus antirassism lähtub samadest põhimõtetest, millest lähtus vana rassism. Kuid siin on siiski oluline erinevus. Vanasti oli selge, mis on rassism ja kes on rassist. Nüüd aga on need mõisted pidevas muutuses ja erinevad aktivistide rühmitused leiavad aina uusi rassismivorme, et siis nende vastu agaralt võitlema hakata. Nagu Achilleus ei jõua kuulsas apoorias kilpkonnast mööda, nii ei jõua ka valge antirassist sellisesse seisundisse, kus ta võib peatuda ja rahuldustundega hinge tõmmata.
Ja nüüd tsitaadist välja jäetud lause:
„Samas loodan, et mu sõbrad, kes spetsiifilistest teemadest rohkem teavad ja oma kogemuse kaudu ka mind õpetada oskavad, mind korrale kutsuks, kui mul midagi viltu läheb“.
Vaat see on õige lähenemine, that’s the spirit, nagu öeldakse Kadi Kriidi uuel kodumaal. Inimene, kes pole üksnes veendunud antirassist, vaid ka õpetab teistele, kuidas lastest antirassistid kasvatada, on juba ette valmis nõustuma, et tal on endal rassistlikud omadused, millest ta ise pole veel teadlik, kuid ta loodab, et asjatundjatest sõbrad aitavad tal neid avastada ja välja juurida. Mul pole au kuuluda Kadi Kriidi sõprade hulka, aga hädas inimest tuleb aidata. Rassismi tunnused on kaardistatud ja see tänuväärne tegevus jätkub, nimekiri on täiendamisel.
Üheks oluliseks abimaterjaliks võib pidada Robin DiAngelo bestsellerit „Valge haprus: miks valgetel inimestel on nii raske rääkida rassismist“ (White Fragility: Why It's So Hard for White People to Talk About Racism (mitu väljaannet, esmatrükk, 2018, viimane 2020, raamatu tuumik põhineb 2011. avaldatud samanimelisel artiklil). Juba raamatu esimestes peatükis teatab DiAngelo, et ta on valge ameeriklanna, kellel on valge maailmavaade, valge kasvatus ja valge haridus. Niisiis on ta läbi ja lõhki valge, teab valgetest kõike ning siit peaks lugeja järeldama, et tal on õigus teha põhjendatud järeldusi valgete kohta üldse. DiAngelo:
„Kuidas saan ma öelda, et kui te olete valge, olete te rassismi suhtes ignorantne, kui teid ma ei tunne?“ Aga selle pärast, et kogu valge kultuur USAs on selles küsimuses ignorantne. (lk 8)
Niisiis, millised on DiAngelo järgi valge inimese rassistlikud omadused? Neid on palju ja neist tähtsaimad on individualism, Ameerika unistus (American Dream) ja objektiivsus. Individualism tähendab, et valgele inimesele on tema isiksus tähtsam kui kogukondlik kuuluvus. Juba raamatu pealkiri ei pidavat valgetele meeldima, kuna autor üldistab (DiAngelo kursiiv). Valgetele ei meeldi:
„Ma lähtun sellest, et ma tean midagi kellegi kohta vaid seetõttu, et ta on valge.“ (lk 11)
Aga just see ongi DiAngelo järgi valgete ühine tunnus, mis teeb neist rassistid. Ameerika unistus on seesama individualism: valge inimene arvab, et väärikad elutingimused on saavutatavad raske töö tulemusel. Objektiivsus on aga mitmetahuline, kõige tähtsam on see, et valge inimene arvab, et tema õpitud tõed on universaalsed. Nt valge inimene ei ütle „Meie, valged, arvame nii“ või „mina kui valge arvan nii“, selle asemel hakkab ta rääkima objektiivsetest tõdedest või inimestest üldse: valge inimene lähtub sellest, et ta on lihtsalt inimene. Nagu märgivad mitmed rassismivastased aktivistid, on valged erinevalt Aafrika ameeriklastest või põlisameeriklastest lihtsalt ameeriklased, ja seda ebavõrdsust tuleb muuta. Välja on pakutud nii euroameeriklasi kui lihtsalt valgeid ameeriklasi, igal juhul on sügavalt ebaõiglane, et mõni valge võib ennast nimetada lihtsalt ameeriklaseks.
Loetletakse veel mitmeid valge rassismi peidetud tunnuseid, millest enamik valgeid ei ole teadlikud. Peggy McIntosh toob neid välja koguni viiskümmend, ka teised rassismiga võitlejad pakuvad oma nimekirju ja retsepte. Neid tuleb kogu aeg juurde ja usinal iseenda rassismiga võitlejal pole vähimatki lootust täita aina kuhjuvaid nõudmisi. Nagu Alice peab peeglitagusel maal hästi kiiresti jooksma, et jääda paigale, jääb rassist rassistiks, ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks.
Kuidas siis peaks valge antirassist talitama? Ta võib muidugi osaleda BLM aktsioonides, laskuda põlvele ja esineda sütitavate sõnavõttudega, aga see võib olla vaid ajutine lahendus. Asi pole selles, mida ta ütleb või mida ta teeb, vaid selles, et ta on valge. Ameerikas on see omamoodi „elevant toas“: kõik tajuvad seda, ent kuni üsna viimase ajani ei olnud sellest hea toon rääkida. Nüüd aga on.
Valgesus
On tekitatud spetsiaalne termin ’valgesus’ (mõnikord ka ’valgedus’, i.k whiteness), mille kandjad on rassistid. Valgesuse uuringutest on kiiresti saanud akadeemiline distsipliin, mida õpetatakse paljudes Põhja-Ameerika ülikoolides, aga ka Inglismaal ja Austraalias, ning selle ala populaarsus aina kasvab. Järgnevad tsitaadid on Alberta kodanikuõiguste uurimiskeskuse koduleheküljelt Understanding Whiteness:
„Rassismi aluseks on valgesuse mõiste – võimas fiktsioon, mis on juurutatud jõu ja vägivallaga.“
„Valgesuse võim […] kehtestab ennast sellisel viisil, et rassiline valgesus transformeerub sotsiaalses, poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises käitumises. Valge kultuur, normid ja väärtused kõikides nendes valdkondades muutuvad normatiivselt loomulikeks.“
Valgesus on „sotsiaalselt ja poliitiliselt konstrueeritud“, see „ei ole vaid nahavärv, vaid ideoloogia“, see on „muutlik, see muutub aja jooksul“, see on „alateadlik: valged tihti ei märka oma valgesust“ jne.
Siiski pole valgesuse uuringud vaid akadeemiline distsipliin, sellel on praktilised väljundid. See peab muutma olukorda ühiskonnas ning on suunatud nii valge- kui mustanahalistele. Valged peavad aru saama oma valgesusest, tundma selle pärast süüd ja häbi, mustad aga, kes on varustatud vastavate teadmistega, peavad valgeid nende valgesust paljastades abistama. On väidetud, et kuna valged ise ei pruugi aru saada, mis on valgesus, mida see tähendab ja kuidas see toimib, siis peab seda küsima teiste ja ennekõike mustanahaliste käest. Vaatamata sellele on enamik valgesusealaseid eksperte ise valged, kuid sellest veidi allpool. Mustanahalised peavad aga esiteks jälgima, et neil ei tekiks valgesuse sümptomeid, ja teiseks teadma, et valged ja nende loodud riik ja sotsiaalne süsteem on mustade ees süüdi ja neile võlgu. On aeg võlg välja nõuda.
National Museum of African American History and Culture (muide, väga hea muuseum, mul on plaanis seda külastada, kui järgmisel korral DC-sse satun) töötas välja lihtsa metoodilise juhendi, kuidas ära tunda valgesust ja kuidas sellega võidelda, see pandi üles muuseumi koduleheküljele Talking About Racism.
Valgesus
On tekitatud spetsiaalne termin ’valgesus’ (mõnikord ka ’valgedus’, i.k whiteness), mille kandjad on rassistid. Valgesuse uuringutest on kiiresti saanud akadeemiline distsipliin, mida õpetatakse paljudes Põhja-Ameerika ülikoolides, aga ka Inglismaal ja Austraalias, ning selle ala populaarsus aina kasvab. Järgnevad tsitaadid on Alberta kodanikuõiguste uurimiskeskuse koduleheküljelt Understanding Whiteness:
„Rassismi aluseks on valgesuse mõiste – võimas fiktsioon, mis on juurutatud jõu ja vägivallaga.“
„Valgesuse võim […] kehtestab ennast sellisel viisil, et rassiline valgesus transformeerub sotsiaalses, poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises käitumises. Valge kultuur, normid ja väärtused kõikides nendes valdkondades muutuvad normatiivselt loomulikeks.“
Valgesus on „sotsiaalselt ja poliitiliselt konstrueeritud“, see „ei ole vaid nahavärv, vaid ideoloogia“, see on „muutlik, see muutub aja jooksul“, see on „alateadlik: valged tihti ei märka oma valgesust“ jne.
Siiski pole valgesuse uuringud vaid akadeemiline distsipliin, sellel on praktilised väljundid. See peab muutma olukorda ühiskonnas ning on suunatud nii valge- kui mustanahalistele. Valged peavad aru saama oma valgesusest, tundma selle pärast süüd ja häbi, mustad aga, kes on varustatud vastavate teadmistega, peavad valgeid nende valgesust paljastades abistama. On väidetud, et kuna valged ise ei pruugi aru saada, mis on valgesus, mida see tähendab ja kuidas see toimib, siis peab seda küsima teiste ja ennekõike mustanahaliste käest. Vaatamata sellele on enamik valgesusealaseid eksperte ise valged, kuid sellest veidi allpool. Mustanahalised peavad aga esiteks jälgima, et neil ei tekiks valgesuse sümptomeid, ja teiseks teadma, et valged ja nende loodud riik ja sotsiaalne süsteem on mustade ees süüdi ja neile võlgu. On aeg võlg välja nõuda.
National Museum of African American History and Culture (muide, väga hea muuseum, mul on plaanis seda külastada, kui järgmisel korral DC-sse satun) töötas välja lihtsa metoodilise juhendi, kuidas ära tunda valgesust ja kuidas sellega võidelda, see pandi üles muuseumi koduleheküljele Talking About Racism.
Toome neist ära vaid mõned (neid kõiki võib kohata ka DiAngelo ja McIntoshi kirjutistes):
- perekond koosneb isast, emast ja lastest
- lapsed peavad olema iseseisvad, neil peab olema oma tuba
- ratsionaalne kausaalsusele rajatud mõtlemine
- alguses töö, siis lõbu
- võimude ja omandi väärtustamine
- otsuste tegemine
Aga kui võtta asja rahulikult?
Võtame siinkohal hoo maha ja ärme hakka DiAngelo kombel üldistama. DiAngelo, Peggy McIntosh jt tublid aktivistid esindavad olulist trendi, kuid siiski mitte ühiskonna enamust. Samuti ei maksa üle hinnata BLM-i globaalsust ja agressiivsust. Need trendid on olulised, kuid nad on marginaalsed, maa mullistused, nagu ütles Shakespeare. Pealegi on näha tagasihoidlikke taandumismärke. Nt on ülaltoodud plakatid National Museum of African American History and Culture koduleheküljelt pärast presidendi poja Donald Trump Jr. sekkumist ära koristatud.
Kuigi sellel praegu veel marginaalsel trendil on siiski potentsiaali kasvada globaalseks tendentsiks, on sinna sellegipoolest veel pikk tee ja tagajärjed võivad nende loodetule olla sootuks vastupidised. Juba praegu jälgivad valged suprematistid, st tõelised „vanad“ rassistid, huviga valgesuse uuringuid ja isegi osalevad BLM märulites, nt Richmondis ja mitte ainult seal.
Valisin nimelt Richmondi, kuna see koht on märgiline: endine Konföderatsiooni pealinn, üks väheseid linnu, kus on (veel?) säilinud kindral Lee mälestussammas (autor on kuulus Prantsuse skulptor Marius Jean Antonin Mercié), kus Aafrika ameeriklased on enamuses, kus domineerivad demokraadid ja kus nii linnapea kui ka politseiülem on mustanahalised. Ägedad BLM protestid Richmondis läksid üle märuliks, mille rahustamisel olevat politsei üle reageerinud. Valgenahaline politseiülem Will Smith vabandas avalikult, kuid linnapea vallandas ta. Vahepealne ülem mustanahaline William Jody Blackwell sai ametis olla vaid 11 päeva, ka tema ei tulnud rahutustega toime ning uus pealik, samuti mustanahaline Gerald Smith, tuligi välja arvamusega, et rahutuste taga on hoopis valged suprematistid.
[Pean tunnistama, et mul oli eelmist lõiku raske kirjutada. Vana kooli rassismivastasena olen kasvatanud endas nimelt värvipimedust. Aga nõudmised muutusid, vaatame siis nahavärvi.]
Niisiis võivad valgesuse uuringud tuua eeldatavale vastupidise tulemuse (hiljem tahan seda väidet täpsustada).
Veel tahan väita, et kogu see aktivism, sh valgesuse uuringud sisaldavad ka ratsionaalset iva, millest võib olla kasu kogu ühiskonnale ja mitte üksnes valgetele ja mitte üksnes Ameerikas. Kultuuriloo uurijad teavad, kui väärtuslikud võivad olla välismaalaste tähelepanekud ja hinnangud ka siis, kui need võõrustajatele tunduvad tühised ja ebaõiglased. Värske pilk, isegi kui see on selgelt pahatahtlik, võib olla kasulik, vrd nt marquis de Custine’i raamatut Venemaa 1839. aastal: muidu heatahtlik ja vaoshoitud Žukovski nimetas autorit koeraks, kuid oli sunnitud tõdema, et kirjeldatu ei sisalda faktivigu. Oluline on kaine suhtumine ja värske pilgu eristamine pahatahtlikest stampidest. Ei maksa tõsiselt võtta seda, mida suur osa Venemaa publitsiste kirjutab Gruusiast ja grusiinidest, Eestist ja eestlastest jne või mida hiinlased oma massis arvavad jaapanlastest jne. Aga enesekriitilisusel on tähtis koht Euroopa kultuuris ja väljaspoolt tulevast kriitikast tuleb samuti otsida ratsionaalset iva.
(jätkub)
RSS Feed